Algab saade, sinimustvalge kui võitluslipp. Stuudios on ajaloolane Küllo Arjakas ja Marje Lenk. Sel kevadel ilmub teil Küllo raamat pealkirjaga Eesti lipp. Kust tuli idee lipust raamat kirjutada? Ma arvan, et see on selline loogiline lähenemine eelmisel aastal, kirjastus menu andis välja raamatu Eesti hümni ja kuna sellel oli ka päris hea läbimüük, nad pöördusid minu poole palvega võtta, et järgmine väga oluline, väga tähtis riiklik sümbol ja kirjutada raamat Eesti lipu kohta ja eeskätt võib-olla ka lipust just sellistel pöördelistel ja murdelistel aegadel. Eesti lipust on varem väga põhjalikult kirjutanud Artur Taska. Tema mahukas teos, sinimustvalge 100 aastat ilmus Kanadas 1982. aastal ja 10 aastat hiljem avaldati raamat lühendatult Eestis. Aga eks aeg on edasi läinud ja uut raamatut on väga vaja. Artur Taska on kahtlemata üks olulisemaid Eesti riikliku sümboolika uurijaid peale lipu angata tegelenud veel vapihümniga ja Artur Taska käsitleb lipuga seonduvat 1970.-te lõpu 1980.-te aastate tasemel. Sellest ajast on nüüdseks ka ikkagi juba üle 30 aasta mööda läinud millest viimased 20 aastat on ka Eesti riik taastatud olnud ehk eesti lipuga, aga ka teiste riiklike sümbolitega seonduvad sündmused lähevad edasi. Taska tegi ära hiigeltöö, ta kirjavahetuses oli näiteks üle 10000 kirja, mida ta üle maailma väliseestlastelt sai, et mitmesuguseid detaile täpsustada. Aga paska ei pääsenud ligi Eesti NSVs olevatele materjalidele, Eesti arhiivides olevatele materjalidele ja selle tõttu. Tema käsitlus on ka kohata teepoolik, sest ta ei teadnud sündmusi, ta ei saanudki, mis tegelikult teada. Läheme nüüd oma jutuga aastasse 1881. Ma meenutaksin kirjanik Friedebert Tuglased ühte tsitaati. Aasta 1881 oli nii üleriiklikus kui meie kodumaises elus erakordne. Tuli rikas nähtavaist ja nähta matuist hädaohtudest. Tema jooksul tõusis avalik ja pinnaalune võitlustipule ning kujunesid järgneva pooleteistkümne aasta poliitika eeldused. 100 aastat võib täie õigusega pidada meie ajaloo üheks sõlmpunktiks. Ja 1881 tõepoolest keiser Aleksander teine, kus atendaadis järgmine keiser Aleksander kolmas jättis esmakordselt kinnitamata Baltimaade eriseadused ja eriõigused. Eesti ärkamisajaseltsid tegid pöördumise Aleksander kolmanda poole. Keiser võttis Eesti saadikud vastu, nii et ütleme sellise noore Eesti poliitika sünd. Aga selle kõige kõrval on veel kaks väga olulist momenti mis nüüd seonduvad ka Eesti Polo halgusega. Nimelt mais 1881 otsustasid 15 Eesti üliõpilast osutada eesti esimese korporatsiooni. Tõsi, sõna korporatsioon ka tollel ajal veel eesti keeles ei olnud kasutusel või vähemalt mitte levinud. Tookord nimetati, sest seda üliõpilaste osakonnaks Vironia ja teine moment. Aastal 1881 ilmus esimene raamat tegelikult isegi kaks raamatut kus olid trükitud sellise rahvusromantilise tonaalsusega luuletused Eesti lipust ja eesti lipuvärvidest. 1881 Tartu ülikooli usuteaduskonna tudeng, hilisem vaimulikust rahvaluuleteadlane Matthias Johann Eisen avaldas 28 leheküljelise raamatu pealkirjaga Eesti luuletused. Just selles kogumikus ilmus siis tookord ka usuteaduskonna üli pillase Johann, hiljem ka Jaanina tuntud Jaan Bergmanni luuletus. Kusjuures selle luuletuse pealkirjaks raamatus on märgitud eesti lipp. Ja luuletuse pealkirjas. Raamatu sisukorra järgi on muuseas, kus sinul lipp täis ilu lehib. Ja selles pikemas luuletuses takse siis armsa Eesti Isamaa lipust, aga lipuvärvi täna pakutakse välja veel helesinine, must roheline. Viimases troofis on aga kolme Värmina mainitud hoopiski must, roheline ja sinine. Ja nüüd Vironia asutamine ka see toimub 1881 septembris 17 september vana kalendri järgi 29 september praeguse kalendri järgi ja selle osakonna loomisel osales siis 20 Eesti üliõpilast ja üks vilistlane Karl August Hermann. Ja just sellel koosolekul, mida kah konvendiks nimetatakse, valiti