Jaa looga. Ma seda ülekaanon rannas ujuja köika looke ja alga toomemäele. Otse merest kerkis linn. Ta hõljus juba nii lähedal meie ees. Tabasin teda kätega haarata võivat. Ta näis läbipaistev ja ebatõenäoline. Me pidime temast läbi purjetama nagu läbi allarippuva pilveseina. Samas olid ankrustantlikud laevad, mastid kerkisid kõrgele, purjed alla lastud. Eraldasin nelja kõrget torni, mis tungisid otse taevasse. Ka need mõjusid tõmblikult, läbipaistvalt. Kas ma nägin und, oli see bet pilt, millega tühi ruum mind narris? Ükski maalikunstnik ei suudaks seda kujutada. See siras hallides ja valgetes toonides ja helkis hõbedat. Jooned olid teravad, aga nad mõjusid nagu paberist lõigatult. Nende taga ei paistnud üldse massi olevat aega. Ta sai mulle selgeks, et pilt on tõelisus. See on Tallinn. Nüüd on meil tornidel minu jaoks juba ammu nimed, seal kerkib Püha Nikolause, Niguliste kiriku torn seal Oleviste seal toomkirikutorn tõstetud nimetissõrmele kõrgub ordulossi kohal Pikk Hermann. Nii meenutab oma esimest kohtumist keskaegse Tallinnaga maalikunstnik Notke abiline ja õpilane Henning Schmidt ker. Seda Renate köögeri raamatus kannid silmapiiril, mis kujutabki enesest umbkaudu 1440 sündinud Bernt Notke lukku. Nüüdsed Tallinna tornid seisavad õnneks ikka püsti, peidavad oma kiivrite all saladusi ja põnevaid vanu lugusid õige mitmetes kirikutest, rääkimata. Ajalugu. See on meie erakordsuse ja uhkuse allikas. Niisiis Oleviste ja Niguliste ajaloos ja fantaasias ilusat aastapäeva vikerraadio Helgi Erilaid. Ja nii algas. Keskajast on lauldud ja mõndagi on keskajast ka kirjutatud. Meil on hulk vana Tallinna lugusid ja meil on õnneks Jaan Krossi võrratu kolme katku vahel kus on jutuni, olevistest, kõnnikuulistest ja meistrimeeleolukaid stseene, pilte, värve ja tundeid on tänasel päeval hoopis toredam meenutada kui kirikute võlvide paksust ja löövide pikkust uurida mis on muidugi ka väga huvitav. Ennemuiste olnud Tallinn koguni väikekasvanutega kasvanud elanikud ihanud, et nende linn suureks ning kuulsaks saanud aktsiapalju kauplex. Kaubalaevu ei tulnud aga Tallinna alla peaaegu sugugi. Korraga tulnud kellelgi hea nõu meelde. Ehitame nii suure ja kõrge torniga kiriku, kui mujal pole olemas, siis näevad Lähevad kaugel merel meie torni ja tulevad kaubaga meile külalisteks. Linn kasvab, saab kuulsaks kui elanikud meelepärast, kus ta ka niisugune meister võtta, kes ehitab kirikumis kõik muud kirikut, toreduse ja suuruse poolest võidab, otsivad meistrit siit otsivad sealt ei leia kusagilt niisugust, kes lubaks kiriku ehitada linnale auks ja iluks ja laevadele enne kudule torniks. Juba Tallinna elanikud El lootus langemas, kui ühel päeval Võnnu võõras, kole suur vägimees ilmub ennast kiriku ehitajaks kauplema. Elanikud võtaksid pakkumise muidu rõõmuga vastu, kui ehituse hind neide hirmutaks. Mäe tündrit kulda. Ameti lisab võõras ehitaja ise äralise tingimuse juurde. Kui elanikud ta nime teada saavad, ei nõua ta linnalt kopikatki, lootuses, et kuidagiviisi õnnestub meistri nime teada saada ja nii maksust vabaks pääseda tõotavad elanikud kuigi mehele nõutud summa maksta. See