Kõige taltsutamatu mingi fantaasia saab oma algained inimmõistusega tajutavaist reaalnähtusest. Fantastiline, võib-olla ainult vaateviis, millega reaalmaailmale lähenetakse. Kuid see vaateviise või asendada reaalmaailma ennast nagu kõverpeegel seda, mis temast vastu paistab. Friedebert Tuglas. Kolmas november 1988 oli ühele väikesele osakesel eestimaalastest karm reaalsus. Nii karm, et fantaasial ei jäänud seal enam ruumi. Teistele oli see päev tõukeks avarale fantaasialennule, kus nii mõnigi kord jäi reaalmaailmale ruumi vaid kõver peegeldusena. Kolmandad, keda oli kõige rohkem, vaatasid imestunult neid peegeldusi ja vangutas pead. Olid veel neljandad, viiendad, kuid nemad rääkisid vähe või üldsegi mitte. Ja sellepärast vaadati neist mööda niikaua, kuni nende vaikimine ei olnud veel häirivaks ning vihatekitavaks muutunud. Estonia kaevanduse suures pealmaa kompleksis on öösel suhteliselt vaikne. Inimesi on ruumide rohkuse ja avaruse kohta vähe. Ka toodetud põlevkivitonnide kohta on neid vähe ja see on peamine, väga tähtis näitaja. Võõras, kes satub sinna õhtusel või öisel ajal, võib küll mõelda, et kaevandus ei tööta. Inimesi võib kohata suuremal hulgal vaid siis, kui vahetusse tullakse või minnakse. Kolmanda novembri varahommikused tööleminejad olid tavaliselt pisut unised ja vähe jutukad. Peale erandite, keda on alati ja kõikjal tööriided selga, lambikojast, lambid ning enesepäästjad. Viimatinimetatu on aparaat, mis kaitseb kaevurit mürgise õhu eest ja võimaldab väljuda saastatud piirkonnast. Kes võis tol hommikul aimata, et õige varsti kulub nii mõnelgi mehel Se kohmaka nimega riistapuu marjaks ära. Tõstukid toimetavad mehed alla kaevanduse õue, kus neid ootab inimveorong. Viimastena alla tulnud teevad paar kiiremat sammu. Plaani järgi sõidab Ekspress, nii kutsutakse inimpeo rongi minema kell neli ja 10 minutit. Vedurijuht keerab kontrolleri vänta vagunit nõksatavad paigast ja rong hakkab logistama mööda maa-aluseid käike. Kaevandus on suur, sõita tuleb kaua. Vagunite loksumine ja kolin uinutab üksteise järel kustutatakse lambid ning enamiku üle võtab võimust harjumuspärane tukk. Mida siin muud teha ongi. Kolin on nii tugev, et rääkida ei saaks ka parima tahtmise juures. Kõik on nii nagu tavaliselt. Neljanda paneeli Streki kolmik paralleelselt on kivisse raiutud konveier Strek, rööbas Trek ja tuulutus Trek. Kolm maa-alust käiku, igaühe laius oma viis meetrit kõrgus veidi alla või üle kolme meetri. Ei pööra vedurijuht tähelepanu mööda vilksatavatele ühenduslõõri, telekonveieri, rööbastreki vahel. Neid on liiga palju nähtud, et hommikutunnil veel kord hakata pilguga uurima. Parem vaadata ette. Niimoodi märkamatult sõideti mööda ka lintkonveierid number 43 ja 42 ajamite piirkonnast. Aga võib-olla just sel ajal toimus seal midagi niisugust, mida ei oleks pidanud olema. Kui just selles kohas oleks mingil põhjusel ekspress seisma jäänud ja koguni pikemaks ajaks. Jurisikka oleks vedurijuht Roolsing ise või keegi teine läinud konveier Strekile ajam peade juurde, et telefoniga helistada. Või oleks sel ajal, kui vedurijuhtrikkega jändab, läinud keegi vaatama ajam päid mõni noorem, kes oleks tahtnud imetleda suuri, 250 kilovatilise võimsusega elektrimootoreid ja tohutuid reduktori mürakaid, mille jaoks on vaja üle nelja meetri kõrgust maa-alust saali. Miks ei oleks võinud nii juhtuda? Võib-olla oleks siis kõik läinud teisiti ja Estonia kaevanduses oleks tulekahju jäänud olemata. Kuid ka see on fantaasia, mis kahjuks reaalsust ei asenda. Reaalsus oli aga see, et Rolsing kihutas sealt peatumata