Vene 19. sajandi teise poole muusikas kulgesid kõrvuti kaks võimast nähtust. Valakeredi ring ehk vene uue muusika koolkond Peterburis ning teater kovski Moskvas. Tolleaegne kriitika oli agar nende vahele vaenu kuristikku uuristama. Lõhe põhjuseks peeti vastandlikku suhtumist Vene kultuuri ja folkloorinovaator lusse ja traditsiooni. Enne kui vaatleme, millised olid need vahekorrad Tšaikovski ja võimsa rühma heliloojate vahel. Meenutame Tšaikovski elukäiku, alustades ta enese sõnadega. Sündisin 1840. aastal vot Kinskis Vjatka kubermangus. Kasvasin üles kolkas. Kõige varasemast lapsepõlvest peale puutusin kokku sõnulseletamatult kauni vene rahvamuusikaga. Aastaselt pandi Tšaikovski Peterburi õigusteaduse kooli pansioni. Kibedam mälestuse jättis lahkumine kodust ja emast. See lapsemure kahvatus aga veelgi suurema ees. Nelja aasta pärast suri ema koole rasse. Üheksa aastat õigusteaduse koolis ei tegelenud Tšaikovski õieti muusikaga. Alles lõpus otsis isada lehe parimaid õpetajaid Peterburis. Pianisti Rudolf küündingeri. 18 aastaselt tutvus Tšaikovski Anton Rubinsteeniga andis Tšaikovski tõuke pühenduda muusikale. 1862. aastal astus Tšaikovski äsja avatud Peterburi konservatooriumi. Tema õpetajad olid professor Azarenba ja direktor Anton Rubimshtein. Pärast lõpetamist kutsuti Tšaikovski kompositsiooni professoriks Moskvasse Nikolai Rubensteini asutatud konservatooriumisse. 1866. aasta jaanuaris. Jättiski Tšaikovski hüvasti Peterburiga ja sus Moskvasse. Kaks aastat hiljem külastas Tšaikovski Peterburi ja tutvus ühel muusikaõhtul palakeride ringi liikmetega. Nood niinimetatud võimsa rühma heliloojad politseid kovski loomingu suhtes üsna kriitilised leidis, et ta ei lähe õiget teed kuna kasutab oma loomingus mitte ainult talupojalaulu vaid ka sinna folkloori. Nad ei andestanud Tšaikovski lega tema konservatooriumi haridust kuna konservatooriumi peeti mitte rahvalikuks õppeasutuseks. Pealegi nimetati teda veel klektikuks ja kosmopoliidiks. Kuid ka Tšaikovski ei talunud muu Sorski loomingut. Olgugi, et tunnistas Boriss kodunovi looja suurt talenti. Palaceri ringi liikmetest hindas Tšaikovski kõige enam Rimski korsakovi. Ent 60.-te aastate lõpus ja 70.-te alguses, kui Tšaikovski hakkas erilist huvi ilmutama talupojalaulu vastu tema suhted palahki reblastega suuresti paranesid. See viis selleni, et oma Peterburis käikude ajal kohtus Tšaikovski alati ringi liikmetega. Palacerile pühendas ta isegi oma sümfoonilise fantaasia vaatum olgugi, et rihmapealik selle maatasa tegi. Ja siiski ei võtnud Tšaikovski pühendust tagasi. Kui aga Palacki reidil oli konflikt vene muusikaühingu juhtidega ja ta kõrvaldati dirigendi kohalt, kaitses Tšaikovski teda ajakirjanduses. 1869. aasta suvel sõitis Palacki reb Moskvasse. Tšaikovski kirjutab sel puhul kirjas. Palakilev on veel siin. Kohtume sageli ja üha enam veendun, et vaatamata kõigile ta väärtustele, tema ühing, rõhuks mind, kui ma elaksin temaga ühes linnas. Eriti ebameeldiv on tema vaadete piiratus ja kangekaelsus, millega ta kaitseb oma kirglike kiindumusi. Tšaikovski suhetest Palacki relastega, kõneleka kiri Natalja fon mekile 1888. aastal. Minu osavõtt vene sümfoonilise muusika kontserdist Peterburis tekitas muusikaringkondades mõningast sensatsiooni. Need