Tere ja ilusat vabariigi sünnipäeva hommikut teile kõikidele jutusaate stuudios on täna Margit Kilumets ja enne veel, kui me satume päris tänasesse hommikusse, tahan ma teile kirjeldada kolmapäeva 20. veebruari õhtut kunstihoones Tallinnas Vabaduse platsil. Kell viis, see on pilgeni rahvast täis, see kunstihoone isegi paljunäinud administraatorid vangutavad päid ja ei usu oma silmi. Inimesed laulavad ja suhtlevad. Ja kuidagi hõljub kogu selle ürituse kohal niisugune isamaaline vaim. Kõik see, mida vaatama on tuldud ja inimene, kelle pärast on tuldud. Mulle tundub, et kehastavad usku meie rahvuse kestma jäämisesse avatakse Anu Raua isikunäitust. Eesti asi. Tere hommikust ja veel kord südamest. Palju õnne, Anu raud. Tere hommikust, aitäh. Need muljed on veel üsna värsked. Kas see üllatas teid, see, mis seal kunstihoones tol õhtul juhtus? Üllatas küll, ma olen käinud ju paljudel näituse avamisel, aga ma ei ole kunagi sellist rahvahulka näinud ja mitte ainult üllatas omamoodi, olin rõõmus, et nii paljud õpilased ja, ja võib-olla ka mulgid Mulgimaalt tulid Eesti Rahva muuseum, kolleegid tulid aga et neid kuidagi on nii palju. Et sega ehma. Kas te ei olnud ju neid ise mitte kõiki kutsunud, see sõna oleks kuidagi üle üle Eestimaa laiali ja, ja kõike armsaks pidasid, otsustasid. Tulla noh, see ongi selline vaba, et igaüks võib ometigi tulla, kui ta kusagilt kuulda saab ka eks internetti diaFacebookid, mida ma ise ju eriti ei vaata ega ei loe, aga seal on ju kõik ilmauudised kirjas, et küll sealt siis ka loeti. Kas teie elu esimene nii suur isikunäitus ja kindlasti. Mul on küll olnud Tallinnas näitusi, ükskord oli Adamson Eriku muuseumis niisugune minu arvates armas näitus, siis on tarbekunstimuuseumis olnud koos Anu Rank, Soans siga koos. Ja siis on Tammsaare majamuuseumis olnud, mis ma räägin Tallinnat? Muidugi väljaspool Tallinn, välismaal on päris palju näitusi olnud ja Viljandis omal ajal, kui meil oli ilus kunstisaal, siis oli mul mitu näitust seal, aga kahjuks lammut rikuti, lõhuti ära. Nii et Viljandis ei olegi korraliku kunsti kohta. Aga kunstihoone on ikkagi hiigelsuur. Ja vähe sellest, teie kirikuvaibad on väljas veel seal kõrval Jaani kirikus. Kas seda muret või, või väikest välgatust ei olnud peas, et äkki mul ei olegi nii palju asju elu jooksul kogunenud, mida välja panna? Ja alguses oligi, mõtlesin, et oioi viis saali, aga milleks ma just tahtsin väga teha. Kunstihoones oli sellepärast, et üks asi, oma vaibad, aga sealmaal on see meie elu seal Kääriku talus midagi teistsugust, tähendab, seal on üliõpilased, kes on käinud mitukümmend aastat juba seal. Kui ma omamoodi olin sunnitud Tallinnast elamast ära minema mille, millest tagantjärgi sugugi kahju ei ole. Aga siis me asutasime Viljandis selle rahvusliku käsitöö osakonna. Ja kuidagi kõige valus on mul Tallinnast ära minna, oli oma õpilaste pärast ja kunstiakadeemia pärast, kus ma olin õppejõud, annad, tulid mulle järele õpilased ja siiamaani igal aastal on rahvakunstipraktikate meil Kääriku talus ja Heimtali muuseumis. Ja siis samamoodi käivad. Mul on väga armas õpilane atollisaar, kes on Tartu kunstikooli tekstiiliosakonna juhataja. Tema toob oma õpilasi sinna, Viljandi kultuuriakadeemiale, on see igapäevane õpikoht ja Tallinna kunstiakadeemia käib samuti. Aga jutt alles meie sellest, et, et kas ei olnud hirmu, et ei saa ja asju nii palju panna. Aga see oligi, et ühed asjad olid minu vaibad, mida muidugi isegi ei üle, jäi järgi, mis ei mahtunud sinna ära. Aga teine asi oli see, et näiteks minu suur nõrkus, kindad, kindakollektsioon, mis kuulub praegu Eesti Rahva muuseumisse või Heimtali muuseumisse ERMi, Heimtali muuseumisse. Need olid ju kõik aiad rõivastesse. Ma nägin seal väga palju inimesi, kes kivistunult seisid aia teivaste ees, mis te olite kuskilt pihta pannud, ma ei tea, kust te need aiad kiivasite ära selle näituse ajaks. Vabaõhumuuseumist vabaõhumuuseumist potipõllunduse, eks aiakene, kuigi selle aia otsimise protseduur oli kaunis lumine ja, ja seiklusrikas enne seda, kui see õnnelikult sõitsime, siis seal igal juhul jah, inimesed seisid lummatult. Ka aia ees, mis sinna kunstihoone ühte saali oli üles pandud ja imetlesid, et oma eesti rahva imeilusaid kindaid, üks kaunim kui teine. No igal juhul kõige selle jutu juures on, ma arvan, peatähtis see, et inimesed leiaksid tee sinna näitusele, sest eile oli seal ilmselgelt liiga palju rahvast, et seda üldse vaadata. Aga kõik need, kes vähegi nüüd selle kauni kevadtalve või talve lõpuajal jah tee kunstihoonesse leiavad, siis ma usun küll, et, et ei pea pettuma. Selle näituse kujundaja on Ene-Liis Semper. Omamoodi saavad kokku nagu vana ja noor ja konservatiivne ja pöörane ja kas see oli teie teadlik valik? Ei, see ei olnud minu teadlik valik, aga see oli üks väga hea soovitus ja niimoodi, et tegelikult soovitas seda Vello asi. Et ma palusin teda, aga ilmselt see töö oleks olnud liiga ränk ja suur ja ta oligi ränk ja suur. Ja nii nagu ta seda ütles, teda ma usun muidugi, ja ja ma sain aru, et ma väga tahan seda. Ja kui ma helistasin Ene-Liis Semperi