mööda, viis mehed kohale, haakis vedurile järele kaevisega täidetud vagunetid läbinduse eest. See tähendab kohast, kus käiku maa all pikemaks venitatakse. Võttis siis vedurile meistermi, nöör Framptšovi ja mäetöölise Klaadioshovi, et nende jalavaeva kergendada ning alustas tagasiteed. Aga nüüd oli neljandal paneel Strekile järsku suits seal, kus alles hiljaaegu paistis õhk klaarilt läbi. Oletades, et nii lühikese ajaga ei saa, kes teab, kui palju suitsu olla, sõideti edasi. Umbes 700 meetri järel oldi taas värske õhu joas. Suits tuli konveier Strekilt, kus suits seal tuli. Põleda võib konveierilint, järelikult tuleb konveier seisata. Sõideti järgmise ühenduslörini, peatuti, mindi paralleelkäiku ja hädapidurdustrossiga, seisati konveiernumber 40 k. Kas maa peal ei teatud sel ajal veel midagi, mis toimus Maal? Vahetas ülem soli, appin ja dispetšer lageda rääkisid omavahel paar sõna ja ootasid vahetuse lõppu. Kella viie paiku hakkas lagedat väsimus vaevama. Tuntud rohi on värske õhk. Lagede küsis vahetusülemalt tuba pooleks tunniks ära minna. Shaljaapin lubas ja istus ise puldi taha, kust jälgitakse ning juhitakse konveierliinide tööd. Dispetšer lageda tegi tiiru kaevanduse pealmaa territooriumil, aimamata, et just sel ajal jõuavad esimesed häiresignaalid maa alt üles juhtimiskeskusse. Pärast konveieri peatamist sõitis Rolsing järgmisse ümberlaadimispunkti kramatšov helistas sealt kaevanduse vahetus ülemale telefoniga numbril 222. Vahetusülema laual on kolm telefoninumbritega 205 333 ja 222 222 on avariiväljakutse number, mida kasutatakse erandolukorras. See number on paralleel lülituses sõjaväestatud mäepäästeüksusega. Nii kaevanduses kui ka mäe päästes salvestatakse avarii telefoniga. Kõnelused helilindile. Veerandi ja poole kuue vahel helistati vahetes ülemale numbril kolm kolm kolm. Väga halva kuuldavuse mürada ja raginat tõttu sai ta aru vaid paarist sõnast peata 63.. Saliaapin seiskas konveieri number 63 ja samas märkasid seisma jäiga konveier 43. Viis kuni seitse minutit hiljem seiskusite konveierid 41 142. Poole kuue paiku tuli signaal avariitelefonil kaks, kaks, kaks. Jälle segas tugev müra ning saali appin sai aru vaid kolmest sõnast. Neljas paneellaager. Kramtšofaga on Alt läkitanud teele järgmise sõnumi. Lülitasime välja konveieri neljandal paneel Strekil, sest neljas paneel on suitsu täis. Samal ajal kuulab 26. sõjaväestatud mäepäästesalga palve paralleeltelefoniga edasi antud sõnumit ning saadab ühe jao näe päästjaid Estonia kaevandusse. Samal ajal saab mäepääste väljakutsega oktoobri karjääri, kus olevat tulekahju drenaažšahtis. Mäepäästesalga komandöri kohusetäitja Kofanov peatab teise ja, ja eriauto väljasõidu oktoobri karjääri kuni Estonia kaevanduses valitseva olukorra selgitamiseni. Kell viis, 40 helistab Kofano Estoniasse, mis juhtus kaevanduses. Saljabin kaevanduses ei juhtunud midagi. Kusagil neljandal paneelil on vist laager purunenud, kõik muu on korras. Kofanov teie juurde kaevandusse sõitis jagu salga ülema asetäitja Kotskiniga. Kui midagi ei ole, siis saatke nad tagasi. Kuna nüüd mäe päästes tekkis mulje, et Estonias pole midagi juhtunud siis saadeti ootel olev jagu koos eriautoga oktoobrikarjääri. Vaevalt oli see jagu teele läinud või just sel ajal helistas Rolsingija, teatas suitsust neljandal paneelil. Saliaapin sai sellest aru ja hakkas tegutsema vastavalt avarii likvideerimise plaanile. Kell viis. 50 sisenes oma ringkäigult lageda soli abini, ütles talle, et neljandal paneelil on ilmselt tulekahju. Täpne koht pole veel teada. Telefon, Eestile on