Nii tihtipeale mina kibedusega mõtlema, missuguste inimeste keskele mind jumalanna elama pannud. Ma tean küll, et see on mulle nõnda määratud mu enese ülesastumiste ja pattude pärast aga samuti tean mina, et minu kohuseks pole mitte nuriseda, vaid kristlikus meeles just nende hingede päästmiseks tööd teha. Aga jumal paraku nii tihti paneb mu süda vastu. Ja mu sisikond hakkab röökima, kes seda nähes. Friedebert Tuglas. Ja vaat lõpuks jõuti siis sinnamaale, et organiseeriti tulekahju. No võib-olla et organiseeriti, ei või öelda, kuid igal juhul lasti tekkida. Ja ma ütlen ka, miks niisugune olukord seal tekkis. Tekkis sellepärast, et ainus juhtmõte, millega elab kogu kollektiiv eesotsas lugupeetud direktoriga see juhtmõte kõlab nii üle laipade, üleliiduliste lippude ja preemiate saamisele. Ja niikaua, kuni kehtib kaevanduses niisugune juhtmõte ei saa seal rääkida ohutustehnikast vajalikul tasemel. Ja me kõik oleme veendunud, see pole ainult minu väljendusi. Arvamusinspektsioon täielikult räägib sellest, et niikaua, kuni seal kamandab viilu. Me ei saa seal rääkida tööst ega normaalsetest suhetest. Selleks et midagi teha, on vaja normaalseid suhteid. Rasked sõnad nii rasked, et raske on kuulata. Aga need sõnad pole veel kõik ränk taluda mõnitavalt suhtumist iroonilise muigeid, repliike. Ei tea, kas kunagi varem on Toompea lossiplatsi vana maja seinte vahel midagi seesugust toimunud. Sõnad kleepuvad nagu inetud plekid soliidse toa seintele, lakke, akendele. Riikliku komitee kolleegium peab istungit. On süüdistajad ja süüdistatav. Kaitsjaid ei ole ka mõista, soovimist ei ole. Kaevandus põles, põles, süüdlane peab olema, peab. Kui tulekahju just ei organiseeritud, siis igal juhul lasti tekkida. Kuidas lastakse tulekahjul tekkida? Mitte keegi seda ei küsinud, räägiti ja süüdistati, kuid Estonia kaevanduse tulekahju põhjus oli endiselt peidus maapõues v ja kivimilasu alla. Mingisugust tõepärast korralikult läbi töötatud versiooni, mis annaks kasvõi loogilise seletuse tulekahju tekkimisele ei olnud. Ega seda väga otsitudki. Mingitel põhjustel tekkis vajadus kiiresti kedagi ohvriks tuua. Sellele vihjati juba varem. Siis, kui Estonia kaevanduse põlemisega tegelev valitsuskomisjon pidas oma viimast istungit. Siis öeldi, et rahvas nõuab süüdlaste karistamist. Kuid rahvas ei nõua süütute karistamist. Keegi ei saa olla süüdi enne, kui tema süü on vaieldamatult kindlaks tehtud. Siin aga räägitakse mingisugusest olukorrast, mis võimaldas tulekahju tekkimise. Mis sellest, et pole teada, kuidas tulekahju tekkis. Selle asemel väidetakse teadvat, kuidas tekkis olukord. Euroopa suurima kaevanduse kollektiivi ainsaks juhtmõtteks on üle laipade, üleliiduliste lippude ja preemiate saamisele. Hirmus süüdistus aga samavõrra ülekohtune ja solvav. Mitte üht inimest, vaid tervet kollektiivi ja söetööstuse ministeeriumi haavav. Kui lippuside preemiat saadakse astudes üle laipade siis peab niisugune preemia saamise moodus olema seadustatud. Premeerimise korra kehtestab teatavasti ministeerium koos ametiühingute juhtorganitega. Õnnetused, eriti ka surmajuhtumeid, ei käi kokku lippude preemiate saamisega. Seda teab meist igaüks. Ammugi siis nemad, elukutselised mäemehed. Mehed, kes 11 tundsid ja nüüd ühtäkki olid üksmeelselt õelad ühe vastu. Mitte kellegi tundmatu, vaid selle vastu, kellele nende hulgast oli kõige väljapaistvama mäeinsenerimaine. Põlevkivi kaevandamist on praegu