Kui jumal kõigile õigust teeks ja keegi tal meelest ära ei läheks, kes teab, kuis lugu siis oleks. Aga mõni peab jooksma, nüüd jaluta ning mõni peab kõndima kõrguta. Ja mõni sündides vaene ja mõne päeva kõlusid täis ning mõnel on süda liig tühi või täis ja mõnegi uputab rikkus. Ja nõnda nuhkamist otsata ja tüli ning nurinat iga päev. Ja kõigil on tuline hõim. Kus Anna Haava tükk aega pole Eestimaal niisugust süüdistamise õiguse tagaajamise möll olnud tuli see nüüd sellest, et meie väikese maa suures poliitikatuhinas oli parasjagu mõõnaaeg või ergutasid mõned salapärast magnettormid kired lõkkele. Aga Estonia kaevanduse tulekahju muutus ühtäkki üldrahvuslikuks kõneaineks. Häbematult palju oli neid, kes lasksid täiel häälel oma arvamust kuuldavale. Ja igaüks arvas, et tal on tuline õigus. Ei sellest olnud häda ühti, et üksjagu neist polnud jalagagi kaevandusse saanud ja ei olnud ka kõigil õiget aimu, mismoodi ja kuskohal lebavad põlevkivikihid, millest üks osake oli salapäraselt leekidesse mattunud. Kõik, mis on maa all, on maapealse elaniku silmade eest varjul on salapärane ja kahtlane. Ja kui siis see kaaskodanik, kes töötab maa all ei oska igale küsimusele kohe vastata, siis tundub see tõe varjamisena salatsemisena. Aga kui salatsetakse, siis on kuskil midagi väga viltu. Midagi on mäda. Seda on eluaastakümnete vältel meile õpetanud. Mis parata, kui oleme vahel niisuguse kõlupead, et võtame igasuguseid kuuldusi tõe pähe. Mõnikord tundub, et on tekkinud ja omaks võetud mingisugune uus usk, mille olemuseks on veendumus kõikjal esinevast petmisest, puru silmaajamisest ja tõe varjamisest. Ega ei saa öelda, et valetamist oleks vähe olnud või et seda praegu enam ei ole. On küll inimese püüdlus otsida tõde, on kiiduväärne ja mõjus rohi pettuse vastu. Kuid tõe ja õiguse otsimist ei asenda tõestamata veendumus kellegi süüdiolekusse. Ainult liiga tühi või liiga täis süda võib jagada süüdistusi, tõestusmaterjali kogumata kahtluste või jänesesisenduse alusel. Nii kasvab ja õitseb kurjus, usk, veendumus, mis ei luba kahtlemist, ei nõua tõestusi. Kuulge, aga sel juhul oleme ju püüdlustes õigusriigi poole teinud mitte 100 kaheksakümnekraadilise pöörde vaid keerutanud end täishooga 360 kraadi. Oleme tagasi seal, kust me tahtsime lahkuda just vastupidises suunas. Eesti roheline foorum Estonia kaevanduse põlemisest. Eesti roheline foorum märgib nördimusega, et seoses ohutustehnika ja keskkonnakaitse nõuete eiramisega on nõukogude liidu söetööstuse ministeeriumile alluvas Estonia kaevanduses tekkinud katastroofiline tulekahju. Foorum avaldab rahutust tulekahju tagajärjel tekkivate keskkonnakahjustuste pärast ning nõuab erakorralise valitsuskomisjoni moodustamist tulekahju ja selle tagajärgede kiireks likvideerimiseks. Eesti roheline foorum toetab rahvarinde ja Kohtla-Järve rajooninõukogu nõudmist ja Eesti NSV ülemnõukogu istungjärgu soovitust kuulutada põlemise mõjusfääri jääv ala katastroofipiirkonnaks. Foorum avaldab nördimust tulekahjuga seonduva ebapiisava avalikustamise pärast ajakirjanduses ja teeb ettepaneku korraldada järgmisel nädalal sel teemal otseülekandega pressikonverents spetsialistide ja kaevanduse esindajate osavõtul. Tartus 10. detsembril 1988. Me peame lugu oma ühiskondlikest liikumistest, nendest, mis aitavad kaasa edasi viivate ümberkorraldustele, kaitsevad meie keskkonda, meid endid. Me toetame neid sageli tingimusteta kriitikavabalt kahjuks. Kriitikavaba alati heakskiitev suhtumine inimesse võib kujundada isiku, kes peab end eksimatuks. Kujutage olukorda, kus inimene on eksinud ürgmetsas. Ta otsib