Reporteritund. Reporteritund. Reporteritund. Tere, sellest saab need täpselt nädal, kui Postimehes ilmus kultuuriminister Rein Langi pikk intervjuu, millest võis välja lugeda, et paberraamat tud enam riigi toetust ei saa. Et nende asemel arendab riik jõuliselt e-raamatuid ja raamatukogud, mis enamasti maal on sellised mõnusad kooskäimise ja jutu Westmise kohad lisaks lugemisele ja laenutamisele. Et nendest kui uutest omamoodi sotsiaalvõrgustikes tahaks kultuuriministeerium distantseeruda. Niisugused revolutsioonilised ideed said muidugi kirjanike ja lugejate ja kirjastajate ja raamatukoguhoidjate hämming osaliseks. Täna ilmus nelja kuni nelja niisuguse koondorganisatsiooni avalik pöördumine. Ja mulle tundub, et ministeeriumi ametnikud on oma selgitustes asunud poliitikust ministri sõnu natukene üle seletama ei hakka pehmendama. Me kuulame tänases saates asekantsler Ragnar Siili intervjuust seda ja mõni tund tagasi, kui kui ministeeriumi kantsler Paavo Nõgene avas kultuuripärandi aastat, siis ta ütles ka Rein Langi intervjuu kohta. Et seda intervjuud digiraamatust me loeme 20 aasta pärast hoopis teistsuguste tunnetaja mõtetega kui täna. Aga me ei saa elada ette või tulevikus. Me elame täna oma elu ja reporteritunni stuudios on kolm külalist. Tartus on kirjanik Berk Vaher Kirjanike Liidu Tartu osakonnast. Tere. Tallinnas on kirjastuse tänapäev peatoimetaja Tauno Vahter. Ja lilleküla gümnaasiumi emakeele ja kirjanduse vanemõpetaja Edward, kes tervist ja õpetaja, kes esindab ühtlasi emakeeleõpetajate seltsi, kes on ka avalikule pöördumisele alla kirjutanud, nagu ka Eesti Kirjastuste Liit, Eesti Kirjanike liit ja Eesti raamatukoguhoidjate ühing. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Nüüd enne kui me kuulame Kultuuriministeeriumi asekantsleri täna varahommikul antud intervjuud. Ma palun saatekülalistelt lühikest põhjendust, kas Te liitusite niisuguse avaliku pöördumisega või miks te kirjutasite selle alla või miks te selle üldse kirjutasite, alustame kirjanikest, palun. Kirjanike Liidu puhul tuleb seda ennekõike küsida Karl Martin Sinijärvelt, kes sellele alla kirjutas, aga ma arvan, et tal oli ka liidu liikmete toetus olemas ja ennekõike kirjutasid kirjanikud sinna alla sellepärast et kirjanike poolt tundus kogu see ideestik vägagi läbi. Mõtlematuna. Nii yht ideestik digiraamatule ülemineku puhul. Jah, ja kõik sellega seonduv see miski elanikesse puutub litsentsid, laenutushüvitised kõik see tundus rapsaki välja öelduna ja ei tundunud väga pädev. Nii Kirjastuste Liit, Tauno Vahter, miks teie sellele alla kirjutasite või selle teksti kirjutamisel osalesite? Ma arvan, et see oli suures osas just reaktsioon suhtumisele. Seal oli kaks peamist teemat, oli siis raamatu kogudelt rahvaraamatukogudel riigipoolse finantseerimise äravõtmine kuna siis kas ministeerium, ütleme siis minister käis selle välja justkui täiesti iseenesestmõistetava mõte, et aga riik ei pea ju toetama rahvaraamatukogusid. Aga see lause vähemalt meie hinnangul on täiesti laest võetud, sest võib leida terve reaakte seadusi, kus on sõnaselgelt öeldud, et rahvaraamatukogude toetamine on peale omavalitsuste ka riigi pädevus, riigi kohustus. Et sellega ei saa nõus olla ja teiseks oli sellise käibemaksu teema, millest on mitu korda juba räägitud ja minister nüüd eitab, et üldse kordagi oleks arutatud käibemaksuraamatute käibemaksu tõstmise teemat. Aga see avaldus tõusis ometigi sellest, mis ta ise on öelnud. Ehk eelmise aasta lõpus veel vabariigi valitsuse pressikonverentsil ja ka hilisemates intervjuudes, kui ta on rõhutanud seda, et meie toetame ikkagi ühtlaseid maksutasemeid, et raamatute käibemaksu erand on kasutu ja see kõik tundus sellise ettevalmistava ette valmistama lükkeli sellele, et võib-olla käibemaksu tõstmine ikkagi plaani võtta. Sellepärast sellele reageeriti. Sest kui sügisel korra juba tuli see lainet, räägiti raamatu kogudelt riigi toetuse äravõtmisest, siis. Sellist lauset nagu nüüd see aasta välja käidi, ehk et riik ei pea üldse toetama. Rahvaraamatukogusid sellistel sügisel ei olnud, nii et ministeeriumi seisukohad on ka ajas muutunud ja seetõttu muidugi hakatigi muretsema, et et võib-olla minnakse siis ka käibemaksu kallale. No nüüd me kuuleme siin järgnevast intervjuust, et seda käibemaksu ei tõsteta ja seda loeme siis ka tänasest Eesti päevalehest, Kultuuriministeeriumi nii-öelda vastusest sellele avalikule pöördumisele ma lihtsalt tahan öelda veel seda, et minister oma intervjuus Postimehes Tauno Vahter, kui ma õigesti mäletan, ütleb, et et siit riik ostab raamatukogule lauad, toolid maksab palgad, et kas see oli kultuur, et miks seda peab Kultuuriministeeriumi arvelt maksma või rea peal. Noh, kultuur ongi erinevad asjad, et see on see paljuräägitud raha betoonipanemine, et täpselt samamoodi nagu üks osa kultuurist on loomise toetamine, siis sellega on ka selline füüsilisem pool, et tõesti on vaja ruume, seadmeid ja mida iganes. Nüüd emakeeleõpetajate