Paljudel tänapäeva muusikasõpradele on ettekujutus kitarrist kui väga romantilisest instru rendist. Omajagu süüd selles on kitarri lüüriliselia intiimsel kõlal, mis tundub olevat ideaalne unistava ning kirgliku muusika esitamiseks. Fakt on aga, et just romantismiajajärgul elas kitarr üle üht oma mõõnaperioodidest kaotades tähtsuse kontserdiinstrumendina kõlades vaid koduses õhkkonnas asjaarmastajate ja diletantide kätes. Ka sellest ajastust pärinev ja meieni elujõu säilitanud kitarrimuusikapärand on mahuliselt võrdlemisi tagasihoidlik. Teistsugune oli aga kitarri olukord Hispaanias. Rahvusinstrumendina säilitas ta seal oma sajanditepikkuse populaarsuse ja oli vaba erinevalt ülejäänud Lääne-Euroopa maadest professionaalsete muusikute üleolevast suhtumisest. Kui kitarr 16. sajandil Pürenee poolsaare kaudu Euroopasse levis, nimetati teda Hispaania kitarriks. Aja jooksul muutus instrument täiesti tavaliseks ka teistes maades ja lisand Hispaania kadus. 20. sajandi kitarr tuli Euroopasse, vanu teid mööda ja sellepärast tituleeritakse teda täna jällegi Hispaania kitarriks. Kaks meest, kuuldud Habaneer, autor Francisco Darryga ja Andressegovia on kõige rohkem kaasa aidanud kitarri taassünnile 20. sajandil. Francisco Darryga sündis 1852. aastal varintsias vaeses perekonnas. Tänu jõuka muusika metseenimateriaalsele toetusele sai võimalikuks hariduse omandamine Madridi konservatooriumis, kus ta rega õppis klaveri ja kompositsiooni erialal. Lõpetanud hiilgavalt konservatooriumi, saades preemia nii harmoonia kui ka kompositsiooni konkursil olitarrygal kõik võimalused, et jätkata oma tegevust pianistina. Noor muusik otsustas aga hoopis kitarri kasuks, mis selle pillistaatust arvestades ei lubanud tal tulevikku just eriti lootusrikkalt vaadata. Võimatuna tunduv saia ka teoks. Kreeka soolokontserdid Pariisis, Londonis, Brüsselis, Viinis, Roomas ja teistes linnades said suure menu osaliseks. Ajakirjanduses võrreldi tarreegatt kitarristi isegi niisuguste suurte kaasaegsete interpreetide Virtoosidega nagu Sarassaate, Jaan Rubin, Stein, Kontserdireiside vahepeal tegeles Darryga aktiivselt pedagoogilise tegevusega ning rajas terve koolkonna, mille tuntumateks esindajateks said Daniel Forte ja Emil puhol ja Mikkel Leobet. Üheks suureks Francisco Darryga teeneks oli veel see, et ta pani aluse moodsale kitarritehnikale andes niiviisi otseselt tõuke instrumendi kiirele arengule 20. sajandil. Kuigi Darryga helilooming ei ole mahukas, see koosneb vaid 34-st teosest võib tema muusikat kitarristide repertuaaris meie päevil üsna sageli leida. Mälestused Al hambrast, araabia kaprid, sho ja Aragoni ja oota on saanud lausa ülipopulaarseiks. Enamustel Reigo paladest on aga miniatuurid, mille kohta Andressegovia on tabavalt öelnud. Need on nagu väikesed õied suures muusikaaias. Terve interpreetide põlvkonna sünd, kitarriklasside avamine kõrgemates muusikakoolides 20. sajandi heliloojate huvi selle pilli vastu ja nende poolt loodud väärtusliku repertuaari olemasolu ning lõpuks kitarri metamorfoos asjaarmastajate vaba aja veetmise vahendist professionaalseks kontserdiinstrumendiks on suures osas ühe inimese Andressegovia teine. Vähe on terves muusika ajaloos leida interpreet, kes oma instrumendi arengus on mänginud nii suurt rolli, nagu seda on teinud Andres ssegovia kitarristi na. Andressegovia sündis 1893. aastal Hispaanias linaarese linnas. Juba lapsena ilmutas Andres iseseisvat huvi kitarri vastu ja tahtis väga seda pilli mängima õppida. Vanemad, kes suhtusid kitarri halvustavalt, püüdsid poja muusika harrastusi suunata õilisamatele radadele ning sundisid teda harjutama klaverit, viiulit ja tšellot. Andres ei suutnud aga oma kutsumusest loobuda ja nii tuli tal kitarri mängida salaja tuttavate juures. Imeteldavana fakt, et see Koovia pole kunagi saanud rohkemat muusikaharidust õppida. Meie oli meeldiv iseseisvalt solfedžo muusikateooriat ja pillimängu ning saavutada selline maine. Selleks on võimeline ainult geenius. Kuid mitte ainult geniaalsusele ei toetus ei korja saavutused, vaid ka tugevale tahtele ja töökusele. Samal 1909. aastal, kui