kontserdid korraldas keegi kaupmees, Beljajev, kirglik muusika, partei austaja, nimetavad endid uueks Vene koolkonnaks ja mille ees seisavad Palaceri ja Rimski korsakov. Kuni siiani on see partei mulle küll kaastunnet avaldanud, aga mitte omaks pidanud. Ma olen ennast alati püüdnud asetada väljaspoole igasuguseid rühmitusi ja igati püüdnud väljendada, et pean lugu igasugusest ausast ja andekust muusikalisest tegevusest mis suundumusega sega poleks. Mulle on ühe võrra sümpaatsed Palacerev ja Rimski korsakov Anton Rubin Stein ja nad Pravnik. Kuna nad on kõik andekad ja õiglase südametunnistusega muusikud. Igasugust tundetust ja keskpärasust Nis vaid pretendeerib andekusele ja kes ei põlga ära inte mingeid vahendeid, et end reklaamida ei suudame taluda. Sellepärast on härrased kii ja Solovjov ja kõik nende sarnased mulle võõrad ja antipaatsemad. Kuid see ei takista mul üldse mitte austada ja armastada selle kooli esindajaid Palaceri Rinski, korsakovi, Leadolit, Clazonovi ja lugeda äärmiselt suureks auks nende kõrval ilmude kontserdilavale. 1892. elu eelviimasel aastal kirjutab Tšaikovski ajalehes päevauudised. Ta alati pahandab, kui räägitakse muusikas erinevatest laagritest. Minu jaoks neid ei ole. Mis võimul olla kadunud parodiini vastu, kes oli mu parim sõber. Ma ei kuulu võimsesse rühma sellepärast et ei ela Peterburis. Kuid igasugune andekas ja sümpaatne inimene muusika alal on mu sõber ja vend. Ja kui ma faktiliselt ei kuulu sellesse ringi, siis osaliselt on see seletatav selle asutaja Palacki rivi. Sirgjoonelisus aga on alati tahtnud säilitada vabaduse. Ning vestlusest ajakirjas Peterburi elu. Räägid Tšaikovski. Vähehaaval kogusid võimsa rühma heliloojad enesele tohutu hulga vaenlasi. Selle veidra nähtuse põhjusi tuleb otsida selles, et rühmal olid ajakirjanduses omad esindajad, kes oma armastatud sõprade kiitustes ja ülistustes läksid liiga kaugele ja liiga ägedalt naeruvääristasid kõike, mis oli ringile võõras ja ebasümpaatne. Kui me püüaksime ringi liikmete tegevuses otsida midagi kindlat ja mingit ühist printsiipi siis me ei leia seda. Neid on nimetatud radikaalideks revolutsionäärideks, Novaatoriteks ringi väljapaistvad heliloojad aga ei katkestanud mitte kunagi sidet minevikuga traditsiooniliste vormidega. Mõned lugesid rihma heliloojate loomingu esimeseks tunnuseks vene vaimu. See on õige osaliselt. Kuna ka mõni ei kirjutanud ridagi vene vaimus. Tšaikovski peab siin silmas köid selle võitluse kõige sumbuursemaks tulemuseks peab Tšaikovski seda et ta on oma loominguga kantud sellesse parteisse, mis on vaenulik neile Vene heliloojatele, kes on ta sõbrad ja keda ta hindab üle kõige ja lõpetab vaatamata kogu meie muusikaliste individuaalsust erinevustele. Nagu selgub, läheneme ühte ja sedasama teed. Kuivõrd vene rahvusliku kultuuri sealhulgas vene folkloori suhtumise küsimused Tšaikovskit huvitasid, näitab järgminegi lahing ajakirjanduses. Nagu kõik tolle ajastu eesrindlikud kunstnikud, teiste hulgas ka Anton Tšehhov suhtus katseid kovski täiesti eitavalt laulja Slovjanski tegevusse. Too esines pseudo rahvuslikus vaimus ja samal ajal pretendeeris olla autentse vene rahvalaulu propageerija ja isegi selle esmaavastaja. Esinedes koos oma kooriga värvi külastes