Ütle, mis sul on? Unistused ja mälestused elujuhtumid, sisekõned. Neis avaneb tihtipeale ja kõik see millele otse küsides ei oskagi vastata. Hilisel õhtutunnil on siin klassikaraadio stuudios Kalle Kurg. Budapesti metroos hammustas naiskontrolör ühe reisija kätt ja murdis ta pöidla. Kui kontrollitav ei tahtnud oma rahakoti tema kätte anda. Näitasin kontrollile oma kehtivat piletit, mis mul on rahakoti läbipaistvas kiletaskus. Ma ei tahtnud kogu kraami isiklike dokumentidega tema kätte anda, seletas kannatanu. Tallinnas rünnatakse riigikogulasi. Mees vajutas nuppu järsemalt, kui tingimata vaja oleks olnud. Ja raadio jäi vait. Varsti tuleb minema hakata. Haiglasse on pikk tee. Ja tänase lumega võtab see vist rohkem aega, kui muidu. Mees akna juures ajas pea selga ja vaatas pikalt taevasse. Taevas oli valkjashall. Valkjashall oli lumi puudel ja maas. Ja kogu pilt akna taga paistis nagu tuhmilt sätendav graafik. Miks inimene võrdleb kõike pildiga, mõtles mees. Nagu pilt muudaks midagi ilusamaks ja õilsemaks. Pilt tuleb inimese seest. Inimene tahaks nagu maailma täiendada ja täiustada. Kuigi see ongi juba ju ilus ja täiuslik ka, ilma, et pilti tehtaks. Ja kõik, mis jääb. Kas see ongi ainult inimese enda tehtud pilt, graafika mis fikseerib ettekujutust või foto, mis jäädvustab pealispinna. Inimene elab piltidest piltide keskel ja niiviisi käis epilt. Jälle argutan, mõtted libisevad, lõuglevad aegamisi nagu pilved üle pargi. Ja mis kasu on neist mõtetest mulle endale või teistele? Mees ohkas ja talle meenus, kuidas ta eelmisel õhtul oli vaadanud vanu fotosid. Ühel fotol ajast, kui ta elas Snelli tiigi ääres istus ta välja sirutatud käel tihane. Aasta aega oli seesama, mis praegu. Novembri keskpaik ja samamoodi oli paks lumi maas. See oli 30 aastat tagasi, mõtles mees. Kõik on teisiti. Riigikorda nuus. Sotsiaal varalised suhted on teistsugused ja teine on kogu linnamaastik. Kõik on teisiti tiga minu endaga. Ma mitte ainult ei ela uues paigas, vaid elan ka täiesti teistsugust elu. Ainult üks on ikka sama. See nagu kolmandik sajandit tagasi tulevad linnud ikka pargis käe peale juttu puhuma. Mees muigas endamisi. Arvavad minus on veel nii palju looduslikku olendid, et mind võib usaldada. Aga tegelikult. Tegelikult on see lihtsalt seesama kogu maailmas tuntud tung oma aladele. Tung üle inimese kehtestatud piiri. Loodus tahab oma alad tagasi saada. Ja mis siin imeks panna? Kui inimene on hõivanud enamiku maa territooriumist? Mehele meenus, kuidas ta Snelli tiigi ääres oli lindudega vesteldes ette kujutanud, et need on lindu näiteks moondunud inimesed. Või on vastupidi. Tema ise on inimeseks moondunud lind. Et neil temaga nii palju asja on. Kui ta pilk hajameelselt üle lumes puude libises lendas rõdule otse ukse karniisile, tihane üks neist tavalistest, sest sinitihaseid miskipärast ei olnud nii julged. Ja vaatas levi klaasi pea viltu. Meeleotsa. Mees ei liigutanud. Ja nägi, kuidas linnule hõljus pähe suur lume Raitsakas. Noh, Jüri, ütles mees valjusti, kuidas elad. Aga Jüri oligi juba ära lennanud. Lindudel ei ole nimesid. See on inimene, kes paneb loomadele nimed või maalib külgedele numbrid. Ja peab neitsist fikseerituks, identifitseeritud, tuks ja katalogisseerituks. Ning arvab, et tal on loodusest ülevaade. Veel enamgi. Etalon sissevaade, et ta teab, mis on loodus. Aga ometi on võimatu aru saada, mida see tihane mõtleb või tunneb. Kui ta niimoodi pea viltu aknast sisse passib. Nagu oleks tal midagi