Tänane aprilli õhtu viimane tund on kevadise looduse piltidest ja kevadistest mõtetest. Haikud on võetud meie Eesti haigu valimikust, kõik siin maailmas. Stuudios on Anni Kreem. Kirsipuu Pungas aina rohkem kevadet iga vibuga. Tihase helihark annab härmadest häält. Kevadelauluks. Jürikuu tuisku, väikeste lindude laul aknalt põõsalt. Linnu tervitus varesekarva merel luikede luikede. Suripsmetel näen Lepaurbade Tulm üksiksinud piisk. Varsakapjade, eks kuldseks laiudeks ojas pudeneb päike. Aprillinali kure külvatud naerid on kuresaapad. Kiievit ja Kiievi kiivitaja end kiidaks. Miski inimlik ling. Tuuletallajate nähes küsisid tasa. Sina või mina? 100 nimega nurmenukk olla jaksab siiski täis. Oh ei mahutaks ühteainsasse õide piibeleht lõhna. Kärbes ühel ja liblikas teispool akent. Kui kaksikvennad. Kaks mesilast koos ühel võilillelehel. Kumb on siit, kumb sealt? Lõhnav varjulill. Seda noort tuult. Kaseleinavais oksis. Kõik kraavid, teerajad ning mätaste vahed on täis sulisevaid niresid mis otsekui ussikesed küüru teades ja vingerdades tormavad rõõmsalt kallakust alla kibedas jooksuhoos üksteisega ühinedes, laienedes ning teelt kaasa haarates pehkinud lehti, oksapuru ja sammalt. Ning kandes kõike seda oma turjal jõe suurde voolu, kuid pidutsevasse tantsusaali. Lumi on rabe ja kylgendav. Tuules ja päikeses vajub ta kokku. Jäetab. Ning jäistest kristallidest rebenevad veepiisad lahti kuid tilkuvast habemes. Mets ärkab talvisest õõtsumisest. Kuuskede ladvad rohelduvad ikka rohkem ning mändide laiad oksad täis langevaid veepiisku ja lindude sirinat. Alasti pihlakatel on jäänud rippumas sügisesed kobarad jäätanud ning punased. Kokku tuisatud hangede alt vabanevad nõlvakud ja künkad. Pruunid joovikad ning palukate külmanud varret tõstavat Häid. Kui valge jääranahast kasu. Kalt. Õhk on sinakastäis vett ja päikest. Keset määratut suurt saju, rohelist Laan Oma südamelööke jään kuulatama. Vihmasabinat. Sinisest pilvest välgatab rohelist tuld. Äkki näen kõike. Äike on möödas. Kas suudame mesilind tiivad on märjad? Hiljukesi astun. Su nimi on õrn asi südames kanda. Tuled nii tasakuu vaid mu pead, siis aimab su samme, soojust. Kas üle kuu? Õunapuu oksa vari üle su keha? Sõnatud lehed. Püsti tõstmata pliiats. Tere, mu tuba. Jaapan on kaugel. Eesti on kaugemal veel ütlevad tuuled. Need metsad pole neil äärt ega otsa. Kui kaugele silm ulatab? Ikka kuuskedelt kiikuvad ladvad mändide tehnikud rabad ja sood. Ei jõua vist hunditki talve jooksul neid mõõtmatuid metsi läbi luusida. Kuni mereni ulatab nende sünge ja kurvameelne õõtsumine. Kesksuve põual, kui mustjõgi kuivab pisikeseks nireks nagu nastik, loogeldav seisavad puud kui küünlad tilgutades tõrva, kollakaid, pisaraid. Kuiv sammal põleb pruuniks. Rohi närtsib, oksad laskuvad väsinult alla. Isegi linnud lõpetavad laulmise ning tukuvad okstel, kui surnud. Õhtul hulgub siin puude vahel vaid mõni lonkimisest väsinud ja palavusest närbunud haldjas. Või öötulekuga lendab koju mõni hilinenud pisuhänd. Silmad kiirgavad ning tulejugasabaks taga. Gravitatsioon sõna, mis hoiab koos tähed ja taevad. Aatomid kirsiõies ja kauges tähes olete vennad. Võimalust ootab tõusta õhku ja minna viimne kui võilill. Pista pajuoks märga mulda ja vaata mis temast tuleb. Pilvedest läbi võivad tähti alati vaadata mõtted. Purdel seisja härra Pille õit oma peost. Peegeldus kaob. Oi, suur jõgi see nõrk purre, mis tegin ei suutnud mind kanda. Kunagi enam. Ei õitse murtud oks. Kunagi enam. Kunagi ammu elavas kuuses kasvas Moviiuli kaas. Iga päev, iga tund toob midagi uut. Mustjõgi tõuseb iga hetkega, maa vabaneb lumest ja jääst, kui linnupoeg koorest end vabastades. Nõlvakul hakkavad õitsema esimesed lumelilled. Vilistades ning Uigates ilmuvad rändlinnud üksteise järele. Herilaseviu punajalgne tuuletallaja, lõopistrik, Oretz siniraag. Isegi musta taevahoidjat näeb tiirlemas. Mets on täis lindude vilets Irinat ja Hoikkamist kui kirglikku hüüdu. Esimene liblikas lendas vastu ruutu ning peksis kaua jõuetud. Tiibadega. Ööd on soojad ning tuulised sooda auravad ning sulisevat talvisest unest ärgates. Metsad niidud ning põllud on täis jooksvaid ning seisvaid vesi. Hiire kõrvul tärkab rohi ning puud kattuvad lehtedega. Lehekülgi eesti haiku raamatust ja looduspilte August Gailiti Toomas Nipernaadi-ist valis, esitas Anni Kreem.