See oli 1831. aastal Leipzigis kui Robert Schumanni pärast kontserti kevanhausis, kus ta sõber Julius Knorg mängis esmakordselt šopääni. Kas need hiljem palju tsiteeritud sõnad mütsid maha, sõbrad, teie ees on geenius? Mõnda šotayni teost oli ta juba varemgi käes hoidnud. Nüüd aga paisus vaimustus oma hea kaaslase vastu sedavõrd, et ta pidi sellest teistelegi kuulutama. Muide, nad mõlemad olid tookord vaid 21 aastased. Suure vaevaga õnnestus mannil oma artikkel šopäänist ära trükkida algemaine music Tsaitungis üldises muusikalehes ja sedagi nii-öelda mõttevahetuse korras. Samas numbris avaldas toimetus ka hoopis vastupidi arvamuse šopäänist anonüümselt autorilt austatud ja väärikalt vananeda. Kooli esindajalt see sündmus pani idanema aga noorel suumannil idee asutada oma ajakiri. Ja 1808. 10 neljanda aasta aprillis ilmuski esimene Schumanni Naie Zaits lihtFer music number. Jalgusest jale deklareeris kuus ajakiri oma opositsioonist lipsigi konservatiivse ajakirjanduse, sealhulgas tollesama algemaine music saitungi vastu. Seadis oma eesmärgiks kaitsta heliloojaid ühekülgse ja ebaõiglase kriitika eest päevavalgele tuua unustatud mineviku teoseid. Võidelda Ta kunstivaenuliku lähiminevikuga, kus tähelepanu pöörati üksnes välisele Irtoostusele ja lõpuks igati kaasa aidata uue poeetilise ajastu saabumisele. Üha hoogu võtva romantilise suuna värskendavaks ja kosutavaks läteks human tugevnemist rahvamuusikale ja rahvuslikule klassikale. Just nimelt Saksamaal tegid romantikud kõigile kättesaadavaks rikkalikud. Oma maa rahvakunstivaradega. Aastatel 1806 kuni 1808 olid juba ilmunud Göte Arni Miia Tretano koostatud poisi võlusarve laulud. Paarkümmend aastat hiljem hakkasid ilmuma ulandi ja Silheri saksa rahvalaulud. Kohtunud Schottani muusikaga tundis Schumanni selle loojas otsekohe ära Poola rahvusliku geeniuse. Ta rääkis läänist kui oma ajastu kõige julgemaste muusikust ja tema loomingu suurest jõust, mida ta ammutas oma rahvast. 20 aastaselt lahkus šotaan jäädavalt oma kodumaalt. Nii veensid sõbrad, et oma muusikaga suudab ta enam kui mõõgaga oma rahvast abistada. Kui 1837. aastal pakuti Taanile tema kõrguse Venemaa imperaatori esimese pianisti kohta ja aunimetust šotan ju ei võtnud. Osa Varssavi ülestõusust keeldus šotaan sellest suurest aust ja vastas tsaarisaadikule. Kuigi ma revolutsioonist osa ei võtnud, olin ma siiski südamega nende juures, kes seda tegid. Pariisis kohtub sutandistiga ja neid seob sõprus Shoteni lühikese elu lõpuni. Ja siis kirjutab list Schottanist raamatu teil elavate ja vahetute mälestuste mõjul. Ta kirjutab šotayni Poloneeside kohta. Nende energilised rütmid ajavad judinad peale kõige osavõtmatu omalgi. Enamus neist Polunesides on sõjakad vapruse uljus, ühenduvad lihtsa eneseväljendusega. Nad hoovad rahulikku teadlikku jõudu, otsusekindlust aga ka tseremoniaalses tähtsust, mis, nagu räägitakse, vaat iseloomulik Poola tähtsatele isikutele. Meie ettekujutus, see otsekui kerkiksid muistsed poolakad niisugustena, nagu neist räägivad kroonikad esinduslikud terava mõistusega, ohjeldamatult julged kalanced. Kuulaks šotayni Poloneese, näed kui lähenemas inimeste kindlaid samme, kes on välja astunud ülima vaprusega jultumuse ja ebaõigluse vastu inimese saatuses. Suunaniga kohtus šotaan alles mõned aasta hiljem 1835., kui ta naasis Karzdadist, kus käis kohtamas oma vanematega. Leipzigis, külastas šotaan kos nendel soniga tuntud klaveripedagoogi Friedrich viiki. Ent upsakas ja närviline vanahärra solvunud miks