ja siis nad olid lastega Sri Lankal ja kuidagi otsemaid jäi ta sellega nõusse. Ma isegi kartsin veidi, et ta võiks ju arvata, oh, mis minu niisugune ajast ja arust inimene ja mina siin tulen Sri Lankalt, aga mingit näiteks kujundama, aga vastupidi, siis. Ta varsti ja siis me veel suhtlesime, helistasime ste tuli meile maale külla, mis oli üks väga, väga tore ja võluv päev. Need olid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper ja nende väike poiss August, nii et see oli üks imearmas ja huvitav kohtumine selle näituse tegemise protsessis. Minu nauding ja minu rõõm oli näha nii võimet ka ja andeka inimesena nagu ennelisse päri, seda värvi ja mustrimalemängu ja neid leide ja nuputusi ja nuputamist. Ja sellise väga hea lõpptulemuse saavutamist selle kujundajana. Te kutsute üldse sinna enda juurde maale inimesi hästi hea meelega külla võiks arvata ju, et minu kodu, minu kindlus, ma tahaksin olla seal omaette, aga, aga teie kutsute juba tuli Ene-Liis juba tulid õpilased, kas te vahel nagu päris omaette ka ikka olla saade. Vaat, üks põhjus on niimoodi, et mina ise ei saa praegu maalt kusagil ära minna, sest minu ei hakka, on 93 aastane, ta on voodis ja kui ma kunagi lähen, siis on mul suur organiseerimine, kes koju jääb, mismoodi, kes aitab ja selle tõttu on see minu niisugune peaaegu et ainuvõimalus suhelda või tööd teha. Ja siis inimesed tulevad teie juurde, täidetakse sauna ja, ja, ja keegi ei taha enam ära minna ja kuidas kellegagi, aga muidugi. Aga üks asi on kindlasti see, et ma ise nii väga armastan, ma armastan väga eestimaad. Ta on oma talu ja ma püüan teda kogu aeg edendada. Ma armastan Heimtali muuseumi, milles me oleme väga palju ise panustanud ja kaasa aidanud. Ja siis On isegi lapsena, vahel mäletan need, kui läksid kevadel metsa ja siis musträstad, õhtul laulsid ja see oli nii ilus, oli metsas ja olid üksi, siis sul tuli kohe nutt peale. Et kui kahju, et mul see või see või see sõber seda ei kuule, ei näe, et ma et niisuguse ilu raiskamine ainult Ühtedele kõrvadele, see lõhn ühele ninale ja, ja, ja nii eriti praegu mulle tundub väga paljud inimesed on linnastunud linna jäänud ja kui nad siis kunagi satuvad sinnamaale, et see on neile ka kingitused, kui mõni teine kingid, ma ei tea, mida kartulikrõpse siis ma pakun värsket õhku ja linnulaulu seostus. Juba rohkem kui 20 aastat tagasi ja kas see, et te lähete sinna Kääriku talu, et inimesed nüüd segamini ajaks ei ole mitte Käärikul Lõuna-Eestis, vaid hoopis Mulgimaal eine? Jah, te lähete sinna, jääte, jääte just sinna, kas see oli algusest peale selge? See on olnud algusest peale selge, et mul on kaasasündinud rahvakunstiarmastus, et ma tohutult olen väiksest lapsest peale armastanud igasuguseid rahvariide, seelikutükikesi, kindaid, kõike sellist asja ja et ma siin linnas elades ja olles aina unistasin maale minemist, kui ma olin väike laps, siis ma hakkasin märtsikuus, kui päike kõrgemalt Ta käima hakkas, oma kohvrit pakkima, et saaks ikka maale minna. Ja mäletan millegipärast maal kunagi seda vaja ei olnud, aga oli üks vana ristpistes vaibake, mida ma sättisin kohvri põhja, nii teistmoodi, kolmandat moodi sa ikka vähem ruumi võtaks ja muud asjad ka ära mahuks. Te juba ütlesite jutu sees, et teil on maal praegu vaja olla püsivalt sellepärast et seal on teie ema. Teie ema on tõlkija olnud kogu elu tõlkinud väga-väga kõrgel tasemel väga head kirjandust. Ja ta on peaaegu niisama vana kui Eesti vabariik, eks ole. Ja kuidas te seal kahekesi praegu toime tulete? Me tuleme seal päris hästi toime, sellepärast et me selles suhtes ei ole kahekesi, et meil Adabilised, et minul on nüüd tegelikult seda näitust, hakkasime valmistuma ikka mitu-mitu aastat, see tähendas pidevat kudumist mitu aastat ja mõtlemist selle peale. Ja see tähendab kaks või kolm kudumisabilist käib ütleme, kaks korraga, kolmas siis abiline, kes teeb kõigile meile head süüa, nende nimed on isegi seal kunst, joome seina peal ka, neid ei unusta mitte enam vaadata. Siis on üks sulane, kes tegeleb lammastega ja muuseum on sealsamas, täpselt pool kaks, võib kella selle järgi õigeks panna, on Kääriku talus laud kaetud ja kes on ligilähedal, kes seal muuseumis, kes on talus, need kõik tulevad ja kogunevad sinna lõunat sööma. Aga teie ju ikkagi peate seda asja kõike ohjes hoidma, teed hakkab valitsema seda ja ikka ohjes hoidma ja ikka toitu hankima ja seda juba saab suvel mõeldud. Pohlad oleksid sügavkülmas ja kõik marjad saaks tervislikult söödud ja ja haruharva poes käidud ja rohkem kõike oma keldrist võetud ja värsket ja tervislikku söödud, et jah, seda küll kusagilt, muide mul tuleb praegu meelde, ma lugesin mingit tohutut Toredat sellist kolumni moodsas keeles öelduna, mida te kirjutasite, et sellises vanuses inimene väärikas te saate 70 maikuu sees, eks ole, ju peab võimalikult palju liikuma ja võimalikult vähe sööma ja mõned sellised väga vahvad nõuanded olid seal veel, et kas te tõesti mõtlete oma selle maitsva lõunasöögilaua äärde istudes, et ma, onu tahan olla vormis tugev ja kraps ja väga palju ise. No võib-olla väga nii ei