selts, õpetaja, kes miks teie alla kirjutasite? Emakeeleõpetajad on need, kes tegelevad tulevaste lugejatega ja kui ei oleks emakeeleõpetajaid ja kui ei oleks neid kirjanduse õpetajaid ja neid keeleõpetajaid, kes noored raamatute juurde viivad, siis poleks ka tulevikus lugejaid. Ja samamoodi on emakeeleõpetajad need, kes harjutavad noori varakult kasutama raamatukogu ja poleks vaja ju ka raamatukogusid, kui poleks inimesi, kes sinna lähevad. Nii et see on ka see põhjus, miks emakeeleõpetajad sellele pöördumisele alla kirjutasid. Niisiis, neli organisatsiooni, kes on eestikeelse kirjasõna kaitseks välja astunud, aga kuulame nüüd ministeeriumi asekantsleri Ragnar šiiliga tehtud intervjuud kelle põhisõnum on see digiraamat ei, tulepaber raamatu arvelt jääd, raamatute käibemaks ei tõuse ning me alustasime sellest eesti kirjanduse programmist, mida kultuuriministeerium omalt poolt toetab. See programm on sellisel kujul olnud taotlemiseks avatud juba palju-palju-palju aastaid, nii et see ei ole mitte midagi uut. Ja sellel aastal on selle programmi maht pärast pikki masu aastaid oluliselt tõusnud kuskil 65-lt 1000-lt eurolt 120000 euroni, nii et peaaegu kahekordselt. Selle programmi eesmärk on ühest küljest tõesti toetada rahvuskultuuriliselt olulise väärtkirjanduse väljaandmist. Siin me peame esmajoones silmas näiteks eesti keele sõnaraamatuid, keele käsitlusi, bibliograafiliste teoste väljaandmist, kultuurilooliselt oluliste albumite väljaandmist. Näiteks on Sid toetatud etümoloogia sõnaraamatu väljaandmist eelmisel aastal. Sellest programmist toetatakse oluliste rahvuskultuuriliste teoste tõlkimist teistesse keeltesse, näiteks toetasime eelmine aasta tõde ja õiguse prantsuskeelset väljaannet. Ehk siis see on selliste väga suuremahulist olulist teost, mida nii-öelda turu tingimustes välja anda pole, pole võimalik selliste teoste toetamist. Aga lisaks sellele on selle programmi põhifookus ikka selliste toetavate tegevuste lugemisharjumust soodustavate tegevuste toetamine. Seetõttu siit programmist toetatakse näiteks kirjandusfestivalide korraldamist. Siit saab nad näiteks head read toetust. Siit toetatakse kirjanike esinemisi raamatukogudes, koolides ja teistes avalikkuse ees. Ja nüüd siis uue teemana. Esmakordselt lisandus siia rahvuskultuuriliselt oluliste tekstide digiteerimine, e-raamatuna avaldamine. Selleks on loodud ka komisjon sinna komisjoni kuuluvad. Kas me võime välja tuua, kui suur osa 120-st 1000-st eurost läheb nüüd aastal 2013 oluliste väärtteoste digitaliseerimiseks? No kõigepealt oleneb see muidugi laekunud taotlustest ja 14. jaanuaril oli taotluste tähtaeg ja nad Veltsi postiga täna-homme meieni jõuavad need, mis ma näinud olen, nende mahtu arvestades ma arvan, et summa jääb kuskile sinna 10 15000 euro kanti. Ja sellest rahast on vaja maksta ka teoste tasuta kasutamise õiguse eest. Selliseid raamatuid esitletakse ma nüüd vaatasin neid laekunud taotlusi tänase seisuga ja väga suures osas on seal sellist raamatute digiteerimine e-formaati, mille autoriõiguste kehtivuse tähtaeg on tänaseks lõppenud. See on siis raamatut, mille, mille autori surmast on möödunud enam kui 70 aastat ja need on nagu peaasjalikult see põhipõhigi. Riik on ka varem aastate jooksul ja ka sellest samast programmist toetanud raamatute digiteerimise, noh siin 2005.-st 2008. aastani on läinud siit päris päris olulised toetused sinna. Aga ma tuletan meelde, et neil aastatel tegeleti raamatute kelleerimisega ehk siis viidinaatil arvutist loetavaks formaati. Ja ka täna on, on näiteks võimalik Eesti Kirjandusmuuseumi koduleheküljelt lugeda terve rida. Millest meie nüüd räägime, mis on nüüd nii-öelda esmakordne on see, et meie ei telli mitte raamatute öelda pilte, mida on võimalik arvutiekraanilt lugeda, vaid me tellime e-formaat, pits on siis üks failiformaat, mis on loetav pea kõikides erinevates lugerites, nutitelefonides, tahvelarvutites ja nii edasi. Eks me tegelikult tellime formaati, mis oleks kasutatav väga paljude väga paljude erinevate vahendite poolt, nii et selles mõttes on siin erinev. Aga ma kindlasti tahaksin rõhutada, et need e-raamatuid, need, mida me tellime, ei tule mitte mingil juhul nii-öelda tavaraamatute arvelt. Nagu ma ütlesin, e-raamatute jaoks tõsteti oluliselt seda programmi tõsteti palju rohkem, kui see raamatute peale läheb, seda esiteks. Ja teiseks nüüd sellest programmist, mida me räägime, ehk siis kultuuriministeeriumi kirjandusprogrammist on toetatud aastate jooksul, nagu ma ütlesin, väga spetsiifilisi väljaandeid ja tegelikult väga väike arv. Näiteks eelmisel aastal soetati Kultuuriministeeriumi programmist 15 raamatu väljaandmist ja selle toetuse jätkamine on ka käesoleval aastal plaat. Nii et siin ei ole mingisugust nii-öelda muutust, suurem osa toetusi riigi raha, mis läheb raamatute väljaandmisele. Siin on olnud meediast palju juttu, et et nüüd hakatakse e-raamatuid andma välja tavaraamatute arv. Ma kinnitan, et suurem osa ka üle 10 