aga selle eest suure ja kõrge torniga kiriku ehitada. Tekib küsimus, kuhu ehitada. Ühed tahavad Toompeale, teised alla linna alla linna soovijad vaidlevad Toompea vastu sel põhjusel, et seal Torn pilvedesse ulataks. Talgud kiriku pea põletaksid võit jäävalt linnameestele. Meister hakkab alllinnas, ehitama, paneb kivi, kerkib müür, paneb teise, tärkab sein, ehitaja versta viisud jalas, astub sammu värstma maad edasijõudnud. Küll katsuvad mõned meistriga sõprust sobitada ja meistri nime välja meelitada. Aga ehitaja, alusta kellegagi pikemat juttu ega jää kellegi juurde asumagi. Vaika esmalt Narvas pärast Haljalas söömas ja magamas. Seal ta naine asumas, kirik hakkab valmima Tallinna elanikud, hirm kasvab. Keegi ei saa ehitaja nime teada, kust kõlla mundrid meistripalgaks välja võtta. Ei teata enam muud abinõu, kui saadetakse salakuulaja väljaehitaja naise juurde. Esiotsa salakuulaja vaeva asjata, kuid ühel päeval läheb Tallinna mees ehitaja naise elamust mööda ja kuuleb. Naine kustutab sülelast. Kui sugusse. Lapsukene homme Olev tuleb koju, 10 tündrikulda, kaasas. Salakuulajale aru käes, ehitaja nimi olev salakuulaja sedamaid Tallinna tagasi elanikudele rõõmusõnumit kuulutama, et ehitaja nimi teada saadud ehitaja parasjagu tonni tipul paneb tornile risti otsa. Tallinna mehedalt hüüdma olev olev, pane hoolsalt rist viltu. Välk oleks ehitajat tabanud, linnaelanikud Meie kuulda saanud ehitaja palgast ilma, kohkub nii koledalt, et käed torni küljest lahti laseb. Ise tuigub jalgadel. Enne veel, kui uuesti saab kätega tornist kinni hakata. Langeb üle tellingu ääre langedes ei kusagil enam peetust häälega jalale langev sõni kuni alla kividele surnult maha sajad konn ja madu kargavad maha sadamise lehitaja suust väljaehitaja surnukeha moondub seda vaid kiviks niisama suust välja karanud kun jamad. Kõik kolm seisavad praegu alles kividena kiriku kõrval. Ehitaja Olevi järel hakkasid elanikud kirikut olevi ehk Oleviste kirikuks hüüdma. See Oleviste ehitamise lugu leidub Laugaste ja normanni mõistendites skandina Haavia olafist tuletatud olevi nimi on vanadest rahvalauludest ja kalevipojast tuttav ning muistend kuradiga liidus olevast imemeistrist, kes kirikuid ehitas, on rahvusvaheline. Meie Oleviste varasemate eelkäijat tõenäoliselt juba 12. sajandil. Skandinaavia kaubahoovikeskuseks oli on ürikutes esmakordselt mainitud aastal 1267 tõenäoliselt 13. sajandil pikali. Laia tänava vahele püstitatud kirik oli pühendatud pühale ool ahvile Norra kuningale Ola haaralssonile, kes pärast surma pühakuks kuulutati. Praeguse üldkuju ja suuruse sai kirik peamiselt 15. sajandil. 15. ja 16. sajandivahetusel püstitati Oleviste tornile 159 meetri kõrgune kvooti telkkiiver. Oleviste torn oli tol ajal päris kindlasti Euroopa, võib-olla isegi kogu maailma kõrgeim ehitis. Isadel oli ilmselt mõttes, et meresõidutähisena teeks nii kõrge torn kaubalinna võimalikult kaugele merele nähtavaks ja tooks linnale muul moel kuulsust. Auväärt ant, värgid, untsakad ja matsid, ruttake, ruttake, ruttake, te saate näha, näed, milletaoliste eluilmas pole näinud ja eluilmas enam ei näe. Õieti polnud pimedat here, oldi kisa ja kaabuga taevasse viipamist enam vajagi, sest kogu suurest rannaväravast välja trügiv ja köismäe poole valguv rahvasumm, kes siis silmil nimelt üles pilvitusse taevasse vahtiski. Oma kadestamisväärse sulega oskas Jaan Kross sõnadega iidse Tallinna pildid silme ette maalida. Ainult naudi nautigem siis trikke, mida tehti tollases Euroopa kõrgeimas Tallinna Oleviste kiriku tornis 1550.