teatada? Võib-olla aastatega. Võib-olla siis, kui seesamatihane käiks niimoodi akna taga sadu kordi ja ma seisaksin iga kord sama liikumatult. Võib-olla siis kunagi saaksin teada, mida tal on teatada, mõtles mees. Võib-olla on see teade just see, mida olen enese teadmata oodanud kogu elu. Aga võib olla on see kõige lihtsam teade alati korduv ja alati ühtaegu kordumatu teade. Mina olen olemas. Sirts. Ja kõik. Ja mees ohkas jälle. Oli aeg minema hakata. Trollis katsus mees alati kramplikult aknast välja vaadata kuigi seal peale peateeks nimetatava kulgla mida aeg-ajalt mõne uue reklaami laiguga elustada püüti luues niimoodi uut igavust. Kuigi seal midagi õieti vaadata ei olnud. Aga see oli siiski parem, kui vahtida siniste silmaalustega nägusid. Ja rahutult tõmblevaid. Selgi. Mees nägi, kuidas tüdruk ennast sonimütsis poisile tagantpoolt ligi surus. Ja kaelalt kätt poisi taskusse pistes püüdis sealt midagi kätte saada. Anna, noh. Ma võtan ise, miks sa ei anna, On sul kahju või üks pakike? Minu jooks? Kas sa tahad? Pabistan käisele? Tüdruk läks üles rosinale, aga tema intonatsioonist võis midagi välja lugeda, kui ta pärast pikka suminat kõvasti ütles. Taskusse kurat, kui sa kohe ei anna, siis. Nad hakkasid käsi vaenama, poiss komistas, äkki pidi kukkuma. Ja kui ta kukkumise pealt pöördus, nägi mees korraks otse enda ees ta halle hägusaid silmi. Toll peatus lähedal seisvad läksid välja ja mees seadis end juhikabiini juurde seisma. Sõidudelt lendav pori oli pruunikas, löögaseks muutunud ka kõnniteeäärsed lumevallid. Ja kuigi lund pidevalt 100., ei suutnud CD ääri ära varjata. Trollijuhikabiinis kõvasti mängiv raadio kostis selgesti ära. Nii palju kliimamuutustest uudiseid. Alaska elanikud väidavad, et on näinud väikese lennuki suurust lindu. Tanja chibsak, kes küla läheduses võsa raius. Pidaski lindu, esialgu vanaaegseks restaureeritud lennukiks. Linnu tiibade siruulatus oli neli ja pool meetrit. Mehe telefonikõne peale ajasid külaelanikud lapsed tuppa. Samasugust lindu nägid umbes 300 meetri kauguselt ka üks lennukitäis. Reisijaid ja piloot. Teadlased ei kahtled. Hiigellindu nähti, kui te ei usu, et ta tõesti nii suur oli. Röövlinnuspetsialistide arvates ei ole viimase 100000 aasta jooksul sellise tiiva siruulatusega olendeid elanud. Budapesti metroos hammustas naiskontrolör ühe reisija kätt ja murdis ta pöidla. Kui kontrollitav ei tahtnud oma rahakoti tema kätte anda. Purustatud kõõlusaid tuli opereerida. Näitasin kontrollile oma kehtivat piletit, mis mul on rahakoti läbipaistvas kiletaskus. Ma ei tahtnud kogu kraami isiklike dokumentidega tema kätte anda, seletas kannatanu. Tallinnas rünnatakse riigikogulasi. Eile õhtul rünnati huligaanseid teleajenditel Viru väravate juures. Pikk sirge tee puhtas lumes oli peaaegu jälgedeta. Haigla territooriumile siia-sinna laiali pillatud majade akendes põles nii öösel kui ka päeval tuli Ühed, majad olid paest ja meenutasid vanglat, need olid kõige vanemad. Teised olid suurte akendega ja eksperimentaalse arhitektuuriga. Need olid kõige uuemad kolmandad majad, mis olid ehitatud vahepealsel ajal, meenutasid super sanatooriumi. Aga mees teadis, et seest oli need majad kõike muud kui super pigemini veidrad. Nagu oleks aru ja terve mõistus konstrueerijad otsustamise hetkel maha jätnud. Palatid olid väikesed, seevastu koridorid, vahekäigud ja eeskojad üldse kõik need osad, mida kasutab personal või mis on niisuguses kasutuses, millel ei ole raviga otse tegemist. Need