korra suurem eelarve, kui meie programmi tuleb Kultuurkapitalist. Kultuurkapital toetab sadade raamatute väljaandmist. Kultuuriministeeriumil ei ole ei huvi ega soovi ega võimalust mõjutada mitte kuidagi Kultuurkapitali otsustamist, seal on oma sõltumatu ekspertidest koosnev sihtkapitali nõukogu. Nemad otsustavad, kes seda toetust väärib. Ja siin kultuuriminister kindlasti. Missugune on Dicki raamatule ülemineku ajakava? No ega digiraamatule nii-öelda üle minna kuidagi riiklikult või käsu korras ei saa. Ekspegi raamatute kasutamine on kõikjal maailmas selline suhteliselt pikaaegne protsess. Meie oleme küll nüüd oma protsessidelt siin teistest Euroopa riikidest pisut maha jäänud, kui vaadata siin, kui palju teistes riikides eramatuid loetakse. Milles see probleem on? Probleem on nagu täna selles, et kui nüüd mõelda, et mis paneb inimest kõigepealt soetama endale kas siis lugerit või, või nutiarvutit tahvelarvutit või, või, või muud vahendid, et see peaks olema see tasuta sisu, mis on kättesaadav ehk siis kuiva osta lugeri? Ma ei pea hakkama kohe ostma täishinnaga nii-öelda e-raamatuid vaid et mul on olemas kättesaadavalt nagu oluline osa tasuta sisust, see on motivatsioon üldse minna üle nii-öelda e-raamatule, hakata ennast harjutama e-raamatu kasutamist. Ja siis see loogika on selles, et kui ma juba olen kasutaja ja juba on mul kättesaadav selline tasuta sisu, siis sealt nüüd üle minna ka e-raamatute ostmisele, nii nagu oleks normaalne. Mul on luger ja ma ostan raamatuid. See peaks olema suhteliselt loomulik, saab täna kahjuks on nii-öelda tasuta kättesaadav ikkagi väga tagasihoidlik valik raamatuid. Üksikud siin Ernst Enno raamatut üks kaks Tammsaare raamatut, mis siin e-raamatupoodides on saadaval, aga noh, see ei ole väga motiveeriv. Ja mida me teha tahame, ongi me tahame tuua kõigepealt rahvuskultuuriliselt olulisi kirjanduse tasuta kõigile e-raamatuna kätte. See oleks väga oluline kõikidele uurijatele, see on oluline noortele lastele, kes peavad, eks ju koolikohustuslikus kirjanduses neid teoseid lugema, see on kõigile huvilistele avab uusi võimalusi ja nüüd sealt siis üleminek tavakauplemisel ehk siis inimese ostavad e-raamatuid raamatupoest. See peaks olema siis juba järgmine samm ja tegelikult juba kallim. Praegu, kui minna näiteks raamatupoodide veebipoodidest, et seal on juba e-raamatuna päris suur hulk eesti teoseid kättesaadavad, nii et, et kas see valikuid väga halb ei ole. Rääkis Kultuuriministeeriumi asekantsler Ragnar Siil Berk Vaher Tartu stuudios. Öelge, kas nüüd, kui on kinnitus, et e-raamat ei tule paberraamatu arvelt, kas need on mured maha? Oi, ma kuulasin suure huviga seda ja kahju, et Sagnasiili või ka ministrit ennast pole siin meiega saates. Minul tekkis kohe küsimus, et kui see, mida Ragnar Siil nüüd esitas, on riiklik kultuuripoliitika, siis mida minister Postimees esitas, need olid kaks täiesti erinevat juttu. Jääb mulje, et minister tuli Postimehesse mitte riikliku poliitikaga, vaid oma isiklike luuludega. Ja kui minister tuleb ministrina andma intervjuud ja räägib oma isiklikest luuludest, mitte kultuuripoliitikast, siis tekib küll küsimus, et mida ta seal ministeeriumis teeb? Ei, kindlasti ei ole need probleemid maandatud. Ma viitaksin ühele lausele lange intervjuust, mis mulle kõrvu kõlama jäi, et probleem on kommunism neis enestes. Ja noh, On ju kehtetud tikute kõrkus sündroomist, mis paneb endast meie-vormis rääkima paljutki nendest mõtetest, mida lang välja käis ja mida Ragnar siinselt päriselt ei lahendanud, viitavad teatavale kommunistlikule suhtumisele. Sellele kõik tuleb kätte saada tasuta sellele, et kirjanikud justkui oleksid valmis oma litsentse niisama praktiliselt ära andma ilma piiranguteta kasutamiseks, nii et siin on hulk lahendamata küsimusi. Kas veel keegi saatekülalistest õpetaja, kes või Tauno Vahter tahab Ragnar Siili hinnangutega väidelda, palun. Tauno Vahter. Ma mõnes mõttes kinnitaks seda, Berk Vaher ütles, et need käärid siin nüüd selle mõnes mõnedes intervjuus läbi käinud mõtet ja praegu Ragnar Siili öelda vahel on kahtlaselt suured. Sest minister siiski rääkis märksa ulatuslikumalt programmist kui nüüd. See üks kirjanduse toetusprogramm, mis tegelikult on, on väga väike osa kogu riigi rahakotist või Kultuuriministeeriumi rahakotist, aga seda on väga mugav välja käia. Ja see on üks väheseid summasid, mida on tõstetud viimastel aegadel, selle siis tõusis umbes 60-lt 1000-lt umbes 120000 euroni. Aga kui me mõtleme, et sinna tuleb sadu ja sadu projekte ja see on umbes siis, mis ta on kroonides 1,7 kaheksa miljonites, et kõigi nende vahel ära jagatakse, siis see on tegelikult suhteliselt väike raha. Et probleem ongi just selles, et kui minnakse selle kallale, mis tuleb Kultuurkapitali kaudu või siis see raha, mis jagatakse raamatukogudele ja mis on hoopis teistsugused summad. Ja ühtlasi ei saa nõus olla mõnede väidetega siseesiteks. See, et justkui Eesti oleks tublisti maha jäänud oma e-raamat