Järgnevad luuletused pärinevad valdavalt 70.-te aastate lõpust 80.-te algusest seega nõndanimetatud stagnaajast ja väljendavad mu tollaseid tundeid, mõtteid ja igatsusi. Maateadus. Sina, mu ainus Taevaskoda, verilaske ja Mattia, ma Ristiku Orjaku katku küla, Aravete või Uljaste puhtaleiva ja Häädemeeste, lustivere ja Kärevere, Aruküla ja vägeva Ilumetsa ja Pühalepa Cinamu Hellamaa. Kullamaa. Kõik on olnud kord kodukari kilter kubjas ja aidamees, jüripäevad ja suve harisandid ja harjuskid läve ees. Kõik need suutäied vaetud ja loetud tunned, iialgi söönuks ei saa. Olgu kiidetud pind, kuhu toetud, 1000-ks tänatud, tuulema. Hing on valus, noorelt löödi sinna julmalt püssi pik, sellest saati voolab veri ja mu piin on pikk. Sellest saati voolab veri ja ei kasva kinni haav, mis on kitsas, aga sügav nagu värske kaitsekraav. Mälestusveelses ahastavast linnas heidutatult ringilongid, süda, vermeline rinnas, jaamas uilatavad rongid, võpatad, kuid nagu käetu lehvitada sai, suuda oled piinlev siia jäätu ja sa tuhkagi ei muuda. Maetud lootused ja püsimusta vaikusesse on ära mõtte mõtet, küsi. Lahkus viimne ešelon. Terveks ei ravi meelest minna ei tohi verena punane savijuurteni põlenud rohi, luudeni lahtised haavad meelest minna ei tohi. Mürgisteks unedeks saavad juurteni põlenud rohi verena punane saviaastad meid terveks ei ravi. Mõttet demarši ruudud voorivad südame kaudu puskarilihased joodud, leinavad lõhevil haudu, juurteni, põlenud rohi, mõtete marsiruudud mürgisteks, unedeks saavad luudeni lahtised haavad, arutus, aiandi, müüdid, tõdede tapp ja küüdi meelest minna ei tohi. Aastab meid terveks, ei ravi. Verena punane savijuurteni põlenud rohi. Ehaline laotuse kahvatu ahetus. Noorus Ah noorustunane värvi ja valguse vahetus. Araabias roosakas punane maa magab rasketes varjudes metsade sinakas vidusus. Viimati silmade harjudes, lahtuvad uni ja pidusus. Heinakõrt mõtlikult närides minetab aegse kometi tõsined eneselt pärides, milleks ja kuidas ometi retkled ja mõtled nii, mõnele samm, aga ekslema seal rajata. Kivijoon kõrk ei kõnele. Baas on paks ega pajata. Maailmas sageli groteskne ontraagikaga kaasas käiv ning see, mis oluliselt keskne võib homme olla üksnes näib kõik teeskleb, kui ka ausalt aval on äkki päris täppe ning maailma hiigelnäitelaval ühtsoodu korduvhappe ning. Sõnad ei toida kedagi ja ometi süüakse sõnu. Iga päev istutakse lauda, kus valmis hiigelhõbe Ljuvad unistajatele ja armastajatele usinateleja siidivendadele, kadedatele ja kahjurõõmsalt, televale vandujatele ja Aua Natele viha võit hambameestele, leinajatele ja lohutajatele, usklikele, jaateistidele, lollidele või nutikatele. Kui isukalt istutakse lauda, et ikka ja jälle süüa sõnu. Ehk kõik teavad, et sõnad ei toida. Kuskil kummitab kauges Küütja olgu ärkvel või magades, lauliku amet on luua müüti ja hingele leevendust, jagades salmi vanikut Palmida kuid kuskil kummitab kauges Küütja. Laulda ei saa atavalmida laulda siis saagi valmida, kuidas ka müütide müüti ja tõde ei unista salmida, olgu ärkvel või magades hingele leevendust jagades. Kaugel kummitab Sküütja. Mine, mine pikk-pikk ja pime minevik ole oldav olevik, tule, tule, pikk, tulev põlve tulevik. Meri kohiseb aknasse ukse Luhuvad tuuled liiva, liiva, jändrikud, männid, väänikuix väänatult juurduvad liiva. Liivapidi õhtust rannajoont astudes jätame jäljed liiva. Liiva. Primitiiv hommik üle puude käis, puistas ladvad laule täis, selge, nagu lapse pilk kiirgab tõrrelt kastetilk