olid avarad nagu teerajad lähedasel hipodroomil. Kogu suurejoonelisus, mida 30 aastat tagasi ehitamisega taotleti, teenis siiani ka edasi ainult ühte mõtet. Seda, et haige on arsti jaoks. Arstil, peab olema hea, nagu arst oleks mingi ülevaataja kuigi arstid ise vaevalt ülevaatajad olla tahtsid. Nüüd, kui haiglapersonali koondati ja rahahädas raviasutus tahtis ühe oma korpuse rikkale firmale välja rentida oli naiste ja meeste osakonnad ühendatud ja igasse palatitesse pressitud rohkem haigeid, kui see nende tervisele hea oleks olnud. Aga ega see arstile kivist jaole mõtles mees mida ta endale reserveeritud suure ruumiga peale hakkab, kui kitsad ruumid ravile vastu töötavad. Mis ka ei olnud põhjuseks, oli see nii või teisiti, võimuka, kõikjale tungiva ja kõike valitseda püüdva välismaailma surve sellele väiksemale maailmale. Nagu oleks suur maailm neile kes suurelt jaolt selle välise suure maailma tõttu olidki sellesse väiksesse maailma sattunud. Ka siia järele tulnud. Kuigi mees oli betoonplokkidest suurejoonelise maja koridoris suletud ukse taga kümneid kordi varemgi kella andnud pani teda sisenemise järel ikka imestama selle maja isemoodi õhkkond. Ja ruumi oli silmnähtavalt lihtsalt raisatud. Aga midagi tundus olevat ka ajaga. Siin olid teine aeg. Teine aeg, mille määras haigla isemoodi veniv rütm. Tuli oodata. Ja mehele meenus, kuidas naisega esimest korda haiglasse tulid. Ja arst laskis neil mitu tundi koridoris istuda, enne kui jutule võttis. Kuigi rääkis siis sõbralikult ja paistis vägagi asjatundlik. Igatahes tundus arstil olevat aega küll. Koridorides jalutavad patsiendid seevastu tundusid kuhugi kiirustavat osa neist saalis palatist välja jälle tagasi. Teine osa tiirutas rahutult mööda koridore nagu oleks neil midagi tähtsat ees või nagu imiteeriksid või parodeeriksid nad tähtsa näoga tormamist, mis oli omane tollele suurele maailmale, majast, haiglast, haiglate ümbritsevast pargist väljaspool. Tegelikult on siin igaühel veel üks aeg oma aeg. Igaühel on oma sõltumatu aeg, mõtles mees. Ja aeg siin ei ole sugugi monoliitne nagu betoonplokk. Ja see tundus talle imelikult rahustav. Pealegi patseeris koridoris, kas suur paks, koheva sabaga ja maheda näoga triibuline olevus, kes sellel ajal, kui mees, üliriided võtad, naist ootas jõudis aeglaselt ühest palatist teise ja siis jälle esimesse palatisse tagasi jalutada. Iseteadlik oma mõtteis ja oma maailmas nagu ei puutuks kõiki ümbritsev üldse rohtu, võtkem temasse, kui tal seda parajasti vaja on. Rahulik, mõtles mees. Kui imelikult rahulik siin suure maailmaga võrreldes siiski on, pole midagi imestada, kui mõni haigeid tahagi siit tagasi suurde maailma minna. Naine ei tahtnud ega tahtnud tulla ja mees istus õdede toa akna alla. Tasane muusika lõppes ja mees kuulis levi praokile jäänud ukse vaevukuuldavad diktori häält. Kannatanu, kelle elu ei suudetud päästa, jõudis rääkida. Teda ründas üheksa kuni 12 aastaste laste jõuk kes tulistas teda kärbikus pähe ja kehasse röövis ta paljaks. Venemaa korrakaitse ei välista, et laste hingel võib olla ka teisi ohvreid. Astronoomid leidsid linnuteelt seni avastatutest vanima tähe, mis võib pärineda universumi alguspäevadest umbes 14 miljardit aastat tagasi. Hiiglane nimega H E null üks null seitse viis kaks neli null mis erinevalt noorematest tähtedest on praktiliselt metallivaba, kuulub tähtede hulka, mis koosnevad maailma kehk suure paugu järel nii-öelda ülejäänud lihtsatest elementidest. Budapesti