Ma panen ta loetuna kõrvale ja võtan siis jälle võtan ikka jälle ja jälle kuldse sügisega, teisiti ei saa. Mart rauaga ei saanud teisiti. Sest selles kogus nende punakuldsete kaante vahel on kuldne lõikus. On elutarkus ja elurõõm ja on üks tee, mis üle ja läbi luuletaja viib meid maa ja rahva juurde, pihib laulude lätte ja mõtte juurde ning üle ja läbi sealt Mart Raua juurde jälle tagasi. Sest kuidas ta ise ütlebki oma laulus. Minu maa, minu rahva õnn, minu maa ja mu rahva muret, suuremat on minu enese elamisrõõmust, võidusest. Meri on suurem ühe laine vahusest viirust, põldude ääritus, suutäiest, leivast, tuuliste metsade, kohin üksiku lehe libinast. Ja nagu ma ise on suurem sellest piskust, mida ma silmaga näen. Ning kogu rahvas nendest, keda ma kättpidi teritan. Kui kuuled ja loed neid laule, tekib vastupandamatu soov kõige ise neis paigus näha oma silmaga neid luht ja lepikuid neid käo kukku kuusikuid ja kuller Cupikuid. Neid lauliku laulude väljasid, kust on kogutud koguse kuldse sügiselõikus. Mõte saigi teoks. Raadioauto sõitis platsi Viljandi külje all Heimtalis raudne jõe ürgoru kalda peal on laulude kodu. Parajasti oli varane pühapäeva hommik kodulukk laulumeistri kaasa, kellesse oleks nagu kokku pärinud raualaulude kogu rippus. Või on see hoopis vastupidi, kellest raud on ammutanud nii palju sära ja soojust valda perenaine võttis meid vastu pliidi ääres pruugostiks, lihas äristades. Need uksed on juba omaette muusika ja vana köök on Telliskivipõrandaga ja. Just hügieeni mõttes väga kiita ei ole, aga aga kui tahab vana ikka meelde tuletada, siis peab ära kannatama. Aga eks see olegi nii, et killuke minevikku, kus esiemad on elanud, tööd teinud, ei astunud selle nendel ka nagu, nagu märksa õdusam astuda ja vahel isegi pühalikum käia. Labane hubane tunne ja vanad asjad nägu kõnelevad. Siia mahtus siis kogu pere ära, suur teie pere oli. Vend oli mul tookord elasime seal, nii neist kõrvalruumides. Siin on kõik veel alles, need vanad ammused tuntud puu voodit, need olid maal meil nii levinud. Nüüd nad paraku hakkavad kahjuks kahjuks kaduma. Kasvõi see vöödiline kate, teksin voodi peal, kas see on ka? See on vihmargi näputöö velje ja meie tahame nüüd ainult seda, et need ribad sind ära taastada ja seda oli selle eluiga nagu pikendada. Jaa, vokk teil siin nurgas ei olegi siis lihtsalt ilu pärast mälestuseks okkana asja pärast. Kindlasti sellepärast, et esiteks tütar õpib tekstiilikunstiinstituudis ja tema siin vahetevahel talvel hea meelega murrab korrutada. Ostsin eeskambris voraksis vokk, kus teie tehtama tõlketööd ja kus Mart teeb oma luuletusi. Kuidas teil ruumid jagatud on? Teeme ikka rohkem tööd, aga kui talvel oleme tulnud, siis, siis teeme vähe, siis rohkem käime suusatamas, puhkamas, aga muidu on nii marti, kamber on seal, kuhu nüüd eriti ei, ei läinud lapsed ega ka nagu külalised kini teatava pieteeditundega. Kuidas RMK ja koer? Koer jäi ukse peal, nii et käpad Tani üle ja siis ta teadis, et seal nagu tappu. Kas see kellan? Värvitud sihverplaate nii toredasti pendel kiigub roosid ja tema, mina mäletan küll, et mina seda kella ei tundnud ja selle kella peal nii-ütelda. Õppisin kella tundma ja ajast aru saama ja lugu pidama. Nii palju kui seda tarkust on tulnud aja jooksul, tundub, et siin vist on küll kõige paremad tingimused tööks. Kindlasti on, on eitada välised tingimused kui ka see, et niisugune loominguline maastik on lähedal ja tuttav inimesed üldse minu luuleloomingust, ma arvan, et on üsna üsna suur suur osa kirjutatud just siin selles toas. Aga kuidas selle toaga nüüd on, missugused mälestused on seotud lapsepõlvest noorusaastatesse, oli isa ema tagakamber või kuidas? See