šotaan teda linnas esimesena ei külastanud ega tule seetõttu külalisi vastu võtma? Samas sõbrattaga riiki tütreklaraga ja tema tulevase mehe Roodet Schumaniga. Aega veedetakse klaveri taga. Ollakse otse rabatud šotaani küpsest kunstist. Šodeninutkede sõrmede alt voolavad oma Surka helid. Et mõista šotaanima Surkasid, tuleb näha, kuidas oma Surkad tantsitakse Poolas, kirjutab list. Oma väljenduslaadilt erinevad masurkad oluliselt Poloneesidest. See on hoopis teine tunnete sfäär. Poloneeside erk riik asendub mattide õrn peente tundetoonidega. Salapäraselt kerkivad esile poolhämarusest naiselik õrn element sundides taganema kõik muu. Masurkajal, otsustati terveid elusaatusi. Sõlmiti ja tugevdati südamesõprust. Anti igavesi tõotusi. Poolas põlema Surka mitte ainult tants, vaid põhise liike. See on nagu iga võidetud rahva põhisias, antakse ka siin tuline patriootiline tunne edasi õrna läbipaistva rahvaviisi kate all. Sügav sõprus sidus Schumanni ka endast aasta vanema nendel soniga. Tali mendel sonil abiks Leipzigi konservatoorium asutamisel. Hiljem tegutses seal mõnda aega õppejõuna. Nendel sona dirigeeris mitmeid Schumanni teoseid. Nendel soni kui helilooja kohta kirjutab Suuman et selgemini ja kindlamini kõigist teistest ületab mendel son ajastu vastuolusid ja lepitab neid. Oma sõnadeta lauludes astub ta kindlat pinnast mööda mööda seda õitsvat maad, mis lähedane rahvalaulule. Ja veel, rõhutab Suuman, kirjutades neist sõnadeta lauludest. Kalduvus rahvuslikkusesse, mis üldse on hakanud ilmnema paljude heliloojate loomingus häälestab rõõmsatele, mõtetele tulevikust. Anda omapoolne panus rahvusliku muusika heaks ahvatleb Schumanni. Ta kirjutab rahuldustundega ma ajakirjas, et Euroopas on tekkinud ja üha laieneb rahvusliku kultuuriliikumine. Venemaalt saabuvad teated klinkast. Poola on andnud Schottani, Inglismaa Vennetti. Prantsusmaa terlioosi list on tuntud ungarlane ja Schumanni ise jättis ennast muidugi selles reas mainimata on ta looming kui võimas ja värskendav kosk euroopahromantismis. Pea kogu ta looming on autobiograafiline, seotud ja tingitud isiklikest läbielamustest. Kuid just selle inimlikkus, tunde ja kire jõud tõstis ta kõrgemale tolle ideaali eta ajastu madalast vaimust. Ühes oma kirjas räägib Suumann. Mind erutab kõik, mis sünnib selles maailmas poliitika kirjandusinimesed. Ma mõtisklen kõige selle üle. Siis tõmbub see minus pingule ja otsib väljendust muusikas. Schumanni helikeel on tihedalt seotud saksa rahva ja olustiku muusikaga. Kama kõige keerukamaid teostes tugineda üldmõistetavate rahvatantsu ja laulu hindinatsioonidele. Kasutab laialt levinud klassikalisi elemente ja elava kõne intonatsioone. Viimast eeskätt laululoomingus. 1840. aasta on läinud Schumanni biograafiasse kui laulu aasta. Ta oli abiellunud Klara viigiga klaverikunstnikuga, kelle käest olid aastaid võidelnud tema isaga. Aastaga kirjutab Suuman 138 laulu, sealhulgas oma parimad laulutsüklid. Poeedi armastus, naise elu ja armastus. Mirdid kuuleme tsüklist poeedi elu ja armastuslaulu ei kaebama Sheni Simoni ja Anna klassi esituses. Heliülesvõte on pärit 1962.