õiget rada. Aga puud kohisevad ja linnud laulavad talle kogu aeg. Sa oled õigel teel, Sa oled õigel teel. Muidugi hakkab ta seda lõputult korratavad lauset võtma tõena, hakkab uskuma oma eksimatusse. Kuni ta lõpuks ringi tammumisest nõrkenuna variseb kokku või satuks ohu ja upub. Alati ülistab koorilaul on korduvalt tekitanud ja tugevdanud isikukultust. Tuletagem meelde kasvõi Nikita Hruštšovi, kes algul hoiatas isiku helistamise ja isikukultuse eest. Ja lõpuks ikkagi langes ise selle Melitavasse võrku. Üks suur kultus tekitab kaasnähtusena suure hulga väikseid. Oleksime naiivsed, kui usuksime, et perestroika on meist kultusenähud välja rookinud. Ei kao need iseendast nii kergesti kuhugile. Vaadake neid, kes on ühiskonnas tõusnud või tõstetud teiste hulgast esile. Hoidke silmad ja kõrvad lahti ning te näete ja kuulete, et ka uute hulgas on juba neid, kes peavad ainuõigeks vaid oma arvamust. Igasugune muu seisukoht, mis seda ei toeta, väärib nende silmis vaid hukkamõistu. Need on uus kultuse kasvavad kujud. Nad arenevad minevikust päritud pinnases, mida väetavad need, kes oma iidolite seisukohti kriitikat omaks võtavad. Nii nagu isikukultus, nii võib tekkida ka liikumise erakonna või organisatsiooni kultus. Eriti siis, kui rahvas on kaua aega kannatanud. Võidakse hakata nägema teatud eesmärgile pühendunud inimeste kogumismessi Ast. See aga omakorda annab sellel inimkogumile või tema juht rühmitusele julguse esitada oma seisukohti absoluutse tõe pähe. Nii on kultuse kulunud pintsak tõmmatud pahupidi selga ning uhkeldatakse sellega, kui uuega. Eesti rohelise foorumi 10. detsembri dokument, mis ajalehtedes avaldati, kõneleb vaimukalt ja selgelt ohutustehnika ja keskkonnakaitse nõuete eiramisest, millega seoses on Estonia kaevanduses tekkinud katastroofiline tulekahju. Siit saab teha vaid ühemõttelise järelduse, et rohelistel oli juba möödunud aasta detsembrikuu esimesel poolel selge pilt tulekahju tekkepõhjustest. Missuguse siis olid need ohutustehnika ja keskkonnakaitse nõuete eiramised, mis panid mitmekümne meetri sügavusel maapõues peituvat kivimit põlema. Vastust ei ole, sest tegemist on lihtsalt kõlava sõnalisi välja mõeldusega. Ka hulk aega hiljem ei saadud rääkida tulekahju tõelisest tekkepõhjusest. Kõikvõimalikud versioonid, mida oli võimalik allutadekspertiisile, osutusid paika pidama tuiks. Eriala asjatundjatest koosnev komisjon jõudis järeldusele, et tulekahju tekkimine ei saanud olla tingitud ohutustehnika või tehnilise ekspluatatsioonieeskirjade rikkumisest. Millest lähtudes siis paiskas Eesti roheline foorum ränga süüdistuse kaevandus aadressil rahva hulka. Missugused keskkonnakaitse nõuete eiramisest võiksid üldse olla kaevandustulekahju põhjustajaks? Need on vastuseta küsimused. Kuid kuidas jääb siis süüdistusega, mis on esitatud Estonia kaevanduse töötajaskonnale avalikkuse ees, on nad mustvalgel tehtud süüdlasteks, mitte lihtsalt tulekahju, vaid katastroofilise tulekahju tekitamises. Ei saa üldse kokku direke 233000 meetrit ja põles sellest 40, need mis moodustab 0,02 protsenti kaevandusekäikude pikkusest. Temperatuuri mõjutustele. Allas 920 meetrit, Streki, mis moodustab 0,4 protsenti Strekide pingutusest sama tüüpiliste telkide pikkusest kaevanduses Estonia. Nii et siit võiksite teha teha järelduse. Koondise peadirektori otto sula katku toodud absoluutarvud on kõnekad. Kuidas rääkida hukatusliku tulekahjust, kui kaevandus töötas edasi toodangut vähendamata töötas edasi ühegi õnnetusjuhtumite, rääkimata inimohvritest, mis kaevandustulekahjude korral ei ole sugugi harukordne nähtus. Akadeemik