antud korraldus kõigile helistada. Üksteise järel hakkasid kaevanduse juhtivtöötajate korterites helisema telefonid. Kell kuus, null viis jõuab kaevandusse mäepäästjate esimene jagu. Kaevanduse vahetuse ülem annab neile ülesande tulekahju luuleks ning kustutamiseks. Kell kuus 20. Mäepäästjad laskuvad maa alla. Sõidetakse neljandale paneelile. Põlemispiirkonna lähedal takistab edasi liikumist. Suits. Mäepäästjad võtavad kasutusele respiraator, ratturid Rolsing enesepäästja. Suits tiheneb, temperatuur tõuseb, kontaktvõrgus kaob, pingevedur seiskub, ees on kuulda põlemishelised varingute müra. Temperatuur on tõusnud viie 60 kraadini. Rolsingu silmadesse tekib põletik, voolavad pisarad. Mäepäästejaoülem juhib mehed värskesse õhuvoolu. Minnakse tagasi. Helisesid telefonid helises ka kaevanduse direktori Väino Viilupi korteris. Kuskil kuue paiku helises telefon öiseid helistamisel muidu ka, ega aga mitte mitte nii tihti viimasel ajal. Ja siis nagu, nagu, nagu mingi välk lõi läbi ja kuulsin telefonist jäält Stavalt telefonist helist. Helistan, kui midagi on rääkida, istub kaasvalve sellisel puhul ka seal aega sisendisse telefonist. Google siit üle 10 kilomeetri Kohtla-Nõmmel, temal oli vaja veel auto tuua. Tuli tõi auto ja sõitsime siis nii kiiresti, kui kui masin võttis kaevandusse. Selge, et paneeli, palun, tulekahju ja väe asjamehed olid ka juba üksjagu kohale jõudnud. Rohkem neid ei olnud, sest enne seda oli kutsutud kutsutud. Nagu nagu nimelt tehtud, jätab luksu mulje ja üksjagu töödes kohtlas, millegipärast tegin mingist mingit tasulist tööd seal jaganud siis kõigepealt tegema, mille kakest kaevanduses selline kord, et direktorid nagu praktiliselt ei olegi õigusi millegi sellise avariide puhul mingisuguseid õigusi kamandada. Aga miks see nii on, val direktor Petroll peaks, see, see on arvatavasti viidud sisse kuskil kahekümnendatel aastatel nõukogude liidus, siis kui teised elektroütlesid, ainult showskid oma allkirja vaevalt alla ja ilma hariduseta istungit avarii likvideerimise plaanilised, nii et juhatab kaevanduse valveinsener. Niikaua kui ilmub kohale peainsener ja siis juhatab juba kogu aeg insener. Peainseneri võib äärmisel juhul asendada asetäitja. Ja, ja siis muidugi, kui loetakse kõrgem seisev organisatsioon loeb et veel kangemat meest on vaja, siis. Aga kuna ma ise oli suure staažiga muidugi ma igal pool andsin oma nõu nii valveinsener kui ka pea ja kõik need küsimused, mis meie lahendasime, lahendasime ikka põhiliselt kollegiaalselt. Samal ajal kui viilu pooli teel kaevandusse arenesid mitmesugused sündmused, Maalmeister, kopus ja elektrilukksepp kopulov, saadeti neljandale paneel Strekile olukorda uurima. Dispetšer lageda ootas teateid. Kaevandusest püüdis saada ühendust neljanda paneeli läbindu, seega, kus töötas kuus inimest. See ei õnnestunud. Neljanda paneeli kambri blokiga saadi side ning inimesed saadeti kuuendale paneelile värskesse õhku. Kopuss Jacob põlov ei jõudnud tule koldeni. Paarsada meetrit enne seda tuli vastu paks suits, pandi pähe enesepäästjad ja otsustati sõita tagasi. Ähmi täis kaotati suitsus. Elektrivedurikontrolleri võiti ei jäänud üle muud, kui jäta vedur maha joosta lähima telefonini. Kell kuus. 35 helistas kopus lagedale ja teatas, et Strecon suitsu täis edasi ei pääse. Lagede käskis neil väljuda. Peamagistraalide mehed helistasid veel valve elektrilukksepp hiljukjevitšile, et see sõidaks neile elektriveduriga järele. Siis nägime mööduvaid mäe päästjaid. Kui hiljukevitš nende juurde jõudis, tekkis meestel mõte, et mäepäästjad kustutavad tule ning