mõtle, aga mul on üks hästi vahva assistent Janne kes õppis seal Viljandi kultuuriakadeemias, lõpetas ja oli minu õpilane ka gobeleni kursusel. Tema on selline tervisefänni askeet, kui ta selle seda istuvat tööd tegi ja vaipu kuduma hakkasin ka see, et justkui läheb kogu aeg raskemaks ja suuremaks, võttis enese kätte. Aga nüüd õnneks on ta ainult mitte ennelise kätte võtnud, vaid ka teised. Ja kui me hakkame hommikul putru keetma, mina võib-olla hakkan peale, tema tuleb juba punevatavate põskedega kusagil kepi kõnnilt või suusatamast või tervisejooksust. No nüüd ma teen edasi anominesina, siis mina lähen välja, käin võib-olla jõe ääres ära, tulen jälle tagasi. Ja nüüd päris õhtul öösel mina suusatamas käinud ei ole, aga kuna me nii palju kaua tööd Nende viimaste vaipadega vahel isegi 10 ajal seal veel kudusime, siis tema paneb oma pealambikese pähe ja läheb suusad tema. Ja kui mina siis tõukekelguga väikest taluteed mööda edasi-tagasi nihverdasid, siis vaatasin oik. Huvitav, kui üks niisugune hangede jaaniussike sõidab seal kusagil seos ju ikka ikka tuluke sealpool metsa ääres, sealpool metsa ääres ja siis ta sõidab oma pealambiga öösel suuskadega. Üksindustunnet. Mul on raske öelda, ma tunnen igatsust vahel ühe inimese vastu või ka võib-olla mõne teise järel igatsen. Aga üksindustunnet ma ei tunne, sest et meil mul on palju inimesi ümber ja ma kogu aeg mõtlen ja, ja mind niivõrd huvitab see töö tegemine ja asjade välja mõtlemine. Ja siis ma pigem vaatan kogu aeg, mis ma järjekorras, mis asjad ma saan ära teha ja mul on nii palju tegemist, et seal on, ma ei tunne. Ma just kujutasin teid seal ette seal teie kodutalus ja siis mõtlesin, et ühelt poolt te olete. Kogu aeg hästi suure rahvasumma sees. Aga teiselt poolt ma olen alati mõelnud teie peale, kui sellise inimese peale, kes tahab või vajab sellist üksindust ja vaikust, et teha selliseid vaipu, nagu te teete. Ja. Ja ja üksinda mulle meeldib olla. Lapsena meeldis ja ma nii mäletan seda, et ema, kes mul on kaunis seltskonnadaam mulle ükskord mulle väga meeldis vikatiga niita ja tol ajal ei olnud neid, suri surisevaid uurisevaid muruniidukid, et praegu me isegi ei tea paljusid taimi, missugused nad välja näevad, sest rohujuure tasandil lõigatakse nad kõik vahetpidamata eluaeg ära, eks ju. Aga siis ma niitsin suur suur taluõue ja mulle meeldis väga, kui ta oli korralikult niidetud. Ja siis ema ütles ükskord, et et Anu tagab oma üksiolemise sele vikati, kaareke terariist on, tal lööb ikka sinnapoole tännapulled, siis ta teab, et vähemalt ültse ühe kaarelaiune on tal seal üksiolemise maa, et ta naudib üksi olemist niitmisest ja selles oli mingit õigust kõik. Et siis see oli selline töö, et keegi ei tulnud liiga lähedal. Kui vaiba mõte sünnib peas ühe suure vaiba tegemiseks peab ju olema hea idee. Kas see tuleb enamasti siis teile pähe, kui te olete üksi? Kas see võib tulla väga ootamatult ja need vaiba ideed on nii huvitavad, et mõned mõtted on olnud võib-olla kusagil ahju tagakambris viis aastat varitsemas või kolm või ja äkki need kujundid saavad kokku? Ma ise olen mõelnud tõesti inspiratsiooniallikas on omamoodi loodusarhitektuuri elemendid, sama talu ei lähegi kaugele, küll mul akna ukse motiive, rääkimata kinnastest sukkades sokkidest, pükstest, mida ma vaipade peale koonia panen. Igasugused kujundid ja minu jaoks on need mustrid, olgu kinnastest või vaipadest juskui tähed ja ma kirjutan nendega minu enda jaoks niimoodi nagu piltkirja ja kasutan siis ära neid ka vaiba ehituselementidena, ehitusdetailid. Et samamoodi saan oma vaipa maja akendele panna mustrit särama, akendexifid usteks justkui mõtlen ja kirjutan nende kujunditega. Silmal kas te kontrollite halb sõna, aga kas te, kas te küsite näiteks nõu, noh, te olete terve elu olnud emaga väga lähedane, et, et kui te teete, alustate mingit vaipa või mõtled, et ma võiksin teha nii või naa, et kas tema on teie esimene kriitike nõuandja? Kas ta esimene on, aga ta on väga hea, et on olnud väga hea, aga praegu on natuke silmanägemisega tegemist, kuigi ta väga huvitub, mida ma teen ja vaatab ka. Aga omal ajal isegi kui ma tegin tööjoonist otse kubeleni tegemine või piltvaiba tegemine on nii, et elusuurune tööjoonis on ees ja küll temal oli siis täpne silm, kui mõni kujund oli kas natuke thentsakamaks läinud või peenemaks või paksemaks, seda mulle tähele osutatud, lähenema sellele. Aga üks, üks ime ja nõuandja oli nüüd. Aga ei ole kahjuks enam elavate kirjas, oli Olga Terri niisugune hästi õiglane, aus, mitte kunagi midagi ei öelnud ega ei kiitnud niisama kiitmise pärast või ja vot tema nõu oli väga, väga-väga hea ja on neid teisigi. Ma väga tahan nõu kuulata, et mis, mis tunne teistel inimestel jääb ja isegi kuulan alati need meie abilised, seal tulevad vaatama, mis kellelegi meeldib ja mis keegi arvab ja ja, ja kuidas te oma Pilastega ses mõttes läbi saatnud, vahel on ju vaja ka sellist karmi kätt või, või natukene kõvemat sõna, et alati ei ole nii, et kõik on kuld, mis, mis nad välja mõtlevad ja, ja et, et kuidas te seda karmik oskate olla. Ma ei tea, kas