Endel Lippmaa ja teaduste kandidaat Arno Pihlak kirjutasid Estonia põlengu tagajärgedest kaheksanda jaanuari noorte hääles. Kaevandustulekahjusid peetakse mäetööstuses raskemat liikia variideks, sest nendega võivad kaasneda inimohvrid ja nad toovad väga suurt majanduslikku kahju. Viimane on tingitud sellest, et teatava aja jooksul jääb osa toodangust saamata. Tulekahjus võivad hävida seadmed ja ka avariiolukorras olnud käikude taastamine nõuab suuri kulutusi. Mõningatel juhtudel ollakse sunnitud eraldama põlenguala ülejäänud kaevandusest kaitse tervikuga ja seetõttu tuleb tervikutesse jäävad varud bilansist maha kanda. Kõik niisugused kahjud saab võrdlemisi lihtsalt kindlaks määrata. Väga raske on aga hinnata kahju, mida kaevandustulekahju tekitab keskkonnale kohe ja veelgi raskem määrata tulevikku. Kahju. Esmajoones on põhjus selles, et niisuguste hinnangute andmiseks puuduvad küllaldased, kogemused ja ka vajalikud kriteeriumid. Isegi söekaevandustes, kus aastasadade jooksul on toimunud väga palju igasuguseid tulekahjusid ei ole sellise hinnangu andmine kerge sest veel kümmekond aastat tagasi ei pööratud asja sellele küljele mingit tähelepanu. Seetõttu pole vastavaid andmeid lihtsalt olemas. Seda suuremad raskused, kui tahame hinnata põlevkivikaevanduse tulekahju mõju keskkonnale. Tulekahjusid on põlevkivi kaevandustes juhtunud harva. Estonia kaevandusega analoogilistes tingimustes pole neid aga üldse teada. No põnevkivikaevandus, sest peab ütlema, et praktiliselt pole tulekahjus üldse on ja põlevkivi põlema panna või tulekahjud tuleb vaadata väga erakordse nähtele ja nihukseid nagu paremaid kogemusi niisuguse pikemaajalise isoleeritud meetodiga. Tulekahju kustutamisel on muidugi meil vähe. Aga praegu need komisjonid, kes on siin tegelenud, leiavad, et on toimitud väga õigesti kuna siin on maalne tulekahju ja see ei ole mitte mõne maja kustutamine, mis tehakse seal poole või kahe tunniga või teatud aja jooksul ära. Aga siin on just tähtis ohutustehnikanõuetest kinnipidamine. Otto sula katku seisukohta jagab ka üleliidulise mäepäästeteadusliku uurimisinstituudi osakonna juhataja Ivan Polbat, kes tunnistab, et tulekahju teket ja kulgu põlevkivi kaevandustes ning nende iseärasusi ja kustutamisega seotud probleeme ei ole seni veel praktiliselt uuritud. See töö seisab alles ees. Tulekahju kustutamine, nagu eelöeldust järeldada võib, käis suures joones pimesi. Kogemused ja vajalikud eelteadmised puudusid kohalikel mäe meestel imepäästjatel, aga samuti ka appi rutanud spetsialistidel ja mäepäästeüksustel söebasseinidest. Tõsi, me tahtsime seda uskuda vahetult määrajate käsutuses olevate vahenditega ja siis me kutsuda kahepoolsed mudel on pikk jutt muidugi seletada kahelt poolt algul ühelt poolt me jõudsime, tule kuuldele, täitsa ligidale, siis panime sealt veetõkked ette, lähenesime teiselt poolt tulele ja jõudsime samuti tulekolde, nii et see koht, kus mäepäästjate kahelt poolt ligi käisid, see ala jäi ainult paarikümne meetri pikkuseks, mis vaheta, tulebki olla meeletunduski, et me saame sellest jagu ja mäepäästjad just kõige rohkem ise arvasid ja lubasid. Kas jabur, esimestel päevadel, aga siis temperatuuri mõjul see, kuna temperatuur seisis mitu päeva temperatuuri mõjul hakkasid tsoonis kahel pool tekkima suured varingud muutus inimestele ohtlikuks Nendele kustutajatele ohtlikuks ja nad ei saanud sinna tulele ligi, pidid hakkama taganema just mitte mitte tule sunnil, vaid laekivimite varingu tõttu. Ja siis me läksimegi üle möödusile tuleb tulekahju isoleerida ja. Siis veehulkadega kustutama tuli võtta ette