siis võib konveieri sisse lülitada. Otsustati minna kõrvalkäiku uste taha värskesse õhku ootama tule kustutamist. Kui aga asi venis, siis mindi teisele paneelile, et sealtkaudu maa peale minna. Kell seitse 20 jõuab kaevandusse peainsener Aivo Viirlaid. Kell seitse 40 võtab viirlaid avarii operatiivjuhtimise üle. Kell seitse 50 saabub kaevandusse sõjaväestatud mäepäästesalga komandöri kohustetäitja Kofanov ja hakkab juhtima mäe päästjat. Tegevust ärevus maa peal kasvab. Vahepeal on alla läinud veel kolm mäepäästjate üksust. Pilt tulekahju suurusest ja olemusest on aga endiselt segane. Kõige halvem inimesed on ohus. Maa-aluses keskelt suitsu mattunud koridori ummiku otsas tööl olnud kuus meest võivad jääda suitsu sisse. Nende tegutsemise kohta pole teavet. Ventilaator lülitatakse teistpidi puhuma. Nüüd aga võivad jääda suitsukate need, keda saadeti kaevandus õues tulekolde poole. Mõistlik oleks ventilaatorit seisatada. Ja need praegused reeglid, reeglid on vastuolus meie meie tingimustega. Põhimõtteline vastuolu selles, et meie ei tohi ventilaatoreid seisma panna. See on sellepärast söega, sest tekib metaaniplahvatusoht ja seal on see keelatud, aga meil kaevanduses metaani ei ole. Ja meil oleks just vaja panna seisma. Kell kaheksa, 45 on ärevusharipunktis mäepäästjate neljanda jaokomandör. Perfilov saab ülesande minna neljandale paneel Strekile päästma inimesi kopušiia kopujulavid, kes ikka pole veel tagasi tulnud. Varsti korraldus tühistatakse. Põsk, opolopia hiljukjevitš tulevad kaevandusest välja. Tulekahju piirkonnast teatatakse intensiivsetest laev. Aringutest töötamine on muutunud väga ohtlikuks. Tulekoldesse tühjendatakse 200 pulber, kustutaja sisu proovitakse tuld summutada, vahugeneraatoritest välja paisata. Vahuga töötavad veekardinad. Vähendatakse õhuvoolu, midagi ei aita, tulevõim on liiga suur. Kell 18 26 kannad mäepäästeette tuletsooni pikenemisest mõlemast Strekis 350-le meetrile. Märkamatult on saabunud öö. Üks kalendripäev asendub teisega on neljas november 1988. Keegi ei mõtlegi magamisele järjest selgemaks saab, et aktiivsete meetmetega tulest enam võitu ei saa. Kell neli. Null null tehakse otsus esimeste betoontõkete ehitamiseks. Kell 11, null üheksa otsustatakse puuride maa pealt puuraugud veekaevandusse andmiseks. Kell 14, null viis on valmis, esimene betoontõke, neljandal konveier Strekil tund aega hiljem ka Roobastrekil. Õhu juurdepääsu piiratakse puritõketega. Päevad vahelduvad, ülevõim on ikka veel tule käes, ehitatakse üle poolesaja betoontõkkepõlemispiirkonna uputamiseks ja seal veetaseme tõstmiseks puuritakse 167 puurauku, mida mööda antakse ohutsooni, vett, betooni, inertsed, gaasi, põlemispiirkonna kohal põllul käib niisugune möll, et rahvas hakkab seda paikkonda kutsuma. Lollideväljakuks. Nimetuses on üksjagu tõtt, sest sugugi mitte kõik, mis seal tehti, ei kuulunud tipptarkusevaldkonda. Maa-alune tulekahju ei ole võrreldav ükskõik missuguse maa pealsega. Tingimused on hoopis teistsugused. Maa peal on tulekahju pilt silme ees. Maa-aluse tulekahju korral tuleb põhiliselt oletada kaudsete meetoditega määrata ja hinnata, missugused protsessid tulekoldes parasjagu toimuvad. Kas tulekahju suureneb või on pidurdunud. Isegi põlemistsooni läheduses varitsevad mitmesugused ohud. On pime, kuum, niiske, lae kivimid varisevad. See on kummaline olukord, kus reaalsuse tunnetamiseks on teadmiste kõrval vajaga tubli annus. Fantaasia ilma teadmisteta viib ebareaalsesse maailmainsener ei tohi endale niisugust fantaasiat lubada. Sellel oleksid kohutavad tagajärjed. Niisugused, nagu