on majanduse osas. See ei ole tõsi. Eesti on kindlasti maha jäänud, kui võrrelda USA või Suurbritanniaga aga inglise keeles inglise keelses keeleruumis on suured raamatupoodide ketid mis veavad e-raamatu arengutes, toimub hoopis teise loogikaga. Teistes Euroopa riikides on olukord sarnane meiega või näiteks Skandinaavias on ma ütleks e-raamatute turg tegelikult isegi maas Eesti olukorrast. Et see vahepeal kõlanud vastandus, justkui probleem oleks selles, et kas teha e-raamatuid, paberraamatuid ja et kirjastajad ei taha teha e-raamatuid, on vale probleemipüstitus, sest e-raamatuid teevad geokirjastused. Me teeme neid pidevalt, aga lihtsalt me ei ole veel. Me ei ole veel lihtsalt oma turuga seal. Et inimesed oleks valmis neid vastu võtma. See harjumus võtab ikka oluliselt kauem kui üleminek siin, ma tea VHS kassetilt DVD dele, mis olid niivõrd vähe aega kasutusele, aga mõtelge, kui kaua on olemas olnud raamat. Et see lihtsalt inimeste harjumus on ikkagi palju pikema-aegsem protsess, kui siin mõni aasta. Nii et ei ole päris kohatu paralleel, võib-olla võrdlus elektriautodega, et me ei saa otsustada, et riik nüüd otsustab toetada edaspidi ainult elektriautode toetust, kuna teame väga hästi, mis need elektriautodega on juhtunud, mis siia kampaania korras sisse osteti ja mis mõjus välisajakirjanduses kindlasti väga innovatiivse märgina. Aga sisulisi probleeme siiski veel palju, et me peame lihtsalt ootama, kuni inimeste huvi jõuab järgi. Praegu Me lihtsalt oleme veel selles hetkes, kus loetakse rohkem paberraamatuid. Ja nüüd, kui tulla veel selle kõige kummalisemad punkti juurde ehk et riik arvab, et sisu peaks olema tasuta siis noh, see oli täiesti, ma ütleks ülivõrdes kõige kummalisem selle selle ettepaneku juures. Kuna sisuliselt riik võtab endale siis kirjastuse funktsiooni ja otsustab hakata neid levitama. Ma ei leia küll ühtegi põhjust, miks peaks hakkama riik levitama tasuta uut kirjandust, ma saan aru, et mis puudutab klassikat, eriti seda, mis on autoriõigused juba vaba, siis selles ei ole mitte midagi halba, kui mingit riigiga seotud institutsioonid neid digiteerivad. Ja need põhimõtteliselt on olemas ka selles vormis. Aga kui hakatakse riiklikult uusi tekste tegema kättesaadavaks, nagu siin seati eeskujuks Norra süsteem, mis seal lihtsalt suurte naftarahadega kinni makstud ja ei sobi Eestile mitte kuidagi siis kardetavasti nii. Lugejate autorite kirjastajate jaoks muutub olukord ikkagi kehvemaks kui praegu. Nii mis kooli õpetaja ütleb, kas see on, mis selles siis halba on, kui saab kirjandusteose sisu tasuta kätte? Aitäh. Mulle väga meeldis see mõte, mida, mida öeldi, et kohustuslik kirjandus on lugedites tasuta kättesaadav. Ma usun siiralt, et kultuuriministeeriumil jääb hetkel kohustuslikust kirjandusest selline iganenud või päevinäinud nägemus, sellepärast et uus õppekava suunab just nimelt õpetajaid sellele, et kasutataks võimalikult palju uusi põnevaid kaasaegseid, teistsuguseid raamatuid. Et tõepoolest on tore, kui meelised, karrid ja tasujad on neelukaris tasuta loetavad. Möönda tuleb tõika, et meeliselt Carlyde tasujad on sellest ajast, kui kooliraamatukogude kooli raamatukogud said raamatuid tuhandete kaupa. Nii et igal emakeeleõpetaja seal on 50 meelist ja 100 karrit riiulis ootamas. Aga tänapäeva lapsi kahjuks meelise ja Carryga ei arenda ja lugema ei meelita. Et tasuta lugemiskannatus on ka lugemiskannatused, pigem oleks siis see, et saaks lugemisrõõmu ja lugemisrõõmu raamatutest, mis oleks kaasaegset köitvad 21. sajandi inimesele. Aga kui, siis nüüd pannakse kõik need Kristiina kassi ja muud toredad nooremale põlvkonnale mõeldud tekstid lugerisse, et saab sealt kätte, et kohe terve klass loeb, mis võib selle vastu olla, sellepärast ei saagi mitte midagi. Miks mitte? Jim Ashilevi? Ma olen elus olemise tunne, olla kasutage nii. Jürgen Rooste, Fixi ma usun, et seda saaks kohe gümnasistide ka lugeda ja arutleda, miks mitte ilus idee. Aga ei, ei ole teostatav. Kui on raha nii palju, aga summa oli natukene muud. Ma arvan, et kaasaegsed kirjanikud ei ole nõus sellise piskuga, et nad saavad väikse kopika ja siis. Ja siis saavad kõik neid raamatuid tasuta lugeda. Jah, ma hakkaksin kerge, vahel. Ma kuulen, te kirjutate kogu aeg. Jah, siin on nii mitu teemat, et et ei pea millest kinni hakata, aga kindlasti sellest raha teemast jah, et kui nüüd ministeerium arvab, et see 120000 eurot kogu kirjandusvaldkonna peale riiklikult on mingisugune arvutus, siis noh, tegu ei ole mõne kahtlase tegevusega tippjuhi kuue kuupalgaga vägagi. Ja kui me mõtleme kõikidele nendele funktsioonidele, mida Hagna siin nüüd ette luges, mida selle rahaga teha tuleks ja jagame siis need need selle raha peale ära, sest me näeme, et teda on ikkagi üsna kaduvväikesed summad. Aga tõepoolest Edwardile on õigus. Et ega kirjanik päris selliste summadega kindlasti rahul ei oleks. Õigupoolest on siin küsimus, et millistest summadest me üldse räägime, et praegusel hetkel