maja oli õieti nii nagu öeldi mõisa põllu, moonakate maja ja maa, kus me praegu oleme, see ei ole algupäraselt kunagi ehitatud toaks, vaid tuba oli seal see see teine, natuke suurem ruum ja köök siin kõrval, kuna see oli niisugune ait, sahver ja panipaik isal, niikaua kui ta veel elas ja oli siin, oli see niisuguseks töötoaks, kus siin Vli pink ja tema oli niisuguste kätega maamees, kes tegi see kõik asjad hobuseraud tas ise ja ja veetünnid ja kapsanõud tegi ise ja ka selle laua tegi ise ja ma arvan, et minu luuletusest oli viljade sõna seal nii viljasaak saagikoristuse ja loominguliste otsingute paralleele tabada püüdes. Ma olen vihjanudki sellele lauale vist nende sõnadega umbes, et et minu töölaud, mille, mille isa höövli, raud on kunagi siledaks lükanud. Meie asusime siia vahetult pärast esimest maailmasõda ja siis see lepe, isal oli veel niisugune, siis tuli veel kah mõisa põllul osalt seal rukist kokku panna ja ja siis kitsas oli kah majas. Niisugune, et ma mäletan selgesti, et praegused Ahunet enam ei ole siin põllu peal oli ka üks niisugune rehi, et esimene rukkilapp, mis me siin koristasime, et selle siis otsekohe panime parte lastele ja ja kuivatasime ja peksime täiesti käsitsi. Kunagi tekkis minul niisugune niisugune mõte, et kui kaua on meil siin neid põldusid haritud ja küntud Eestis üldse. Ja omamit talli oma rauda meil kuskil ei ole, see tuuakse seda taotakse, seda tehakse, see on nii tugev ja nii karastatud. Aga lõppude lõpuks ikkagi metall on see, mis kulub siia maa sisse siia mulla sisse ära ja üsna hiljuti kirjutasin, mina olen niisuguse pisikese killu sellest ammusest mõttest mille ma pealkirjastasin sügiskünnil. Raud on raud ja teras taas maa, ainult habras muld. Aga vagude pikal teel atrade raudtallad, terrast terrad kuluvad läbi maa, muld, see jääb elama, elatama, puhkuseks aset andma. Kas raudade nimi on juba pikka aega olnud tee perekonnatraditsioonis? Minu esivanemad nii vanematest põlvedest on pärit Abjast. Ja isa ütleb, et vanaisa olevat, keda mina ei ole näinud, aga ei mäleta. Et vanaisa olevat, teadnud kindlasti, et tema vanaisa ja vanaisa olevat olnud Abja mõisas sepad ja perekonnanimede andmisel on siis sepatöö kõige lähem aine saanud siis perekonnanimeks. Siinkohal jäi jutt katkisest, perenaine hüüdis sööma. Ja oi mis mõnus einetaminesse, nüüd oli. Kartuli ja jahukaste ja jätkan sealiha, need on niisugused õiged maa toidud ja need teevad ka haisu, kui kui need laual näed. Talukastmega või lihtsalt nisuse soolalihakastmega on meil valdaga sõja ajast üks niisugune tore mälestus. Kui kadunud Soome kirjanik ja kommunist ja võitleja, armas äigija, kes sõja ajal tagalast tublisti oma justament raadiorindel võitles ööd ja päevad ja andis oma saateid ja tema tuli. Moskvas meile ükskord külla ja ja siis ütles, et temal on niisugune igatsus tulnud selle soolalihakastme järele, kas ei saaks seda kuidagimoodi korraldada päris keedetud kartulitega, koorega keedetud kartulitega ja äigia oli sellest väga-väga liigutatud. Miks neid nimetatakse Martrava kurkideks? Aianduse haru oli Mati käest, sellepärast just nimelt kurgipeenar. Suure hoole ja armastusega. Ja need on, need on vanameistri enda siis kasvatatud ja. Kas ma võin kohvi valada? Paik? Eks kohvi läheb ka vist teie peres üsna palju üles, kui kui tugev töö tegemine käib. Selle poolest ongi siin võib-olla kõige täielikum, varustas laua Emmastal siin üks kohvi, Brenner. Sellesama veskiga on ka šigureid jahvatatud. Mina mäletan esimese maailmasõja ajal, kui kõigest kitsas juba hakkas olema, siis me vennaga korjasime neist üksikutest Heimtali mõisapõldude vahel kasvavate mede alt tammetõrusid neid natukese keedeti ja siis