siis loodava korporatsiooni, nagu ka protokollis kirjas on esialgseteks värvideks sinine, must ja valge juba nii-öelda korporatsiooni loomise käigus sinimustvalge muuta dub võitluslipuks. Ja siin on üks päris oluline episood. Nimelt, et see eesti korporatsioon Vironia saaks hakata tegutsema, oli tal vaja kõigepealt teised baltisaksa üliõpilaste korporatsioonid kinni taks uue korporatsiooni loomise. Ka võimud natukene kahtlustasid iroonia noori, kui selliseid võimalik mässumeelseid, eestlasi ja luba korporatsiooni asutamise kohta jäi saamata. Ta märtsis 1882 kavandatud korporatsiooni osutamine kippus edasi lükkama. Kuna aeg oli kuidagi ärev, siis otsustas usuteaduskonna villane ja loomisel oleva Vironia esimees Aleksander tus esitada väljakutse. Ja suurel reedel vana kalendri järgi oli 126. märts 1882 praeguse kalendri järgi seitsmendad aprill suur reede, nagu teada on liikuv usupüha ja ta esmakordselt siis pani pähe Vironia värvidega mütsi, tähendab sinimustvalge mütsi ja sõit, kes koos oma noorema vennaga voorimehega läbi Tartu kesklinna. Kuna Vironia oli loomad Ta tegevusel olnud legaalne, siis ega Aleksander Mõttus ei võinud ju neid närve veel tookord ametlikult kanda. Sellist ilmselt ka natukene bravuurikad või, või sellist uljast sõitu voorimehe ja vankriga, seda panid tähele siis saksa Borandid. Nad pidasid Tartus kesklinnas Rüütli tänaval voorimehe kinni ja Mõtuselt nõuti selle kolmevärvilise mütsi loovutamist. Noh, eks seal väike rüselus, tekk, kes Mõttus koos oma vennaga kahekesi käsi saksa korporatsiooni liikmed oli tunduvalt rohkem. See müts tõmmati talt peast sviidi kui Troffpee baltisaksa korporatsiooni Livonia korterisse, kus siis baltisaksa tudengid olid selle kaasuv rebitud sinimustvalge värvimütsiga koguni oma jalge alla tallanud. Nii et Aleksander Mõttus oli esimene, kes meie rahvusvärvide kandmise ees pidi kannatama Jah, ma arvan küll, et me võime Aleksander Mõttus pidada meie rahvusvärvide märg trite päris pika rea seas kõige esimeseks kannatajaks selles mõttes, et üks oli see füüsiline kontakt tõi ja füüsiline tüli baltisaksa üliõpilastega aga Mõttus kutsuti ka järgnevalt ülikooli kohtu. Ta püüdis ka natukene juriidikaga mängida, et seadus ei keela kanda asutamisel oleva korporatsiooni värve enne asutamist, aga need väited lükati tagasi, arvestades ühte temaga varasemat süütegu. Nii mõistet Teie Aleksander Mõtusele Tartust ajutiselt väljasaatmine kuni esimese augustini 1883 aga Tartust väljasaatmine tähendas sisuliselt Mõttuse ülikoolist väljaviskamist. Teades, kui raske ja kui keerukas oli tookord noortel üldse hariduse poole püüelda, eriti kõrghariduse poole siis ülikoolist väljaviskamine oli muidugi äärmiselt raske karistus. Mis temast edasi sai? Mis järgnevalt Peterburis klassikalist filoloogiat? Ta töötas aastakümneid Venemaal ja tema sidemed Eestiga katkesid. Hiljem tabasid Aleksander Mõtust ka vaimuhaigushood ja jälitusmaania. Ta tuli esimese maailmasõjaaegadel tagasi Eestisse ja andis, kus siis ladina ja kreeka keeletunde ja ka Eesti vabariigi algusaastatel oli ta kooliõpe Ta ja siis ta kaotas ka nägemise 1925. aastal ja ta andis veel mõne aasta isegi õppetunde peast. Ja Aleksandr tuse elu viimased aastad möödusid siis juba üsna kehvades oludes Tartu vanadekodus, kus ta suri juulis 1932. Esimese sinimustvalge lipu pühitsemine toimus 1884. aasta neljandal juunil Otepääl ja see sündmus toimus suure saladuskatte all. See sõit toimus üliõpilaste välja sõiduna, hommikul hakkasid nad Otepää poole liikuma suures uhkes tool vankris, kuhu mahtusid kõik 16 üliõpilast ja mõned vilistlased, lipp oli peidetud, tud ja lipp võeti välja mõned andmete järgi, viis kuus versta enne Otepää, näed, mis on tõenäosem, sest selle versiooni toetavad rohkemad mälestused mõnede mälestuste järgi üsna ote kiriku lähedal olid pealipu pühitsemine. See