karm, aga, aga kõige parem on niimoodi, kui on suurem kursus, no selles mitte mitte väga suur muidugi, aga kus on, kui inimesed ise näevad, mis keegi teine kõrval teeb ja siis paratamatult tuleb väljas jälle kas leidlikuma mõtte jälgimine või või natukene nõrgem asi. Kes siis ma hästi püüan vaadata, kes inimene on ja mis talle sobib. Sellepärast et see vaiba kudumine ja gobelään ja rahvakunst on nii. Avar, et seal on erinevaid koloriit, erinevaid mustreid, erinevaid asju ja siis vastavalt iga inimesega Skaraktilile, eks ju, mõni on õrn ja õrnakene ja meeldivatele haprad ja pastelsed värvid ja mõni on jõuline dünaamiline. Siis sellest vaatevinklist juba aidata. Ja vahel ka võib-olla mõned otseselt niisugused mõtted ja nihked. Niuke. Karm ei maksa ju üldse olla, kui inimene tahab juba vaipa teha, siis ta on isegi nii tubli. Karmist räägiks. Kas noored inimesed ikka tahavad veel vaipu teha, see on väga suur töö ja nagu te juba ütlesite, et istud seal pingikese peal ja koodia liikmed jäävad kangeks ja siis ta ei lähe edasi ja millimeeter ja sentimeeter ja see nõuab pikka elevandi kannatust. Et selles suhtes ongi tänapäeval, ma arvan, et nende ühekordsete taldrikute kõrvale kulub nii väga väga ära mõni asi, selline, kuhu keegi inimene viitsib ja raatsib ja oskab panna oma annet, oma tunnet, oma eluaega, tükikene, kui, kui mõelda gobelään, nii, mis üks ruutmeeter suule pingutamisega saab ühe kuu jooksul valmis ja kui on suurem vaip, siis sa mõtled, et näete, et selle, see on nagu tükikene selle inimese elust siin ta on pühendanud selle, mulle ma vaatan, avatan väga tihti näiteks Ermitaažis ka mingisugust, väga peent, kas Intaarset või väga peent käsitööd, selle mõtte, et mõte, et ta on teinud seda, ta on selle selgeks binutel on olnud oskus anne ja ta on pühendanud ja kinkinud oma tükikese oma elus eluajast mulle. Nii et ikka koovad veel väljasurev, eelmine aasta oli niimoodi, et see oli valik, ain ja halisid nii palju, et mul tuli hirm peale neid oli tosin lausa üle tosina neid õpilises oioi, mida ma nendega peale hakkad. Kuid huvitav mõelda seda, et ühed olid need noored, ütleme päevane osakond siis on avatud akadeemia ja avatud akadeemias on sellised inimesed, keda, kui vähem ringi liigud, ei tule selle pealegi, et selliseid inimesi on elus olemas. Võib-olla sihukeste metsameeste põllumeeste naised, kes motiveeritult, kes on noored, tahub naised, mitte enam isegi väga noored, mõnel on mõni laps ülikoolis keskkoolis ja siis nad tulevad kokku, esimene kord ütlesid, et kas me võime teil jõulupidude talusid? No miks mitte. Ja siis, kui nad tulid, kellel olid omatehtud vorstid kaasas, kellel süldikel karaskit kõik leid lauad toitu täis ja siis nägin, et selline Eesti taluperenaiste jõud tuli sinna majja ja nemad on kudunud. Alguses mõtlesin äkki, et no mis seal ikka välja tuleb, et nii paljud inimesed tahavad, kube lääni tehakse justkui oleks rohkem kas valitute või andekad. Ei, ma ei oskagi öelda, et ma vähe kartsime, et ei tule sellest välja ja vastupidi, nii paljud neist tegid väga ilusad vaibad. Ja siis kui see kursus lõppes, siis nad kinkisid mulle sellise albumi, kus on kõikide nende vaipade pildid. Ja vot vot selline kingitus, see on juba nii väga-väga tore jah, kui ma vaatan seda muidugi näitan teistele ka. Teie oma vaibad on lennanud üle kogu maailma laiali. Millised need kõige kaugemad punktid on, kus teie vaiba koos sellise eesti villa ja eestimotiiviga leida võib? No vast ikka siis ongi Ameerikas? Oih Ühed üks väike vaip on kuskil Hoku mokki saarel ka ma ei tea, kus, teil ei ole tegelikult väga konkreetset ülevaadet, kuhu nad kõik reisinud on, kaunis kaunis, täpne ülevaade, aga see mul praegu tuli meelde, et üks abielupaar ükskord oli, ta oli, on ka kuskil Ameerika rannikul ikkagi sellised natukene omamoodi inimesed olid, elasid päikesepatarei jõul ja pidasid kanu ja tahtsid looduslähedaste harrastada idesse mütsid ja ostsid või ühe väikese vaid mitte-eestlased. Ameeriklased, jah, aga kuidas nad leidsid? Leiavad Kääriku talus ja näiteks meil tulevad vahel kimanutega jaapanlased näiteks tulevad vana-aasta õhtul värisevad 30 kraadion, külma lumetuisk on kusagil ei oska inglise keelt rääkida ja siis lõdisevalt kuskil bussijaamas, ma olen neile vastu, et siis nad ainult naeratavad ja kummardavad viisakalt ja siis ma annan neile verivorsti hapukapsaid ja siis nad ka kummardavad ja naeratavad. Ja siis kuu aja pärast tuleb kired. Oi, me tahaksime teilt tellida ja siis eesti keeles ilusti välja kirjutatud Halliste risti kiilkirjaga 3,5 sentimeetri pikkuseid puhutud kasse või koeri või ma ei tea, miljoneid mustri loomad seal Heimtalis. Ja meil käib väga rahvusvaheline seltskond seal Kääriku talus palju välismaalasi, Kolnud niisugusi, rahvusvahelisi üritusi täna vastu, suvel tuleb vist kampsuni konverents koostöös rahvakunsti ja käsitöö Liiduga alga oioi. Näiteks mul on need nöör, vaibad, mis on inspireeritud mulgi kuuest ja joonistatud siis näpunööriga mustale kangale, seal näitusel oli kahes väikses sahvris, olid verivorstid, olid lehmapiima nirad ja need. Ja seda