küpsetati kuivatati, nad ahjus kuivas ahjus üle ja see oli siis üks niisugune loomulik kohvilisand ja vilja kahise ise kõrvetati, jahvatati. Aga no niisugune võiks öelda, Saksa kohvi oli nii pühade ja pühapäeva hommikusöögijuure kuulumiseks alati olemas, seal oli ikka niisugune, mis oli, oli siis Siguritega ja, ja tähendab kohviubadest Sigulitest ja piimaga. Noor Mart on seda vändanud küll ja küll, oi palju. Ei. Lähe see hommikul külla. Kuulge, teil läheb nobedamate paremini kui minul, igavene väike vilumuse lisa igal juhul. Ja allkirjavalmid. Me läksime koos valda perenaisega uitama. Ilm oli liiaks niiske ja sompus, et meistril endal kõndima tulla. Väga ilusad on siin loojangud, need loojangut me näeme kõik ära aga päikesetõusu harvem esiteks sellepärast, et me mets ja tedremets on seal ees ja teiseks ka sellepärast, et nagu see meie tööaeg rohkem kipub just õhtune olema. Ja kased on ka siinsamas kahesilmal kui aknaski vaadata, võib neid märgata ja. Siis kaunis rikas on siin see linnukeste elu peab ütlema, et me oleme kõik suured linnuhuvilised. Esiteks see niisugune kaheksa aastat tagasi istutatud hik annab väga, väga rõõmsast neile nisukest varju. Kontserdipaika. Jah, siin on väga mitmesuguseid, väga on siginenud viimasel ajal talvikesed siin, mida isegi ei osanud alguses määrata, need siin katuste peal muudkui laulavad, niisugust ma ei tea. Kas te teate, niuke flööt ja laul on igasugust, siin on siis palju linavästrik lepalindu nägin siis isegi vaimukägu on siin aias olnud kahara härjaga. Kas te armastate ka palju uidata metsas ringi? Mina ei mark, ei, eriti mitte sellepärast, et temal on see kala huvi nii suur, et kui aga vähegi ilme tervis lubab, siis kohe jõele. Aga meie siis tütrega rohkem rohkem kõnnime metsas ringi. Mart Raudküll väga armastab siin seda nisukest rahulikku olemist ja seda nisukest looduse lähedust. Käisime äraga jõe ääres kalamail. Nägime havi, kes on harjunud raua käest hommikuti kosti saama ja kuulasime havi laulu. Siis korraga kurk kauplete nii järsult, Depursatab vaht, jõhvi jookseb kaugele ette ja nüüd alles algab jaht. Jüri hunti, kui pulmatäku been ohelik kinni, peab kord Lartsata vett mulle näkku, siis jälle end eemale veab. Küll rabeleb pildudes hända. Kuni väsi, mis tundub ta väes nüüd lõpustesse löönud kämbla. Jaa, purikas. On. Aha see saab siis luuletaja Mart rauast Kalamees, Mart Raud. See on nüüd, neil on muidugi omad, nimeksin nendel käärudel see on siis ümmargune ümmargune haud ja seal on üks söödasopp, kus saab väikest sööda kala püüda ja siis seal on üks mädahaud, siis on. On antud ja kes on andnud nüüd minu kalamehed muidu. Ja kui raud ütleb, et tema lülitab enda jõele tulles tööst ja mõtlemisest välja, siis ma usun küll, et ta seda teeb, jättasid, ta tahab teha. Aga väga sageli küll on, on nii, et, et täiust tuleb jõelt ja märgib üles ja nähtavasti isegi niisuguses välja lülitunud olukorras selles rahus siin on lõputu, tulevadki kõige paremad. Umbkaudu puudane havi. On see alles pris genoos, turi, tume kui sinine savi vaks valge, kui vesiroos. Meie peres, sest saagist saadi kalaroogasid nädalaks seitse suppi ja seitse praadi iga lappe laiuseks maks. Kui kärinal koldesse läksid ribid, uimed ja jäätmed, muud siis mälestuseks. Ma jätsin havihiiglase lõualuud. Kortaasneid kätte võttes ning vaadates, hoides peos tegin otsuse omasse mõttes, mille viisin ta täideteos. Miks, olgu kõik pillid vasest või mustast või valgest puust. Saagu kannel, sest haruldasest vete eluka lõualuust Ahju kõrval on nii mõnus ja õdus, olgu pealegi, et väljas on kuldne sügis, aga sügisel on ikka sügise tuuled ja me kõnelesime väljas sellest, et tõepoolest on vaja käia nendes