On meie ees vanem Eda mütoloogiliste ja kangelaslaulude kogumik, mis on meieni jõudnud Island laste vahendusel kuid mis esindab veel teistegi Skandinaavia rahvaste, võib-olla terve põhjamaa muistseid pärimusi. Meieni säilinud Eda laulude aluseks on käsikirjad pooled pärgamendil, uuemad juba paberil vanaislandi kirjas. Vanim ja kõige olulisem nendest on Kopenhaageni kuninglikus raamatukogus hoitav koodeks reegius 2365. Selle käsikirja täpsem saatus on teada seitsmeteistkümnendast sajandist peale. Uurijate valdav arvamus on, et ta pärineb 13. sajandi teisest poolest kuid Eda laulude ainestik lausumised, õpetussõnad, muistendid ja müüdid ulatuvad tagasi väga kaugele. Eestlaste lugemislaual olev vanem Eda on ilmunud 1970. aastal. Rein Sepp on selle islandi keelest tõlkinud professor Herman lüningi tekstiväljaande järgi. Eda müüdid kujutavad endast muistendeid maailma loomisest, selle ehitusest, tulevasest hävingust, jumalustest ja legendaarsest kangelastest. Nad on küllastatud pärisnimedest, mis mõjuvad meile täna kui muusika kuid millest mõnedele püüame veel enne kuulamist osutada. Kuulame nimelt Eda esimest nüütilistest lauludest kuulsamat laulu Velus paa nägijateri, Kuulutus. Laul on muistse maailmapildi kokkuvõte ja üldistus. Teda arvatakse pärinevat 10. sajandi teisest poolest. Tõlva see ongi nägijatar. Hüümir omakorda on hiiglane. Ta tekkis põhja jää või härmatise segunemise lõunast tulevate sademetega. Üürist võrsus, hiidude sugu. Selle hulgas oli vurr. Vurri poeg, porri järglased olid jumalad, nende hulgas oodine vaal, söder jumalad, tapsi tüümeri ja lõid tema surnukehast lihast luudest verest. Maailma. Loodi kääbused, kes pandi valvama igasse taevanurka. Jumalad, öönir ja Loodor ehk lokki lõid esimesed inimesed Askri ja embla kahest puutüvest, saarepuust ja jalakast. Lõpuks ehitasid jumalad oma maailma aaside õue. Aasid need on jumalad, jumalate sugu. Iida, Veller, pan, aaside, Elupaik, mitt, kardra, inimeste asupaik või ka kogu asustatud maailm üldiselt. Oodini Eluase Valhalla on taevas, see on lahingus langenute asupaik. Taevasse viib sild Vikerkaar. Väljaspool asustatud maailma välisõues elavad jumalaid ja inimesi ohustavad kurjad vaimud. Seal on ka hiilude elupaik. Hiiud on jumalatest vanemad ja targemad ürgolevused. Maailmalõpu eel tuleb lõunast tulekeerises hiid Surter. Idas asub ka raudmets, kus elavad huntideks moondunud hiiud. Maailma kohale on laotanud oma oksad saarepuu intrassell mille latv toetub vastu taevast. Puu jalamil on allikas, mis kuulub ülitargale, hiiule, miimirile ja nii edasi ja nii edasi. Üks ettehaarav selgitas veel, et kergem kuulata oleks. Juttu tuleb Valduri saatusest. Valdur on oodini ja friigi poeg. Ainuke jumal, kellest räägitakse, ainult head. Õilis, tark ja hea Paldur nägi und, mis ennustas talle surma. Seepeale võttis Fring Valdri ema kõigelt maailmas vandetulelt ja veelt Raualt kividelt mürgilt ja haigustelt loomadelt-lindudelt. Et mitte keegi Paldrile halba ideeks. Seda teades hakkasid need jumalad lõbustama ainult sellega, ent raiusid Paldurit mõõgaga ja loopisid teda kividega. Valdur aga ei saanud mingit viga. Lokile, see ei meeldinud ta riietus naiseks, läks frigi juurde ja uuris välja, et viimane polnud võtnud vannet ainult puu võõriku võsult. See tundunud talle olevat liiga noor, et temalt