toimus siis Otepää pastoraadihoone on siiamaani, olles selle keldrikorrusel ja pühitsemise tseremoonia oli pidulik, oli ülev ja see toimus suhteliselt väikese Eesti üliõpilaste seltsi liikmeskonna ja mõne vilistlase juuresolekul. Ja tagasiteel see lipp pakiti kokku, peideti vankrisse ja järgnevatel aastatel 1800 kaheksakümnendatel, 1800 üheksakümnendatel aastatel sisuliselt lipp oli ikkagi mitu aastakümmet varjusurmas. Lippu hoiti EÜSi arhiivikapis seda näidata mõnel pidulikul sündmusel. Seda näidati mõnedele uutele EÜS-i liikmetele ja mõnele usaldusväärsele külalisele. Nii et ikkagi kuni 19. sajandi lõpp puuni 20 aasta jooksul. See, et Eesti üliõpilastel on omad värvid olemas, selle teadjate ring oli ikkagi äärmiselt väikene. Läheme nüüd 1905. aasta juurde, mis on väga oluline aasta meie ajaloos. No aasta 1905 on kahtlemata äärmiselt oluline naasta Eesti ajaloos 20. sajandil, kui mingi paralleel tõmmata. Ma usun, et suur osa raadiokuulajaid mäletab või osales ka ise 1988. aasta ehk laulva revolutsiooni Dustes. Ja mingil moel võib ka selliseid paralleele tõmmata ka 1905. Streigid, miitingut, demonstratsioonid, lendlehed, tsaarivõim hakkab vankuma ja tõepoolest siis keisrikoda ja valitsus alustavad teatavad reformidega ja 1905 on selles mõttes oluline aastat. Esmakordselt Eestis tõusevad punalipud, mis 20. sajandil on väga suurt rolli mänginud. Jaanuaris 1905 üldstreigi ajal Tallinnas heisati siis vabrikutes ja tehastes punaseid lipp päev ja aastal 1905 on ka vähemalt üks demonstratsioon, kus mõlemat lipud nii punased kui sinimustvalge, on ühes ja sammasrongkäigus koos, aga ikkagi tekib ka üks kokkupõrge, nii et 1905 võib-olla naasta, kus siis sinimustvalge nagu muutub otseselt juba ka võitluslipuks ja põhisündmused, mis seonduvad lippudega. Jättes kõrvale punalipud, mis eeskätt Tallinnas ja vabrikutega seotud keskustes olid põhisündmused, mis seonduvad sinimustvalgega, on ikkagi tark, kus ja kui püüda nüüd ka seda 1905. aasta õhustikku natukene raadiokuulajate ette tuua. Juba veebruaris katkeb töö Tartu Ülikoolis pooleks aastaks, eks jah, algul pidi septembri lõpul õppetöö jätkuma, aga ikkagi eeskätt just anarhistlikult meelestatud üliõpilased jätkasid streigiga kemist, ta alalõpmata toimus poliitilisi kõnekoosolekuid. Ja selles olukorras siis 17. Oktoober 1905 tsaar Nikolai teine andis kaua oodata manifesti, millega lubati siis Venemaal kodanikuvabadusi, millega lubati Venemaal valida rahvaesindus ehk riigiduuma. Ja kuna nii-öelda järeleandmisi oli kaua aega oodatud, siis kohe juba järgmisel päeval otsustati tart tus suurel rahvakoosolekul tähistada seda kauaoodatud keiserliku oktoobri manifesti suure demonstratsiooniga. Ja järgneval päeval ehk 19. oktoobril. Siis kogunesidki Tartu seltside liikmed koos oma lipp pudega Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi näituseväljakule ja rongkäik hakkas liikuma kesklinna poole pil kesklinna peatuti ka Eesti üliõpilaste seltsimaja ees, kus siis seltsi esimees Ants Simm ütles, tervitussõnad, tudengit tulid rongkäiguga kaasa, jahipüssi trikoloor lehvis selle kolonni ees. Nii et 1905 19. oktoober ongi kuupäev, kui sinimustvalge on esmakordselt suuremate rahvahulkade ees avalikult väljas suures pikas rongkäigus ja selles rongkäigus olid siis punalipp terve hulk ja oli erinevate Tartu seltside üsna kirevaid lippe. Ja rongkäik jõudis siis Tartu raekoja, kus k vappas dorf. Villem Reiman pidas lühikese kõne ja juba sellel ajal tekkis siis üsna ootamatu sõnavahetus just venelastest muulastest üliõpilastega, kes süüdistasid rongkäigust osavõtjaid tagurluses ja kui rongkäik liikus edasi ülikooli peahoone juurde, toimus teine kokkupõrge vene üliõpilastega ja rüselus tekkiski just lipukandja ümber ja lipukandja lähtuta. Või siis tookordne kirjastaja, hilisem kirjanik Karl Eduard Sööt, kelle pea ühe kiviga löödi