paikades, kus kirjanik töötad. Siis oskad sa palju paremini mõista ja aru saada tema tööst, eks ole. Need on ju nii-nii lahutamatult seotud, see loodus siin selle maja ümber needsamad kased, need kuusetukad. Kuidas see oligi, et oma viimseid lehti maha poetab, kas kollane, kui vask oma viimseid lehti? See on minu esimene trükis ilmunud luuletus vähemalt tolleaegses koolinoorte ajakirjas. Selle luuletuse kirjutamise päevil ei, ei elanud veel selles majas, vaid ühes vanas mõisakivi tuuleveskis, mis on seal teelahkmel, millest siin on üks niisugune ahah, akvarelli visanud. See on ühe noore kunstniku visand, siin oli mõne aasta eest oli Tartu kunstikooli niisugune loominguline töölaager. Heimtali koolis arvatakse, et see vist olevat ikkagi mind aidanud ka selles, et teha katset lavale noori kunstnikke töölaagrisse tuua ja suveööd ilmsi kirjutama panna. Näete, aina seosed ja sealsed ja tõepoolest, kust mujalt see looming peakski sündima, kui mitteeluvaatlustest, tähelepanekutest ja elu üle mõtisklemist, sest seesama torekuusiksin kas selles oma kuusikuga on ju teil ka seotud kirves ja kuu? Moteegide mõtted? No arvatavasti, kui ma sellel unistavalia eksleval ja fantaseerival maalikunstnikul viidet botaarikul nii lesida lasksin ja hulkuda lasksin, siis küllap seesama õu ja sellesama õuealune oma kuuskedega mul silma ees seisis. Mõne aja eest tuli mul see motiiv uuesti meelde. Kui ma olin siin samas toas ja kuulsin sellest vanast omast raadiost teadet Valentiina Tereškova kosmosesse lendamise kohta siis ma tahtsin oma abikaasat õnnitleda temasse, no suure saavutuse puhul jalutasin teda otsima. Ja leidsin ta oma tõlketöödega ja raamatutega vist üsna täpselt samast kohast, kus ma kujutlesin tookord vitrikut. Mul on tihti olnud niisugune tunne, et kuidagimoodi need head vaimud või muusad, mis nad kellelegil juhtuvad olema, kes loova tööga tegeleb, on minu vastu lähemiselt heatahtlikud selles mõttes, et see, mida ma just vajan, tuleb kuidagi nii ootamatult lähedale ja ja ärkab nii üles. Eelmäe, kirjutades teie viimasest luulekogust kuldne sügis, ütleb, et see on üks suurepärane elutark ja elurõõmus sõnameister. Et aastatega tuleb elutarkus. See on muidugi selge. Aga, et aastate jooksul kasvatanud rõõm, seda ei juhtu mitte kõigiga. Selle kohta ma ei oska praegu äkki ise midagi ütelda, aga kui kui te arvate, et seal seda elurõõmu ja elutarkust nii asjalikult ühendatud on, siis teeme sellest niisuguse väikese kokku lepilise järelduse, et on tark olla rõõmus. Eesti maa ja rahva suur teema, mis meile kõigile on väga südamelähedane. Sedagi ju kõige paremini jälgitsasin vahetus kokkupuutumisest selle maaeluga, kuidas edasi läheb ja muutub nende aastate jooksul sellest ajast peale kui teie ise põllutööd tegite. Noore mehena olete künnimees olnud. Olen kindlasti kõiki maatöid teinud, eriti küllalt raske oli heinatöö siin, kuna needsamad heinamaad, mis praegust on nii põõsastesse kasvanud ja mida nüüdse arusaamise järel üldse ei, ei tasu nii Ta, need tulid sel ajal muidugi kõik läbi nüpeldada, seal. Vaevalt et sealt suurt midagi sai, aga aga see töö oli, oli küllalt raske, ma nii varakult sellega tegelesin ja tean ja tunnen küll vist enam-vähem igat nii selle aja põllumajandusliku tööriista otstarvet ja oskasin teda käsitada. Kirjandusliku töö juures on küll see oluline, et inimene tunneks neid asju ja alasid võrdlemisi lähedalt, kuni selleni, et ka tõesti kätega oskad. Oskad ühte, kui teist teha. Teiegi tulite luulesse maapoissi, tööpoisi, elu tundmise ja elutarkusepagasiga. Aga kust üldse otsida neid lätteide viiteid, et teist sai kirjamees, mitte aga maatöömees, nii nagu olid olnud seda isa ja ema juba mitu põlve? Seda