kärsitud, kui enda teed on kõik nired, vood ja veed, õhk kui ahnelt joodav sõõm. Hommik, kevadelurõõm. Musträsta puhastwokaliisi võib aiast kuulda hommikul. Ma tunnen hästi sedaviisi, mis lapsest saati on meeles mul. Kuid ikka jälgin iga nooti ja ehti aegunud motiiv kord paisub rõõmsalt vaibub hooti ses onu melanhoolne viiv. See minu sinine laul, kardeeaa kõrge taeva all, lõikuskuu Valeval hommikul kost kukud kantileen saabuvast varasügisest, kuhu ei küüni veel koltumis nukrused, eru tus. Valminud viljade üle üksnes on lõikuse eelne leebuvad, aimatav erutus. Lehtede langedes nähtamatu tuul latvades kihutab mõõtmatu aeg, ent nähtavalt nihutab ajatus asjatus, ilusad illusioonid, ammu lõõsanud õied, varistanud memoonid, hing on puitunud, sõnad saamatud, kõik on luitunud mõtted ja raamatud, tundeilam, varjundid, sõnadel varjud, varjude vaikus, sekka ajatult, karjud mõnejatud nõutult Sulele, kust juba hangus. Mõtle veel tulele. Tulele sügislehtede langus. Ei maksa matta lauludesse nostalgiat ja kestvaid stresse, sest asjatu võõrik pelgus kui kõik ju ammuilma selgus, miks puhtad mõtted piinaks saavad, miks seal ei kassa kinni haavad, Kunetka igiaegu löödud? Miks hüva meelseist löödud möödud, miks kogemata Vihava võib minna vaenlastenala kust pärineb ükskõik see jäisus aumeeste heitlik tuulepäisus? Eks kogemuste kuldne rikkust ja öelda, mis on inimlik. Luule ei ole iial lahendus, rida tehteid või ammuks jääk. Tan salamurede vahendusvalus, tõde kui vahetääk, nutust, kurnatu, hääle kähedus, hinge rebestab arutu torm, mõistvate sõprade leebel, lähedus, puhas, inimlik suhtlemisvorm. Lillile sa oled olnud ootaja, kel aknas põleb lootus kuu, pimedal Ki raju ööl, et võiksin tulla ma mistahes hetkel kuitahes pikalt teelt su juurde, olgu loojanguteljeetias valu või esimese päeva hingeaeg. Sa oled lootus, stepi hingetuisus, kust läbi tuli tulla tollal, kuid tugevamad telgi kustus usk. Mis erutus astuda rajal juba sügise eelisel, ent tunda sel hallil ajal tunnil tumeda meelisel ja rõõmuga aduda, et kuskil on imema lävinud, et kõik, mitte kõik ei hävi ega tarvitse kaduda. Et lillasid elulõngu, on kobaras seintel veel ja teadmata lillede hõngu või hingata õhtu eel. Noor kunstnik Neile, kes hinges ja näritud närvides päevade painet ei talu arutut maailmal lõbusaid värvides hakkab maalima südamevalu. Selleks, et pisutki mahedam näiks meile veritsev veri, linnade ahistus, lahedam sinisem, hukane meri, ahermaa Hallemalt erendaks põrmuks pihustuks tusk. Vähemalt lõuendil terendaks veel me lihtne ja lapsik usk. Tundma peab aega ja ajalugu mõistmani mine kui tuleviku teisi ja eriti iseennast, mitte kui maha tallatud jõuetu sugu närbumas ajapikku, kui ajalukku püüakski keerata. Ajalugu. Keelest nii tihti mõttes kõrgemale Tölp sõna- äkki rakatab ja sugeneb maailma vale, mis hulle hulki nakatab kui sallimatult pime ja vaibumatu vihavaen, mil pole emakeelset nime, mis nagu häiriv tõlkelaen end visalt käibefraasiks poetab ja selget tõde tähendab, ükskõiksust, sõnapruuki soetab ja mõistust lookab, hajutab, et känguks ütlemise mõnu tark rahvakeele toekus kaoks ja üksnes tühke olmesõnu jääb üle tarbimise jaoks. Ikka öeldakse tõde ja õigus. See on kohustus harida maad. Et armastust tuleks või õndsus või jõud, millest teadlikuks saad. Tõde otsides iga põlvkond, kui vaevane polnuks see ainult tegudes, iseenda on leidnud ja oma tee. Nii meestele järgnevad mehed ja mäe rinnal tõstavad käe ja lausuvad ajast aega. Seal ta ongi see Vargamäe.