kostüümides oli Slovjanski tohutu menu Moskvas aga ka välismaal. Tšaikovski väljaastumise son ägedust. Kui härra Slovjanski peetakse mingiks kangelaseks, kes hoiab kõrgel vene muusika lipu, siis kinnitan, et nii võivad mõelda üksnes inimesed, kes üldse muusikast midagi taipa. Ja vene laulust veel iseäranis vene laul oma originaalse ülesehituse, oma meloodilise joonise rütmi, meetrumi omapära tõttu, mis enamikul juhtudel ei allu üldse taktidesse. Jagamisele on andekale muusikule hinnaline materjal mida ta teatavates tingimustes võib edukalt kasutada. Nii teda kasutasid Autosid temast inspiratsiooni meie heliloojad Glinka, Argo Muski, Zero, Anton Rubin, Stein, Palacki Rev Rimski korsakov muusserski ja paljud teised. Vene rahva põliinaga muinasjutuga lauluga on vaja ümber käia oskuslikult. Nii nagu odavad rahvaraamatuid on väljaspool tõsist kirjandus nähtust. Niga laulja härra Slovjanski tegevus on väljaspool tõsist muusikanähtust. Vene laul võib huvitada meid kui kõrgemat liiki kaunis etnograafiline nähtus kui rahva originaalne looming ent sellisel juhul on tarvis kuulata seda laulu kohapeal. See tähendab rahvalauliku esituses selle omapärasel maneerid, mis nii meelitav ene kõrvale. Või siis neid laule üles kirjutada küla Kolgastest või lõpuks kasutada laulukogumikke, milliseid meil kahjuks pole just palju. Kuid on olemas suurepärane palaakeride koostatud rahvalaulukogumit realiseerida rahvalaulu, seda mitte moonutada hoolikalt, säilitada tema iseloomulikud omadused. Selleks on vaja niisugune kapitaalne ja igakülgne muusikaharidus. Sügavkunstiajaloo tundmine ja koos sellega tugev anne, nagu see on Palaceril. Nii suur oli Tšaikovski pieteeditunne rahvalaulu vastu ja seda, mida ta ägedalt nõudis, teistelt nõudis ta eelkõige iseeneselt. Tšaikovski esimene klaverikontsert on tänapäeval maailma populaarseim klaverikontsert. Esimese õiglase ja tõeliselt läbinägeva. Olgu aga andis sellele kaheksateistaastane ta neijev, kes kirjutas. Õnnitlen teid kõiki. Esimese vene klaverikontserdi puhul. Rõhutas, et kontserdijõud, tema värskus ja omapära peitub selle rahvuslikkuses. Kontserdi intonatsiooniline materjal otseselt seotud Ukraina kaunite omapäraste rahvaviisidega. Esimese osa peapartii esimese teema aluseks on näiteks Ukraina viis mida Tšaikovski kuulis rändlaulikult kaanekas original hääli. Kaeblik karakter aga transformeerub heliloojal teravaks Scertsioosseks, motiiviks. Kontserdi kolmandas osas Realis allegro konfoko on helilooja saavutanud muusika katkematu voolavuse, isegi ka erineva iseloomuga teemade ja episoodide kokkusulatamise. Tänu õnnestunult leitud peateemale, mis on noot noodilt võetud, Ukraina ringmängulaulust võidi, võidi Ivaniku Saspyway Nampessinku. Tohutu energia, mis peitub selles laulukeses, sai liikumapanevaks jõuks tervele osale. Tšaikovski ei jäänud kõrvale ka ühest vene muusikale emasest tendentsist möödunud sajandi lõpus. Nimelt huvis idamaa rahvamuusika vastu. Seda liini esindab powski loomingus romanss kanaarilind Mei sõnadele. See tema ainuke romanss idama temaatikal järgib paljude varasemate idama romansside traditsioone. Parendatud sekundi intervall etendaks siingi olulist osa. Hästi oli Tšaikovski kursis Palacki reliia Rinski korsakovi sellealase