nüüd lõplikult, mina ei tee ka, ei tea, leida mujalt kui kui täiesti nii. Esimestest lapse päeva aastatest lihtsalt leidsin, et et hea on mõtelda ja hea fantaseerida. Ja esimesed lood, mis ma välja mõtlesin, need olid niisugused fantastilised ja, ja lüürilised ja peale selle minu päris sünnikodu läheduses oli ka üks niisugune talumaa peal töötav tuuleveski, seal oli külarahvas oma aeglast jahvatust ootamas ja juttu ja ja head tabavat. Mina. Seda oli seal alati, mina olin seal läheduses ja täiesti vaikselt kuulasin ja ja, ja tundsin põnevust ja rõõmu sellest, mis mehed rääkisid, mis nad jutustasid. Algus on, on elus endas, aga mitte raamatutes või nisustes kirjelduslikudes mõjudes, see tuli hiljem järk-järgult, sedamööda kui ma ise lugema hakkasin ja sedamööda, kuidas mind lugemise juurde juhatati. Aga Mart Raudkas, siin ei olegi nüüd seesama miski peidus, mis meid tänase päevani üllatab, mille järgi teie looming meile ikka rohkem ja rohkem küpses eas meeldima hakkab, sest tänase päevani ju armastate vaadata, kuulata, mõtelda. Seda kindlasti see ei ole, ei ole teisiti mõeldav, sellepärast et elav inimene on kõige tarbilikum kirjanikule arvatavasti kõige moodsamas luules ka assotsiatsioonide tekkimisel ja nende sidumisel suurte realiteetidega ja nende edasiviimisel ja edasikandmisel poliitiliseks elamuseks. Lüürikus Deepikuni viiulikunstnikust, maalikunstnik kuni nii on teie kohta öeldust. Maalimisega ma ei ole kunagi tegelnud ja sellele kunstialale on minu katsed kõige võõramad ka sõnaga maalimine. Viiulit olen mänginud noores eas ja siinses kohalikus üsna heas ja korralikus küla kohta orkestris lapsepõlvest saadik, isa samuti mängis esimesed selle ümbruskonna orkestri tekkimise lood ja pikad-pikad. Veid kestvad proovid sündisid minu sünnikodus isa juures. Ja nii need õhtud Sintsis lähevad, paneme kella uuesti tiksuma, vahepeal oleks tema hääl liiga meile meelde tuletanud. Ahi seda usinalt köetakse, on näha natukene suitsetanud Mustovskisid ahjusuu juurest. Ja kuulge, kas siin kuskil ahju ääre peal ei peaks nüüd olema? Pähklit. Kogule luuletusi Need pärlid kuuluvad, kuuluvad nüüd perenaisele kui seal peaks nüüd olema sellest laulust väikest pära järel aga näete ojaga, mis sellest, et tolmule har, kui toredasti sele kevadeks. Kell tiksub tuttavalt ja ahi köhid. Kuid sind ei ole täna selles kambris. Muis on lõkendamas suuretseid ja teine tuli põleb vanas lambis. Neil tänan. On veidi tähtsam päev. Ja minul sulle tean, on mitmed võlad. Kuid käed ei ulata ja silm ei näe. Nii nagu mõnes vanas laulus kõlab. Käib sula liiga visalt liuglev suusk, kui tegin ringi, taevas pilves püsis. Kuid tunnen ikkagi, et iga kuusk, mis vastu, tuli sinu järgi küüsis. Ei ole ilmu ega aastaaegu, mis mälestuste kaudu meid ei seoks. Nii väga meeles oled mul ka praegu. Et nagu hoiaksin su kätt oma peos Ent siis mul tuli võtta ahjuroop. See miskit müksas kord. Ja kohe tabas mu põlvi, kõliseb ess kerge Huuk. Su pähklikott, nii mulle sülle 100.. Aeg läheb ja laulud ei lõpe. Lõpuni muidugi ei jõua, pooleli jääb palju kõigil kindlasti, nii kaua, kui ma tunnen, et suudan teha, on see igatahes kõige õigem rõõm ja kõige suurem tarkus. Et püüda teha, mis veel teha, olla. Jah, mida öeldagi lõpetuseks aitäh pererahvale valda emandale saristatud seakintsu eest raual endale soolatud kurgi eest. Jutu eest muidugi ka. Punkt on ikka Velaga panemata, eks sa katsu meistrit üle ütelda. Kyll jäi seal tiksuma. Kuldne sügis kestab. Meil on palju ühiseid rõõmusid neil ja siis ka meil. Sest kuidas ta ise nüüd ütleski? Viimse õhtuni vestleja tahuda. Alles siis võime õiglase rahuga pärast meid päevade lõpmatulete jätta pärast neid jääjate kätte.