seda maalisid Estonia kaevanduse põlemisega seoses mõned ühiskondlike liikumiste aktivistid ja ka ajakirjanikud. Ka need nähtused on mõistetavad. Info puudumine tekitab mõtteteadlikkust salatsemisest. Kui salatsetakse, siis peab olema põhjus midagi varjata. Fantaasiaga rikastatud kahtlustamine ei ole sama mis faktidele tuginev kahtlemine või teadmine. Viimane võib raskes olukorras olla abistava toimega. Esimene tavaliselt mitte. Estonia kaevanduse peainsener Raivo küünlaid. Kas te oskate meenutada seda päeva ja hetke, kui tuli teade tulekahjust kaevandus Estonia? No miks ma ei oska, vist tahaks meelde, telefon helises, mõtlesin toru. Kommutaator ess teatati, et kaevanduses on tulekahju. Läksin kohe otsima, kuidas saab kaevanduses sõita, oleks garaaži ja auto. Sõitsin kaevandusse. Esimene mure juba, kui sõitsin, nagu ikka on esimene mure on inimesed ja töötajad, sest et noh Kohtuarvab endast tulekahju inimestele asukohta täpselt ei teadnud, sel ajal aga juba mõtted käisid ikka, et millises järjekorras ja hakata läbi vaatama seda asja, sest et teada on, et õhk on siin väga ärev. Inimesi on palju, korraldusi on vaja anda palju ja kõik peavad olema hästi läbi mõeldud, need korraldused ja selle tõttu noh, juba tee peal mõtlesin, aga muidugi ega midagi ettevõtja ei saanud, sest et asukoht oli teadmata. Tulin siia siis room oli muidugi juba parasjagu seal rahvast kõigil olid muidugi ka ärevil vastavalt kehtivatele nõuetele ma võtsin tööde juhtimise üle ja hakkasin vaatama siis kuidas on. Just inimeste väljatoomisega kaevanduses. Kes veel probleeme, kuidas anda nii palju vett sinna kui need vaja on, probleeme ja muresid tulisin kuhjaga. Millal ja kui täpselt inforatsioonide saite tulekoldest tulekoldes sai informatsiooni siis, kui esimene jagu jõudis kustutuspiirkonda. Ilmselt oleks sellest tulest üle käinud ka, kuigi tuli oli juba võtnud küllaltki kõrge temperatuuri ja põles ägedalt, aga just häda on selles, et nagu mäepäästjad hakkasid kustutama sest noh, pulberkustuti, millega nad proovisid, need ei aidanud enam, nende võimsus jäi väikseks. Siis vesi tekitab auru ja nagu on teada, nagu kuum temperatuur ja kuum aur meie olemasoleva tööstuse juures, nagu meil on see ankur, toestus. Lagi muutub ebapüsivaks. Savikihid on põlevkivikihtide vahel, mis neid koos hoiavad auru ja kuumuse tõttu nagu laguneb ära umbes nagu kihid lähevad lahti, üksteise küljest tekivad suured varingud, vahetu lae varingud. Ja kui on seal mitmesaja tonnised tükid alla, sinna inimesi saata muidugi ei ole sobilik, sellepärast et et ega me ikka inimeste eludega riskida ei tahtnud ja pole veel sellist õigustki. Sellel muidugi määrusse tulekahjude juures. Meil ongi põhinõudeks alati, et tuleb öelda ikka, et inimohvreid ei oleks. Edasi, 23. detsembril 1988 Esimesed teated suurõnnetusest olid visad tulema, sest kaevanduse maa-alal ei liigu igaüks. Kaevandus laseb, aga pidasid oma tööks tulekolde likvideerimist, mitte sellest kirjutamist. Eks ta ole. Eks ta ole jah, imelik, et kirjutamise asemel kustutati tuld. Ei tea, kas niisugune mõte võiks tekkida ka siis, kui maja põleb. 