meistriklassi minu käest on tellitud Austraaliast, Šotimaalt inimesed kusagilt tuleb, ma ei tea, vist see on interneti võluraha või ma ei tea, kas et vot me tahame seda asja. Leia Austraaliast, nüüd tuleme siia, tahame seda näpunööri meistriklassi võt. Kõlab uskumatult ja nii oli see meil jah, pisikene Kääriku talu, aga aga väga paljud leiavad selle ülesse. Kas on mõni vaip? No kindlasti on, mida te mitte mingil tingimusel, mitte mingi hinna eest, mitte kunagi, mitte kellelegi ime. Hobused siiamaani on nad kõik mul peaaegu laiali olnud aga nüüd tekkis selle näituse ajal vappi vaid et mul on üks väike märk seal. Nii meie juures siin laual ja meie juures laual on Anu Raua raamat, muide me kavatseme sellest veel rääkida, aga siin on ka kaardid ja ühe kaardi peal. On ja ja siis, kui ma hakkasin seal, läksin maale enam-vähem 20 aastat olen ma täiesti statsionaarselt seal siis olnud. Ja kui ma sain Jakobson üks Külli Eesti Taassünni auhinna siis selle raha eest ostsin ma ära Heimtali muuseumi, mis oli tol korral õnnetus ja täbaras olukorras, katus katki, põrandad mädanenud majaseen sees. Ja kui ma hakkasin seda muuseumiga seal toimetama ja kommivaipu tegema, vot see kõik sündis selle märgi all. Kuidagi kirjeldama. Ja märk on niimoodi, et see oleks Unco laud Se. Ja tal on praktiliselt on siin kaks hukka kelle talla talla või selle päkaosa on siis niisugused lambapead, sukki kootakse tihti, varvas on teist, värvikand on teist värvi ja need sukad on risti ja sellest tekib niisugused kaks sõbralikku looma ja nad ütlevad sulle tere, kutsuvad sind väike ristimärk, loomulikult ristimärk peab ikka olema, õnne toovad ja, ja väike õnne märk, kaheksakand. Vaat need märgid. Ja siis nüüd kudusime vapivaiba, seda vappi vaipa kohe alguses tahtsin selleks, et teha plakati plakati, oli tore välja ja ja see vahid nüüd kindlasti on see, mida ma mitte kunagi, mitte kellelegi, mitte mingi hinna eest, seepärast et see on minu kapja, minu märk ja minuni. Ja väga armas kuduja Merike Land tegeles toimetas sellega varasemalt Macudusin kõik ise, aga no praegu on mul need kudujad, abilised, et see praeguse töökoormuse ja võib-olla ka hea ja töökoormuse ja kõikide asjade juures ei tuleks kõne alla. Kas korra-paar nädalas ikka kindlasti ise oma käega ka tahate vaipa teha, et see, see tunne nagu välja ei läheks käte seest, kas see on vajadus? See vahel on ka nii, et kui kellelgi on see vaibakudumis esioli, see vajadus mul on ja ma väga tahaksin, isegi kui mul oleks aega võtta ja kududa ainult ise üks vait väikene vahel muidugi mõnda kohta ma teen ja vaatan, aga mida ma siis teen neid lõnga segu siis vahe, sest et siin on selle kombe, lääni eripära ja omadus, ongi ta pigem kui lõngadega maalimine. Et kui sa viis-kuus lõnga panen sinna kokku ühte punti ja siis ka ühe sellest ära vahel, et siis tuleb kohe niisugune teistmoodi koloriit tohutult palju värvinud, et kui seal rahulikult minu vaipade juures vaadata. Ma arvan, et leiab küllaltki selliseid maalilisi ja õrnu nüanssi. Üleminekuid värvidega. Kui sageli teile helistatakse või kirjutatakse, et Anu raud ma teid küll ei tunne, aga minu suur unistus on tellida teilt vaip või saada või osta või ühesõnaga tahan olla teie vaibaomanik. Küllaltki seda, et sellist tööpuudus mul ei ole, ütleme tööpuudust või tegevuse puudust selles suhtes küll ei ole olnud ja, aga praegu, eile näiteks seal tuli üks proua mu juurde, et vot olen nii otsustanud, ma tahaks pärandada oma lastele Teie vaipa rohkem ma ei tea, ega ei tunne teda. Viljandis on mitu inimest niimoodi, kes praegu on ootel või tahaksid, tore, toredad on ka suured tellimused või kuskile ühiskondlikesse hoonetesse või mille pärast on, et ikkagi suurt vaipa ei jõua ju ise kinni maksta. Et sellepärast miks tellimine, tore, et need minu väga osavad ja tublid kudujad saavad tööd, mine Isilson tööd, talu elab. Ma arvan, et minu lambad mind küll ära ei toidaks, kuseviljaks villaks, aga kui see vill saab lõngaks ja kui samasid ise ära värvinud, sellele ühe niisuguse leidliku mõtte juurde mõtlen ja sellest vaiba teen, siis võiks öelda, et Jaama elangi lambakasvatusest lambaid on praegu. Täna hommikul ei tea, kas mõni on siin sündinud, aga praegu on kuskil 60 ringis. Kui kaua te juba lambaid teate? 1991.-st aastast, nii et 90 läksite maale ja aasta pärast olid juba lambad olema kogu aeg juba enne natuke mõtlesin, aga see lamba pidamise lugu oli niisugune natukene kurb ja huvitav selles suhtes, et ma töötlesin rahvakunstimeistrite koondises, Uku, mis on siinsamas lähikonnas oli. Ja meil oli väga-väga armas töötaja seal ja tema vend elas nõval. Vend oli tal vanapoiss ja pidas lambaid. Ja oli niisugune õnnetus, et südatalvel külma südatalvel oli tulekahju ja see maja põles ära ja see mees põles sisse, selle medõde ja vend ja lambakari jäi kesktalv, orvuks olid küll olemas heinad ja ja siis ma jah, siis oli niisugune väga suur ideeline 1000 mul veel Aime uit, tema tellise Draamateatridekoratsiooni bussimist tõi heinat kohale siis üks sõber hoites, kaheksa lammast oli neid esialgu. Need lambad olid väga hästi