veriseks jaga, Jaan Tõnisson oli saanud paar-kolm kepihoope. Järgnevalt siis lauldi ülikooli peahoones Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Kusjuures Karl Eduard Sööt, kelle pea oli ka verine, kellel oli käes verine taskurätt, tema oli siis selle verise taskurätiga veel uhkelt nagu takti löönud. Kui Rohtlik veel edasi liikus, üle puusilla. Ka seal oli üks väiksem üliõpilaste grupp nõudnud rahvuslike värvide äraandmist, aga teise kakluseni ei läinud. Vene üliõpilastel pidi olema ikka mingi tõsine põhjus, et nad nii vaenulikult käitusid. Ilmselt see vene üliõpilaste vahel põhines mitmel ajalehes Postimehes ilmunud artiklitele 1905. aasta sügisel kus siis vene tudengitele heideti, et vabaabielu ja moraalist mitte kinni pidamist. Ja just need moraali ja vabaabieluteemalised artiklid olid nii-öelda tudengite meeleolud kõrgele tõstnud selle 1905. aasta küll üsna väikese verega lõppenud kokkupõrke käigus. Sinimustvalge vastandub nüüd nagu selgelt teistele lippudelejad, võtame võitluslipu rolli sisse. Esimene revolutsioon aastal 1905 suruti üsna veriselt maha ja rahvusvärve ka 1905. aasta järel ei olnud võimalik enam kasutada mõningatel üksikutel üritustel proovid. D ja nüüd palju olenes ka kohalike võimude suhtumisest, kas nad lubasid sinimustvalget lehvitada või anti korraldus kohe-kohe maha võtta. Näiteks 1909 lehvis lipp Tartus Eesti põllumeeste seltsi näitusel ja midagi ei juhtunud. Juunis 1910 VII üldlaulupidu Tallinnas. Mõnedele hoonetele. Elumajadel olid pandud sinimustvalged lipud. Aga need tuli kohe-kohe maha võtta. 1912 Estonia seltsi hoonel ehk praegusel Estoniale heisati sinimustvalge lipp. Selle peale Eestimaa kubermangu kuberner Ismail Korozdovets oli karistanud politseijaoskonna ülemalt valvsuse puudumise pärast. Lipp tuli ikka kohe-kohe maha võtta. Ta ja võib-olla ainus, kus lipp rohkem lehvis ja päris mitme päeva välk tal see on 1912, kui Narvas toimus siis eesti asunduste laulupäev. Aga miks just Narvas võisid lipud vabamalt lehvida, nimelt nagu teada, Narva tollel ajal kuulus ju Peterburi kubermangu koosseisu Eestimaa kubermangu või Liivimaa kubermangu kuberneride käsud või korraldused Narvas ei ehtinud ja tõepoolest ka laulupeo korraldajad laulupeotegelased kandsid eraldusmärgina kolme värvilist rosett. D ja mõnedel Narva laulupeo fotodel on ka päris selgelt nende kooride sinimustvalgeid lippe näha. Ja veel üks huvitav fakt. Nimelt aastal 1912 Stockholmi olümpiamängudel, kus oli eesti sportlasi, sealses spordihallis oli mõni üksik sinimustvalge lehvinud, nii et väga aeglaselt, et need värvid levivat värvide avalik lehvitamine sisuliselt ikkagi tsaariaja tingimustes oli võimatu, too aga kindlasti rahvusvärvide teadvustamine nii Eestis kui Venemaal täiesti asundustes ega kaugemalgi see tollel perioodil kindlasti toimus. Suur osa oligi selles just Eesti pillaste seltsi üliõpilastel või vilistlastel, kes Tartu Ülikooli lõpetanud, kes mitmele poole tööle läksid, kaasa arvatud ka Venemaale ja nemad siis tutvustasid ka eesti asunduste elanik kele rahvusvärvide tähendust ja ja aitasid kaasa, et ka need laulukoorid võtsid siis endale sümboliteks just kolmevärvilised sinimustvalged lipud. 1905. aasta kõrval on ka aasta 1917 väga oluline. See kõigepealt tähendas Tsaari-Venemaa kiiret kokkuvarisemist. Algas kauaoodatud vabaduse aeg ja sellel ajal kõikli puud, välja arvatud siis vihatud tsaaririigilipud. Kõik lipud võisid vabalt lehvida ja ka 1900 seitsmeteistkümnendal aastal juhtus korduvalt niimoodi, et ühes ja samas rongkäigus lehvisid rahulik kult lähestikku või, või peaaegu et kõrvuti nii trikoloori kui ka punased Boot ja selliste sümbolite suurem lahknemine toimub siis 1900 seitsmeteistkümnenda aasta teisel poolel. Kui järjest tugevnevad vastuolud, siis nii-öelda eesti rahvusluse ja sõda eitavate enamik meeleolude vahel. Ja nüüd omapärane