suri Francisco Darryga toimus 16 aastase Andressegovia esimene avalik esinemine. Sõprade poolt granadas korraldatud tagasihoidlik kontsert sai ajakirjanduses vaoshoitult soosivat kriitika osaliseks. See oli suure interpreedi pika rännutee algus. Sestpeale on Segovia maailma mitmeid kordi risti ja põiki läbi sõitnud ja tema kitarrimäng on kõlanud enamuses maailma maades. Järgneva aasta veetis Secoviasse viljas ja andis selle aja jooksul seal kavatsetud kahe asemel tervelt 15 kontserti. Tiivustatuna edust siirdusta Madriidi pealinn aga ei täitnud noore muusiku poolt talle pandud lootusi. Madridis ei tahetud alguses kuuldagi kitarrisoolokontserdi läbiviimisest ja vaid sõprade eestkostel sai üks kontsert siiski teoks. Vastuvõtt oli aga skeptiline ning Secoviere soovitati kiiresti valida mõni teine pill, et oma talenti kitarrile mitte raisata. See näitab ilmekalt, et kontserdi vähese edu põhjuseks ei olnud mitte Segovia halb mäng vaid e arvamuslik suhtumine kitarri. 1915. aastal kohtusse koobia Valencias Darryga sünnilinnas viimase õpilase Kell Leobetiga. Sellel tutvusel oli suur mõju noore muusiku kujunemisele. Kuigi tal eales ei õnnestunud näha silmast silma tarreegaat ennast, sai ta viimase otseseks järglaseks. Secovia oli vaimustuses Leobeeti mängust ja Darryga loomingust. Erilist huvi äratasid Secovias Darryga jaga lõbetit transkriptsioonist kitarrile. Francisco Darryga oli esimene, kes kitarril söandas mängida Bachi tema tehtud all peenise. Klaveripalade transkritsioonide kohta ütles autor ise, et need kõlavad kitarril paremini kui pillil, millele nad algselt olid mõeldud. Segoviale meeldisid ka Leobjeti poolt tehtud embrike granatose Hispaania tantsude seaded. Ja ta tahtis need oma repertuaari lülitada. Palatulitsegovial ära õppida kuulmise järgi, sest Ljubet ei olnud neid kirja pannud. Hindamatu Annandressegovia tähtsus pedagoogina läheks liiga pikale siinkohal üles lugeda. Kitarrist, kes on tema juures tudeerinud Tõnusegoviale, on võimalikuks saanud õppida kitarri enamustes maailma muusikakoolides. Sajandi alguses tuli võidelda selle eest, et kitarrimäng võiks kontserdisaalis üldse kõlada. Kuigi sellega harjuti tänu Secovia meisterlikkusele üsna kiiresti. Oli ennekuulmatu idee, et kitarr vääriks muusikahariduses teiste instrumentidega samaväärset tähelepanu. Sellepärast on enamus vanema põlve kitarristidest pidanud hariduse omandamiseks õppima mõnda teist eriala. Pärast teist maailmasõda on olukord siiski muutunud ja kitarriklassi puudumine muusikaõppeasutuses ei räägi enam mitte pühadest traditsioonidest kinnipidamisest, vaid tühimikust. Muusikakultuuris. On veel üks tähtis aspekt Segovia tegevuses. Tänu temale on tohutult rikastunud kitarri repertuaar. Segovia jätkas ta Riga ja lööb ettevõtmisi transkriptsiooni tegemise valdkonnas. Sobivat algmaterjali leidis ta alates 16. sajandi lauto mängijate ja vihu Elistide loomingust kuni 20. sajandi heliloojate teosteni välja. Secovia murdis skeptiliste suhtumise Bachi mängimisse kitarril ja tõestas, et küsimus ei ole mitte pillivõimalustes või sobivuses vaid interpretatsioonitasemes. Otseselt tänuse koobiale on sündinud mahukas tänapäevane repertuaar. Heliloojal, kes ei valda kitarri, on väga raske sellele instromendile kirjutada. Asjatundmatu inimese poolt loodud teosed on kas liiga algelised, sest neis ei osata ära kasutada kitarri eripära ja võimalusi või vastupidi. Neid on tehniliselt võimatu mängida. Kõrge kunstiväärtusega repertuaari sünniks on vaja geniaalset heliloojat ja kitarristi ühes isikus. Kui paljudel tippheliloojatest on aga jätkunud aega ja huvi kitarrimängu õppimiseks. Segovia leidis probleemile lahenduse ja selleks oli koostöö heliloojaga ja huvi ning aega kitarrile kirjutamiseks on 20. sajandi heliloojatel jätkunud. On vaid mõned neist, keda Segovia on inspireerinud ja õhutanud sulge haarama. Andressegovia saavutust on raske üle hinnata. Seda ei ole võimalik mõõta õpilaste ja fanaatikute hulgaga õppeasutuste ja organisatsioonide aunimetustega salvestatud heliplaatidega, kontserdi honorar, idega või aadlitiitliga. See jääbki mõõtmatuks.