metroos hammustas naiskontrolör. Mehele meenus, kuidas oli samamoodi oodanud eelmisel päeval. Ja kuidas naine oli talle kohe jalutuskäigu algul rääkinud, et tunneb, kuidas tema sees kasvavad väikesed õhupallid mis täidavad terve keha. Kui mees talle seepeale Otsoli vaadanud oli naine lisanud, et nii tunneta iga kord, kui ta lähedalt mehe silmi näeb ja öelnud, et mehel on ilusad huuled ainult alati kõvasti kui pigistatud. Ning et nii tundub talle nagu mees kannaks mingit nähtamatut koormat. Sinus on ka needsamad õhupallid, oli öelnud naine. Ja pahatanud naerma. Kui nad lõpuks mööda koridore väljapääsu poole sammusid, paistis naine mehele väsinud näoga, kui eelmisel päeval. Kui hea siiski teda näha niimoodi lühikese nobedas sammuga lähemale Udimas mõtles mees nagu oleksime kohtingul. Ja mees muheles endamisi õhupallidele mõeldes, kui naine küsis, miks ta naerab. Ja kui mees oli talle oma naeratuse ära seletanud ütles naine. Ega ma ei tea, miks see mind naerma ajab. Niisugune tunne on iga kord, iga kord on sama tunne nagu siis, kui kohtusime esimest korda. Mees hakkas veel laiemalt muhelema, et nad olid mõelnud peaaegu ühesuguseid mõtteid. Ja kui nad suurest paraadtrepist alla olid pääsenud ja juba pargidel aegamisi jalutasid rääkis ära, et talle meeldib üks Visnapuu luuletus kus on öeldud, et puud olid nagu suhkru pääd. Ja mees luges naisele seda luuletust valjusti. Lumista lehed. Kuused olid kui suhkruväed suhkrutäie all. Sina näed. Ja kui naine, siis küsis see hing kas see on nimi või hing. Siis lugesime ees edasi. Mees võttis naisel selja tagant kahe käega ümbert kinni pani veadele õlale, sest naine oli kunagi öelnud, et see oleks nii mõnus. Ja siis nagu tihane, istuks õla peal. Ja luges edasi. Kus me jooksime kinni käest lumel lennata? Teen alla mäest. Ühel ristteel. Lunde sa kiskusid minu endaga mähetad Veersime alla mäest, võid kinni kaelast ja käest. Hiljem leidsin metsa seest igalt poolt armas eest. Kuused olid kui suhkru päed. Suhkrut täies jaan, sina näed. Kui siis mees oli selle ette lugenud tõmbas naine ta äkki lumme pikali ja ainult mäest alla veeremine puudus, kui mees ise lumes selili ikka kõvasti luges. Koos Need olid kui suhkru pääd, suhkru päie, seansi, läed. Aga jättis siis lugemise äkki katki, sest teadis luuletuse sõnu lõpuni. Need olid. Nüüd olen sinuta siin. Südamen sõnatu piin, mäletad hing? Seda alleed? Saamida? Ja seda ei tahtnud mees oma haigele naisele lugeda. Sest kui, ehkki mingi pool naisest oli teadmata, kus oli siiski üks pool naisest temaga siin kõigele vaatamata siin. Ja kuigi mees ei teadnud täpselt, kus on see teine see pool naisest, mis oli püüdmatu, vahel arusaamatu ning tegi mõnikord valu ei saanud ta seda naisele öelda. Ei, seda, et luuletuse lõpp säärane on ega ka seda, et ta teab, et naise mingi osa on talle kättesaamatu kättesaamatud, dub püüdmatu puudutamata nii puudutamatu et selleni küündinud ka naist uuriv arst. Ega vist üldse keegi teine olend. Ning nii jäi mees poole sõna pealt vait. Ja nad tõusid lumest üles ning sammusid tasaselt läbi metsa, sinna kus naine ütles pargi piiril olevat mere. Naine tahtis iga kord vaadata lahtist jäätumata vett aga neri oli iga kord kaugemal, kui nad olid arvanud. Ning ka seekord jäi naine varsti seisma ja ütles, et on väsinud. Ning nad hakkasid tagasi minema. Kodus on nii vaikne, ütles mees. Ma ei ole isegi muusikat mängima pannud. Ainult koer. Kõrvalmaja koer. Aga seegi haugu vaevukuuldavalt. See segapärast