kombinatsioon panna mõlemat kokku kokku nii punalipp kui sinimustvalge. Ka selliseid klippusid on 1900 seitsmeteistkümnenda aasta kevadest päris mitmeid. Ja näiteks balti puuvillavabrikus töötas tollel ajal töölisena Hendrik Kalli kes teatavasti suvel 1940 sai Eesti NSV Kaubanduse rahvakomissariks, kes hiljem oli ju Eesti NSV-s tippkommunist Ma lugesin tema mälestusi, mis olid kirjutatud 1958 ja Hendrik Allik kirjutab, et veebruarirevolutsiooni järel püüti tee töölisorganisatsioonide ja vabrikute punalipud ühendada mitmesugustes kombinatsioonides sinimustvalgega ja on lipud, mis on valdavalt punased, aga siis kuskil üleval vasakul või paremal nurgas on näiteks sinimustvalge kombinatsioon. Ja mõnel lipul see sinimustvalge on noh, peaaegu neljandik lipu kolm neljandikku punane 1917 kevadel-suvel on teatav unikaalne aed, kus mõlemad lipud võivad rahulikult Kle rida, aga on ka mõningad tülid. Ja kui vaadata neid tülisid või konflikte, ega ka need tegelikult jäävad juba 1900 seitsmeteistkümnenda aasta aprill kaheksandal aprillil vana kalendri järgi jällegi räägin 21, aprill praegune kalender näiteks Estonia teatril rebib tee maha ja kisti puruks suured sinimustvalged lipud. Jah, just tollel õhtul toimus Estonias siis eesti pidu ja korjandus Estonia seltsi heaks. Paar päeva hiljem külastas Tallinna vene ajutise valitsuse kohtuminister Aleksander keerenski. Tema kõneles Estonias suurel rahvakoosolek kool ja näiteks Estonia oli kaunistatud ka eesti lipuga esimeseks maiks, mis oli ju suur töörahva püha, tollel ajal Estonia majavalitseja telli soonele uued rahvuslipud, aga Estonia seltsi juhatus uutektsesside kartuses ei julgenud neid sinimustvalgeid lippe esimesel mail heisata. Ja ma arvan, et kartusteks olid põhjused olemas, sest meeleolud olid ikkagi ärevamad ja, ja selline poliitiline konfrontatsioon seoses esimese maiga teravam nimelt 1917, samamoodi ju esmakordselt p Teie Tallinnas vabalt suurejooneliselt töölispüha, mida tsaariajal ei saanud pidada või kui tuli alati karta politseirünnakut. Ja päev varem esimese mai demonstratsiooni oli siis Tallinna tööliste ja soldatite nõukogu keelanud rahvusvärvide kandmise ja rahvusvärvidega majade koreerimise. Sest see on, kui, tsiteerides tööliste ja soldatite nõukogu avaldust vaenuavalduse ülemailmsele vendlusele. Kuna tööliste ja soldatite kirikute nõukogu oli keelanud, siis osa eesti seltse ilmselt loobus sinimustvalge lipu kaasavõtmisest. Aga ei teadnud, et selline keeld on ja nii tõepoolest siis esimese mai rongkäigu ajal mis toimus Tallinnas, olid seal punalippude kõrval ka lätlaste, ukrainlaste ja juutide rahvusvärvid ja oli ka eesti lippusid. Ja vähemalt üks Eesti trikoloor rebiti puruks ja Vene madrused olid rebinud rongkäiguäärselt maiadelt maha terve rea eesti rahvuslippe. Aga kindlasti peaks rõhutama, et vene madruseys ja ka Läti sõjamehi kütsid üles ikkagi eeskätt eesti enamlased. Sest ma arvan, ega suur osa Vene madrused või Läti sõjamehi ei teadnud suurt midagi Eesti rahvusvärvides tega selle tähendusest. Aga kui nende klassiteadlikud, vennad, töölised või, või teised soldatid juhtisid tähelepanu siis tõepoolest, esimesel mail 1917 oli Tallinnas Eesti lippude maha rebimist jalge alla tallamist. Samal õhtul näiteks oli Estonias suur rahvakoosolek, kus Jüri Vilms, kes oli ju väga hea kõnemees, oli nimetanud revolutsioonist Põlunud pea olid siis süüdi just Eesti lippude maha rebimises. Ka Jüri Vilms lubas Vene ajutise valitsuse ees võt abinõud tarvitusele, et testi lippe maha rebitud üks ja paar päeva hiljem arutas ka lippude maha rebimist. Tallinna tööliste ja soldatite saadikute nõukogu ja nõukogul on tulnud mitmeid kirju ja proteste seoses nende lippude maha rebimisega. Muuseas, ühes anonüümkirjas oli nimetatud lippude maha rebijaid mustaks elemendiks ja kolm tundi vaieldi Tallinna tööliste ja soldatite