vannet nõuda. Loki lõikas selle võsu maha, valmistas noole ja andis Valderi pimedale vennale Öödrile, et see Paldrit viskaks. Valduri tapmine oli suurim õnnetus, mis iganes jumalaid ja inimesi oli tabanud. Laul nägijatari kuulutus kulmineerub maailmalõpukujutusega. Kuid maailmalõpp on ühtlasi ka selle uus algus. Maa tõuseb uuesti merest haljendava ja kaunina. Niisiis nägijatarid kuulutus loeb Anni Kreem. Palun sõna püha sugu. Helged ja lihtsamad Heimdall Ri lapsed. Valföder, tahad, et mõnda vestaksin lugudest muistsetest, mida üldse mäletan? Mäletan hiidusid maailma algusest kes saamiste hämaras sigitanud minu üheksat ilma üheksat igipuu, juurt, puud, targasti mõeldud puud tugevalt mullas. Ürgaeg voolas, kui elas hüümir epolnud liiva ega merd ei laineid, mahedaid ei ühtki maad, ei taevast, üleval oli koletu kuristik. Aga rohtu ei kuskil. Aga Burri pojad siis maapindu pöörasid, mitt kargri, võimsa tegid valmis, päikene lõunast peesitas, kivisid, muredail õuedel võrsusid murud. Täike lõunast kuu põline sõbratar Parema käega oma veoloomi paitas. Kuldne ei teadnud koduteed ühti, tähed ei teadnud oma taresid ühti. Kuu ei teadnud oma kangust ühti. Asusid nõunikud nõustama asju kõrges kogus jumalat, kohtusid andsid noorkuule ja ööle nime, märkisid keskpäevamäärasid koidu. Arvasid õhtu, et hinnata aega. Ründmasid aasid Ida Wellril kerkisid hiied ja pühad kojad. Lihaksed surusid, tahtmised sundisid rajat jääse, raiuti rikkust. Taoti tange, käiati, teraasid, mängiti, õues oldi rõõmsad. Kivikesed nupukesed mõistagi kullast. Kui saabusid suur neitsid kolmekesi hiiglaised matkates hiiglaste kodumaalt asusid nõunikud nõustama asju kõrges koguses. Jumalad kohtusid. Kes nüüd kujundaks kääbuste, rahva sahise ja verest ja sina varreie luist. Siis kujunes Otsovnir kõikidest kääbuste toredaim päkapikk ja teiseks turin. Aga mõnegi mehise tegid veel mullast kääbused ise. Nagu turin, kamandas nüüenniidi Nordrias suudri austria vestri Alchiofor, valin naariennaa in Niipingrandaaenn, Piiverbaver tõmbur noori. Aania A nar. A ei nöödvik neer. Veigriangandaal for Windows for Chain, dekriathorn hoor, Vitoria Litter naaria nüürader. Nüüd on mul kääbused ja veel regi in ja raad Swir õieti reas. Fiiligiili fun linnali hektiiv vili, Haanars Viior, Willing, Bruni Bildrbuuri fraar, Hornborefräägrialooni aur, Vanr, Jari EiKinskyaldi. Tarvis kääbuse valimisoost lofarjendani lugeda üles. Nad need on, kes tunglevad tara kividest maailma vallakaste vees põllu, nii. Seal olid Trauk, nirjend, hoolk, Trasiir, haarhaux, poric, läevangerg, loo Is Kirwir, virvers kaasvibra, ai Aalzer ja ingvi EiKinski Haldi fialarjas, Rosby Finria kinnar, herry üks tari joodalfrmoin. Peame siis meeles, kuni kestab ma neid sebijaid, lofarry sugupuust. Siis aga tulid kolm tugevat tasast jumalast aasi otsmiku juurest. Õuelt leidsid nad Askriembla kellel sooned veel jõuetud. Kes veel saatusest tühjad ei olnud, neil hinge ei omanud hõngu, nad ei lämmete ilmet, ei värve, ilusaid Nad oodinilt, hinge said vöönirilt hõnguse Loodorrilt värvid ja lämbe veresse. Tean saarepuud ühte üxtra Silly. Heledad piisad puuhiiglast piiravad. Temast tulevad kastid, orgusid, kata, Taurdria allikal ajatult, haljendab. Sealt tulevad neitsid, kes nõidusi teavad kolmekesi veest, mida juured on korjanud. Üks tundijaist, Urdroli