-te algupoolel siis kui Jaan Krossi tegelane Balthasar Russo alles poisike, oli uudishimulik naaskel, kes kõike teada ja näha tahtis. Palee tõstis pilgu üles 250 küünlakõrgusele, kus kiiskas Oleviste kullatud kukk ja kus täna nagu hõbedast juuksekarv ulatus pool kaldu kaugele linnamüüri taha. Enneolematu ja kõigile kõnet andev Hugo meientide ime käis kõiki teele. Vaid takistusi ületades õnnestus pallul mööda kiriku torni kitsaste pimedat keerdtreppi päris kõrgele jõuda ja kiivriluugist välja piiluda. Kui ta silmad avas, nägi ta kõigepealt pruuni suitsupilve heleda taeva ja kylgendava mere kohal ja siis kopli mustendavaid metsi ja siis minataguse haljendavaid loodusid. Ja siis alevi, majade, halle puruhunnikuid, mustade peenramaalaikudega majadest hulk maad siinpool mustes lont Maakri liivane sellega inimestest kui sipelgaid, kes meie kärjele kokku jooksnud. Ja keset inimmurdu lendas nööridega eraldatud hiliva sõõr. Sinna oli enam kui 300 sülda maad sõõri keskel maasse taotud madala posti küljes tõusis ime käis õhku. Sealt tuli see sirges joones nagu kinni püütud päikesekiir üle heinamaariba ja Vallikraavi ja plate ning epingi tornide vahekohas üle linnamüüri. Müüriäärse tänavaõuede kohal oli ta juba kõrgemal kui pallu silmapiir ja sööstis lähenedes just nagu otse üles taeva sinasse. Tall võttis kahe käega luugi servast kinni, nii ajas enese ettevaatlikult püsti. Siis nihutas ta enda luugist nii palju välja, kui vähegi söandes, sõitis pea kuklasse ja vaatas üles. Kassipidi kalduvas plekk kiivris oli kohakuti viis avatud luuki ülemiseni. Selleni, kuhu imeköis ära kadus, oli siit veel 25 vahekorrust maad. Kuues kiivriluuk oli temast nüüd ainult 30 küünarkõrgemal ja niisama lähedal kadus sinna luugi avasse Tallinna lont Maakride uhkus, hallikaskollane rüsa jämedune kanepiköis lund laos käe all oli kolm kalamaja köie punujat selle valmis hõõratanud ja siis oli vuntsidega Sandra nendega antide peamees sele vakshaaval pihuga üle katsunud ja polnud selles mitte kanapoja selga leidnud. Korraga kuulis pal Altrahvasumma hiiglakaugeid hüüdeid. Ta nägi sipelga, käid kiriku ees tänaval vehkima hakkavat ja mõningaid oma mütse õhku loopivat. Siis ta äkitselt taipas ja ta süles. Kuuendast luugist 10 sammu kaugusel õhus seisis üks kiriku õues nähtud poistest. Tal oli seljas hästi ihuligi liibuv ülikond, mille parempoolne kereosa ja vasak püksi pooleli üritused ning ülejäänud osad valged. Nii et oli nagu sõdur olla andil laevameeste mängukaardipakis, mida palgord oli silmata saanud. Mustadel juustel kikitastel väike valge paaži müts. Aga käed olid muretult puusas. Ja nüüd ta lihtsalt eemaldus rahulikul sammul Ta õhku. Ta kõndis muidugi mööda köit ja pall nägi