saadikute nõukogus. Kuidas ikkagi talitada rahvuslippudega ja kuidas hinnata siis esimese mai sündmusi ja vastu võeti resolutsioon, millest võiksin siinkohal ühe lause ette lugeda, mõistes hukka ka lippude maharebimise kui vägivalla tihti selgitab tööliste ja sõjaväelaste saadikute nõukogu, samal ajal, et esimene mai on internatsionaalne, püha ja rahvuslike lippude väljapanek sel päeval on vastuolus internatsionaali ideedega selline tinglik rahulik kooseksisteerimine, mis on küll tunduvalt uuema aja diplomaatia termin, mida me võime kasutada 1900 seitsmeteistkümnenda aasta kohta, kus punalippude sinimustvalged mõlemat koos lehvivad, ütleme sellise rahuliku kooseksisteerimise lõpetas siis oktoobripööre 1917. Ja just see sündmus tähendas siis maailmaava, et aga ka värvide järsku polariseerumist, pingete kasvamist ja nüüd peale oktoobripööret trikoloor jääb selgelt rahvuslike jõudude sümboliks ja selliste värvide kandmine see oli siis võimule tõusnud enamlaste jaoks juba selge kontrrevolutsiooni märk. Ja üheks sündmuste keskpunktiks, kus on jällegi lipud omavahel seotud, on jällegi tort. Kõigepealt tahaksin väikese remargi tegema 15. novembril, siis Eestimaa kubermangu ajutine maanõukogu võttis vastu otsuse kuulutada end kuni Eesti asutava kogu kutsumiseni Eestimaal ainsaks kõrgeimaks võimukandjaks. Ja nagu teada, siis enamlikult meelestatud rahvahulk ajas maanõukogu laiali pärast sõda üsna lühikest istungit. Ja nüüd, paar päeva hiljem, 21. novembril toimus siis start, tus Eesti tagavarapataljoni poolt toetatud toona Eesti selts, seda protestimeeleavaldus maanõukogu jõuga laialisaatmise vastu. Too Tartu raekoja platsil oli hinnanguliselt kogunenud kuni 15000 inimest. Tagavarapataljoni ülem polkovnik Jaak Rosen Baum luges ette maanõukogu otsused. Sõjaväelaste hulgas ka, kes oli Raekoja platsil. Jällegi oli nii punaseid lippe kui ka rahvuslik päev. Ja kui siis manifest statsioon oli lõpp benud, lasi polkovnik Rosen Baum heisata Tartu raekojal juba lehvivat punalippu kõrvale sinimustvalge lipu, millele tagavarad pataljoni üksused andsid ka sõjaväelist au. Ja järgnevalt polkovnik roosambaumanti bolševike poolt revolutsioonilise kohtu alla. Aga ta pääses sellest, et ikkagi üsna kergelt ja kuivõrd ka mõned juristide ringkonnad on ajutise maanõukogu otsuseid pidanud nii-öelda Eesti riik kluse üheks aluseks. Sellisel juhul me võime ka Tartu raekojale heisatud trikoloori pidada tõsiseks sammuks teel oma riigilipu poole. Saksa okupatsiooni ajal võeti kõikjal sinimustvalged lipud maha. Aga kuidas toimus lippude vahetus pärast saksa okupatsiooni? Saksa okupatsioon varises kokku, nagu teada sügisel 1918. Oluline kuupäev meie Jaakson, 11. november, kus on maailma poliitikasündmused, kus siis ühelt poolelt lääneliitlased ja Saksamaa Prantsusmaal kompianis alla vaherahulepingule. Aga täpselt samal päeval ehk 11. novembril tuleb Tallinnas uuesti kokku Eesti hajutad teine valitsus ja algab siis sakslastelt võimu ülevõtmine. 12. novembril kleebiti Tallinnas ajutise valitsuse esimesi teadaandeid ja 12. novembri õhtupoolikul heisata TTK Tallinna raekojale jällegi Eesti lipp ja see protsess toimub suhteliselt rahulikult. Sakslased annavad ametiasutusi ja omavalitsusi üle Eesti valitsusasutustele Eesti omavalitsustegelastele ja nii kui sakslased on lahkunud, siis juba endastmõistetavalt heisatakse uued sinimustvalged lipud, aga siiski mõnelgi juhul riskiti ka konfliktiga. Eks ratasaurik Krahv Kirm, Bachi meeskond sai teada, et Tallinnas on uuesti võimule tulnud Eesti valitsus ja laeval leiduvatest erivärvilistest kangastest õmmeldi kokku, kus sinimustvalge lipp ja see tõmmati siis saksa musta kotkast kandva lipu asemele. Ääratas laeval oli ka terve hulk saksa sõdureid ja saksa ohvitsere. Rataslaev sõitis siis tookord Tartu ja Mustvee liinil. Aga kui laev jõudis start tusse, seal olid