peetud, nendele oli antud seda männikoort närida talvel ja, ja siis me hakk sellest ajast hakkasime, see oligi see seeme ja see oli õnnistatud ja õnnelik seeme, sellepärast et lambad kasvasid väga hästi. Ja sellest ajast on mul lambad. Kas see oli 11. jaanuaril 291 või? Ja siis ma helistasin tol ajal olid ju nii, et ega meil seal telefonid ei olnud, naabritele vist helistasin ja tuleme ja siis ema olevat öelnud, et no ikka päris hull tuisk oli, sula oli ja, ja kõik, et ikka päris hull inimene, kui sellise hakkab lambaid tooma sellise ilmaga, aga ikkagi me tulime, lambad pandi, heinad olid selles suures dekoratsiooni bussis ja siis oli üks Mitsubishi või selline väikebuss. Ja ma mõtlesin, kuidas me neid lambaid sinna küll paneme, stab kinnisi tuumaga, need nagu oleks seal vaest taksoga sõitnud, panime natuke meile see ja see hakkasid kohe krõpsutama, sõitsid siis nõvalt sinna Viljandimaale. Ja sellest ajast on mul lambad. Mulle on niivõrd meeldivad see pilt, see, nad on tõesti sellised, rahu toovad kiibli loomad, kui nad kõnnivad ümber maja ja minu arvates siin on üks minu vennanaise tehtud pilt, kus nutvus, lambad, selles raamatuski. Seda pilti päriselt ja päriselt ma ikka tahan vaadata, kui nad tulevad vaikselt hommikul jõe äärest söömast ja meil on päris palju maad, see tähendab ka seda, et neil on selline kaunis vaba liikumine ja ja nad päris keelatud kohtadesse praegu ei saa, tarad on ringi, aga sealsamas jõeni võivad minna kaugele metsa ja metsa alla. Et väga mul meid üldse. Kui ma maaelu siis loomad ja loomade lähedus on midagi erilist, tean koerad ka väga vahvad, vähemalt üks praegu on üks koer ja, ja koerad on mul olnud alati. Ma ei tea, kas see tõele vastab, aga minu isa räägivad ükskord, ema õppis ülikoolis ja siis mind jäeti isa hooleks ja isa võttis mind kaasa Kirjanike Liitu, nagu need naised metsis, nägitsesid uisk, võtsid kõik mu riided seljast ära, poliitteistpidi riid selgitasid, nad olid kõik pahupidi tagurpidi, mismoodi need riided mul seljas olid? Panid korralikult riidesse. Ja siis me läksime koos isaga kohvikusse. Ja seal oli isal tuttav kohviku ettekandja kesiseid noanukke. Kuidas sulle meeldib kohvikus esimest korda elus olla? Kas esid tõele, vastab jumala olevat öelnud, et, et täna väga mulle meeldib kohvikus väga, peaaegu sama hästi kui jalutada umas aias oma koeraga, kui meil oleks koer. Ja selle jutu peale mulle võetigi koer. Ja sellest pärast on meil alati ja alati kodus koera. Nüüd jõuame tegelikult jutuga juba mitmendat korda teie vanemateni oleme rääkinud teie emast, tõlkijast, valdo rauda, rauast, kuidas rauast öeldakse. Ja teie isa oli kirjanik Mart raud. Kuidas te, ma igaks juhuks nüüd palun kuulajate jaoks seletada, alati hakkavad kohe küsima, et kuidas Kristjan ja Mart ja kuidas te kõik omavahel sugulased, olete? Lihtsalt kerge ülevaade. Boost vaat selle Kristjan Raua kui on niisugune lugu, et mina ei arva, et ta meie sugulane on. Aga minul on üks hästi huvitav vanaonu Märt raud, keda peetakse Eesti põlevkivitööstuse asutajaks ja meil on Emmdeeli muuseumis väga põnevad albumid selle Märt Raua tegevuse kohta ja siis härra riigivanema külaskäikudest visiitidest sinna põlevkivitööstust, kes siis on üks väga ilus juubelialbum, mis on Ando mugastu puugrabüürid, nendest tööstusmaastikest seal küll lahtistest, kinnistest, kaevandustest ja õlivabrikutest, nii väga, väga ilus. Pealt on ta siis Eduard Taska nahkehistöö imeilus, kõik, Ja siis, kui vahel kutsutakse mind kui lähisugulast nendele põlevkivitööstuse konverentsidele, siis ükskord ettekandes kuulsin, et jaa, et Kristjan raud ja puha. Ja, ja see on huvitav, et albumil on peal nisugune metall nagu metallplaat või metallehistöö, mis on oma loomult ja oma kujund iseloomust. No nii, Kristjan raud, Kristjan raud olla saab. Aga lõppude lõpuks ma loodan, et kõik need neli, viis lehekülge telefoniraamatus, raudtee on ikka minu sugulased. Aga otseselt Mart lahud isa. Ja siis Mart Raua isa oli siis see mees, kes pidas seda väikest, sama Kääriku talu, mida mina püüan edasi pidada ja siis vahel ma mõtlengi, et kui nad nüüd hauast tõuseksid, aga loodame, et neil võiks päris hea meel olla, kuidas seal see elu kõik käib ja kuidas see talu ikkagi edasi kestab. Aga üks põnev mees oli vanaisa isa, siis minu vanavanaisa, kes oli Abja paruni Septke, kes pani, andiski meile selle raua nimesis. Ja, ja siis sepp, mul ei ole kahjuks praegu peast seda luuletustega minu üks lemmikluuletus ja minu isa luuletus mõõdumees ja see oli siis sellest Abja Baroni sepast kirjutatud, kus ta rääkis, et vot, et see oli üleni mõõtu täismees, et tema vaksali paks tema küünar oli küünartema, toll oli toll temas samm oli samm, nii nagu need inimese ihumõõdud on. Ja seda väga arvan, et elus on mõõdutunne ääretult oluline proportsiooni ja mõõdutunne. Ja siis vahel mõtlen, kui ma näen, kuidas, et kui keegi saaks aru, kui suur või väike maa on Eesti, et Eesti on nii väike maa juba. Vaata kui suuride ehitsija ehitatakse, kui see uurigu lossi maiusi planeeritakse, kui pompöösselt ja uhkelt ja suurelist elu siia kujundatakse, siis