Tere, Beethoveni sõber on jälle siin, kalender tahtis, et oleme selle järjekorras 12. saate esimese eetri korraga kavas vabariigi aastapäevale. Mõistagi on see Beethoveni sõbrale rohkem järjekordse hea võimaluse eest viia jutt kodustele radadele, mida me seni sugugi vältinud ei ole. Lühikese elu elanud suuri heliloojaid teab ajalugu omajagu. Mehega oleme jõudnud rääkida Felix meelde poolteist kui Wolfgang Amadeus Mozartist. Esimene neist tähistas viimasena 30 kaheksandat teine 30 viiendat sünnipäeva. Itaalia helilooja Giovanni Batista Bergoleezi elas aga vaid 20 kuueseks jõudes sellele vaatamata endast mõjusa jälje maha. Aga jätame need võõrapärased nimed täna sinnapaika ja meenutada, ütleme, et ka meie endi keelemees ja luuletaja Kristjan Jaak Peterson elas vaid 20 üheseks ning meie esivanemate ülim püüd ja teostunud ime ehk Eesti vabariik ise jõudis enne aastakümneteks okupatsiooni ikke alla langemist saada kõigest 20 kaheseks. Ja kui veel meenutada tõde, et Eesti vabaduse eest võidelnud relvad vaikisid alles vastu 1900 kahekümnendat aastat ei rahulikku elu alles veel paari aasta jagu vähem. Kuid juba poole aasta pärast Tartu rahulepingu sõlmimist kaotas Eesti muusikaelu ühe oma säravama poja. Võimalik, et ühe parema, siinse organisti ja polüfoonia meistri läbi aegade samuti ühe mõistatuslikuma ja isegi arusaamatu isiksuse. Lubage, et tõstame selle tähendusrikkal päeval esile mehe, kellest muu maailm just palju ei tea, kelle kohta meil endilgi siin teadmised napiks jäävad. Kelle mahajäetud loomemaht jääb ehk tuhandekordselt alla Mozartile, sest tema heliloomingut kokku vähem kui tunni jagu, kuid see, mis sündis, sai otsa erakordselt küps ja väärtuslik. Räägime mehest, kellest sai uskumatult laia teadmispagasiga muusikaliteratuuri tundja ja kes lahkus meie seast. Et mitte kohe ausalt välja öelda, viis end ise hauda, vaid 30 seitsmeselt. Tänane Beethoveni sõber Peeter südast, mina olen Märt Treier, head kuulamist. 20. sajandi alguseks ei olnud juba pool sajandit varem Eestis ärkamistuhin kuhugi kadunud. See viimane eesmärk iile täpi vähe kinnitamine ehk omariiklus oli ju veel saavutamata. Ent Eesti riigi parimad pojad ja tütred ei istunud käed rüpes ka neil murranguliste aastatel, mil vabadussõda alles käis. Niisama hästi kui kunstirahvas, teab Pallase kunstikooli sündi. 1919. aasta sügisest oskavad muusikat inimesed nimetada tervelt kolme muusikakooli sündi. Samast aastast Tartus sündisid August nii Lenderi muusikakool ja eesti helikunsti seltsi Tartu kõrgem muusikakool, mis kahe aasta pärast üheks liideti ja veel neli aastat hiljem Tartu konservatooriumi nime kandma hakkas. Tallinnas asutati veel enne vabadussõja lõppu Tallinna kõrgem muusikakool millest kasvas neli aastat hiljem välja Tallinna konservatoorium. Seejuures tavatsevad muusika inimesed mugavuse mõttes sageli nimetada konservatooriumi, eks juba selle eelkäija Tallinn ei olnud vabariigi algusaastail suur linn. 1920. aasta paiku elas siin ligikaudu sama palju inimesi kui täna Tartus Tallinna küljealune. Toona veel alevi staatuses nõmme seisis oma elanikega eraldi. Väikses linnas ei saagi väga suurejoonelist muusikat elu elada, aga Tallinn oli pealinn ja ärganud ning lõpuks ometi oma riigi välja teeninud. Rahva tahe oli suur. Estonia selts oli sündinud sajandi esimesel kümnendil. 