suuremahulised tööd ja seetõttu võib-olla siis tekkis mulje nagu tagasilöök. Kaevanduse peainsener Aivo Piirlaid jättis rääkimata segadused ja ebaefektiivsete kustutustööde variantide katsetamisel, mis põhiliselt olid tingitud üle ohjamisest. Raske on aru saada, miks kaevanduse direktor eemaldatakse päästetööde korraldamisest. Avarii likvideerimist juhib peainsener. Nii on ette nähtud. Aga mis siis, kui kauaaegsest peainsenerist saab kaevanduse direktor ning verivärskel peainseneril on hulga vähem kogemusi raskes olukorras tegutsemiseks? Arvate, et sellest muutub midagi? Mitte kübetki? Nii nagu on ette nähtud, nii ka jääb. Kui lähed oma tarkusega. P oled pärast hädas? Estonia juhtum kinnitas seda veel kord. Võib-olla oleks kohalikud mehed, kes oluliselt paremini tundsid suutnud kustutamist kindlakäelisemad juhtida kohapeal vahule, klopitud ärevusega ulatus Moskvasse. Siit veerema pandud ärevuslained tõid tagasiteel kaasa abistajaid, kes mõnigi kord surusid peale söekaevandustes tuntud päästetööde võtteid, mis aga siin osutusid tulutuix. Veelkordne näide, et kõik ei mahu ühe mütsi alla, olgu see nii suur kui tahes. Kas te peate tingimusi söe ja põlevkivi kaevandustes enam-vähem olulisteks? Analoogilistes ei saa pidada süsi, on ka paljudes kohtades isesüttiv, põlevkivi seda ei ole. Kuid teatud analoogiat ka leidub. Muidugi tingimusi võrrelda, seda samade täis. Kas lugupeetud Anatoolia grillubets oskab öelda mikspärast on põlevkivikaevandustele söetööstuses ühesuguseid ohutustehnika eeskirjad. Söe ja põlevkivikihilised varapaigad on ühesugustes tingimustes. Struktuur on ühesugune kiht varapaikade töötlemise tehnoloogia on ühesugune. See ühendabki üldise ühised normatiivid, reeglid, tehnilise ekspluatatsioonieeskirjad, inimeste käitumise reeglid ja nii edasi. Ühised eeskirjad, mida meil kutsutakse söja põlevkivikaevanduste ohutustehnika eeskirjadeks. Pole olnud kahtlusi selle otstarbekus-s ja ka teadus arvab nii, et see on õige. Jäägu aseminister Anatoli pelikovile oma arvamus. Mitte kuidagi, aga ei usu, et teadus on süüdi suurest erinevate põlevkivisöekaevanduste ühte patta asetamises. Imelik on rääkida ühesuguse mõõdupuu kasulikkusest, kui siinsamas tõestas elu, et tulekahjud, söja põlevkivi kaevandustes on kaks hoopis erinevat nähtust ja nad nõuavad ka erinevat lähenemist. Söja põlevkivi kaevandustes on küllalt olulised erinevused, et neis elu korraldada erinevate eeskirjade alusel. Aga mis seal nii väga imestada, et niisuguses tõesti ei taheta aru saada. Vaadake, kui raskelt tollhaaval hakatakse kuidagiviisi tunnistama, et Nõukogude liiduvabariigid polegi ühesugused. Küllap niimoodi jõutakse kõigi erisuste, nägemiseni, tunnustamiseni vast hakkame siis vabaneme ka ühesugusest vaimsest omapärast, mis igasuguse õnnetuse puhul viib mõtted kiiresti ühele küsimusele. Kes on süüdi? Lugege Estonia kaevanduse põlemist käsitlevaid kirjutisi. Kuulake selleteemalisi sõnavõtte. Suurelt osalt on nad kantud soovist süüdistada ja karistada. Abistavat hoiakut on armetult vähe. Kas me niisiis mõtlemegi minna humaansuse õigusriigi poole? Ajaleht Edasi, 23. detsember 1988. Kaevanduses Estonia kolmandal novembril alanud maa-alune tulekahju on kõneainet andnud väga paljudele nii Soomes kui saares. Nüüd on kired siiski vaibumas, sest tulele on suudetud piir panna. Oh, püha lihtsameelsust ei vaibu korraliku eesti inimese kired nii kergesti, kui ta parasjagu ajab, vaenlase jälgi ei saanud sellest vabaks ka edasi eelnimetatu kirjutas autor Toomas Frey ise. Ta peab vajalikuks tsiteerida Niilo Kaldalu Toomas rei hinnangul