lume mahatulekut on helid kuidagi Mattimad tuhmi moodi, pehmemad. Ja pealegi, see on kuidagi mõnus, tema haukumine. Naine jälle rääkis talle sellest, mida eelminegi kord. Et kevadel oli õdede jutu järgi rebane teinud haigla hiigelkeldri tagastama pesa. Ja nüüd pidid rebasepoisid juba suured olema ning neid oli nähtud. Kuigi tema ise mitte. Naine rääkis seda iga kord. Ja kuigi see ei olnud uudis, oli mehel selle üle ka täna hea meel. Sest kunagi 30 aastat tagasi Ta ei teadnud, miks talle nüüd ikka 30 aasta vanused sündmused meenusid. 30 aastat tagasi, siis, kuidas Snelli tiigi pargi juures elas oli ka temal olnud rebane, kelle ta oli ära päästnud. Mis iseendast oli kurb lugu, sest välja tuli nii ette päästis looma selleks et ta tema lõpuks kauge maa loomaaeda küll parematesse tingimustesse, kuid siiski vangi pidi andma. See oli parim, mida teha oli saanud. Ja mehel oli seepärast naist kuulates ühtaegu nii hea meel. Kui ka ängistav tunne Taevas olid varajase hämaruse esimesed vaevumärgatavad märgid ja korraga hakkas naine rääkima oma unenäost, mida ta oli näinud veel enne haiglasse tulekut. Olid nagu kaksikud. Kaks poissi. Ühel neist oli sünnitrauma. See poiss sündis ja jõudis elus kaugele ning sai kuulsaks. Ja siis oli veel teine poiss. See põtkis ema kõhus, nagu ajaks esimest välja. See teine, see elas normaalset elu. Aga ta on vahel siin haiglas ja lööb peaga vastu seina vastu seinu, nii et veri väljas. Kui naine nii rääkis meenus mehele äkki naine oli kogu sügise jooksul iga kuu algul öelnud, et küünal tuleb põlema panna. Advent on käes. Kuigi jõuluootamine algas alles detsembris, selleni oli tükk aega. Ja kuidas naine oli Tollühel talle alatiseks mällu sööbinud, hommikul hakanud ilma mingi nähtava vajaduseta ägedalt vannitoa seinu küürima. Ja siis toas käterätikud tradiaatorile riputades ihualasti maha istunud. Ning mõni aeg hiljem tale vaikselt pea õlale pannud ja öelnud. Lähme nüüd koju. Ning ta oli äkki üleni higiseks läinud ja aru saanud. Oli aru saanud, ilma, et naine oleks midagi otse öelnud, et koht, kuhu naine minna tahab, on haigla. Kui ta nüüd näonaise poole pööras ja tahtis parajasti öelda, et ta naist armastab pai naine talle omakorda pea õlale teisiti kui tema ise. Ja täpselt samamoodi nagu tal haiglasse tuleku hirmsal hommikul. Ja sel hetkel pudenes neile puuoksalt pähe pirakas lumelaviin. Ja naine hakkas naerma pikalt ja kogu südamest naerma ning naeris ja naeris, nii nagu mees ei olnud kuulnud teda kunagi, naeravad. Naeris nii, et mehel hakkas lõpuks imelik ja ta tahtmatult käratas. Ole nüüd vait. Naine jäigi vait ja kõndiste kõrval pea maas nagu oleks nende omaeneste tumedate tuleku jälgede vaatamine kõige tähtsam asi maailmas. Ning mehel oli hirmus albettalinik äratanud. Eriti seepärast, et naine oli talle pea õlale pannud samamoodi nagu haiglasse mineku hommikul. Jäta nüüd tasa, ütles, et tahaks tuppa. Nii ütleski tuppa. Ta tahaks tagasi tuppa ja et mere äärde minek. Ehkki need kaugeltki mere äärde ei olnud jõudnud. Et mere äärde minek väsitas ta väga ära. Nad keerasid teisele teele ja naine vaatas peaaegu üksisilmi üles langevas hämaruses kuma, vaid puude lumiseid võrasid. Ning mees mõtles, et puud olid tõepoolest nagu suhkru pääd. Ja kuigi praegu ei olnud öö meenus mehele, kuidas naine kodus aeg-ajalt oli kummalisel toonil öelnud. Kuu väljas. Ning kuu oli tõepoolest paistnud nende voodile. Ja too naise ütlemine oli olnud kummaliselt hea. Sest kuud pani mees linnast