Saksa sõjaväelased võimul, anti kaptenile korraldus jällegi trikoloor maha võtta. Ta ja keiserliku Saksamaa lipp heisata laeva ahtrisse, mis ka toimus, nii et laias laastus see võimuvahetus ja lippude vahet tus siiski toimus suhteliselt rahulikult ja kindlasti Eesti omavalitsusasutuste kui tulemine andis siis kohapeal julgust, ka sinimustvalged lipud uuesti Eesti linnades ja Eesti valdade seisata. Ja kindlasti sellest perioodist oluline kuupäev on 21. november 1918, mil siis Eesti ajutine valitsus tegi otsuse määrata sinimustvalge lipp Eesti riigilipuks. Ja see on siis sinimustvalge lipp, puu esimene õiguslik kinni, toss jällegi kuidas ajalugu kokku langeb, täpselt sellel samal päeval ehk 21. novembril, kui ajutine valitsus tunnustab sinimustvalget lippu just samal päeval Petrogradis otsustas enamik Eesti ajutine revolutsiooni. D tunnistada Eesti ajutise valitsuse võimu kehtetuks ja sisuliselt alustada sõda, mis siis teatavasti kasvas üle Eesti vabadussõjaks. Jätkame keskeprogrammi, sinimustvalge kui võitluslipp. Saatekülaline on ajaloolane Küllo Arjakas. Oleme jõudnud 1940. aasta sündmuste juurde. See esimene dramaatiline kuupäev on 21. juunikuises Tallinnas ja mitmel pool teistes Eesti linnades toimusid Nõukogude Liidu saatkonna kaasabil organiseeritud vasakpoolsete sotsialistide ja kommunistide poolt korraldatuna mitmesugused töölismeeleavaldused. Ja 21. juuni õhtupoolik. Kul jõudis rong käika Toom peale, loss võeti üle ja kusagil ajavahemikus kell 18 45 kuni 18 50 tõmmati Pika Hermanni tornist sinimustvalge lipp alla ja see asendati Eesti töölisspordiliidu punase lipuga. Kes Eesti lipu maha võtsid, on see teada. Allikaid on natukene erinevaid, aga mulle tundub, et üsna usaldus, väärne on Soome poliitilise politsei aruanne, mis koostati juuli keskel 1940 ja selle poliitilise politsei aruande kohaselt olid sinimustvalge alla kiskunud punalipuga asendanud siis arst Boriss Schenigsnik kohv ja jõukatest juudi perekondadest pärit Herman Gutken. Jah, Leo Aisenstadt. Gutkene oli tollel ajal aega teenimas Tallinna õhukaitse esimeses patareis ja kommunist paisens. Ta tuli juudi vasakpoolse kultuuriseltsi aseesimees. Psinismikovi mälestused on ilmunud 1981. aastal ilmustama raamat ja ööst sai hommik ja vähemalt selles raamatus Psenistnikovi kinni, et tema osales lippude vahetuses, kuigi ta kirjutab, et ta 21. juuni õhtupoolikul oli Toompeal. Aga järgneval päeval ehk 22. juuni varahommikul siiski heisati Pika Hermanni torni uuesti sinimustvalge lipp. Ja see heisati siis nii-öelda kõiki neid sündmusi koordineerinud Nõukogude Liidu valitsuse eriesindaja Andrei Ždanovi korraldusel ja Eesti vastse siseministri Maksim Hunti vahendusel ja selle sammuga ka sinimustvalge uuesti heiskamisega. Taheti siis neid ärevaid meeleolusid natukene maha võtta ja ka mõnedel teistel demonstratsioonidel, mis nendel päevadel olid, lehvisid valdavalt punalipp Boot, aga mis on ka teada, 23. juunil, kui tõrvas oli analoogiline tööliste demonstratsioon siis ka tõrvas olid punaste lippude kõrval veel sinimustvalged, lipud, puud ja ka tõrva, raekoja tühja vardasse tõmmati punalipp, samal ajal kui Eesti riigilipp oli veel lehvimas raekoja torni all rõdul ja mõlemad lipud, nii sinimustvalged, kui punalipud saavad rohkem või vähem rahulikult lehvida siis kuu aega ka, kuni sündmusteni juulis 1940 juuli teine pool. Ja siin on ka kindlasti üks oluline sündmus, mida peaks meenutama. See on siis 17, juuli viimane suurem demonstratsioon, sinimustvalgete lipp pud all, mis toimus Kadriorus pärast mälestusväärse jalgpallimatši Läti koondise üle, kus siis üsna spontaanselt liiguti rongkäiguga Kadrioru lossi poole, et minna toetama president Konstantin Päts. Ja see rongkäik aeti laiali siis osalt Rahva omakaitse üksuste poolt ja ilmselt oli ka seal Nõukogude soomusautosid. Ja seda seitsmeteistkümnenda juuli 1940. aasta rongkäiku tuhandete väikeste sinimustvalgete lipukeste aiaga saab pidada ka siis viimaseks korraks üks, kui neid trikoloor veel väga rohkesti lehvis. 