Mis sest pahupidi põimust tarka tulle võiski? Polnud tähtis marjatera ega mitte Õiski. Polnud kogemustel kaalu tuul, nad viis kui kõlud. Aga tuulel, aga tuulel olidki just võlud. Helvi Jürisson. Revolutsiooni tuul käib üle maarjamaa, laulev revolutsioon pühib teelt kõdu, raputab ja rebib. Kes paneb tähele seda, kui keeris koos aganatega rebib maast lahti mõne rahvarinde looja. Vallapäästetud süüdistuste torm võib isegi maa alt mehe välja puhuda. Kellel seda suurte riigiasjade ajamisel aega tähele panna. Kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Issand, kas siis raiumise mõnu ei kao ometi ükskord ära. Eestimaa jaoks on Estonia kaevandus süga 60 meetrit maapinnast kaevanduse direktor Väino Viilup siis veel direktor, nüüd enam mitte. Ruttab ekspressi poole. Istume vagunisse ja hakkame loksuma. Arvan, et taas kaevanduse põlemisest. See kaks pool kuud, mis ma võitlesin seal praktiliselt käis ju kogu aeg ilmuma magamata ja ja tohutu närvipinge all ja rõhutu tohutu, tohutu mõtlemise, kiire kiirete otsustamiste all ja nii et see oli niuke periood, mida ei võinud aimatagi, et niisugust perioodi kunagi tulla. Elupõline mäemees, kõik siin on temaga kuidagiviisi seotud. Rongiga sõites ainult mõeldakse, võidukutakse. Estonia mehed on väsinud. Mõtted aga ei lase unel tulla. Ikka ja jälle viib tee põlemiskolde lähedusse. Mis seal varjul on. Kas seal selgub kord tulekahju põhjus? Ka minu mõtted uitavad kuumade, kuid juba jahtuvate kivimite alla peidetud saladus ümber. Kujutan põrgulikku tulemöllu, mis pikka aega maapõues võimutses just nagu naerdes inimese võimetuse üle. Meenutan suletud tulekolde lähist, kus käisime koos peainsener Aivo Viirlaiuga. Alles siis, kui olin seal ära käinud, sain aru, miks peainsener algul ei tahtnud, et ma sinna läheksin. Seal varitseb surm. Kuid minu elu eest vastutas tookord tema sula katku, Viilup piirlaid ja mitmed teised kaevandusmehed. Mäe päästjatest rääkimata, olid seal korduvalt käinud. Kui põrgu on olemas, siis niisugune võib ta välja näha, oli nende hinnaga. Ma ei vaielnud vastu, kuigi endamisi mõtlesin, et põrgus peab pisut parem olema. Pole ju vanakuradil ja tema abilistel ega ka põrgusse sattunuid vaja respiraatorid. Pole neil muret, et üks sõõm hapnikuaparaadita hingamist tähendab surma. Ei ole seal vist karta, et laest ja seintest võivad kaela sadada tapvad kivilahmakat. Võib-olla et kuumus jauram põrgus, samasugused. Olgu kuidas tahes, kuid selles kaevanduse põrgus tuli neil meestel käia ja paljudel ka töötada. Viirleid tundis tookord ilmset kergendust, kui sealt üheskoos normaalsesse ellu tagasi olime jõudnud. Me oleme tagasi jõudnud sealt kohalt, kus mõned ütlevad, et nähtamatu surm liigub ringi aga teil on nüüd juba mitmes kord seal käia? No muidugi jah, seal ikka mitmes kord, ega ma neid kordi lugenud ei ole, palju ikka iga paari päeva tagant vähemalt vahepeal sai käia iga päevgi olukorda uurimas. Minul olid esimest korda respiraatoriga liikuda üldse. Et kas teie kaevanduse praktikas on varem seda ette tulnud? Ei ole, ei ole tulnud ette ja ja ega ei osanud oodatagi, et sellist asja teha tuleb. Oli teil mingisugune eriline tunne, kui esimest korda läksite, teades seda, et, et tuleb loota ainult respiraatoril ja ja tõepoolest, et liiguta selle nähtamatuse oma sees. Sellist tunnet küll ei tekkinud, sest et siis kui ma esimest korda sinna Läksin sinna selle respiraatoriga sinna tähendab suitsva tulekolde lähedale siis oli neid muresid ja mõtteid oli nii palju selle avarii likvideerimisega, et mõelda ohu peale või selle isikliku seisukorra