teine verd, andi ruunide seksijad. Aga kolmas, olis kuld. Koos aluseid seadsid nad elusid, laotasid. Arvusid saatus inimlastele. Kurdistusta üksi, kui ilmus too mõtisklev vana mees aas ja vaatas tal silma. Mida Sminud vaatate, milleks mind võlute? Tean puhasust oodin, kuhu pillasid silma. Põhjatult, kuulsasse miimiri kaevu. Igal hommikul kulmiimir maitseb nüüd mõdu, Valfödri säilimist. On see teile selge? Herr föder kinkis talle keesid ja võrusid manamis tarkust ja muhedaid. Ulmi nägi kaugelt ja kaugele. Kõiki maimu. Ta nägi valk küüre kaugusest naasmas valmis nüüd ratsama jumala rahvani. Kuld hoidis kilpi ja siis tulis kögul sild, Kulr ja kündul tuli case kögul. Need aknad oleksid Herjani naised valmis, kes käima valt küüride teid. Ja ta mäletab sõda, kui see esmakord saabus. Tookord, kui Kulveid jäeti piikide torkida. Kui haari pühamus ära põles. Kolm korda põles kolm korda sündinu ühtvalu järjest. Aga elab veel praegugi. Teda kutsuti Heidriks. Kui kodusid külastas. Hästi, tundis ta endeid tonte talitses sõnada, mõistis ja sõnamist mängis. Kuid ikas sattus ta õelaile. Õnneks. Siis asusid nõunikud nõustama asju kõrges kogus. Jumalad kohtusid kas kindla mune aasidel maksta kurja eest kätte või jumalaid üheskoos alata. Hüvitust. Olid katki laastud aaside kindlusel sõjatarkadest Vaanitrampisid välja peal, tegi viske Sisoodil, kuid Odalex viltu. Ja nõndapse sõda, esmakord saabus. Asusid nõunikud nõustama asju kõrges koguses. Jumalad kohtusid. Kes parema õhu on pahaga seganud. Voodri nooriku hiiule andis. Üksik tooroli, see, kes siis vihaga tõusis. Ta harva jääb istuma, väärassi uurides olid variselt tõotused, vanded ja lepped läinud sõna, mis kõiki kord mehiselt sidus. Veel meenub, kus hoitakse heinud all rikk õla õhkõrnas mähkmes pühima metsa all. Ja ta näeb, kuis veel kobrutab koredaid joomi Valföödri säilmest. On see teile selge? Üks moor elas idas rauametsas ja söötis seal Soerdeid, sest seltsist Henryl kuid kurjusest kunagi trollikujul neelab üks nendest ära, naeruse kuu imeb suremist alustanud meeste üdi katab jumalaid rohumaad roostase verega siis päike on tume, suvede tulles ja ilmad on sõgedad. On see teile selge? Istus mäe peal rõõmus Ekdir näppis harfi keeli, hiidnaiste karjus. Talle laulis vastu linnu Laanest jalariks kutsutud tulipunane kukk. Aasid Need kuulsid hõikamas kuldharja, kes oodini juures Talureid äratab. Aga kireb veel teine, must, punane kukk alt mulla ja maa. Otsi heli manalast. Ning ma nägin Paldri oodini poja täisverd, jumala jälil ta saatust. Kõrgemal põldudest puu küljes kasvas väetias vägagi kütkestav võõriku võrse. Sealt puust sai alguse. Nii, mulle paistab surma noolelend. Ja hüür soostus laskma. Siis Paldri vend tuli parati sündinud oodini, poeg ööpäev vaid vana ei pesnud käsi, ei kamminud juukseid. Kuni paigutas riidale Paldri hukkaja. Aga Valhalla pärast valas pisaraid friik oma samblastessaal, kes on see teile selge? Nägis seotud tuna lamavat lageda metsa all olevust koledat, otsekui lokit. Istub, mures sealsin ööl. Pole meest tal nüüd suurt enamasti jah. On see teile selge? Ja mölval jääb lõpuks vaid tapu köit väänata. Ihus sooltest keeratud karmiahelat. Liider on jõgi, mis jooma pidast kannab mõõku ja muda läbi mürgiste orgude. Põhjanõlval nyydafiollis oli sindriperel kullast saal kuid oli paika