Päevast täna oleks võinud rääkida suve teisel poolel valmistatud mängitud rahvapillidest nagu õlepill ja mitmesugused putke pillid kuid kuna toimuvad järjekordsed torupillipäevad, siis kuulame täna hoopis torupillilugusid Eestist ja mujalt. Olgugi et torupill on tänapäeval üsnagi haruldane muusikariist, on ta eestlastel üsna tihti keelel seda küll ülekantud mõttes, sest üldtuntud väljend pilli lõhki ajama, see tähendab midagi liialt kiuslikult norivat nõudma või tegema on seotud just torupilliga. Pinguni täis ja nagu õhupalli katki puhuda võib vaid torupilli tuulekoti. Tuulekott, mis vanasti tehti härjapõiest, hülje või härjamaost, samuti kitse või koeranahast, on õhureservuaar, millesse mängija pidevalt õhku juurde puhub. Tuulekoti külge on kinnitatud vähemalt kaks mängutoru. Üks on roopillitaoline mänguaukudega sõrmiline, millel mängitakse viisi ja põhitoonist kaks oktavit madalamalt kõlav bassitoru ehk burdoone bass. Mitme tunnuse järgi liigitavad rahvapilliuurijad torupille laias laastus kolme suurde rühma. Ühe rühma moodustavad nõndanimetatud ida-tüüpi torupillid. Neid mängitakse Tuneesias, Lähis-Ida maades ja sealt itta kuni Indiaani välja. Samuti Ida-Euroopa avarustel. Ida-Euroopa torupillid moodustavad omaette alaliigi, mille hulka kuuluvad muuseas ka Eesti ja Rootsi torupillid. Ida-Euroopa torupillide keeled ehk Piugud on reeglina ühekordsed tämber üsna terav. Näiteks üks vana eesti torupillilabajalavalss. Nõndanimetatud läänerühma torupillide sõrmiline on kooniline ja piuk kahekordne nagu Hoboel mistõttu pilli kõla pehmed. Selliseid pille mängitakse Hispaanias, Prantsusmaal, Madalmaades ja Šotimaal. Kuulame veidi Torupilli Prantsusmaalt. Kolmas torupillitüüp on tekkinud Lääne Torupilli baasil. See on nõndanimetatud itaalia tüüp ehk šampanja. See on ainulaadne selle poolest, et tall on meloodia mängimiseks kaks sõrmilist, see tähendab igale käele on oma sõrmiline. Niisugusel pillil saab mängida mitmehäälselt. Lääne-tüüpi torupille on seitsmeteistkümnendal, 18. sajandil ja ka hiljem edasi arendatud ning neil on samuti mitut liiki. Näiteks ei puhuta neis enam õhku suuga, vaid pumbatakse erilise lõõtsaga. Meloodiatorule on aja jooksul lisatud mitmesuguseid lisaventiile ja muudki, mistõttu pillid on muutunud üsna keerulisteks. Üheks selliseks alatüübiks on näiteks iiri nõndanimetatud union PayP millel saab ka mitmehäälselt mängida ning mitmesuguseid ümber lülitamisi teha. Kullake, kuidas mängis paar aastat tagasi matkamajas iirlane Neil malligan? Torupilli tekkelugu on hämad, arvatakse, et mingit lihtsamat Torupilli tunti juba muistses Rooma riigis kuid Euroopas levis torupill laiemalt siiski 13-ni. Sajandi paiku. Eestis on torupill kirjalikult esmakordselt fikseeritud mitmel korral 16. sajandi jooksul mil temast räägitakse kui üldtuntud Eesti talurahvamuusikariistast. Nii et pill levis Eestimaale tõenäoliselt veelgi varem. Millegipärast sobis ta ülihästi eestlaste muusikamaitsele ja muutus kiiresti väga populaarseks. Ma ütlesin millegipärast sobis eestlastele seetõttu, et näiteks soomlased seda