asjatundlikkust põlevkivi balangu valgustamiseks esitatud seisukohta, mis oli samuti edasist pealkirjaga Eestis käib utmisprotsess. Teadmatust ja üldsuse surve puudumist kasutati ära ja pikka aega pumbati utmissaadustest mürgitatud kaevandusvett Peipsisse. Kuigi, nagu neid selgus, oli võimalik kiiresti kasutusele võtta teine tehniline lahendus ja vesihoidlasse koguda. Sellele süüdistusele lisa Toomas Frey omalt poolt suurte tähtedega trükitult. Tõepoolest pesuehtne rabistamine jättis tähelepanu alt välja põlevkivi rikastus vette 300000 kuupmeetrised basseinid. Jääb mulje. Niilo Kaldalu ja Toomas Frey tunnevad hästi mäetöid tegutsemist avariiolukorras oskavad määrata prioriteete ja jälgisid koha peal, kui oskuslikult või oskamatult kaevanduses tulekahju likvideerimisel tegutseti. Muidu poleks ju võimalik panna variilikvideerijatele hindeks pesuehtne rabistamine ja süüdistada neid tahtlikkus Peipsi reostamises. Noorte hääl. Teine veebruar 1989. Põleng avastati kolmandal novembril 1988 spetsiaalne sõjaväestatud mäepäästesalk hakkas aktiivselt avariipaigas tegutsema Seitsmetunnise hilinemisega. Miks ei käivitanud päästesalga väljakutsumise süsteem, kuidas ja millistel motiividel süsteem blokeerus? Kirjutise autor Estonia kaevanduse lõhkemeister Heldur Valdmann väidab muuhulgas 1976. aastal oli tulekahju Estonia kaevanduses, kus põleng algas, nagu seekordki konveierilindilt. Tuleb välja, et igasugused komisjonid mõistetavad ja otsivad tulekahju põhjust kuid ei märka seda küsida. Samas käe-jala juures töötavat lõhkemeistrilt. Nüüd on siis avalikustatud, et põleng algas konveierilindist. Mismoodi lint põlema läks, see kirjutisest ei selgu. Veel loeme sammast. Ikka kestad põlengul kuumenenud kivimite jahutamine. Kui probleem oleks vaid jahutamises, piisaks avada betoontõkked ja külm välisõhk, jahutaks kivimid mõne päevaga. Seda aga ei tohi teha, sest kui mäemassi lasus leidub üks peitunud tulekolle, võib hapniku juurdepääsul leek lahvatada uue hooga. Või ongi seda juba vahepeal juhtunud. Selline arvamus on valitsev kaevanduse tööliste hulgas. Milles on väljapääs, kas ei tuleks revideerida põlestavad suhtumist Eestimaa rahvarinde volikogu soovitusse noorte hääl 29, november 88. Ja siiski pöörduda välisriikide poole, et saada vajalikku tehnikat ja tehnoloogiat, mis võimaldaks ohutult tungida avarii südamesse oletatavate tulepesade likvideerimiseks ka saastatud mäemassi ja kustutusvee neutraliseerimiseks mürkainetest. Seni peame endile teadvustama, et fenoolide ja raskete õlidega saastatud mäemassi näol on meil ülekantud tähenduses tegemist 56 meetri sügavuses lebava viitsütikuga pommiga mille käivitumisel saastuvad koos põhjaveega kõigi ümbritsevate külade elanike joogiveed. Aga Peipsi järv? See oleks juba katastroof. Niisuguse äreva sisuga materjali avaldas noorte hääl selle aasta teisel veebruaril. Küllap ühel osalejal lehelugeja Eesti jäi mulje, et Estonias on taaspuhkenud tulekahju ning jälle püütakse seda avalikkuse eest varjata. Asi on koguni nii tõsine, et tuleks abi paluda välismaalt. Eesti raadio 13. veebruaril. Ajakirjanduses on mulje ja käsitletakse ka, et Estonia kaevanduses tulekahju oli kui loodusõnnetus mitte kui niisugune kuritegelik akt. Kas siiski ei peaks keegi nii loodusele kui ühiskonnale tehtud kahju eest karistust kandma? Tiit Nuudi, komitee esimees, arvanud loodusõnnetusena seda tõepoolest käsitleda ei ole õige, sellepärast et ennem see on ikkagi tootmisega seotud minu arvates ka kuritegu, et niisugune asi üldse toimuda võis. Selle tagajärjed on loodusele õnnetuslikud. Arvan, et algetapil karistamisele