priimir hiiul Oogolmiiris, õllekamber, Üht maja nägi ta naastrandil seismas päikesest kaugel ustega põhja. Mürki sajab seal sisse Uncast. Seinad on elamul ussi selgadest. Killoivamas kah lamaskikjas voos valede vandujaid, mõrvade voolijaid, neidki, kes tõmmanud teise käest tüdruku sealin nyyd kostitas koolnute rinnal ja susi sõi mehi. On see teile selge? Tema rohkem näeb asju rohkem ette, näen mina. Viimsepäeva ööd, võidu, jumalate võitlust. Tõusevad vennad vendade vastu hävitavad sõsarade omaenda sugu. Paepõhjad kiunuvad hiidnaiste pagedes, ükski hing teist enam ei säästa. On hullusti kodus, hooratöö hirmus saabli aeg, kirveaeg, kilbid, lõhkevad, tuuleaeg, hundiaeg. Kuni maim hukkub. Siis äkitselt mängivad miimiri pojad vanagi, Allari sarv ajab surmagi liikvele. Heindal puhub seal heledalt pasunad. Saar ÜK Tracill seisab ja väriseb üleni puuet, kohiseb hiid, vallub kütkest. Kluupa koopa ees haugub valjusti, karm köidikud kukuvad. Kriimsilm võib osta. Sõidul rüür tuleb idast. Hoiab kilpi ees uljalt, kui jöötule ajab sirgu end ülihunt. Madu kägardab laineid ja kotkas kisendab. Sööb laipu, kahva nokk pääseb lahti. Nalifar. Laev tuleb idast kaudu, lompe ja vesi saabub muusbelli rahvas. Lokki on roolis koos hundiga, teel on totrad ja narrid ja püüleid, trivenda peavad nad ühes. Surtor tuleb lõunast surmava leegiga. Ta mõõga pealt paistab võidu jumalate päike. Hiidnaised kaovad. Kaiu mäed, vaovad, hell ootab mehi. Taevavõlv murdub. Mis teevad, aasid, mis teevad Alfid. Jöötulid, ohkavad. Aasid on, tingis kivi seil väravaid, ägavad kääbused, Süvade targad. On see teile selge? Maatoele osaks saab jällegi õnnetus. Kuioodin sammud seab kähmusse Zoega ja Surtriga pimestav peli tapja. Ses heitluses frikil hukute armsam. Siis tuleb vapper siig, Födri poeg, viidar ET hukata hukkuda idu. Hiiglase Võsule vajutab terada suust südamesse. Nii tasub ta isa eest. Siis tuleb hiilgav. Kloodini poeg maadleb maoga mitt, kardri kaitsja. Kuid vaarub Sis eemale Björgeni poeg. Sammu üheksa ussist, kes ei põlanud alatust. Ja maakoha lapsed oma asulais lahkuvad. Päike on must, merre vao maa kaovad taeva laelt, heledad tähed kägistab tuli elude toitjat. Kuumuse Tomu kerkib kõrgele taevasse. Ning tema need tõusvat uuena teist korda vete rüpes rohelist maad kukkuvad joad õhus. Kotkas piirab kaljudel. Tseevia karjatab kalu. Kohtuvad aasid Ida Wellril ja vestavad vägevast maailmavööst ja mõtlevad muistsetest maailma sündmustest. Ja õilsaima jumala iidsetest ruunidest. Tärkava rohu seest leiavad taas nad mängudeks kuldseid imevääärt, kive mis kuulusid ennegi aegade Koidul aaside Valdjale. Jah, jõldneri soole. Põldudel külvita kasvab siis vili, pahast saab parem, tuleb tagasi Paldur siis Öödria, Palr, Robtry taludes elavad sõpruses kontseedeile, selge. Siis hõõnieril, selge on verepuusaladus. Ja kummagi venna järglaste koduks saab Tuulte sünnipaik. On see teile selge? Ta näeb üht õue, mis ilusam päikesest, Gimli saludes kullaga kaetud. Seal peavad elama õiglaste salgad. Astuma rahus aegadest aega. Siis tuleb üks ülalt ilmade lõpust teistest tugevam vaim, kes kõiki tunneb ta segadust, talitseb tülisid, tasandab pühapaiku, teeb terveks. Et tõesti nad püsiksid. Siis tuleb sõueldes sünge lohe Valendav Madun Idafiollist. Oma tiibadel kannab nyyd kõrgkool nuid. Üleväljadel lotendab.