riskantne rääkida. Üldlevinud suhtumise järgi on põlevkivi ammutamine arutu tegevus. Silmas peetakse põlevkivi tootmise ulatust, mahtu ja siin pole midagi vaielda. Mis arutu, see arutu. Ei ole ju sõjajärgsetel aastatele kunagi tõsiteaduslikult ja isegi üldse mitte arutatud, kui palju võib põlevat maa alt välja tuua nii et see jääks mõistlikkuse piiridesse ning oleks kasulik meie majandusele nii tänase päeva kui tulevikuvaatekohalt. Kuid ärgem seda määrige nende inimeste kaela, kes selles süüdi pole. Me ei pea õigeks meie vägede sekkumist Afganistani asjadesse kuid meil ei tule mõttessegi süüdistada selles aktsioonis osalenud sõdureid ja ohvitsere. Sama lugu on rünnakuga meie maavarade vastu. Plaanid ja käsud tulid mujalt. Põlevkiviohvitserid ja sõdurid, mäeinseneride kaevurid täitsid need. Ja kui poleks olnud konkreetselt need isikud, kes sellega end sidusid, siis oleks olnud teised. Põhimõtteliselt oleks kõik samaviisi olnud. Võinuks ainult juhtuda, et põhirahvusest mähe mehi poleks üldse olnud. Meie eestlastest avalikkuse tingimusteta negatiivne hoiak põlevkivitootmisse ongi viinud asjad nii kaugele, et põlevkivikaevandajate töötlejate rahvuslik koosseis muutub kiires tempos põhirahvuse osatähtsuse kahanemise suunas. Põlevkiviammutamise põletamise ja töötlemise kasvu pole see karvavõrdki pidurdanud, pigem soodustanud. Põlevkivi on ja jääb meie tähtsamaks maavaraks. Me tahame viia oma vabariigi täielikule isemajandamisele, tahame ise olla oma maavarade peremehed, mis peremehed me oleme, kui me oskama spetsialiste hoida ja hinnata. Meie põlgus põlevkiviga seonduva vastu on meid sedavõrd pimestanud, et meid ei häiri põhirahvusest mäe spetsialistide, kaadri väljasuremise käega katsutav oht. Me ei valmista enam ammu ette oma mäeinsenerimäetehnikuid. Olemasoleva, veel elujõulise vana kaadriga, kes võiksid aidata uut koosseis ette valmistada. Käime hoolimatult ümber. Nii et niikaua kui kamandav Viilup ei saa rääkida tööst ja normaalsetest suhetest. Viilupi tuntakse hästi Kohtla-Järvel, tuntakse vabariigis ja Moskvas või veel 37 aastat elustanud ohverdanud põlevkivile. Muidugi pole ta tiibadega ingel, isegi mitte tiibadeta. Iseloom võib meeldida või mitte. Kuid öelda, et Viilup ei tee tööd või ei oska tööd korraldada ja juhtida. Tahaks näha selle mehe südametunnistust, kes nii ütleb. Aga öeldud on. Ja sõnu tagasi võtta ei saa. Veel palju muudki, öeldi, mida samuti tagasi võtta ei saa. Olenes ütlemistest tõtt ja oli seda, mis on tõest valgusaastate kaugusel. Ja seda muuseas rõhutati ka partei linnakomitee bürool. Niisugune olukord kujunes ainult seetõttu, Väino Alfredi poeg, ehkki ma sind austan kui organisaatorid ja nii edasi. Sellepärast et sina tunned, et sa oled karistamatu. Aga mispärast? Sellepärast, et sa ronisid sinna, ma ütlen otse, ehkki sina, kui juht ei oleks pidanud olema töölisklassi töökollektiivi esimees. Noaga, kui sa juba korra sinna ronisid, siis palun tööta edasi töölistega kamanda seda nõukogu. Ehkki partei linnakomitee lubas, et me parandame selle vea. Niisuguseid juhtumeid on mitte ainult meil Eestis, vaid ka Venemaal on palju selliseid juhtumeid ja mida näitas praktika, esimene surmajuhtum, pöördutakse töökollektiivi nõukogusse, Viilup jääb karistamata, teine juhus, karistamata. Kolmas surmajuhtum siis tähendab kuidagiviisi, kus, kelle kaudu kuidagiviisi lõpuks anti nõusolek karistamiseks. Inimohvrid on suur ja korvamatu kaotus. Paraku