1913. aastal oli valminud ka oma maja. Et jõudu kippus nappima, toodi artiste, muusikuid siia küll Peterburist, küll Soomest, küll mujaltki. Nööpi käed hädapärane oli see asi, aga hakkas looma looma üsna vaevaliselt, näiteks konservatooriumis noh, 19 loodi esimeselt lõpetatud orkestripiltideks, näiteks olid käes 25 Beethoveni sõber võttis reporter makki, koputas nädala eest 77. eluaastani jõudnud muusikateadlase Ivalo Randalu koduuksele. Ehkki tervisega veidi kimpus, võttis ta meid siiski vastu. Iseseisvumisaegse Eesti muusikaelu oli Randalu huvi keskmes teravalt juba 30 aastat tagasi kui sai kaante vahele raamat Peeter südast. Seks ajaks esimene üksnes talle pühendatud trükis üldse. Täna on sellest väikese farmaadilisest raamatukest saanud rariteet. Seetõttu saab ka Beethoveni sõber ühe omajagu narmastunud raamatu töiseks laenuks ümbrikus ja peaaegu allkirja vastu. Peeter süda 100. sünniaastapäev oli 1983. aastal. Nõukogude perioodil kujunes aga peaaegu reegliks juubeliteoste hilinemine aastakese võrra. Nii on sellegi tiitellehele märgitud 1984. Ent uued tahtsin, trükkimine on juba peaaegu kindel. Teisalt on isegi veidi imelik, sellist raamatut ei antud välja Eesti vabariigi esimestel kümnenditel, kui süda mälestuse jäädvustamiseks tehti ometi palju ja rohkemgi veel. Ajastu oli temasuguste inimeste üle ometi nii uhke. Ja see oli üldse Aecus, vaadati parematele poegade trahva tähele. Mäetav viimaste jaoks Georg Ots. Georg Ots saadeti viimsele teele septembrist 1975 tänavad olid leinajaid täis lahkunud oli rahvale nii lähedane suur mees. Sel aastal oli maise ilma maha jätnud Paul Keres. Need olid ka esimesed matused, mis meie maal telepildis üle kanti. Seega leinajate kogu väge keeruline väljagi pakkuda. Kui Kerese varane lahkumine oli šokk, siis otsa puhul peatset lõppu juba aimati. Peeter süda lahkumine 1920. aasta kolmandal augustil oli Eesti muusikaelule vapustus. Estonia juurest viidi Sark südalinna kalmistule ja sedagi teekonda alistas rahvamurd. Toonane publik teadis ja armastas süda just rahvakontsertide tõttu, mida korraldati edukalt suure publikumenuga juba enne vabariigi sündi. Isegi esimese ilmasõja päevil, kui Estonia teater oli üksvahe sakslaste laatsareti eest siis toodi, kes teab, kust lavale hiiglaslik harmoonium ja virtuoosid mängisid sellele. Peeter, aga kui siit nurga hinnatumaid organistoli mõistagi oodatumate seas ja tõsi, kui rahvale tasuta kontserte pakuti, siis ta tihtilugu ennast laval ka näitas, muidu oli teda keeruline mängima saada. Vaatamata sellele, et sageli pakkuda ilusat honorari ja nagu kõik teadsid, ei olnud südal raha eales. Pakuti 10 rubla nišis mängida, siis? Ei mul on praegu Rooblitas. Mul ei ole vaja. Oli selline suhtumine pigem maailmavaateline, eneseväljendus on küll teada, et süda luges palju, see sai harjumuseks juba lapsepõlves ja ta hoidis end alati kursis maailmas toimuvaga kuid ta ei pidanud pea kunagi ühiskondlik-poliitilisi arutlusi. Kaaskontserte leid kuulmata, tema muudki sedalaadi enese avaldused. Vähese algmaterjali tõttu jääb siin õhku rohkem oletusi kui fakte. Ta hoiak oli mäel, on niisugune vasak pool õiglustunnetus aga mingi kommunist, sotsialist või nende probleemidega tegelenud minu teada