mulle tekib niisugune tunne või vaene Eestimaad. Talle tehakse nii suured püksid, et need vaesed kogu aeg peavad ribade peal olema, sisukad, koge kirst võetud, üldse jalas seisaks. Et noh, väiksel maal võiksid olla väiksemad asjad ja vähemalt pretensioonid ja mõõdukamad nõudmist. Et võib-olla siis me elaksime õnnelikumalt. Ma ei tea, mida te just oma isalt pärinud olete, aga kindel? Ma arvan küll, et te olete pärinud sellise kirjasõna valdamise oskuse või et kui me nüüd oleme juba mõned korrad sellest raamatust rääkinud, et mis on teie, ei saa küll öelda, et see on elulooraamat, aga see on selline. Noh, see tutvustab teid ja teie kunsti ja mõnel määral ka ka saab ülevaate sellest tõesti, kuidas te elate ja siin on mõned sellised teie oma väikesed, et kirjatükid ka sees ja siis neid vaadata, siis ma sain aru, et et teile tegelikult sobib kirjutamine kas niisama hästi kui vaiba kudumine. Aga, aga ma arvan, et, et see võiks olla üks oskus, mille ta oma isatavate pärinud See raamat on kirjutatud Wilma Reinholmi poolt ja ta on pannud ka siia minu mõttekilde siis kahjuks ma mõtlesin, et raske kanda ma oleksin võinud tuua väikse onu e-raamatu kaasa, mis on ka seal näitusel müügil, pani tänava. Üpris hiljuti pani minu vend kokku selle, kunagi ammu oli üks väikene juturaamat Jutte, muist muinasmõis, muist muid, aga ta nii ruttu kadus ära, müüdi ära ja sellest on juba mitukümmend aastat see raamatu selline, et seal on kõik segamini lastejutud ja etnojutud ja armunud. Aga ma armastan kirjutada ja, ja ma arvangi, et kui ma enam vaipa jõuaks ega isaks kududasi, kirjutaksin. Aga mida siis kas ilukirjandust või aare novelle? Leiutaja mõtlen mõju, kahju kaasa ei too, ei ole hullu sisend sisend midagi oodata, eks ole. Aga kui te kirjutate, siis kas te kirjutate arvutiga või, või niimoodi vanamoodsal moel trükimasinaga või äkki isegi paberile? Mõned jutud isegi arvutil kirjutanud, aga mul on igasuguseid väikseid märkmikke just varasemalt, kui ma kusagil midagi uut siin olin, bussib, kui tuli mingi hea mõte, siis väikesed märkmikud, isegi need kalendrid, sinna ma olen kirjutanud, kes ja siis pärast panen kokku. Ikka pliiatsiga paberi peale, et Asjeldaks selline tegemise mõnu juures olema, eks ole ju, ja mida vähem neid ongi minu jaoks see maailm, mida juhib arvutihiir, ei ole eriti hea moel. Et ma tahan ikka päris asju, päris lõhnu, päris inimesi. Jaa, kurvastan kogu aeg, kui räägitakse oioi, tööpuudus ja kui meil on armas väike bensiinijaam, kus bensiini ühel päeval seal automaat panetlenud kaardi sisse, oled kurb, lähed kellelegiga, pole juttu rääkida. Ja siis muidugi kogemata paneb bensiini asemel naftat ja viiakse autoga jälle parandusse ja vot see on sellepärast, et seda inimest seal ei olnud. Kuidas te üldse selliste olme sekeldustega hakkama saate, eile? Ma mõtlesin selle peale. Ja teie nimi ikkagi mingil määral iseloomustab Teidete tundute küll selline natukene pea laiali otsas ja ja selline pehme ja, aga, aga samas on mingi niisugune raudne sisu, mis hoiab ikkagi seda, seda elu ja tegemist õigel kursil. Et kas sellised väikesed vimkat päevas sellised vale jalaga voodist ja läheb kõik tagurpidi ja halvasti on naftaase või bensiini asemel naftakassetid rööpast välja. Ei, mitte eriti. Niisugused väikesed asjad ei vii mind rööpast. Võib-olla vahel ka mõned isa juttude toetavad ja kinnitavad seda, teab täpselt, kuidas see oli, aga näiteks isa ükskord rääkisid, et Hiinas oli kõndis üks töömees kivi niisukese aiakäruga, kivid olid peal ja siis äkki hüppasid sinna juurde, Need, korrespondendid esid, et kas te teate kulged Ta taha tuleb Ameerika president siia ja mis te sellest arvate, jah, ta ütleb midagi ei arvanud. Või no mis, mõtle missugune ta tuleb esimest korda Hiinasse ja siis mees kivi kandja oli korraks silmates, nüüd ütlen, et aga mis tähtsus on sellel 3000 aasta pärast siis ja nii need sellised väikesed viperused ja need mind väga vähe. Ei, ma püüan nad ära parandada ja iga kord nuputan ja nikerdan, et kuidas siis nüüd edasi saab ja mismoodi selle siis vea saab ära parandada, kui see on? Selle näituse tegemine näiteks oli ka mul oli ju väga palju nuputada ja nikerdada ja mõelda kaasa arvatud kostitamistel, nii kaasa arvatud kõikide asjadeni, mis seal olin, siis ma võtsin kohe kaustiku, kirjutasin see asi nende telefoninumbrid, need asjad, toidud, tahtsime, et seal oleks meie armsa õunakasvatuse Polli õunad, eesti õunad. Ja siis need tellisin, tõin ja olin rõõmus, et ilusat ja huvitavat sorti õunad olid laual, kõik niisugusi asju oli palju. Ja siis tõmbasin Abealistlikesid juurde, mis toimetatud ja tehtud olid. Muidugi, ma olen ka väga-väga rõõmus ja õnnelik, et et kunstihoone võttis, võttis selle näituse ja, ja ma sain tõepoolest teha, et see näitus võiks ja peaks ka näitama, kui väga ilus on meie nii pärand, kui väga ilusad on need kindad, kui väga ilusad need vanad vaibad ja kui väga meil Eesti Rahva Muuseumi vaja, aga mitte ainult Eesti Rahva Muuseumi Me, vaid väikseid muuseume igal pool maal, valdades või Need, sellepärast et ikkagi kõik inimesed, kõik lapsed