ei pääseme õnnetustest, mis nõuavad elus meie endi keskelt. Me kaotame inimesi ka rahuajal sõjaväes. Ohvreid nõuab liiklus õhus maa- ja vee peal tootmises samuti. Ja sugugi mitte ainult kaevandustes. Ometi on igal pool kehtestatud ranged eeskirjad, reeglid, millest kinnipidamine peaks välistama igasugused ootamatused. Aga õnnetused ei kao. Iga õnnetusjuhtumiga kaasnev süüdlaste otsimine, kantselei keeles, süüdlaste väljaselgitamine, süüdlast või süüdlasi leidmata ei saa õnnetusjuhtumit lõpetatuks lugeda, keegi peab olema teinud midagi seaduse või maksvad eeskirjade vastu. Nõukogude seadused ja eeskirjad on nii targad, et kui nende järgi elada, siis läheb kõik hästi. Oleme kuulutanud võitluse stalinismi stagnale, aga seda ikkagi ei julge tunnistada, et võivad olla õnnetused, mida ei osata ette näha või mida on koguni võimatu ette arvata. Peaeeskirjadest kinni nii täpselt kui tahes, aga õnnetus tuleb. Õnnetus ei hüüa tulles, ütleb eesti rahvatarkus. Aga see ei maksa enam midagi. Me oleme omaks võtnud, et igal õnnetusel on eeskirjades pasunad küljes, mis kukuvad juba kaugelt üürgama. Kui pole kuulnud, oled süüdi ja võta karistus vastu. Totter seisukoht, et süüdlane peab olema, viib tegelikkuses tihti mitte süüdlase väljaselgitamisele vaid just nimelt süüdlase või süüdlaste otsimisele. Nii nagu rahvas räägib. Ja rahvasuu ei valeta. On niisuguseid ametkondi ja mitte vähe, kus konkreetse süüdlase kõrvale seatakse üks või mitu kaasvastutajat. Sõltuvalt olukorrast võib juhtuda, et kaasvastutaja muutub kõige rängemini karistatavaks isikuks. Nii on see näiteks juhul, kui õnnetusjuhtumi tõttu otsene ja tegelik süüdlane saab surma või teda ei leitagi. Siis peab saama karistuse keegi kaasvastutajatest. Reeglina on see ülemus, mida suurem õnnetus, seda laiemal kaasvastutajate hulk. Nii tekib karistusring, mille keskpunktiks on ülemus. Mida kõrgem ülemus, seda suurem ring. Kõik, kes jäävad ringi sisse, on potentsiaalsete karistatavate ohus. Ringist väljapool hingatakse kergendatult. Läks mööda. Siit tuleneb iga ülemuse loomupärasest enesekaitserefleksid tingitud soov ehitada karistusring kiiresti valmis. Nii et keskpunkti jääks keegi alluvatest. Siis oled ise puhtalt väljas. Mida raskem on õnnetus, seda lähemalt enda külje alt tuleb ringi keskpunkt leida. Siis on tõenäosus suurem, et karistatava positsiooni tõttu loetakse karistusoperatsiooni piisavalt mõjusaks ning koos mitmesuguste lisameetmete rakendamisega lubatakse lugu lõpetada. Mõnikord, kui asjaolud on segased, kasutatakse vabatahtliku käsk punkti võtet. Seda tehakse mitut moodi. Üks levinud võimalus on vabatahtlikult keskpunkti asunule tema kahjude, see tähendab karistuse hilisem hüvitamine tehakse seda Gazpremeerimisega palga tõstmisega või soodsam ametikoha shokutamisega. Kappessinkon kasutatav. Kui keskpunkti projekteeritud isik ilmutab kangekaelselt mõistmatust ja tema süü pole tõestatav siis otsitakse tal muid patusid lähemast ja kaugemast minevikust. Pärmiks lisatakse juurde midagi, mis kuidagiviisi on kasvõi kaudses seoses juhtumiga, mille eest on vaja karistada. Projekteeritav karistus ringi keskpunkt peab minu ta mõistlikkust ja andma lahkumisavalduse kas tervise pärast seoses pensionile minekuga või mõnel muul sobival põhjusel. Nii jäävad paberid puhtaks, see on tähtis karistatavale ja rahustab karistajate südametunnistust. Nõustumise vastutasuks lubatakse veel kindlustada uus, piisavalt