selgesti, kuidas ta veidi varbad väljapoole astudes taldu köiel asetas. Mulje oli ikkagi selline, nagu kõnniks ta lausa õhus. Õigupoolest ei teinud köis asja vaatajale mitte selgemaks, vaid hullemaks. Ilma teieta oleks kõik olnud lihtsalt kas miraakel või nõiatemp. Nüüd tuli uskuda, et see on osavaks. Pallust 20 sammu kaugusel tuli kuldne baas punasest mööda võttis talt tasakaalu, kepi kaasa ja kõndis torniluugist sisse. Punane pöördus seljaga kiriku poole, ta kõhnad õlad kerkisid korraks, nagu tahaks ta köialt õhku hüpata või ohkaks südamepõhjast. Siis sirutas ta käed kahele poole ja, ja sööstis jooksu. Aga ta ei jooksnud nii, nagu kuldne kaksikvend äsja nõtke mänglevas, peaaegu rahulikus rütmis. Ei, ta lendas ette kujutamatul, hool mööda 300. üllas ja peaaegu nöörsirget köit ülevalt alla lant Maakri poole. Mõne hetke pärast hakkas köhista jooksusammust kergelt võnkuma ja. Laialisirutatud käed ähvardasid teda silmapilk lausa lendu tõsta, kui tiivapaar ja seal kaugel, kus köis, hallikas, rohise maa kohal nähtamatu eli paistis ta paus lennul edasi vihisevad. Kui vihmaeelne pääsuke, siis jõudis ta köie alumise otsani, lendas üle maas, rammitud pidevalt otsa ja see eestis pidurdada püüdes kuni inimtühja sõõri piirava nöörini. Sel silmapilgul tallati nöörid ümberringi maha ja mustav vaimustusest kõmisev rahvas on, vajus vankuma punavalge täpi ümber kokku. Siis sedalaadi trikke tegid kaugelt itaaliamaalt tulnud õhuakrobaadid põhjamaa halli Tallinna maailmatu kõrge Oleviste kiriku tornis. Veelgi varem, 1400 kaheksakümnendatel seilas Bernt Notke ana kaaskonnaga Tallinna. Avame tornid silmapiiril ja Henning sniker jutustab. Tänavad olid inimtühjad teisiti kui Lübecki hommikutundidel. Tallinn mõjub väljasurnuna. Hiljem sain teada ja et iga ukse ega akna taga luurata, jälgiti meid. Me pidime kõigepealt näitama, mida kavatseme. Tallinnal ei olnud ainuüksi kivimüürid, vaid veelgi mõjuvamad äraootamise ja umbus müüriga. Niguliste kirik kavis Marizon, Püha Nikolaus, kiriksemate Lübeckis Rostokis ju ka niisama straalsundis ja Crash valdis. Ta on ju laevameeste ja kalurite kaitsepühak ja hästi on tehtud, kellele on igas merelinnas maja ehitatud. Ja kui me Niguliste kirikusse astusime, kadus igasugune võõrastus. Siin elas seesama vaim, mis Lübeck kiski. Siia kogunes rahvas kerge südamega ja segamatult, siin ei olnud vajadust ennast välismaailma eest kaitsta. Siin tunti ennast vabalt ja sundimatult kaitstuna avarate võlvide all. Missugune määratu rikkus altarite piltide kujude küünlal ühtrite näol helkis jäsemed taas meile vastu. Kõrgusest hoolimata mõjus ruum soojalt ja mugavalt. Inimesed ei pööranud ennast, kui me mööda läksime, ei vaadanud meile jää merele, vaid liikusid altari juurest altari juurde. Sosistasid pomisesitveegordasid mõttes oma palveid. See oli täpselt nii nagu Lübeckis vihmaris Virostakis. Meie ees kõrgus võima sal tar ja me pidime mitte ainult silmi, vaid ka pead pöörama, et seda tervenisti pilguga haarata. Altarikapp oli kahemehekõrgune. Laius paistis kogu kooriruumi täitvat, nii võimsat pea altarit ei olnud üheski teises kirikus, kus ma olin