19. detsembril 1988 võis lugeda tulekahju kustutatuks ning algas tagajärgede likvideerimine. Rahva hääl 14. jaanuaril 1989 20. detsembril toimunud pressikonverentsil teatasid tootmiskoondise Eesti põlevkivijuhid, et tulekahju on kustunud ja olukord normaliseerunud. Aasta lõpupäevadel levisid Kohtla-Järvel taas mitmesugused kuuldused. Kaevandus olevat jälle süttinud. Rahvas võib rääkida paljugi, väideti pärimise peale kaevanduses. Rahvas räägibki eriti viimasel ajal ollakse Maied igasuguseid kuuldusi omaks võtma ja levitama. Mida sensatsioonilisem, seda kindlama tõe pähe seda võetakse? Ju see on üks avalikustamise algperioode, mida sel kombel üle elatakse. Aga vahel tasuks siiski mõelda, enne kui midagi kirjutada ja trükki anda. Kui rahva hääles 14 10. jaanuaril mannitud kuulujutud kinnitust ei leidnud siis pidanuks sellest järelduma, et kaevandus enam ei põle, aga ei. Noorte hääl, teine veebruar 1989. Kas ei tuleks revideerida põlastavat suhtumist Eestimaa rahvarinde volikogu soovitusse ja siiski pöörduda välisriikide poole, et saada vajalikku tehnikat ja tehnoloogiat, mis võimaldaks ohutult tungida avarii südamesse oletatavate tulepesade likvideerimiseks ka saastatud mäemassi ja kustutusvee neutraliseerimiseks mürkainetest? Mida mõtles toimetus, kui ta poolteist kuud pärast tulekahju kustutamist avaldas niisuguse soovituse kas soovitajad oskavad näidata välisriiki, kus tuntakse põlevkiviga seonduvaid probleeme paremini kui eestimaal. On teada, et niisugustel puhkudel, kus midagi suuremat on juhtunud, siis alati on on neid, kes, kes tunnevad kaasa ja tekib ka väga palju asjatundjaid ja õpetajaid. Kui palju te olete saanud asjalikku abi ja kui palju te olete London nördimust segamisest? Noh, eks siin on olnud nii ühte kui teist päris alguses, muidugi kui see olukord kõige kriitilisem oli, siis praktiliselt mingit abi ei olnud. Pärastpoole sõitsid kohale siin ka juba kogenud mäepäästespetsialistid, aga no muidugi üks häda muidugi selle juures, et kõik need meie mäepääste Ja kogenumad juhid on kõik põhilised spetsialiseerunud söekaevandustele ja põlevkivi nendele, samuti põlevkivi tulekahjul võõras, nagu Meilgi on meil nüüd ka siin. Juuksuri tulekahjust pole olnud. Seetõttu paljud asjad selle tulekahju juures on olnud nii meile kui kõigile spetsialistidele. Kes siin on olnud niisuguseks uueks tundmatuks maaks. Öelda nüüd niimoodi, et me olime täielikult ettevalmistamata, seda ka ei saa, sellepärast et et ikkagi nagu meil on olemas avarii plaan, see läks, sai täielikult rakendatud avarii plaani järgi abinõud ja tulekustutusvahendid, meil olid kõik olemas piisavalt ainult et osa mängis sinna suured vahemaad ja aegadega, eks siin mäepäästjad, kes kohad olid, need on kõik eri ettevalmistuse saanud oma tööga, nad tulevad toime. Samuti kaevanduse töötajad, kõik, kellele sai antud ülesanded, täitsid need kiiresti ja. Igast varustusküsimused ja materjalide kohaletoimetamist ja kõik kõik ülesanded kõik täitsid nii, et teda öelda ei saa, et ta tuli meile nüüd tekitas mingisuguse suure paanika ja et me ei osanud seisukohta võtta sellist olukorda või kaevanduses ei tekkinud. Akadeemik Lippmaa ja teaduste kandidaat Pihlak kirjutasid kaheksandal jaanuaril noorte hääles et nüüd juba kustutatud tulekahju näol oli meil tegemist väga tõsise tööõnnetusega kuid mitte looduskatastroofiga. Koondise peadirektori otto sula katku hinnang, et tegemist ei olnud katastroofiga leidis ka nimetatud kirjutises toetust. 16. märtsil aga pidas maaleht vajalikuks avaldada fotoreportaaži silmatorkava pealkirjaga katastroofi jälgedes, milles muu hulgas väidetakse, et maainimeste usaldusmäemeeste vastu on kadunud. Kurb. Väga kurb, kui see nii on. Aga miks peab ühesuunalise info virvarri usaldamatust veelgi süvendama? Kas me tõesti püüdleme selle poole, et iga tõsimeelne eestlane hakkaksin põlevkivist eemale hoidma? Mis siis imestada, kui mõnel mehel tekivad mõtted anda kogu Kirde-Eesti selle neetud maa võraga ja põlatud elanikkonnaga kellegi teise haldusse.