soliidne või muidu sobiv töökoht. Mittenõustumise puhul ähvardatakse igal juhul vallandamisega. Intensiivne psühholoogiline töötlemine. Piitsa ja prääniku meetodit kasutades annab enamikel juhtudel soovitava tulemuse. Eriti siis, kui on niisugune amet, millelt vallandamise korral pole võimalik erapooletu instantsi rahvakohtu poole pöörduda. Soodsam tihtilugu ainus võimalus on anda survele järele. Lahkud puhaste paberitega ja saad uue töökoha. Kõrgemale poolega kantakse ette, et meetmed on rakendatud nii ja niisugune ülemus on ametist vabastatud, vallandatud või välja vahetatud. Igasugune formuleering, mis loob karistamise mulje, on vastuvõetav sest mängureeglid on üldtuntud. Kõik hingavad kergendatult, välja arvatud need, keda ohverdati. Kuid see on nüüd juba neil igaühe oma asi, kuidas oma sisemise minaga toime tulla. Sõltub iseloomust, elukogemustest, õiglustunde arengutasemest ja veel paljustki muust kas ohvridal liputav sabaga ning läheb uuele aasale rohtu näksima, nagu poleks midagi juhtunud. Või jääb ta sisemiselt põdema, tunnetades võib olla elu lõpuni ülekohtu tule valusat Corvetust. Mis siis ikkagi toimus selles vanas majas Toompea lossi platsil? Mis asi see tegelikult oli, mis pidi olema tehnilise ja mäejärelevalve komitee kolleegium istungi Estonia kaevandusse tulekahju küsimuses. Miks siin räägiti laipadest surmajuhtumitest? Miks tuletati meelde vanu lugusid? Miks nähti, otsiti seoseid seal, kus neid ei olnud. Kuidas võis kaevanduse direktori Väino Viilupi karistamatuse tunne soodustada tulekahju tekkimist? Mis alust oli Kohtla-Järve Mäe päästeülemal Edgar räimel seda väita, kui tulekahju põhjus on välja selgitamata? Seda võiks öelda siis, kui kaevanduses valitseks korralagedus. Kui oleks kindlaks tehtud, et tuli süttis ohutustehnika eeskirjadest, mitte kinnipidamise tagajärjel. Avarii uurimisaktis on aga selgelt kirjas. Tulekahju tekkimine tehnilistel põhjustel, mis on seotud konveiertranspordi või elektrijõuseadmete ekspluatatsioonieeskirjade rikkumisega on välistatud. Kaevandus üldiste ohutustehnilisest olukorda hinnati rahuldavaks. Igaüks meist saab aru, et siin ei ole tehtud mingisugust hinnaalandust. Estonia kaevanduse tulekahju lõi laineid kogu Eestis ja see lainetus ulatus välja Moskvasse. Niisugustes tingimustes on komisjoni liikmetel ühe paari silma tasemel kaks. Seda enam, et just ohutustehnika eeskirjade rikkumist, lohakust ja hoolimatust otsiti. Ajakirjanikud, kes olid esimese pressikonverentsil, kus käsitleti Estonia kaevanduse põlemisega seotud probleeme teavad, kui visalt söetööstuse aseminister Anatoli beelikov toetas versiooni põlevkivi süttimisest ohutustehnikasse hoolimatu suhtumise pärast. Ta läks välja isegi selleni, et püüdis ajakirjanikele panna pähe mõtet, nagu oleks süttimise põhjuseks võinud olla põlev suitsuots. Üleliidulise mäe pääst Instituudi professori Anatoli kaslucky juhtimisel töötas ekspertide grupp põlengu võimalike põhjuste otsimiseks. Tehti eksperimente ja analüüsida võimalike süttimisvariante. Teine komisjon tegeles ohutustehnika olukorra uurimisega. Nende seisukohad, kajastused eelnimetatud aktis. Uurimise käigus tuvastati mitmesuguseid puudusi, kuid ka nende kohta on aktis öeldud, et need ei võinud olla tulekahju põhjuseks. Aktis on tehtud otsus, et tulekahju võis olla põhjustatud suure koguse kergesti süttiv aine põlemisest kusjuures põhikomponendiks oli kergesti süttiv vedelik. Kui oleks