omaks ei võtnudki. Torupilli on Soomes mingil määral keskajal kasutatud, kuid üldrahvalikuks nagu Eestis ta seal ei muutunud. Niisamuti pole torupill huvitanud näiteks norralasi, ehkki neil on olnud tihedaid kontakte Sotlastega. Eestis oli torupill aastasadu praktiliselt ainuke muusikariist peale kandle muidugi, millel oli fikseeritud helirida ja mida võis mängida ükskõik kus ja millal. Ta oliga tugeva kõlaline mänguriist, millel sobis saated, tantsu, aga ka mitmeid kavandeid. 1680. aastal kirjeldatakse näiteks Pärnu maakohtus peetud nõiakohtuprotokollis kuidas Mihkli kihelkonnas Jungi talus olevat Rally Hansu õepoeg Tõnis Metsiku sellest alust torupilli saatel oma seljas küla piirile kandnud lootuses saada paremat vilja. Rahastat. Vanu torupillilugusid mängiti Eestis veel selle sajandi esimesel poolel. Kuulake nüüd Kuusalu rannasaaja lugu, mille saatel viidi pruut pulmalauda. Selle mängis 1936. aastal Leesi kiriku kellamees Jaagup Gilstrem. Esitab nüüd veel muistse voortantsu ehk sabatantsu, millega rahvas pulmalauast üles tõusis. Juhttantsijaks oli selles tantsus tihtilugu pillimees ise. Lugu algab pika eelmänguga ja lõpeb erilise drillerdamisega. Kui vanades rahva elu kirjeldustes räägitakse tantsimisest pilli saatel, siis võib suure tõenäosusega arvata, et see oli torupill tõsised konkurendid, algul viiuli, seejärel lõõtspilli näol tekkisid tal alles 19. sajandil. Küllaltki kaua mängite Torupilli pulmades, kus kaua säilisid vanad kombed, laulud ja tantsud. Ühe mustjale vaimuliku nimelise tantsuloo mängis 1936. aastal heliplaadile Jaan Piht, Mustjala vana kupja külast. Viimaseks ehtsaks Torupillimängijaks oli Hiiumaal Emmaste kandis elanud Kuulsa Torupilli jussi järeltulija Aleksander maak. 1962. aastal, kui teda Eesti raadio lindistas, oli ta juba 82 aastane. Tema esituses kuuleme hiiu labajala valtsi. Torupillilood on muide vanimad teadaolevad eesti pilliviisid. Nende noote leidub Hupelija Huuni materjalides, 18. sajandi lõpuveerandist ja möödunud sajandi algusest. Ühe Eesti tantsutorupillile, mis avaldati 1777. aastal mängis heliplaadile ligi 200 aastat hiljem Ainsaar leegagi ansamblist. Järgnevana kuuleme samuti Kaheksateistkümnendal randiga doteeritavat, kuid juba eestirootslaste tantsuviisi, mis on üles kirjutatud käesoleval sajandil hoopis Lõuna-Ukrainas. Nimelt sinna saadeti asumisele Põhja-Hiiumaa rootslased, kes mõisnikuga pahuksisse läksid. Gammals Svenska müü ehk Starošvetskoi asunduses elavad nende järglased tänini. Pärisorjuse ajal on torupilli laialt kasutatud mõisates kiirete põllutööde, eriti viljalõikuse aegu, kõndis torupillimees teoliste vahel ning häbistas pilli kiunutamisega mahajääjaid. Ka talupojad ise kutsusid Torupillimehe tihtilugu talgutele mängima, sest pill lõi töö tegijatele elu sisse. Eestirootslased rääkinud, et kui tööl on kaks inimest, siis olgu üks neist torupilliga ning teine teeb siis rõõmuga kolme inimese töö ära. Torupilli rõõmsad viisid ning omapärane kõla on tugevasti mõjutanud nii eesti rahvapillimuusika kui ka uuema rahvalaulu arengut. Omapärane on olnud näiteks torupilli imiteerimine kahel viiulil. Üx viiul mängis viisi, teine Purdooni Tori pillimeeste esituses. Kullake labajala lössi kui metsa Kaie lugu 1936.