nüüd jällegi ei ole kirja. Pärast enam kui askeetlik elu Peterburis oli süda ometi võimalus oma elu lõpuaastail olles juba Tallinna kõrgema muusikakooli õppejõud endale üht-teist lubada. Aga ta ei teinud seda. Selle asemel pidas ta paremaks nälgida, ei olnud ta võtnud vastu isa surma järel oma pärandiosa ega tulnud sellestki, kui raha tema taskusse suisa suruti. Õpilased väga tahtnud aega raisata. Tõesti, tema enda aeg oli kõige tähtsam igas mõttes. Olles sattunud valearvestuse tõttu lõksu, oli süda siis küllalt häbematu, et kord hommikul kodunt välja minnes paluda oma sõpra korterikaaslast August Pulsti prouale edasi öelda järgmist. Kui tuleb siia see mammi jälle oma tütrega siis ütle talle, et mind kodus ei ole ja et minul mitte ei ole aega tund anda. Ja kas temast niikuinii midagi välja ei tule. Asjata raiskab aega. Hoolimatus, see iseloomustas südant vägagi, tähendab Randalu isegi omaste vastu. Külarahvas Saaremaalt oli muidugi uhke omakandi poisile, kellel aeg kuulsust ja rahva armastus tõi, olgugi et kunagi ammu olid nad tema orelikirge rohkem tembutamiseks pidanud ega kiitnud heaks, et poiss miskit asjalikumat teha ei tahtnud, tuli siis roogu võtta või miskit muud. Tal oli mõjuv põhjus. Ei, ta ütles, et ta tuleb järevad. Lonialega. Mis on täitsa arusaamatu sõna mitte ainult askees, vaid see, kuidas üldse tammikuse talu sünnitalu, kuidas elatud. Pere oli väga sõbralik. Aga ei, ei, ei, kasutatud 11. Üks läks Rogue seenele adrapulki sättima niimoodi, igaüks omaette Roosi tehtud, peaaegu midagi, väga vähe räägitud. Ja mis on eriti huvitav, on umbes seitse kilomeetrit, on kihelkonna vead, käis oma venna, Jüriga kihelkonna trump absi juhataja tolleaegse puhkpilliansambli juures mängimas tüliga koos olles nad ühesõnaga vahetanud, teeb ja. Võib-olla isegi paar meetrit vahet niimoodi oma ETV-st need või väga omapärane sissepoole üldse südamiku peale. Mõndagi meie kohta on kirjas lapsepõlves. Peeter süda oli päritolult saarlane, pärit kihelkonna kandist. Toona oli see muidu väga vaese Saaremaa üks jõukamaid ja edasi püüdlikumaid piirkondi. Tammikute pere talu seisis üksi keset metsa. Eks sealt kohalik mõisnik ainest saigi, kui perele liignimi anda tuli, elate seal metsa südames olgugi siis nimeks süda. Nime ennast oli helilooja vaarisale vaid 12 aastaselt koha pärinud Kristjanile vaja ka seetõttu, et mees oli otsustanud maa riigilt välja osta. Väljaostmisega olid nii Kristjan kui tema poeg Mihkel, helilooja isa ametis ligikaudu 65 aastat. Milline iroonia. Talu sai välja ostetud 1903. aastal. Sellest järgmisel sündis aga troonipärija Aleksei kelle ilmaletulek kui puhul kinkis Vene riik kõigile maa päriseks. Talu ise oli suur, koguni 160 hektarit, vähe viletsat põldu, rohkesti ilusat metsa. Et tal on ikka küllalt suur saaks, ei hoidnud vana peremees maa mõõtjatele meelehea valmistamisel kokku, kinkis neile terve härjamaa, sai küll mõõdetud uhke, ent elu ei saanud kuidagiviisi külluslik. Ometi kuulutega selles metsatalus pigem peenema rahva sekka oldi muusikalembesed küll kinnitamata andmeil, kuid selles kodus olla leidunud koguni suurima polüfoonia meistri Bachi noote. Muide, Kihelkonna Lümanda kant olnud ka üks neist, kus kogudus lausa neljahäälselt koraale laulis. See on miskit avatud ka tänase päevaga