ei mindud söetööstuse ministeeriumi poolt selle mõttega, et ikka inimesed oma patu nagu lunastakse, teeks kõik endast sõltuva, et päästa seda, mida päästa on. Minu arvates need karistused on tulemas ja mitte väikesed. Praegult on söetööstusministeerium juba oma ametkondliku juurdluse lõpetanud õnnetuse koha pealt. Kuid ei ole, saadab päris selgeks, kes on tegelik süüdlane, ma mõtlen kuidas õnnetus tekkis, sellepärast antud praegult korraldused siiski tungida täielikult sinna põlemise tsentrumisse, et saada teada tegelik põlengu alguse põhjus. Edasi, 23. detsember. Põhjus näib olevat organisatsioonilist laadi ja seisneb lohakuses vastutustundetuses järele valvetuses. Nende tegurite raskesti aimatavas kombinatsioonis. Edasi viitab kahel korral neljandal ja 23. detsembril. Estonia kaevanduses valitseb kriminaalkoosseisuni ulatuv lohakus. Üheksateistkümnendal detsembril 1988 loeti tulekahju kustutatuks. Avarii uurimisaktis on kirjas, et tulekahju tekkimine tehnilistel põhjustel, mis on seotud konveiertranspordi või elektrijõuseadmete ekspluateerimise eeskirjade rikkumisega, on välistatud. Kaevanduse üldist ohutustehnilist olukorda peetakse rahuldavaks. 21. detsember 1988 Estonia kaevandus intervjueeritav kaevanduse peainsener Aivo piirlaid. Praegu on teie süda üsna rahul selles mõttes, et toht on kadunud. Niisugune tunne, et niisugust ohtu tule, laienemise ohtu ja sellist. Juba seda on juba tükk aega niisugune tunne. Aga probleeme on muidugi palju, sellepärast et juba juba see jahutamise probleemgi kihtide viimise, eks sinna tavalise temperatuuri juurde. Need probleemid on küllaltki keerulised. Aeganõudvad. Ma saan aru, et teie tähelepanu keskendatud allmaatöödel ja kõigel sellel, mis on seotud selle õnnetuse likvideerimisega aga väga palju räägitakse praegu keskkonnakaitsest. Kas te olete nende probleemidega kursis? Mina sellega nõus ei ole, et minu tähelepanu just maa alustada nendele avarii likvideerimistöödele rohkem pühendatud kui selle vette küsimusele just vastupidi, juba tulekahju teisest või kolmandast päevast, kui meil see esimene tulekustutamise hoog, nagu juba hakkas järgi andma ja mõtlemisaega tekkis, siis tekkis meil kohese vete probleem. Sest me oleme väga hästi kursis oma ökoloogia küsimustega. Tegeleme nendega ka siis väga kõvasti, kui meil avariid ei ole. Tulekahju puhul me saime ise ka kohe aru, et, et niisugune oht võib tekkida et sinna vette satuvad põlemisjäägid. Meie laboratoorium hakkas kohe uurima ette küsimust ka ise, aga kuna meil on tööde mahud olid väga suured, siis meil natuke võttis aega, kuna, kui kuni me sellest asjast üle saime. Aga praeguseks võib öelda, et siiski selle probleemi sõime küllaltki kiiresti oma kontrolli alla. Ja praegu meile antud hetkel suuri pretensioone ei ole, kuigi probleem ise püsib meie jaoks veel täie teravusega. Kuidas kõrvaldada need veed? Selle jaoks on meil ka tehniline lahendus, on olemas see juba töötab, see lahendus, ainult teda on vaja nüüd kontrollida, täiustada ja ka loodame teadlaste abile seda asja protsessi veel nii sisemiselt ka uurida. Et olla täielikult kindlad. Oma vete puhtuses. Noorte hääl kaheksandal jaanuaril 1989. Akadeemik Endel Lippmaa ja teaduste kandidaat Arno Pihlak väljendavad ühiselt järgmise seisukoha. Kokkuvõtteks võib öelda, et nüüd juba kustutatud tulekahju näol oli meil tegemist väga tõsise tööõnnetusega kuid mitte looduskatastroofiga. Mingeid ulatuslikke looduse kahjustusi, mis mõjutaksid kogu Kirde-Eesti ökoloogilist olukorda see õnnetus endaga kindlasti kaasa ei toonud. Keda uskuda, keda karistada, mille eest?