-st aastast. Kui Suman oma tegevuse alguses astus välja šotanniest siis oma viimase artikli juba süveneva haiguse ajal. Ja kui ta üldse juba 10 aastat oli eemal olnud ajakirja juurest kirjutas ta 20 aastasest Pramsist. Ta nimetas noort heliloojat täiuslikuks meistriks, kes väljendab oma aja vaimu. Ta ilmus, kirjutab Suuman. Noor olevus, kelle hälli juures pidasid vahti kraadised ja kangelased. Ta nimi on Johannes Brahms. Schumanni ja Brahmsi kohtumine toimus 1853. aastal. Suvandite kodu südamlik atmosfäär oli Pramsile otsekohe lähedane. Teda köitis Roberti rahu ja tõsidus ja Klara leebus, kes tol ajal ootas seitsmendat last. Raamse jalatiseks seotud Schumanitega. Robert sureb kolme aasta pärast Klara aasta ennebransi. Brahmsi muusikalist maitset oli suunanud Hamburgi hinnata tuntumaid kompositsiooni pedagooge. Edward marksin. Hingelt lähedane mendel soni koolile sisendas ta oma õpilastesse armastust, klassika ja rahvamuusika vastu. Tuge selles suunas tundis ta kasumanitelt siiski Brahms jäi üksi keset vaenu välja kus ühel pool seisid vaimarlased eesotsas listi ja vaagneriga. Teisel pool Laitsigi kooli esindajad. Klist ja Wagner kritiseerisid halastamatult oma aja saksa muusikakultuuri. Esimene suunas oma nooled kontserdielu. Teine teatri pihta. Listi uuendused instrumentaalmuusikas ja Wagneri otse jultunud ooperireformid jätsid siiski üsna külmaks suurema osa publikust kes täiesti rahuldasid sellega, mida pakkusid arvukad nendersoni Epigoonid. Nende hulgas Raineke folkmann, akt, curlit, nimed, kes meile tänapäeval suurt midagi ütle. Asjaarmastajate musitseerimine arenes möödunud sajandi Saksamaal eriti jõudsasti. See osa rahvast tundis ja teadis oma maa muusikakultuuri ja maitset. Tugines jäägitult oma maa klassikale. Just see osa rahvast täitsid tolle aja kontserdisaalid ja teatrid ja neist moodustasid arvukad asjaarmastajate koorid ja orkestrid. Nad orienteerusin eelkõige Leipzigi koolile ja vaimarlased ei rahuldanud neid kaugeltki. Listja Wagner ning nende pooldajad oma uuendustuhinas ei suutnud küllalt õigesti hinnata muusika rahvuslikust ja klassikalise muusika traditsioone. Laidsitlased omakorda aga lahendasid rahvuslikkuse küsimust pealiskaudselt ja vastuolus kaasa ja nõudmistega. Siit tekkiski sügav lõhe nende kahe leeri vahel. Vaen tõusis haripunkti viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel kui tähistati Schumanni asutatud Naied Saif music kahekümnendat aastapäeva. 100 kiri läks pärast summani vaimarlaste kätte. Ei kutsutud pidustustele Laitsigi heliloojaid, teiste hulgas ka mitte Schumanni leske klaarat. Sellega püüdsid vaimarlased näidata, et üksi nemad on tõelised Schumanni ideede jätkajad. 1860. aastal protestis praaws ajakirjanduses uue saksa kooli vastu. See ägedaloomuline artikkel Teil tale vaenlasi veelgi juurde ja esimeste hulgas oli Wagner. Klist, nagu iseloomustas teda Haine armastas oma nina alati toppida kõikidesse pottidesse, kus keedetakse tulevikku. Corprams teda esmakordselt vaimaris külastas, võttis list ta vastava silik. Trantsega tõmbus ootamatult tagasi. Teda, kes oli üles kasvanud Hamburgi viletsas üürikorteris. Häiris vaimari maestro suurilmalik käitumismaneer ja teda ümbritsev toredus. Ja kuigi list oma õilsuses ei lubanud kordagi endal teravus öelda Brahmsi pihta ja tegelikult hindas teda, ei tekkinud nende vahel häid suhteid. Vaated kunstile olid liiga erinevad. France sai otsekui lipukirjaks neile, kes vaidlesid listi ja Wagneri kah muusikalise draama programmilise sümfoonia aga ka rahvuslikkuse üle. Ja kõigis neis küsimustes on vaimarlasteliabramsil põhimõtteliselt erinevad arvamused. Ometi leidnud paramsk poole hoiduhkalaizzigi heliloojatelt. Summa oli juba surnud tol ajal. Nad vilistasid välja tema esimese klaverikontserdi, leides seal ühiseid jooni vaimerlastega. Jäänud üksi kahe leeri vahele. Iva praam sihile ka tema enda valitud teel millel suur suunaandev jõud oli rahvamuusikal ja Classical. Abrams uurib saksa rahvalaulu olemust selle intonatsioone olmemuusikas ja kõik see leiab väljenduse tema loomingus ühe võrra viimistletuna nii suurvormides kui koduseks musitseerimiseks mõeldud palades. 