kõrvutades, kui koraal ühehäälselt kenam väga üheselt välja ei kuku. Südade pere, muusika, armastuse selge tähis oli soetatud kohaliku meistri tehtud väike koduorel või positiiv, nagu seda samuti kutsutakse, väike, aga eneseteadlik märk kuuluvaks moodsamasse ja haritumasse rahvakihti. Selle väikese pilliga suutis lapseeas helilooja juba õige varakult midagi, mis tulevikku ennustada lubas. Talvel ei mäleta, millal see oli. Kihelkonna kirikus käis seal korale koolis siis tema ema. Ta õppis väga ruttu niimoodi kuulmise järgi. Nootidega oli rohkem des ja mis roosikirjaoskusega? Kas mäletate, läinud saatest Mozarti oli noorpõlves kõiki vapustanud suutlikkusega panna kirja Sixtuse kabelis kuuldud mitmehäälne teos. Kui usaldada vanemaid, suutis pea sama see väike poiss tammikul. Ainult et üks tegi oma imetegusid Roomas ja teine Saaremaa metsatalus, kus oli vähe lootust maailmale silma jääda. Ometi ta jäi. Kui Peeter oli saanud 13-ks, alustas Lümandas tegevust kaheklassiline ja venekeelne ministeeriumi kool, kuhu tuli mõne aasta pärast õpetajaks Lõuna-Eestist pärit Hans arbiiter. On vähe teada, millest need kaks omavahel jutlesikuid loomult kinnine, vähe, edasipüüdlike, äärmiselt napisõnaline süda vajas tingimata tõuget, saada, julgustust astuda Peterburi konservatooriumi. 19 aastaselt see tal ka õnnestus. Kodu ja Saaremaa üks oluline kild Peeter süda kogumahult väga napist loomest annab meile aimu, millisena kujutles ta helides oma kodusaart. Vastoraal tugineb rahvaviisile just saarerahvaviisile, millel ta ise Oskar Kallase maid seal rahvaviiside kogujana uue sajandi alguses järel käis. Maailma linna Peterburi ja koduse metsade vahel haigutas kuristik. Ent just eestlased niisamuti Peterburi konservatooriumis haridust taga ajavad tulevased suurmehed Mart Saar, Juhan Aavik, Raimond Kull augus Stockmanni ja teised olid need, kes aitasid süda jalad kuigivõrd maha saada. Vähemalt oli ministeeriumi koolist saanud salve siin töökeeld. Aga erinevalt Peeter südast oli Artur Kapp, tulevane Tallinna konservatooriumi hing ja uue põlvkonna harija alustanud Peterburis õpinguid juba kolmeteistkümneselt. See ei olnud siiski tavatu konservatooriumi ühendaski eri põlvkondi ja andeid. Cap jäi Venemaale kauemaks ja naasis kodumaale alles süda surma aastal. Artur Kapi on eks tuntud nali. Ta ütles kunagi, kui ta tagasi jõudis, sarnanes, et Eestis on ainult. Iseseisev elu Peterburis tähendas südale veelgi viletsamad toimetulekut kui noorpõlves. Õigupoolest siit alles askees algaski, nagu Topmannan hiljem süda eluviisidest juttu tehes märkinud. Rubla. Mingi ülesandes teeninud ostis ta omale kõigepealt teda huvitavat kirjandust. Ja alles siis, kui veel mõni kopik oli, ülejäänud ostis ta nagu kaasõpilased. Naljatades kõnelesid paar kanamuna, millest ühe keetis ja sõi teisega, pani tagavaraks ning lausus ehtsa Dallase moodi. No nüüd olen jälle mõneks ajaks toidetud. Mis puudutab seda Topmani mainitud huvitavat kirjandust, siis selle näol on tegu tähelepanuväärse lüliga süda eluloos. Mees, kelle kodu võis asuda kõikjal, kus elasid tema sõbrad või tuttavad ei saanud kolides ometi hakkama kohvrikesega pea 700 nimetanud Dust muusikaalast. Kirjandust ja noote kaalus igas mõttes rohkem. Enne kui süda endale keedumuna lubas. Toeta