küll ministrina on öelnud, et need summad on läbiräägitavad kuid mingeid kalkulatsioone pole näinud ja ma kahtlustan küll, et ministeeriumi ametnikud ei kujuta ettegi, milliseid summasid kirjanikud võivad nõudma hakata. Sest et kui me räägime nüüd sellest, et need litsentsid peaksid olema ilma ajalise territoriaalse piiranguteta, siis see on tõepoolest puhas kommunism. Kirjaniku ja publiku suhe on dünaamiline. Kui kirjanik kirjutab ühtäkki teose, mis avaldab suurt tähelepanu nii siseriiklikult kui välismaal siis tähendab see väga märkantiilsetes terminites räägituna, et tema hind tõuseb. Tal on õigus oma litsentside eest hakata rohkem küsima. Kui ta on see litsentsi ühel hetkel odavalt teha müünud pigem ilma igasuguste piiranguteta, siis tal ei ole võimalus enam seda oma tõusnud väärtust seal rakendada, seda raha küsida. Nii et õigupoolest on väga kummaline, kuidas minister töötab vastu sellele, mida te oma erakond toetab turuloogikale. Tauno Vahter. Jah, ma mõtlesin ka kahte asja selle sama asjaga seoses nimelt üks on siis see, et, et kui nüüd riik niimoodi tehniliseks minnakse, ostab tõesti ära selle litsensi autorilt e-raamatu jaoks, et et mis sellest siis õieti halba on, et miks ta, miks ta on kahjulik või miks ta võib olla kahjulik, et ma rõhutan, et klassika puhul ma ei näe nagu erilisi probleeme üks väheseid probleeme, et klassikast hakatakse vähem tegema paberraamatuid. Et kas see on vajalik, noh, see on juba see filosoofiline küsimus. Aga kui ütleme, et tõe ja õiguse viis osa on vabalt alla laetavad internetis olemas, siis noh, see võib ikkagi selle võrra müüki mõjutada, et Kirjastus ei näe põhjust paberraamatutena teha, kuna kardab, et seda ostetakse nii vähe, et et parem parem mitte hakata tegema paks raamat ka veel pealegi siis teine asi on tõepoolest siis sellised menukamaid raamatud. Need on ikkagi eesti kirjanduses ka arvestatav kogus, millest kindla ajavahemiku järel tehakse taasmani kordustrükke. Kui nüüd on olemas e-raamat pidevalt vabalt allalaetav, siis võib üsna kindlalt arvata, et kuigi praegu on e-raamatut kasutajaid vähese ju ometigi kasvab ajaga. Et see tähendab seda, et kordustrükid ja järgi ei ole enam erilist vajadust, autorihonorar aga on tavaliselt seotud kahe kolme konkreetse numbriga, üks on siis see, et mitu aastat selle avaldajale on õigus seda müüa ja teine on see, kui paljude kindla tiraaži pealt, et raha saab, on autoril on kõige kasulikum loomulikult see, et kui tal on mõni varem ilmunud raamat, milles tehakse pidevalt kordustrükke sest niimoodi saab juba varem avaldatud asja eest raha. Kui nüüd hakkab kordustrükke vähem tulema, saate loomulikult vähem raha, nii et see on väga-väga otseselt hoop autori rahakoti pihta. Teine teema, mida nüüd siin ei olnud ministri arutades ka eriti täpselt just puudutatud. Et, et jutt oli just eelkõige eesti kirjandusest ja ilmselt osaliselt ka sellepärast, et et kuigi umbes 60 protsenti eesti silmuses raamatutest tõlked siis tõlgete puhul on selline käitumine täiesti välistatud. Tõlkelepingud välisautori või tema esindajaga on viis kuni 25 lehekülge pikad ja nad ei ole mitte mingil juhul nõus sellise variandiga, et hakatakse mingisugust teksti netis tasuta kättesaadavaks tegema kõigile. See oleks võimalik ainult mingisuguste ulmeliselt suurte summade puhul, mida mitte keegi kunagi maksma ei hakka. Küll nüüd me võime siis öelda, et, et noh, me räägimegi ainult eesti kirjandusest, aga see suhtumine ei ole ka minu arust päris õige, sellepärast et tõlkekirjandus rikastab ka kodumaist kirjandust, nendest kogemustest tulevad uued lugejad ja tulevad ka uued autorid. Ja täpselt samamoodi nagu oli juttu sellest, et kuidas selle koolikirjanduse soovitusliku kirjanduse kaudu L1 noortes üldse lugemishuvi äratada, siis loomulikult peab peale eesti kirjanduse seal nimekirjas olema tõlkekirjandust. Nii et ei maksa unustada ka väliskirjanduse teemat. Võtakski siit selle noored ehk meie tuleviku jutuks, et kas võib loota, et nemad siis, kui nad on harjunud tõesti, et see tahvelarvuti ja nutitelefon ja võib-olla ka e-lugeri järgmiseks on meil kogu aeg käeulatuses, ükskõik, kas nad on onu ärkvel või, või nad magavad, et, et võib-olla siis nemad on see järgmine põlvkond, kes võtab e-raamatu omaks, loeb seda Parema meelega kui digiraamatut. Kas, kas see lootus kannab digiraamatu ideed edasi? Ma julgeksin väita, et see praegune tehniline revolutsiooni mõte ei pane küll rohkem lugema, kui ta praegu loeb. Mesiksin emakeeleõpetajad, kirjandusõpetajad on need, kes hetkel noori suuresti sunnivad lugema. Ma püüdsin oma peas kokku arvutada, et kui palju oma nii 200-st õpilased, keda ma õpetan, kui palju ma tean neid, kes peale minu sunni võtavad veel vabatahtlikult raamatuid kätte. Kaks ja kolm oskama nimeliselt välja tuua 200-st, võib-olla neid on rohkem, ilma et ma teaksin, loevad varjatult, aga kolme ma tean kindlasti nimepidi, et nad loevad rohkem, kui ma annan. Ja mina annan raamatu kuus nendele