peale, seal ei tulnud üldse pähegi kogu aeg, mõtted liikusid ainult selle avarii likvideerimise ja selle operatiivplaanide koostamise juures ja mis, mis edasi ette võtta. Kas vilupil on olnud aega endale mõelda? Tookord kindlasti mitte. Aga nüüd, kus tuli on kustutatud, kus suurem oht on möödas? Täiesti teadmata, aga meie arvame, et see põhjus on tahtlik süütamine siis meid muidugi loetakse süüdlaseks peasüüdlase mind. Ministri käskkirjaga, kaevanduse direktor vastutab tuleohutuse eest. Aga vastutada sellises kohas tuleohutuse eest, kus mõõtmed seal sajad kilomeetrid käikusid ja kus igal pool tule põlema panna. Ja seda võimatu vastutada. Aga muidugi, seda me ei saa tõestada, kahjuks. Et tahtlik põlemapanek oli. Sest jällegi nagu sellist ei ole, aga, aga kõik kõik näitajad näitavad selle poole. Nii ta just oli. Seda tunnistavad ka teadlaste komisjonilt, et seal oli mängus tohutu suur kogus. Kergesti süttivad. Võib-olla oli see kusagil alateadvuses, pesitseb ohutunne. Mingi kuues või seitsmes meel, mis andis signaali, et seekord tahetaks just teda ohverdada õiglusetuse altarile. Võib-olla just sellepärast tahtis ta kõndida tagasi jalgsi. Tahtis jumalagajätuks üht osakestki oma hiidkaevandusest lähemalt vaadata. Need on ka hetked, mil inimene mõtleb iseendast. Kuna keskkool istusid rohkem niisugused reaalained matemaatika, füüsika, keemia, aga joonestus oli nõrk, siis meil Valgas nagu ei olnud joonistusõpetaja tol ajal pärast sõda. Ja kuna kolhooside elu ja kõik see oli niivõrd vaene ja vilets raha nagu praktiliselt üldse ei olnudki, siis näeme seal kõrge stipendium, 40 rubla oli juba kuus normaalne ja kolmedega maksti ja muna viitrile sai mõni minister õpitud, siis kõrgem stipendium oli siis kuus, seitsme tulla. See oli tolle aja kohta küllaltki suur raha, nii et sellest jätkus täielikult. Ilus maa, see on Lüllemäe kant, võib-olla teavad koodi rahvas. Aga põllumehel on muidugi raskema, sest seal saagid väga väiksed. Ja seal praegugi see sovhoos võimist, et väga suurtes raskustes, nii et ega seal pidi väga palju tööd tegema, kui midagi selleks, et saada midagi. Kas sa tol ajal, kui polidens läksid üldse midagi, teadsime kaevandus, tähendab, ettekuulutus oli ei mingeid jutte, kuidas ei olnud esimese ette kujutasime, saime pärast esimese kuulsuse lõpetamist, siis tehti meile ekskursioon. Kiviõlikütti kaevanduses töötasid Saksa vangid, ma mäletan. Spetsriided isegi ei antud meile meie nendes samades ülikondades kaabudes ja nende salvest salve moonutades läksime maa alla ja kingadesse, nii et see oli esimene karastutus, karbiidlambid siis saksa sõjavangide seas. Aga mis tunne oli, tuli hirm peale? Ega ta eriti midagi esteetilisi pakun, siis ta nagu muidugi teatud määral ikka huvitav. Põhiaineid mäeaineid veel õppinud ei olnud, nii et ega me midagi sealt eriti midagi jagu ei saanud. Mul meeles üks mees ütles sõnad, et parem olla elu saavutus, kui surnud kangelane ja tema tema jäigi kaevanduse tulevad need jäi või põhiliseks Tallinna meheks. Ja kus esimene töökoht oli esimene töökoht, oli tolleaegne kaheksas kaas nii-ütelda Tammiku kaevanduse nime all. Sellest ajast ma mäletan jaoskonnaülemat Väino viidukit. Ta köitis tähelepanu noorusliku reipusega suhtlemislembusega ja soovlikkuse ja samal ajal range nõudlikkusega. Alati oli tal kiire, trepist jooksis üles kolm astet korraga. Eestlastest inseneri oli tollal kaevandus vähe. Ja üldse oli inseneri napilt. Paljudel insenerikohtadel töötasid Tallinna mäetehnikumi kasvandikud. Viilupi jaoskond hakkas kiiresti silma paistma. Ta sai seal kaasas sööta