käinud. Niisugune rikkus siin maailma ääres. Astusin altarile veelgi lähemale ja silmitsi siin kujusid ligidalt. Mulle sai kohe selgeks, kes selle altari on nikerdanud ja maalinud keegi muu kui Hermen Rode. Ma olin jahmunud. Seda ei olnud ma oodanud. Hea, et ka meister Notke saab varsti sele linnalt ja selle linna jaoks tellimuse talle võimaluse andma Roode altarit veelgi suuremaga ületada. Notke oli suurem, tähtsam ja paremmeister. Selles olin ma kindlalt veendunud ja minu silmis näisse tore ja kõrk alter millekski tillukeseks kokku sulavat. Niguliste kiriku ehituslugu ulatub 13.-sse sajandisse. Arvatakse, et rajasid 1230. aasta paiku saksa kaupmehed. Et linn ei olnud siis veel kaitsepiirdega ümbritsetud, oli Niguliste oma raskete riiv palkidega suletavate sissepääsude piiluja haavade ja pelgupaikadega ühtlasi ka kaitsekirik. Kui linnamüüri valmis sai, muutus Niguliste tavaliseks koguduse kirikuks ja muidugi on ka Niguliste kirikut sajandite jooksul pidevalt ümber ehitada muudetud ja täiendatud. Kuulakem nüüd, millisena nägi Nigulistet noor Balthasar Russo ühel maikuu pühapäeva hommikul 1558? Kirik oli puupüsti rahvast täis, sest oli parajasti kooli laskepäev. Kirikus olid koolilapsed, nende vanemad, tähtsad raehärrad ja prouad koolmeistrid ja muidugi hulk kõrgemaid vaimulikke. Väike orel lõpetas sisse mängu globinal, klõbinal tõusis kogudus palveks püsti ja istus pinkides seda gaasi. Siis laskis pal suurel orelil enesest üle mehiseda ja silmitses sealjuures ruumi Jerasvast. Värviliste kaarakende sinipunane valgus minetas võlvide all ja kollakas valgel seintel seda mööda, kuidas päike õues pilvedest ja tuli ja taas nende varju läks. Ta süttisid ja kustusid valgus helgeid päratul messingist lühtril, mis seisis kantsli kõrval nagu seitsmeharuline ja kuue küünlakõrgune imemoel õitsema, hakanudusja kuusk kord päikese helkidest õisi maha pillates, kord uuesti õide minnes mööda süttisid ja mahenesid hõbeda Heile giid lael ühtritel ja altari karikail ning kahe küünlakõrgusel rüssenberhi monstantsil, mis paistis altari kõrvalt raudvõre ja tabalukuga orvast ja seda mööda taandusid mahedasse varju ja tõusid puna kuldsesse särast. See kõik altari viis või 60 puust pühameest ja naist oma voldiliste, riidekroonide, embleemide ja balda hiinidega, Kippari habemetega ja Lübecki pesunaist ennebi ninadega. Kõik see kahtlane paavstieelne toredus oli siin muuseas ainult selle tõttu alles, et sel ajaloolisel päeval Tallinnas suur kirikute puhastus, mida nüüd juba mõnel pool ka pildi rüüstamiseks nimetati, lahti läks sel suurel kristlikul kirve ja luua pruukimise päeval oli Niguliste Deacon hirmuga nii palju armulaua veini rüübanud. Indrina tõesti julgeks sai ja kirikuste lukuaugud parajal ajal sulaadina täis valas niiet pühaduse luua mehed, kellele võtmed nende nõudmise peale küll välja anti, ometi pühakotta sisse ei pääsenud. Jahtus vaga õhin oma jao ja nüüd teenisid need kahtlased toredused, seda õige Augsburgi vaimu templit. Kuigi rüssenberhimonstrants oli muidugi võre ja tabaluku taga. Ei pall ei armastanud seda kirikut ja mitte ainult sellepärast, et see eesti