1862. aastal asub raamse liini lähemale kunstikolletele. Koduma igatses, avaldub mitmes ta kirjas. Olen mõneti vanamoodne, kirjutab Brahms. Ma pole üldse kosmopoliit ja seepärast seotud kodumaa, kui ema külge. Tol ajal üks Brahmsi kõige Ekspressiivsemaid laule kannab nimetust Pole kodu pole kodumaad. Elu lõpu poole pillas ta niisuguse lause. Mu elus on kaks suurt sündmust olnud. Need olid Saksamaa ühendamine ja Bachi teoste väljaandmise lõpule viimine. Teades praam ei armastanud kõlavaid fraase, on sellesse kätketud sügav mõte. Brahmsi huvitas tõsiselt oma rahva saatus. Usk rahva jõusse, ühendus temas sügava lugupidamise ja austusega rahvusliku kultuuri vastu. Raamse rõhutas alatasa, et ta on pärit rahva alamklassist. Sarnaselt Beethoven ile tundis selle üle uhkust. Ta vihkas aristokraatide, salonge kette ja tühiseid kõnelusi. Ta ütles isegi ärakutsest Inglismaale, kui talle taheti üle anda Cambridge'i ülikooli audoktori nimetus sest teda häiris, sellega kaasneb suurilmalik etikett. Kogu oma armastuse rahvalaulu vastu valas Abrams kogumiku 49 rahvalauluhäälele ja klaverile. Seda oma viimast kogumikku tegi ta suure armastusega. See koosneb seitsmest vihikust, igas seitse laulu. Paljusid Liis oli ta juba varem kasutanud. Nüüd seadis ta endale ülesandeks peente strisside ja lihtsa saatepartiiga rõhutada ja esile tuua kogu rahvalaul oma algses ilus. See ülesanne oli jõukohane vaid suurele kunstnikule. Franz, kes kunagi lausunud midagi kiitvat oma loomingu kohta pigem vastupidi, oli alati nõudlik ja rahulolematu enese loomingu vastu. Siis nüüd kirjutas ta oma sõbrale Joseph Joahmile. Peaaegu esmakordselt suhtun õrnusega sellesse, mis on minu sule alt sündinud. Kuuleme sellest kogumikust laule seal all orus ja kui roosinupp on ei usu esitavad Walter Berry ja Erika verba. Saage. Nii. Ta. Nii ta. Laudis. Praam hindas küll istliku pianisti, tema loomingut peab aga saksa muusikakultuurile võõraks. Schumanni seevastu vaatamata sellele, et listi viljaka loomingu tegevus jäi aega, mil Suumanal juba kriitiku tegevusest eemal näeb temas hämmastava loomejõuga kunstnikku. Kontserdilaval võib list publikuga teha, mida iganes tahab. Heliloomingu puhul märgib aga, et kui ta pühendaks sellele sama palju aega kui klaverimängule, võiks tast saada suur helilooja. Ja soovitab teda tagasi pöörduda hingelise selguse ja lihtsuse juurde. Helistan ungarlane kuid tan, kui ungarlane kosmopoliit arvad, transkas sellepärast, et elades Saksamaal, Prantsusmaal või Itaalias ei siia ta valjud kodumaa järele. Aga väikselt küll. 1937. aastal kirjutab ta oma sõbratarile Sorsondile. Iga kord. Kui uitan mööda Pariisi valdab mind sügav kurbus ja ängistus. Seal on kulgenud kaks perioodi mõelust. Esimene kui isa tahtel kisti mind eemale Ungarist epidest, kus ma kasvasin vabalt sundimatult keskmetsikuid juurde ja heideti mind õnnetut last hiilgava seltskonnasalongides kus anti mulle häbiväärne meelitav nimi. Väike ime. Sellest peale haarab mind melanhoolia ja üksnes vastikustundega. Kannatasin välja seda seltskonna varjatud põlgust artistide vastu, kellest ei peetud tegelikult rohkem kui Laceyst. Need varjatud hingesoppides valulised mälestused möödunud õnnest ja heledast rõõmust sünnimaal. Avad vastu kalisti muusikat.