kaks aastat siis ma olin kõigi aegade vis arvatavasti jälgigi aegade kõige noorem direktor. Siis mul oli, mis oli siis 26 kuus 97 aastat. Ja siis mind määrati ülemaks võid olla hektarit, seal sai töötatud kuni rahvas loomiseni. Ja siis mul soovitati või ei tööta vähemalt nõus minna, niiet Need rahva sajuperioodil igaüks väga huvitav periood, eriti praegu sellest räägitakse juba kui ime juurutamisega, nii et kui on vaja rahvas tuvastanud oma seisukohta, siis lähevad kõik veel hästi meeles. Kas on meie isemajandamisplaanide elluviimisel vaja Eesti seni veel elavate mäeinseneride rikkalikke kogemusi või pole neil tõesti kaalu ning tuul imetledes vaid oma võlusid kandanaat kui kõlud, teadmata, kuhu? Eestlastest mäeinsenerid ja tehnikud ei valmistata meil enam ammugi, et ja ka main oleme loonud selle tööstusharu ümber sellised, sealt hoitakse eemale. Me oleme veeremas tagasi aega, kus eestlastest mäe spetsialistide loendamiseks jätkus ühe käe sõrmedest. Kas anname siis oma põhilise maavara võõrastesse kätesse? Siis kutsuti teda tõstolidusi juhataja, seal seal selle koha peal 11 aastat ja siis, kui Estonia kaevandust vahtima projekteerimise ja oha valik või selle, selles otseselt võtsid osa ja ehitamisest ja siis kui jäi käikuandmisele veel seitse-kaheksa kuud, siis juba pakutisi koht minule ja ma läksingi sinna. Ja tänu sellele ajale, mis me enne käikuandmist tegime, seal siis ringi projektides on ju palju vigu. Ja ehitadel on igasugust praaki, tehased efekti, nii et me jõudsime. Jõudsime selle seitsme kuuga nii teha, et me vist olime ainus kaevandusliidus siiamaani kes pärast. Ja esimesest päevast alates hakkas täitma plaani plaan kasvas vastavalt kogu aeg ja, ja siiamaani ei ole ühtegi ühtegi kuud, oli kvartali kaasa tulnud, millal pole plaani täidetud ka kõige raskemal perioodil, mis meil nüüd üle elasime. Kes on tööstuses eritega kaevanduses töötanud, see teab, missugune tähendus on meie tingimustes nii pikka perioodi kestnud rütmelisel tööl. Niisuguse tulemuseni võib jõuda vaid siis, kui ettevõtte eesotsas on inimene, kellel tugevate inseneriteadmiste kõrval on kaasasündinud organiseerimise anne. Rahvajuhi omadused. Võib-olla ei sobi see kombinatsioon meie tõmbe tuulise saega. Missugune on uue mõtlemise haardeulatus? Kas see hõlmab ainult poliitikat või ka argielu ja tootmist? Kui uus, siis peaks olema uus kõikjal. Muidu jääb uus vana taha takerduma. Aga jäädki. Vanad stereotüübid ei lase uuel mõtlemisel võidud, seda vanaviisi lähenemine õnnetustele, kus peamine süüdlaste otsimine ei ole midagi muud kui orjastatud mõtlemise ilming. Ja see sõltu sugugi alati heast või pahast kavatsusest. Ajad on seda mõttelaadi juurutanud, kasvatanud ja viimistanud. Seda on õpitud ja õpetatud, arendatud ergutatud, kuni stambid stereotüübid on süüvinud ajurakkudesse, asendades mõnikord inimliku mõtlemise ja mõistuse. Kui inimene tahab iseendaga aru pidada, siis otsib üksindust, minnakse metsapaadiga järvele, aga ka maa alla. Minnakse kas üksi, oma südametunnistusega või sõbraga, kelle abiga kergendada hingel lasuvad rasket koormat. Ei, see põlema minek oli nii momentaalne, Tseedeeükski põlevkivini ei sütti. Pakutakse ainult nii välja, et kogus muidugi kõik on sellega nõus, et veekogus oli tohutult suur kogus. Vedeliku, aga kuidas see sinna sai, siis seda nagu ei loeta põhjuseks ja noh, teiseks süüdistavad ilmaasjata meditsiinile, et et Gustamine nagu hilines käepärast ja mehed ei jõudnud kohale, sest mujal välja kutsutud Töötasin sel ajal 500 inimese, et keegi inimesed tulid välja ja kogu selle perioodi