-st aastast. Pange tähele, kui kiiresti seda mängitakse. Tänapäevani mäletatakse mitmel pool Torupilliviisidel laulda vaid labajalalaule. Ühe ilusa voortantsu, Krongi tantsu laulis 32 aastat tagasi Marja koert mustjale Ninase külast. Kaval Kädi teekanne kaval tädid ei kanne näol. Tee puutus Kuuske, Peebuutus, Kuuske, Tammlaan, Veerpalud ja lehed läände, tänu peale kumb udu ja kuuebiale pudru ja peale kartedownil Gatewyydeemiate taunis kate viile. Uis tuisk töölt üle, meile hoitultuurit üle meile nelja eituleva, me ei tee neid üle kolme käide tänavad, antimäär, rotti, tanki, terantimäe, rotid anti kuule kahe kassi käpa, tantsi, joome kahedasi käpaganti viieni. Tampi, riieri nihe Ranti kui kuival kurja tampi kõige kuivem kuudega. Hiir põhja täis kärghiir hüppas ja kass kargas, vana karul jäi trummi, vana Karoli trummi. Kirp aknast välja, Kerpa aknast välja, nahkpüksid jalga, vana jalga. Tekib vastu, võttis nad vastu, olge terved tulema terve põlema. Uus ajajärk Eesti torupilli ajaloos algas 1970. aasta tantsupeoga kui otsustati välja tuua Torupilliorkester ning 25 meest õppis Olev roometi käe all mõnda aega torupillimängu. Õppisin seal minagi, seda nüüd meil mitmeid Torupillimeistreid, ansamblit, torupill ja Linnutaja esinevad ka suuremate torupilliansamblit tena mis kuulsatele šoti orkestritele sugugi alla ei anna. Lõbus Torupilli polka kõlab nüüd ansambli Torupilli esituses. Ma nimme tutvustasin teile üsna põhjalikult Eesti torupillimuusikat, sest selles valdkonnas võime me üsna uhked olla. Meil on rikkalik ning küllaltki hästi säilinud Torupillimuusikavaramu. Kui nüüd Eestimaalt välja minna, siis peab märkima, et ka Läti oli torupillilembene maa, Leedu seevastu aga vähem. Kuulame üht vana kurama Läti torupillilugu. Rootsis säilis torupillimäng kõige kauem talarna maakonnas. Esiteks kõlab katkend ühest pruudi marsist. Teine lugu koosneb nõndanimetatud taal tantsi ehk talarna tantsu mitmest variandist, mis oli Rootsis väga populaarne seitsmeteistkümnendal sajandil. Lugu on sisse mängitud, säilinud nootide järgi mängitakse torupilli ja viiuli, nagu see tollal moes oli. Meile teeb selle loo põnevaks asjaolu, et sedaviisi kasutas tsitaadina oma ooperis pestandige Ärgeenia Johann Valentin Meder, kelle ooper valmis ja esietendus aga Tallinnas 1680. aastal. Veidi peenutsev Ast rootsi tantsuviisi juurest mille tahva ehtsusest uurijad muide kahtlevad Lähme menüüd üsna eksootilist paika Kesk-Volgal Marimaale maride torupill, süver erineb meie omast juba tublisti. Esiteks on tuulekott tall härja või hobusepõiest. Teiseks pole tal madalat bassitoruviisi mängimiseks on aga kaks kõrvuti asetsevat meloodiapilli ehk sõrmilist. Ühel pillil on kaks, teisel neli mänguauku. Nii et üks pill täidab ka Purdooni rolli. On võimalik ka kahehäälne mäng. Tantsu saateks mängitakse mari torupilli tavaliselt koos trummimüüriga. Mari süver on ehtne ida-tüüpi torupill