arutatud, kuidas võis suurkogu süttivad vedelikku või muud ained kaevandusse sattuda kui suur pidi olema see suur hulk, siis oleks tõenäoliselt jõutud järeldusele, et on veel versioone, mis vajavad läbitöötamist. Oleks vest jõutud konkreetsete ettepanekute nii uurimise jätkamiseks, mitte ainult mäe tehnilises liinis. Paraku keskendus tähelepanu ühe mehe seadmisele ringi keskele. Karistusringi keskpunktiks oli määratud kaevanduse direktor Väino Viilup. Ühiselt edasi minna siis ka nügiti. Esimesed pressingu voorud olid juba Kohtla-Järvel. Anna avaldus ja pensionile. Juhtus nii, et 60 esimesse eluaastasse astunud mees pidi tegemas esimesed sammud põlevkivikaevanduste ajaloo ühe kõige mõistatusliku oma tulekahju närvilises õhkkonnas. Võib-olla ei oleks tõesti tasunud võidelda kaevandusjuhi koha säilitamise pärast. Oleks võinud kohe haarata kinni pakutud võimalusest minna rahulikumale tööle ja magada end välja. Eile õhtul rahulikult voodisse, kindla teadmisega, et keegi üheselt helistada. Kuid Estonia kaevandus on Viilupi kaevandus. Ainult tema ise ja tema meeskond teavad ja mäletavad kaevanduse käikulaskmise unetuid, öid ja puhkepäevadeta aastaid. Mitte kuid, vaid aastaid. Ainus kaevandus, mis kohe pärast käikulaskmist hakkas täitma plaani ja täitis plaaniga nüüd, kui üks osa põlemistõttu välja langes. Need olid rasked päevad ja nädalad kõigile inseneridele, tehnikutele, töölistele ainult raskustes tõelisteks katsumustes tuleb välja töötajaskonna väärtus. Kui see on olemas, siis ei ole kaevanduse eesotsas üle pooleteise aastakümne oldud aeg tühja läinud. Või on siiski? Miks järsku tahetakse temast lahti saada? Nii mõnigi kord juhtub, et pikka aega direktori toolil istunud mees ei märkama vananemist. Ei saa aru, et ta noortele jalgu jäänud. Et tervis pole enam see, mis lubaks kõrgel kohal edasi olla. Estonia kaevanduse direktor oli ka põlemisperioodi kõige raskematel hetkedel teotahteline ja teovõimeline. Ta oli nende seas, kes õnnetusest teada saades ruttas aega viitmate kaevandusse. Eeskirjade järgi peaks avarii likvideerimist juhtima kaevanduse peainsener. Kuna aga peainsener polnud veel kohale jõudnud, võttis direktor ohjad enda kätte. Terve mõistus ütleb, et teisiti talitada oleks olnud moraalitu. Kes meist õigustaks 37 aastase staažiga suurte kogemustega inseneri kaevanduse ülemat, kui ta hoiduks kõrvale tulekahju kustutamisest omaenda ettevõtte sellepärast, et see ei kuulu tema ülesannetesse. Aga kui ta oleks seda siiski teinud, siis oleks olnud palju vähem võimalusi tema süüdistamiseks. Elu paradoksid. Kolm tundi kestis kolleegium, istung oleks võib-olla kestnud kauemgi, kuid ühel osal meestest oli aeg minna rongile suure kodumaa suurde pealinna suure söeministeeriumi kolleegiumi ettevalmistava komisjoni istungile. Kolm tundi vaatasime mehi enda ümber mitmeid neist tunnen ammust aega teha nii mõndagi nende mõnigi kord mitte just lihtsatest vahekordadest. Kuulan küsimusi-vastuseid süüdistusi. Kuulan ka vaikimist, kus pilk räägib rohkem kui sõnad. Koos on mehed, kes on palju läbi elanud. On elud, mis on veerand lähestikku, peaaegu kõrvuti ja siis jälle eemaldunud üksteisest. On olnud palju meeldejäävaid hetki, mida aeg-ajalt üheskoos meenutatakse. On olnud hetkelise kohtumisi, millest on järele jäänud mõõkade eristamise klerin. Moskva ootab Moskva pisaraid ei usu. Tõustja mindi ukse poole. Üks rongile minejatest andis maha ja eeskätt ja lausus mehed täna.