hallide püha vaimu ja saksa, rootsi, eesti antvärkide, Oleviste kõrval oli peamiselt saksa kauba härraste kirik teadnud isegi, miks ta lapse ja kinnisunenägu jutluse ajal varisevatest hõlvidest alati just Nigulistes oli aset. Elluastujad kordab härra kelder üleval kantslis ja orelimurdlained hakkavad kirikus uuesti mühama ja kogudus laulab ebakindlalt just kindlat linna ja päikese säravana akendest kadunud. Ja kui väike rajal kirikut välja hakkab mängima, on viimased puna-sinised täpid võlvidelt kustunud. Lühtrit inisevad hallis hämaruses väljujate ja uksed, umbsummad akerdujate peadega kohal ja kirikuaia kiviplaatidele väljas plaadisel valge vihm. Edasi maalib meister Jaan Kross meile sõnadega pilte pikast läbimärjast rongkäigust, mis Niguliste künkalt alla uuele turule raekoja ette jõuab ja siis äkitselt seisma jääma, sest Toompea poolt kihutab platsile kolm ratsanikku, raekoja ees hüppavad nad hobuselt maha. Vihmamärjast rahvast tulvil võlvialune pakatab ning siis kastab vihma Bladinasse õpetaja hääl, mis ütleb raad käsib meie koolilaskepäeva sööma, hästi vaikselt ära süüa ja laiali minna. Sest üle tuna ele on Moskvalane Narva linna põlema lasknud ning ära võtnud. Sõdade ja katkuda lained pühkisid taas kord üle Liivimaa kahjud, laastasid linnu, kuid kui õlu vähegi rahulikumaks muutus, asuti purustatud hooneid otsemaid üles ehitama. Eriti kirikuid. Oleriste tohutult kõrge torn oli ohtlik. Ta tõmbas välgunooli ligi. Aastal 1625 põles Oleviste välgust süttinud tulekahjus maha kuid taastati juba kolme aasta jooksul. Tornikiiver sai valmis küll alles 1651 ja ehitati nüüd hoopis madalam. 1008 20 süütas pikne taas Oleviste kirikukogu, sisustus ja puitosa põlesid maha. Pilve varises kokku Seegorkistid taastamistööd ligi paarkümmend aastat loodud uusgooti. Altar kantsel, nende raid, raamistus ja uksed on tänaseni säilinud. Oleviste praegune tornikiiver on 123 meetrit kõrge niisiis 36 meetrit madalam kui keskajal siis kui köietantsijad torni kõige kõrgemast kiivriluugist maani ulatuvaid pinguldatult köiel oma trikke tegid. Rohkem kui neli ja poolsada aastat tagasi. Niguliste jäänud olevistesse kuhugi maha, sedagi kirikut on pikkade sajandite jooksul mitmeid kordi restaureeritud, kauneid kabeleid on juurde ehitatud, aknaid suurendatud. Nagu Oleristes olid siingi uhked võlvid, rikkalik sisustus ja palve väärtusliku kunstilühtrid, hauaplaadid Hermen, Rode peaaltar ja Bernt Notke surmatants ja Niguliste barokne õhulistegaleriidega. Torn kerkis sajandite jooksul üha kõrgemaks. Oli vaja ühtainsat ööd, et enamus kirikusse kogutud kaunist ja väärtuslikust kunstist hävitada. Üheksanda märtsi öö aastal 1944, kui Vene lennukeid rängalt Tallinna pommitasid Niguliste süttis katused ja tornikiiver põlesid maha, hävisid orel, seitsmeteistkümnendast sajandist pärit kaunistused kantsel seinad ning Balthasar Russo aegadel 1556 kuni 58 raeliikmetele ehitatud renessansi stiilis nikerdatud pingid. Väärtuslikud esemed, mida oli võimalik kirikust ära viia, päästeti õnneks sellest hävingust. Hermen Rode loodud suur peaaltar Bernt Notke surmatantsu maali, algusosa ja Püha Antoniuse