lugeda. Rääkisingi emakeele õpetajatega ja näiteks mõni innovaatilise nägemusega. Innovaatiline kool on kinkinud tublidele lõpetajatele lugerid. Eelmisel kevadel kingiti lugerit sügisene ülevaade näitas, et nii mõnelgi seisavad need lugerit veel pakendis ilma lahti võtmata. Olen soovitanud ja suunanud nooriga kasutama keskraamatukogu elektroonilist lugeja laenutuste ellu, kus, kus saab siis raamatu endale arvutisse sikutada. Ja need noored, kes on seda võimalust siis kasutanud, on öelnud, et paganama ebamugav on see, et, et ei ole. Et ei ole nii mugav lugeda kui ikkagi raamatut. Et selline tähelepanek ja noored, kellel on neelu karide olemas, nad sealt küll ka midagi loevad, aga siiski tagasiside emakeeleõpetajatele on see, et paberraamat on siis ongi mugavam või veel mugavam kui, kui selle krooniline. Lappamine isegi gümnaasiumiealisele noorele kes on, kes on avatud kogu uuele tehnoloogiale infotehnoloogial, isegi temale. Ja hetkel ma räägingi gümnaasiumi noortest, isegi neile on paberraamat mugavam. Isegi neil on paberraamat mugavam, see tehniline revolutsioon kõlab küll ilusti, sellepärast et mida ma koolis näen, on ikkagi see, et noored ei ürita enam mitte konspekteeridavaid üritatakse oma tehniliste vidinatega pilt teha, siis see pilt siis lapatakse neid pilte, et mitte ei kirjutata, vaid õppimine on natukene muutunud pildilisemaks. Ma usun, et raamatu lugemine on siiski see, mis arendab veidikene rohkem kui lihtsalt näpuga ekraanil. Libistamine. Kas see on muusikakirjaniku kõrvadele, Berk Vaher? Ja kindlasti, aga ma tooksin veel sisse selle, et et lugemisharjumus algab ju kodust ja ja menutee kihenduse juurde sai kahtlemata algul see mitte ainult tänu sellele, mida ma lugesin vaid tänu raamatutele, kui sellistele lugemine on tegelikult sünesteetiline kogemus. See, kuidas need raamatud on kujundatud lapsele kindlasti oluline on see, kuidas on illustreeritud kuidas nad on erinevates formaatides, kuidas nad lõhnavad. See on kindlasti kõik see, mida ma oma lapsele tahaksin edasi anda, sellepärast et see, see ajendab inimest mitmekülgselt, soojendab inimese aistinguid, tundeelu. See tekitab inimeses isikliku kultuurimälu, mis on väga mitmekülgne ja kogu selle protsessi juures üks muhe punkte. Minu jaoks ongi see, et, et seal kõike ühtlustab kogu see tekstipagas, selle see formaadis ühtlustub ja minu meelest tähendab see kuigivõrd isiksuse laienemist. Kas te, ma küsin veel Berk Vaheri käest seda, et, et kas kirjanikul on veel ka see mure, et kirjastus võib-olla ei taha võtta iga kord, no kui me nüüd räägime digiraamatust tulevikust, võtta äririski ja meelsamini annab välja ainult selle käsikirja, mis tõesti müüb ja, ja kui, kui see müügiargument on ka kirjastustel praegu tõsine argument, siis digiajastul ehk võib-olla seda enam, kuidas kirjanik Kuule tundub võimalik jah, aga vähemasti nende praeguste plaanide kohaselt ju kehastused pigem kannataksid raamatukogude ostud. Mason, Tauno on siin minuga nõus, on igale kirjastusele tugevaks toeks. Ja kui raamatukogudel kahaneb järsult võimalus soetada riigi vahenditega paberraamatuid, siis see on ka lööb kirjastustele, nii et see kaalutlus, mida üleüldse välja anda, muutub veel rangemaks. Tingimata sisuliselt angemaks. Nonii. No see on kindlasti nii, sest teatud raamatute puhul, eriti siis Eesti päritoluraamatute puhul ja koolis käsitletavate raamatute puhul raamatukogud võivad osta tiraažist isegi paarkümmend protsenti ja, ja noh, mõnikord see paarkümmend protsenti ongi see, mis mis üldse selle üle üle üle andmise piiri nihutab, sest muidu võiksid need kahjumisse jääda, nii et kindlasti see mõjutab üsna üsna selgelt Edward, kes me arendame raamatut lugedes tekstiga töötamise oskust väga suuresti. Ma usun, et kõigil täiskasvanutel on raamatuid, kus on korduval lugemise jooksul jooni alla tõmmatud parimatesse kohtadesse. Kuskil on vahele pandud järjehoidja paberist rebitud ribad. Tekstiga on tööd tehtud, osatakse peast tsiteerida meistrit, Margaretaat osatakse peast tsiteerida triumfikaart. Hüvasti, relvad ja nii edasi, sellepärast et need on korduvalt läbi töötatud, need on markeeritud, seal on mingi omamoodi pärand juba raamatus sees, igakordsel lugemisel võib-olla, või uuel lugemisel saadakse uusi kogemusi, tehakse uusi märkmeid, täiendusi kui hetkel on noorel sageli Se võimalused. Mõningatele mõningad raamatud on neil kodus olemas ja kodust võetud raamatuga. Emakeele õpetajatena oleme soovitanud julgelt võtta harilik teese väike märge, pane paber vahele jätta meelde, kus midagi on. Loo endale seoseid. Siis ma pelgan, et tehnilisest vahendist raamatut lugedes jääb kogu selline suhtlev lugemine ära. Miks meil on uus emakeeleõpetus, emakeele eksam tehtud tekstikeskseks, et õpilane peab lugema teksti, kardetakse, et noored ei enam tekstist aru. Peab rohkem lugema töötama tekstiga. Kas arvutiekraanilt lugemine on tekstiga töö võib-olla tõesti nii palju, ma tean, et ajalehetoimetajad sageli pringivad