21. juulil, nagu teada, kuulutati välja juba Eesti NSV kuuendal augustil Eesti NSV Teie vastu Nõukogude Liidu koosseisu ja augusti teisel poolel, siis punalipud saavad juba domineeriva positsiooni. Ja 25. augustil vastu võetud 1000 Eesti NSV konstitutsioon määras kindlaks juba Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi riigilipu, mis oli siis punasest kangast, mille vasakul nurgal oli sirbi ja vasarakujutus, kus kuldsete tähtedega ENSV. Et alates 25.-st augustist tuli Eestis tookord juba siis Eesti NSV-s lehvitada ainult punaseid lipp, Pepe ja sinimustvalge muutub juba kõige otsesemalt vastupanu sümboliks, protesti märgiks. 1941 suvel teatavasti olukord jällegi dramaatiliselt muuta dub Saksa väed 22. juunil ründasid nõukogude liitu ja see tähendas, et on puhkenud sõda ja loomulikult eesti rahvuslikud jõud erinevates kohtades astusid ka tegevusse ja sinimustvalget. Näiteks ööl vastu 20 kolmandat juunit heisati Võrumaal Lasva vallas kolmevärviline lipp kõrgesse triangulatsioonitorni ja suvel juulis 1941 oli siis olukord selline, et kui punaarmee kas taganema siis kiste Eesti NSV ja Nõukogude riigilipud maha asemele heisati sinimustvalged, lipud, puut. Tõsi, kuna nii mõneski kohas oli sõjaliselt olukord ebamäärane, siis paar korda kisti jällegi neid sinimustvalgeid pusid maha. Ja kui noh, paar konkreetset näidet tuua, siis neljandal juulil metsavennad hõiskasid Viljandimaal Buzz sinimustvalge lipu vallamajale olles nii-öelda kohapeal võimu üle võtnud, aga õige pea jõudis sinna hävituspataljoni üksus, tulevahetuse järel metsavennad taandusid ja nende poolt vallamajale heisatud sinimustvalge lipp tõmmati maha. Viiendal juulil 1940 nooremseersant Ilmar Ainsaar öösel hõiskas Valgas Säde teatrihoone katusel Eesti lipu. Kuigi ka punavägi polnud seda linna veel lõplikult maha jätnud ja hommikul siis linna tagasipöördunud Valga NKVD lased võtsid jällegi selle sinimustvalge lipu maha ja selliseid näiteid võib teisigi tuua. Ekslik tas kelle või on selles piirkonnas. Aga rindeliikumise vahel kujunes ikka paar-kolm päeva. Kui oli selline segane või ebamäärane aeg ja nendel päevadel siis neid lippe heisati rebitud tee maha ja heisati taas. On ka mitmeid veriseid kokkupõrked käib näiteks seitsmendal juulil, tõrvas tundus ka tõrvameestel, punaväed on nüüd juba lõplikult lahkunud ja kohalikud metsavennad, põdrale valla talunik Voldemar rull ja reamees Eugen Richard Jürisson hõiskasid tõrva, raekoja torni, Eesti lipp, puu kui ka punaarmee oli lahkunut, jõudis linna üks veoauto NKVD miilitsaüksusse meestega mõlemad mehed lippu, viskajad saadi kätte, et lasti koha peal maha ja NKVD lased enne linnast põgenemist. Olid siis sinimustvalge lipuga oma automaatrelvadest veel olla tulistanud? Jah, igal juhul. Sõja algusperioodil juulist 1941 augustist 1941 on teada mitmeid juhtumeid, kus nii harva tavaid või tegelike rahvuslipu heiskajaid on maha lastud ja surmaotsuse aluseks võis olla isegi kodus sinimustvalge lipuhoidmine, mis siis läbiotsimise käigus kuskilt leiti. Lipp on ju mingil moel kokku aitäh Eesti ajaloost. Kui on olnud Eestil rahulikumad ajad on sinimustvalge rahulikult Klefinud kaks perioodi on ju siin väga selget 1918 kuni 1940 või 1900 üheksakümnendat kuni tänapäevani. Siis on olnud keerulisemaid ja pöördelise maid aegu lühike kesi aegu, kus sinimustvalge ja punalipp on isegi kõrvuti lehvinud. Ja siis on loomulikult terve hulk neid aegu, kus sinimustvalge on olnud võitluslipp, kas siis baltisakslaste või venelaste vastu täpselt nii, nagu see meie ajalugu on läbi aegade ja läbi aastakümnete olnud. Kuulsite keskeprogrammi sinimustvalge kui võitluslipp stuudios olid ajaloolane Küllo Arjakas ja Marje Lenk.