põhimõtteliselt samasugune näiteks gruusia, kuidas Twiri ehk kotipill. Muide, teised Kaukaasia rahvast torupilli ei mängi. Kui nüüd Gruusiast Euroopasse tagasi tulla, siis leiame rikkaliku torupillimängu kultuuri Rumeenias, Moldaavias, Ungaris ja Balkanimaades. Pool ja veerandtoonide saamiseks kasutavad sealsed pillimehed näiteks mänguaukude osalist katmist. Kullake esiteks bulgaaria torupilli ehk Kaida lugu, mida mängitakse kevadel kukkeri päeval kui mööda küla käivad uhkesti maskeeritud kukkerid, kellel suured lehmakellad ümber vöö seotud, kõlab kukkerite tants. Ungari ja osalt Rumeenia torupillid on mõnevõrra omalaadsed. Nendel on meloodiapilli ehk sõrmilise kõrval veel üks sama suur pill, kuid ainult ühe mängu auguga väikese sõrme jaoks. Lisaks veel bassitoru omaette. Tänu erilisele ehitusele on võimalik tuua oma mängu põnevat vaheldust. Eks kuulake ise. Esiteks kõlab küll vana slovaki ungarlaste laul, kui ma oleksin torupillimees ja siis sama loo instrumentaalne versioon pange tähele erilist piuksutamist, mis kõlab põhini viisi peal. Transilvaania ungarlaste tantsulugu kõlab esitatuna traditsioonilise küla ansambli koosseisus, see tähendab torupillil viiulil ja bassil. Loo nimi on Budalas ehk. Lääne-Euroopas on rikkalik torupillimuusika säilinud eeskätt šotlaste Bretoonidel, iirlastel, Kesk-Prantsusmaal ja Hispaanias. Seal on torupillimuusika läbi teinud ka omalaadse arengu. See mitmebassitoruga uhke šoti torupill, mida te kõik vist näinud olete, kujunes välja alles 18. sajandil. Uhked sõjaväe Torupilliorkestrid koos trummaritega on vaid veidi üle 100 aasta vanad. Koos briti armee sotti rügementidega said nad tuntuks üle maailma ning muutusid sotti omalaadseks rahvussümboliks. Vana pärast ilma trummideta šoti torupillimängu polegi enam nii lihtne kuulda. Järgneva loo, mille nimi on libertownipolka, mängib Glasgow's Šoti mägi lasteklubiansambel. Omapärane on Prantsusmaa edelaosas elavate Britooniti torupillimuusika. Täiesti erilaadne on nende Winjuu koos ehk vana torupill, mis kõlab äärmiselt kõrges registris, mida mujal Euroopas ei kohta. See torupill on omamoodi saatepilliks rahvapärasele oboele Bombar teele mis kõlab madalamalt ja pehmemalt. Üks näide niisugusest Bretooni ansamblist. Tilgu lisati sellisele ansamblile veel trumme. Peale kõrgelt kõlava torupilli on Bretoonlased kasutanud ka madalama külalisi. Viimasel aastasajal levisid neil aga laialt šoti torupillid. Kuna šotlased ja Bretoonlased on keldi rahvad, see tähendab hõimusugulased siis levisid alates 1947.-st aastast brit taanlastel šotlaste sõjaväeorkestrite eeskujul loodud orkestrid ehk pagaadid mis koosnevad kolmest rühmast torupillimeestest, trummaritest ja pumbardi mängijatest. 1970. aasta eesti tantsupeo aegu taheti meilgi luua midagi šoti orkestri taolist koos trummaritega kuid õnneks ei läinud see idee läbi, kuna puudus traditsiooniline alus. Bretoonlastel oli see olemas ning nüüd on torupilli Bombardier trummiorkestrid muutunud nende rahvussümboliks. Tänase saate lõpetangi sellise orkestri looga, mille pealkiri on hümn pahvasele.