leheküljed välja ja teevad kõike käsitsi, et nad ei suuda ei toimetada ega parandada arvutiekraanilt. Kas see lugeri ekraanil saan teksti manustada niimoodi, et ma olen suhtlev, arenev ja kaasamõtlev lugeja? Tauno Vahter. No ütleme, et e-raamatunäitusi aste vastaks selle peale, et saab, et puhttehniliselt on need võimalused olemas, puhttehniliselt on see võimalik, aga reaalsus? No ma kardan ikkagi, üha rohkem on see, et et noh, kuna nüüd räägitakse, et et lugeri pealt see e-raamatu lugemine läheb tahvelarvutitesse. Tahvelarvuti ei ole ju ainult lugemise jaoks, tahvelarvuti on niisugune meediakeskus, sa saad teha mida iganes seal ja see tähendab, et raamat on 1000-st võimalusest veel rohkemast ja see tähendab, et sul on kergem ja minna mingisuguse muu meelelahutuse teed. Ja noh, ma kardan, et kuigi ma tahaksin olla optimistlikum, siis ma kardan, et niikuinii see juhtub, et seal näha niikuinii see juhtub, et et noorte lugemus on halvenenud ja, ja ta halveneb sellega edasi. Ja kui nüüd sellega jääb lugejaid vähemaks ja siis ühel hetkel see jõuab ka ringiga sinna, et noh, kui kirjaoskus väheneb, siis mõnes mõttes kahjuks muutub ka ühiskond nagu rumalamaks plused raamatutel tiraažid vähenevad, kui raamatu tiraaž väheneb, kas teda siis üldse mõtet välja anda. Et siis me jõuame nagu selleni, et kuidas me üldse eriti tõlgete puhul eestikeelset raamatut avaldamist ette kujutama, et see muutub nii probleemseks, et keegi ei tea täpselt, mida see aeg kätte jõuab, et noh, kas see jõuab kätte viie aasta pärast, 20 aasta pärast, aga, aga kindlasti see on asi, mis tõstab pead. Et üha rohkem hakkab sisse murdma võõrkeelne kirjandus ja laboritesse ta tuleb lugerite kaudu, ta tulebki paberil, paberil tuleb ta juba praegu väga selgelt seda raamatupoodi vaatad eestikeelne raamat 20 eurot, sama raamat seal inglise keeles kaheksa eurot pärist palju inimesi hakkab juba seda inglisekeelset ostma ja see süveneb. Keeleoskus on inimestel paranenud. Et lugemisoskuse võib-olla kehvemaks läinud, aga keeleoskus on paranenud. Sellised asjad hakkavad üha rohkem tulevikus mõjutama, et et vot, kuidas seda eestikeelset teksti ruumi üldse pakkuda, siis. Berk Vaher mulle tundub, et kõik tänased saatekülalised ja, ja ka raamatukoguhoidjate ühing ma arvan, et rõõmuhõisete k e ehk digiraamatutulekut ei tervita. Ei tea, miks siis minister teist meelton. Ma ei tea, kust ta võtarlikud. Ma ei kujuta ette selles mõttes, et ma siiamaani ei pidanud teda kuigi paberraamatuvaenulikuks inimeseks. Huvitav olnud, vaadata, kuidas, kui nüüd need avalikud kirjad ministri vastu on on meediasse jõudnud, siis päris mitmes kohas on kasutatud seda pilti, kus ta loeb muhedal ilmel minu ja Tõnis Mäe kirjutatud Müümata naeru millest on muidugi hea meel, iseasi, kas need anti või, või pooldav reklaam, aga et see näitab, et tegelikult ise ei ole üldse paberraamatuvaenulik inimene, ma pigem kahtlustan siin, et et küsimus on võib-olla teatavas isiklikus edevuses, tahtes näidata mingisugust Leenak ennukat, visiooni tahtes provotseerida tahtes näida tuleviku inimesena, mis on kõik tulnud selle hinnana, et ta on andnud, et sisuliselt väga ebakompetentse intevjuu Saateaeg, kas Edward, kes soovisite lisada siia palun? Ma tahaks lisada seda, et tegelikult õpetajana vajaksin ma ennekõike raamatut, mida tunnis käsitleda. Mun tunnis 30 õpilast korraga. Kooliraamatukogud on minu meelest vaesu koti osas olnud aastaid, aastaid aastaid, võib-olla tõesti on need ajad möödas, kus 30 40 50 raamatut ühte ühte raamatut ühte nimetust raamatukogudesse toodi et oma koolis maaraamatukoguhoidjaga tõsiselt lunimis tööd tehes, kui ma ütlen, et mul on vaja 30, iidsete aegade lugude uus, ehkki ma saan 10, kui ma ütlen, et mul on vaja 30 võõrsõnade leksikoni, et igale ühele kätte saada lae kätte anda see laua peale, siis ma saan 20, et, et see on tõsine vastutulek. Aga kui nüüd raamatuid peaksid olema lugerites siis eile võtsin Apollo kodulehelt lahti. Apo kulub Apollo kodulehe lahti ja seal oli esimene luger, mis silma hakkas hinnaga 165 eurot. Kui ma mõtlen nüüd selle peale, et mul iga, kui ma õpetan kahtesadat õpilast, siis igal õpilasel peaks olema oma lugev ja kas siis igas lugeris on võimalik see, et Iidsete aegade lood või võõrsõnade leksikon või noortekirjanduse võistluse peateosed on koheselt vabalt kättesaadavad, nii et 30 noort loeb. Ma olen ikkagi aru saanud sellest, et üks luger võrdub üks raamat, et ei ole nii, et on üks raamat ja ma saan seda rahulikult 30-st lugemist tunnis lugeda, kui see nii oleks, oleks väga hea. Sarnaste raamatu puudumise probleemide ees on tegelikult peale minu veel kõik eesti emakeeleõpetajad, Anna, Põlvas, Vändras või Kärdlas. Seal võib-olla on keskraamatukogus ainult üks raamat, mida võiks tunnis kasutada. Mul on Tallinnas see eelis, et mul on keskraamatukogu haruraamatukogusid ikka palju rohkem. Et nii 20 30 raamatut ma saan Tallinna peale kokku korjata. Aga kui need on nüüd lugeris, kas see on siis hea