loominguga. Teatavasti oli vene muusikas idama žanri loojaks Glinka kirjutades gruusia tantsud oma Ruslan ja Ludmilla neljandasse vaatusse. Sellest ajast süvenesid paljud vene heliloojad idama rahvaste muusikasse. Tšaikovski rahuldus siin vaid romansiga. Meisterlikult käib ta ümber meloodilistefiorituuridega tüüpiliselt vähe muutuva harmooniaga plagaalsustega. Romansi kanaarilind esitab Tatjana sterling klaveril Mihhail montian. Ja veel üks folkloorist inspireeritud romanss õhtu Mei sõnadele. On teada, kuivõrd Tšaikovski hindas ja armastas ukraina rahvast ja tema laule. Romansi õhtu muusikaline materjal koosneb kolmest omavahel orgaaniliselt seotud elemendist. Need on Ukraina rahva viis harioosne romansilikus ja retsitatiivsus. Rahvusliku koloriidi tunnetame ka klaveripartiis. Sünteesi oma individuaalse stiili ja rahvamuusika vahel otsis Tšaikovski ka sümfooniliseks muusikas. Instinktiivselt oli see juba olemas tema esimeses konservatooriumi aegses töös avamängus Ostrovski draamale äike otsustades tema loomingu järgi. Klaveripalad vene tants külas, esimene teine sümfoonia neljas sümfoonia, esimene klaverikontsert, viiulikontsert ja palju muud, huvitas folkloor Jüri ja professionaalse muusikavahendite sünteesi probleem. Kovskit isegi enam kui kedagi teist, tema ajastu heliloojast. Vaatleme teist sümfooniat. Selle kirjutas ta 1872. aastal. Sümfoonia introduks, ronis kõlab rahvalaulu mööda emakest Volgat ukraina variant. See nukker teema kõlab alguses metsas arvedel siis fagotil, mida helilooja rahvaviisiga edasi teeb, on üsnagi sarnane ja tüüpiline sellega, kuidas möödunud sajandil vene heliloojad kasutasid rahvaviisi sümfooniliseks muusikas. See sulab ühte ala häälde, pitsikaato ja Ornumentaalsete puhkpillifiguuridega. Peagi kaotab teema oma esialgse eepilise karakteri. Finaal on aga ehitatud tuntud Ukraina laulukesele Žuravell. Helilooja esitab teemat üpris humoristlikult, andes seda kuulda jupiti ja alles lõpus näitab rahvaviisi täies hiilguses. Sümfoonia esiettekandel 1873. aastal võtsid finaalidega tormiliselt vastu just Palacki rebased sest nad tundsid ära, et see oli üles ehitatud samadel printsiipidel, mis Glinka kamarinskaja, kus sümfoonilise muusika vahenditega kaudu avaneb vene rahvamuusika üks külgi. Sädeleb huumor ja optimism. Individuaalse stiili ja folkloori kõige suurepärasemaid teostusi konnaga Tšaikovski neljas sümfoonia loodud 1877. aastal. Selle finaal on üles ehitatud tegelikult samadel printsiipidel nagu tema kahe esimese sümfoonia finaali. Niisiis krahva teobilt rahvamuusikatöötluse kaudu. Neljandast sümfoonia mõni valis helilooja finaali. Aluseks Vene ringmängulaulu FaPolja perioosunud kast Ayala põllul kasekene kasvas. Selle erinevad variandid. Enamuses nukra värvinguga on aluseks selles võimsas Rondos kolmele ulatuslikule episoodile rääniks konnaga teostyhiat väljendav muusika. See indi, viidumi ja rahvamuusika süntees ei sisaldu mitte ainuüksi sümfoonia finaalis. See on hoopis sügavam ja avaram. Kõik teemad, mis väljendavad kangelase intiimset sisemaailma, on seotud ka rahvamuusika, täpsemini olustiku muusika kujundisfääriga. Saate lõpus kõlab finaal. Tšaikovski neljandast sümfooniast. Esitab Nõukogude Liidu riiklik sümfooniaorkester Jevgeni Seclanovi juhatusel.