ei pääse ju Tartusse või kui pääsevad, ei lähe ega ei leia seda üles. Ainult võiksid teada, millised olid nende vanaisade hobuste ohjad, Nad võiksid teada, millised olid nende vanaemade seelikud, tikandid ja, ja, ja vanad kirjad. Vot sealsamas näitusel Ene-Liis Semper tegi minust ühe video, kus ma loen Ühte eriti armsat kirja setu setu nei vallikirja. Tol korral oli see ametikiriku, ma töötasin Ukus muidugi, praegu saadetakse meile see setu, meie kindlasti eelis saadaks meili ja ta ei räägikski kellelegiga. See ilus mõte ja see ilus kivi jääks tal kirjutamata või kätte saama. Aga see vahetu suhtlemine nende inimestega, mu esimene töökoht oli peale kunstiakadeemia lõpetamist. Rahvakunstimeistrite koondis Uku, mis tähendas komandeeringus, tulemisi, minemisi erinevate inimeste juures, ööbimisi, jala kõndimisi, kohtumisi, selle vanavara nägemist, mida mulle väga palju õpetades või sisendas ka Leila Pärtelpoeg, kes oli kaasjuhendaja ruumi kujundajana minu diplomitöö juures ja siis nii. Üleüldse ma arvan, et ma mäletan, need asjad, mis mulle armsad on, ma mäletan neid apsoluutselt meie mitmekümne-kolmekümne aasta tagant, täpselt sellisena, nagu nad on mõne mõnda inimest, mõnda pilku mõnda ja näiteks kusagile satun Setumaale vana, mis magab, konnad klõbistavad ja siblivad köögis ringi. Niisugune vaikus, kõik see on minu selline varandus, mida mitte kunagi keegi ära võtta ei saa. Me oleme astunud pärandi aastasse 2013 on Eestimaal kuulutatud pärandi aastaks. Öelge Anu raudraadiokuulajatele hästi, lihtsalt hästi selgelt nagu terve see tänane saade meil kulgenud on, mis pärand teie jaoks on? Võib-olla see, mille me oleme pärinud, see ütleme, pärija pärand ja kui vahel ütleme tänapäeval rohkem vist pärijad võivad kakelda või ma ei tea, mis teha. Aga see on meie esivanemate kingitus meile, õpetus tagantjärele ja üks asi, et teda peab väga hoidma kõike seda pärandit, kui, kui on mingisugune huvitav vana kiri mitte nii, et kui inimene sureb, et siis tuleb konteiner ja viiakse kusagile ära prügimäele, siis hakatakse uut elusele tal elama, see on hirmuäratav. Sealsamas nende asjade vahel võib-olla nii tarku ütlemisi, nii armsaid kirju, nii olulisi asju. Ja mis garanton ju sõnu, ütleme rahvaluulekeeli võivad olla kirjad, dokumendid, igasugused asjad, minusektor on rohkem esemeline, kultuuripärandkindad, sukad, sokivaiba tükid, ööd. Ja Ma loen neid ja mõtlen, üks väike vaip ongi minu kivi esivanematelt ja see oli justkui kiri tuleb lahtiselt tulevad mustrid välja. Ja siis ma vaadates neid kindaid ja kindamustreid, püüan seda lugeda, kui kyll piltkirja ja mõelda, et mis nemad ütleksid ja kui nemad tuleksid ja vaataksid, mis elumisi elame, et mida nad ütleksid, mida nad soovitaksid meil teisiti teha ja ja, ja mida nad kõik sellest arvaksid ja kui öeldakse juba biitlased. Et austada oma vanemaid, et su käsi hästi käiks, ma tean, mida sügavamalt nõustame, mida kaugemale me neid esivanemaid austame ja nende tegemiste üle mõtlema ja mõtleme selleks, et miks nad valisid sellised värvid, mis nad valisid, sellised mustrid, miks nad nii tegid ja imetleda ja armastada nende talupojadisaini ja leidlikkust tagantjärele on minu jaoks on see täitsa asendamatu tegevus. Täna on Eesti vabariigi 95. sünnipäev. Kuidas te seda päeva veedate või ma ei tea tähistate või mis nii-öelda? Ma arvan, et mulle tulevad mõned sõbrad maale külla. Eelm, kas eelneval päeval olen ma kutsutud Viljandisse vist uude Sakala keskusesse, seda tähistama? Ja päris vabariigi aastapäeval kodu kodust televiisorit vaatame ka, ma arvan, väljas käime ka. Siis jah, tulevad Tartust mõned sõbradki seal fiilia paatleminema, kafiili paatria vilistlane. Teie elu tundub olevat tõesti väga-väga. Kirev sinna mahub nii palju asju, sinna mahub õpetamine ja kudumine ja lammaste sügamine ja õhtul pimedas tõukekelguga ümber ümber maja spordi tegemine. Et mis edasi saab, mis see kõige sirgem sihtel silma ees on või te elate päeva korraga ja väga nagu pikalt. Ta ei mulle väga selged sihid ja ainult alati on ju, peab arvestama, et iga kord ei pruugi asi atakke minna, iga kord ei pruugi nad välja minna ja praegu rõõmustavad selle üle, et see näitus, mida ma planeerisin, plaanisin ja tahtsin teha tänu kõigile nendele, kes kaasa aitasid, sai teoks ja võib-olla selles suhtes, et no hea küll, et mis, ma tahan siis oma vaipu näidata, aga võib olla ka sellepärast, et see suund, mida mina tean, et sellel oleks ka olemise õigus, näitamise õigus ja nii nagu avamine näitas, et ega just huvipuuduse üle ei saanud kurta. Suur aitäh, Anu raud. Ja teile, armsad kuulajad, ilusat ilusat pidupäeva. Kõigile neile, kes jaksavad ja tahavad. Võite minna vaatama Anu Raua näitus, Eesti asi, võite mõnda teise Eesti toredasse väiksesse muuseumisse minna, tähistada seda päeva iseenda ja oma lähedastega ja, kuid ei saa kodust välja minna, siis loodetavasti aitab teid Eesti rahvusringhääling, Eesti Raadio, Eesti Televisioon ja toob teile siis need pidulikud sündmused koju kätte, ilusat vabariigi sünnipäeva ja veel kord südamest aitäh Anu raudsaatesse tulemast. Aitäh.