või halb, aga kas iga lapsevanem peab nüüd oma lapsele lugeri ostma? No aga sisu on tasuta, nagu me kuulsime, Ragnar Siil. Intervjuus jah, aga, et kas, kelle soovitud või kelle nägemus sisulised asutan. Vaat nii, eks. Ma palusin, et kõik saatekülalised mõtleksid välja kultuuriministeeriumile kolm soovitust raamatute, kirjastamise ja raamatukogude asjus. Ja me alustame tänapäeva peatoimetaja Tauno Vahter-ist. Revolutsioonilise ettepanekuid mul ei ole, sest tõde ikkagi lihtne, esimene ja kõige tähtsam on ikkagi see, et rahvaraamatukogusid tuleb edasi toetada. See on selge, et need on üle riigi väga tähtis koht, mille kaudu inimesed üldse saavad lugeda või lugemisharjumust edasi kanda. Ja muidugi on see ka omavalitsuste kohustus, aga aga see ei tähenda, et riik peaks sellest loobuma. Teiseks on see, et et üldse oleks midagi luua, tuleb tekstide loomist toetada. See tähendab siis autorite toetamist ja kui ka sageli avaldumist toetust, sest päris paljude raamatute puhul on väga raske nii avaldada, et lõpeks kahjumlikult või isegi suure kahjumiga. No siin ütles, et meil on kultuurkapital ja kirjanduse Ja jumal tänatud, et meil on kultuurkapital, sest see on kogu selles süsteemis ilmselt kõige paremini toimiv lühipraegu. Lihtsalt loodame, et keegi ei hakka seal midagi väga lammutama. Ja kolmandaks ei oska muud soovitada kui lugeda. Sellepärast et see toetab teisest otsast, seda ei soovitaks seda teha ka ministril, kes on vähemalt eelmine aasta ajalehes öelnud, et iga tema eriline lugeja ei ole ja nüüd on siis võib-olla tagajärjed näha. Tartu ja Berk Vaher kolm soovitust ministeeriumile. Ma näen küll, et Kultuurkapitaliga saaks üht-teist ette võtta ja kui te panete tähele, kui skisoidselt ministeerium Kultuurkapitali suhtub, et siis, kui on vaja mingisuguseid konstruktiivseid muutusi, ütlevad nad, et meie kultuurkapitali siseellu ei sekku, see peaks olema iseseisev organisatsioon ja kui on vaja näidata rahastuslike saavutusi, siis on äkki kultuurkapital, suur osa sellest, mida ministeerium teeb. Ma näen siin seda, et näiteks kirjanduse sihtkapital peakski perspektiivis keskenduma ainult kirjastustoetustele ja kautonorehedele ühelt poolt ning loomestipendiumite ja teiselt poolt ja terve hulk funktsioone, mis on sinna praegu kokku kuhjatud, tuleks ministeeriumi alla tagasi võtta. See on siis ettepanek. Teine sellega seonduv on see, et see, mille minister küll tundub, et seadusi tundmata õhku viskas, et kirjandusfestivalid peaksid saama ministeeriumilt kolmeaastase lepingu. Seadused tuleks sinnamaani viia, et see oleks võimalik, sellepärast et niimoodi kvartaalselt kätt väristada festivalidele tegelikult tehti, ei sobi selleks, et eesti kirjandust rahvusvaheliselt tutvustada, et siia tuua suurepäraseid väliskirjanikke, et üldse Kanda festivalidele suuremat rahvusvahelist kaalu on pikaajalisemat planeerimist ka vaja. Ja, ja kolmandat raske tuua tegelikult Estonia ettepanekuid palju, aga ütleme siis väga laias mõttes see koostöö haridusministeeriumiga on kohutavalt oluline see, et rohkem elavaid kirjanikke tuleks koolidesse mitte ainult tunniks ajaks lapsi lõbustama, vaid ka keskendumisõpetajatega koos neid õpetama. Olen selle ise omal nahal läbi teinud, muide see, et tegelikult ka väljaspool Eestit koolitatakse eesti kirjanduse tõlkijaid on ka kohutavalt oluline teema ja siit avaneb tegelikult terve uus võimaluste gamma, mis, mis vajaks täitsa eraldi saadet. Edward, kes, Minu nägemus on, et ministeerium, emakeeleõpetajad, kirjanikud ja kõik teised asjaosalised peaksid investeerima tuleviku inimestesse. Neile, kes, kes 20 ja 30 40 ja ja veel aastate pärast võtavad kätte eestikeelse raamatu tunnevad eesti autoreid, arvavad, et Tammsaare, Kivirähk ja Kristiina kass ei ole ainult igavad, vaid tegelikult põnevad lugemised üle aegade. Nii et investeerida tuleks tegelikult inimesse, mitte ainult tehnikasse. Niisiis võin ma ainult siia lõppu korrata seda, mida ütles kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene täna, avades kultuuripärandi aastat, et digiraamat ja, ja e-raamat ja kogu selle kirjanduse digiteerimine, et et see võib-olla siiski ei ole tänase päeva küsimus, et see on ehk viie, 10 või 20 aastase pika vinnaga küsimus ja et ministeerium peab mõtlema ka nii pikkade aastate peale. Aga ma loodan, et emakeeleõpetaja, kirjandusõpetaja, kirjastajate esindaja ja, ja kirjanike esindaja on selles digiraamatu asjas suure osa vikerraadiokuulajaga ühel meelel, et see kõik on tulnud nagu Berk Vaher ütles, rapsaki ideena, et selle üle peaks hästi palju mõtlema, peaks paljud asjad põhjalikumalt läbi töötama ja alles siis selle ideega avalikkuse ette uuesti tagasi tulema. Kõikidele saatekülalistele, aitäh. Tänan kutsumast ja, ja õhtul kell seitse saab seda saadet taas kordusena kuulata samuti vikerraadio koduleheküljelt, kui see Elioni rikke järel uuesti tööle asub. Reporteritunnis reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt Vikkerraadio poee.