jooksul selle kolme kuu jooksul tegelesime uisutamisega väga ohtlikes rasketes tingimustes ei saanud ükski inimene kõige väiksematki kriimustust, siis praktiliselt kõikides söekaevandusse sellises suudes. Tulekahjudes on ikka väga palju ohvreid toonud. Üks inimene võib teisele mõndagi rääkida. Pea alati jääb ka midagi rääkimata. On asju, mis ei kuulu teistele ja mida klaaritakse vaid oma südames. Südametunnistus on sügavaim sisemine üksindus. Kõige dramaatilisemalt ümberkujunemise protsessid toimuvad inimese hingesügavuses. Keegi ei näe neid võitlusi, mida peetakse elu jooksul kujunenud veendumuste ja tavadega. Kui peetakse. Võitlus tekib inimese ümberkujunemise protsessis. Moraaliküsimused kerkivad kõige teravamalt meie ette Extremaalsetes olukordades. Tihtilugu avaneb justiitsvõimalus ka kedagi karistada löögi allapoole vööd tema isekuse, sõnakuulmatuse ja põikpäisuse eest. Ajalugu ja statistikaga kinnitavad kiretult, et tuhanded miljonid arutlejad ning mitte eriti kuulekad on paremad kui sama arv, mitte arutlevaid kuulekad käsutäitjaid. Tõde on raske otsida, järgida ja kaitsta. Veel raskem on tunda vastutust omaenda südametunnistuse ees. Kõige viljatum tee tõele viiv süüdistuste ja kahtlustuste kaudu. Meie ajalugu, antiine, näidetest, kus otsatud kahtlustamised ja lõputud süüdistamised panid miljonid inimesed pidevas enesekaitse ja hirmuseisundisse. Kogu elu ehitati üles kahtlustamistele ja süüdistamistele. Me oleme nüüd välja kuulutanud õigusriigi ehitamise. Seal ei peaks olema kohta endisel inimmõistust pärssival elulaadil. Aga vana on visa taganema. Ta istub kusagil meie sees ja ootamatult lööb jälle välja. Lahvatab põlema kahtlustuste ja süüdistuste leegina. See on valus tuli, mis võib põletada ära südametunnistuse. Võib-olla oleksime teadnud Estonia kaevanduse tulekahju tekkimise põhjustest juba ammu palju rohkem, kui poleks tekitatud hirmuõhkkonda. Seletuskirjad, täiendavad seletuskirjad, kirjalikud vastused etteantud küsimustele. Kes niisuguse supi sisse on sattunud, see teab, kui kergesti tekib tunne, et sind on hakatud milleski kahtlustama. Ja hakkab toimima enesekaitse instinkt. Inimene kaalub iga sõna, mida ta paberile paneb. Ega see äkki muuda teda ennast kuidagiviisi kahtlusaluseks. Sest edasi on ju ainult mõni samm süüdlaseks kuulutamiseni. Mõni ettevaatamatusest kahtlustav pilk ja hoolimatult sõnastatud küsimus või repliik võib küsiteldavas alusetult tekitada mulje, et teda on kahtlaste hulka arvatud. Inimene ei julge enam oma mõtteid vabalt välja öelda, sest ta teab, et sõnasabast võidakse kinni hakata ja hakataksegi. Avariide õnnetuste põhjused tulevad selgeks teha miks seda võiks teha nii, et igaühel, kellega juttu aetakse, keda küsitletakse, tekiks soov oma hingelt kõik ära rääkida. Et ta võiks rahulikult analüüsida olukorda Enda ja teiste tegevust kartmata, et iga vääratuse eest ootab karistus. Inimene peaks olema tingimustes, kus ta võib vabalt ja kartmata mõtiskleda. Oleks loomulik, et analüüsi tulemusel võiks igaüks jõuda ka järelduseni, mille ta sõnastab enda veana. Ükski karistus ei ole suurem inimese enese poolt tunnetatud sühist. Kuid just sellest hoidutakse komisjonid ja igasuguste uurijate konservatiivne bürokraatlik mõtteviis pidurdab mõtte arengut viib ikka ja jälle süüdistaja kahtlustatava tõelile. Millal hakatakse inimeses kõigepealt nägema inimest isiksust, loojat. Tuul ju eal ei loenda saaki selleks ei teepeatust talle küllalt on, tunneb joognustavat eatust tulekut, et jälle minna kas või huupi teeta. Seda head on ilmas palju, mida heaks ei peeta.