altar ja Idalles. Toll üheksanda märtsi ööl 1944 hävisid ka kõik kiriku läheduses paiknenud hooned. Keskajal ei olnud Niguliste oma künkal uhkelt üksi kirikuid küljest seisid majade müürid vaid mõne meetri kaugusel. Lõunaküljel asusid aga keskaegne pastoraadihoone ning kalmistu. Praeguselt Harju tänavalt viis kiriku juurde kaks kitsast jalgteed. Mina. Tegin oma elu ilma peale saunapuure ja Maria Parr peale ja pruune Oja kobru peale oli ka see oli patu. Tootel uuend. Joogala taha seda ja nende pesta harja, pesta. Niguliste restaureerimine algas 1900 viiekümnendatel ja kestis kokku ligi 30 aastat. Torn oli kaua ilma kiivrita ja kuuekümnendatel ronis uljaid noori inimesi läbi ehitusprahi tellingute ohtlikult kõikuvaid, ajutisi redeleid ja treppe üles torni platvormile, mis oli suur, nelinurkne ja sile nagu tantsuplats. Ja selle tegin ma kaasa ning vaated sealt ülalt olid kirjeldamatult fantastilised. Nüüd on juba ammu võimalik seaduslikule lubatud moel ka Oleviste tornis käia mööda hämarat kivist kõrgete astmetega lõputut keerdtreppi. Noor valdase sai küll 36 meetri võrra kõrgemalt köietantsijaid ja tänavate sipelgapesa imetleda aga ka praegusest Oleviste tornist avanevad vaated võtavad sõnatuks. Läheme külla ma vana, Tallinnaga harjunud, kuid ärgem siiski võtkem teda argise ja iseenesestmõistetavana. Väärtuslik, kaunis ja iidne kõigi oma kirikute ja tornidega, kivine ja põhjamaine kodune, jooma lummav kui kangastus. Ja miks mitte kuulata veelkord ammust lugu, mille järgi siin selles linnas kõndis rohkem kui pool 1000 aastat tagasi Henning Snedker vend Notke õnnetu abiline, kes ei suutnud enam tema ettemerest kangastusena tõusnud linnast vabaks saada. Ikka ja jälle hulkunud ma mõtteis mööda tänavaid. Ma ei saa sellest kunagi isu täis ikka enda suurte kirikute ja need on tõepoolest selle linna hallid kirikud, mitte Lübecki Wismari punased pühakojad. Näen und või andun ärkvel olles oma mõtetele ikka keerlema Toomkiriku, Niguliste, kiriku ja Oleviste kiriku ümber. Seisan raekoja ees või taban ennast sellelt, et rändan ümber kogu linna, et lugeda ära ja kontrollida müüri, torne ja väravaid, nagu oleksin Tallinna linnapea ikka ja jälle toomkirik ikka ja jälle Niguliste ikka ja jälle Oleviste. Mõtted on nagu vaesed hinged, mis ei leia rahu ning peavad mööda samu tänavaid rändama. Või kuulun ka mina juba surmatantsufiguuride hulka? Küllap sedagi ette, et ma leian, ma ei ole Tallinna tänavatel üksi, keegi kõnnib mu kõrval, kes julgeb neidsamu teid käia. Ja see olen ju mina ise. Kõnnin enda kõrval, nii nagu ma 30 100 aastat tagasi läbi Tallinna tänavate astusin, noor sell, tugev poiss, kindlas veendumuses, et mu jalge ees lebab terve Läänemere rannik koos Tallinna Toompeaga. Nii on peaaegu iga päev ka rannaväravast välja geneemalt Tallinna linna just nii, nagu ma teda esimest korda nägin. Ebareaalsena tontlikuna ja kirjeldamatult ilusana näen hõbedaselt peaaegu valgelt helkivaid torne. Silmapiiril. Või hoopistükkis? Mõruks. Kui lõvi pimedasse tuppa Oliiv. Üks pulss või kaari murtud tiiva. Uskumatus rusu. Jah, oli hoopistükkis. See see tehari olla soomaagi. Jaa.