tüdinenud ja elust väsinud mees tähele ainult seepärast, et naine oli niimoodi öelnud. Nad pidid jalutusteel urisema auto eest kõrvale astuma ja kui masin mööda sai, ütles naine. Pihlakad jäävad täna korjamata. Oleks saanud sooja pihlaka teed teha. Pihlakate korjamise aeg on nagu möödas, vastas mees. Kas siis haiglas sooja teed ei anta? Ta teadis küll, et hipodroomi pool purjetas külma käes mitu puud. Ja korras käis tal peast läbi mõte minna ja mõni kobar kätte õngitseda. Aga marjad olid liiga kõrgel, et neid ilmapuud lõhkumata kätte oleks saanud. Antakse küll, ütles naine. Aga hea oleks juua teed niisugustest marjadest, mida korjad ise. Inimene peab oma marjad ise korjama, ütles naine ja vaatas talle pärani silmi otsa. Marjad tuleb ära korjata, muidu linnukesed söövad ära. Pahvatas äkki. Ja mehel oli korraga jälle väga ängistav olla. Mees võttis naisel paremini õlgade ümbert kinni, ütles, mida nad olid eelmisel päeval rääkinud hobustest, mida hipodroomi lähedal jalutati. Naisele meeldisid islandi hobused ja pargiveerelt oli tulnud kolm hobust, kaks väikest poni. Veidi koomilistes külmarõivastes ratsanikud seljas. Mulle ei meeldi, et neil kahel piits on, oli öelnud mees. Hobune saab niisama ka aru, kui temaga räägid. Vanasti käisime sõbraga vahel hipodroomil ja ma nägin, et mitmel Chockil, kes kõige paremini sõitsid, ei olnudki piitsa. Aga võib-olla hobustele meeldib kihutada, oli küsinud naine. Mees ei osanud selle peale muud vastata, kui mina küll ei usu, et kellelegi meeldib piitsa saada. Jah, aga mind lõi hobune lapsepõlveks karjaga pähe. Oli öelnud naine, kuigi ma talle seletasin, mida teha. Ja naernud oma imelikku naeru. Ma olen ju napakas. Aga nüüd oli naine vait. Ta sammus mehe kõrval pea maas. Nagu oleks siis hobune. Ükskord sa rääkisid, et siin meie kõrval on antimaailm ütles naine, samasugune, aga vastupidine. Ja et samal ajal ja samas kohas võib-olla kõik samasugune. Et kui antimaailma satud, siis oled siin, aga nähtamatu? Kas on nii? Võib nii olla või? Ütles naine äkki valjul häälel. Ta tõmbas salli eest lõdvemale ja mütsi peast ära ning kui mees need talle korralikult kaela ja pähe tagasi tahtis panna, ütles naine, et tal on maja sees hirmus külm, nii et peab kogu aeg paks kampsun seljas olema. Aga siin väljas on jälle liiga kuum. Ma ei saa temast vist iialgi aru, mõtles mees ängistatult ja ütles. Siis me ei saa sinuga lumememme tehagi. Sa oled nii kuum, et lumi, pakivaid sulab ära ning jäi ringi vahtima, kas kusagil ei ole nii palju lund, et palli pakkida? Lund oli küll. Lund oli novembri keskpaiga kohta üllatavalt palju ja mees leidis peagi sobiva koha. Naine oli mõned sammud eemale läinud. Ja kui mees lõpuks ümber vaatas, ei olnud naist kusagil. Mees käis ümber jämeda tüvega tammepuu, millest arvas, et naine võis selle taha peitu pugeda. Aga naist ei olnud, ainult tihane süüdistas kusagil. Kas ta muutus linnuks, et ma teda kusagilt ei leia? Mõtles mees äkki tusa nedes. Ja hakkas jooksma, kuidas ma ütlen arstile, naine muutus linnuks, tuleb ta haiglasse tagasi viia. Ja tundis joostes, et jalad ei puudutanud maad. Ning tuul vihises all. Ja lumes, haigla ja park. Kõik puud olid ka ülalt vaadates nagu suhkru pääd. Ainult need silmad taastavad ja sõbralikud silmad vaatasid otse. Tema enda silmadesse lähedalt siitsamast just samamoodi nagu siis kui nad seisid, käed ja laubad teineteises kinni. Seni, kuni oli tunne, nagu nad lendaksid. Laupäevasel õhtutunnil oli teiega, Kalle Kurg