seda Bachi ja iseäranis paljuskreabeni teoste noote. Prohvetlik taju sundis teda koguma ka noore, et mitte öelda verinoore, Prokofjevi esimesi katsetusi. Aga samavõrd huvitas teda ilukirjanduselule Meterlink vahild, Lev Tolstoi, Lermontovi kodustest, Enno Ridala liiv. Siis veel ridamisi uurimusi laiahaardeliselt, spetsiifilisteni, runoviisidest ja mütoloogiast, arhitektuurist, aferist, psühholoogiast, isegi geoloogiast. Et juba loobunud kooner ja argises toimetulekus nii vähe huvitunud mees oli nende teoste eest raha välja käinud, sai kõneldavaid ühest, kui väga vajalikuks. Seda kõike seda pidas. Hinded vaid paranesid ja paranesid jõudes konservatooriumi lõpusirgel viieni. See oli hinne, millist niisama kergekäeliselt toona ei jagatud ja mis pidi tähistama pigem väga kõrget kunstilist kvaliteeti. Oli aasta 1911 juba aasta varem suvel kodus viibides oli süda pannud kirja oma fuuga f-moll ootamatult küpse teose ehtsa meistriteose, mille sarnane oleks Ivalo Randalu sõnu kasutades teinud au. Igale väljakujunenud heliloojale kõnelemata siis diplomandist või koguni tudengist, kes alles Väheste autoriteetide hulka, kellel oli süda üle teatav mõju kuulus helilooja Mart Saar, kel vanust südast neli kuud, elama ka see, et süda jõudis suviti osa võtta rahvaluule kogumiskäikudest Eestimaal võis olla suuresti tema teene. Ent keskne oli siiski koole. Peterburi konservatoorium, kuhu süda jäi pea 10-ks aastaks. Selle aja vältel vahetus ka oreliõpetaja, tema esimese õpetaja, professor Lui amiliuse käe alt olid läbi käinud kõik esimese ja paljud teise põlvkonna eesti organistid heliloojad. Komiliuse surres sai süda õpetajaks Münchenis helilooja ja organisti maks reederi käe all õppinud Jacques Hanschin, kel muide aastaid südast vähemgi kunstiliste väljakutsete kõrval nõudis konservatooriumis jätkamine ka raha. Sedasama tülikalt raha, millest süda kuidagi lugu pidada ei osanud. Võlgu oli ta juba võtnud paljudelt sei saanud jääda ainsaks lahenduseks. Raha oli ikka vaja. Kas need, kes kalduvad idealiseerima kõiki neid meie paremaid poegi, kes käisid aastaid Eesti eri piirkonist rahvaviise kogumas ei kõnni mitte eksiteel? Küsib Randalu kahtlevalt, viidates süda kirglikule loomingulisele huvile eeskätt polüfoonia ja mitte rahvaviiside vastu. Mina ei ole. Eks ööpäraste paljud või mitte. Nii sellepärast, et see oli siis oli fond. Sellesse raha sai rahalised, aga, aga see oli ka laenuraha. Midagi tegelikult kunagi sisse hinnatud. Teada on, et ka saarel kulus süda käimalükkamiseks raha. Vähemalt need viis rubla, mis ta südale 1909. aastal Peterburi lähetas. Suve peale võis koguneda summa, milles ta skeedist helilooja võis suures linnas õppida ja elada mõne aja. Näiteks 1906. aastal sai süda pikendada oma Hiiumaa kogumistööd 50 rubla abil. Töösaarel ise olnud vaevaline uue aastasaja alguseni korjajad pannud mõnelgi korral kahetsema, et on selle väärt ettevõtmisega hilja peale jäänud. Hiiumaa saak osutus eriti nigelaks. Süda roll algupärase materjali kogumisel üle kogu Eesti oli siiski tähelepanuväärne. Ta töötas viis suve, saatis Oskar Kallasele käikude kohta vajalikud aruanded. Mart Saar, suur rahvaviiside kasutaja oli käinud vaid kahel suvel ja Rudolf Tobias kõlava häälega. Teist üleskutsuja ei jõudnudki ise korjele. 1912. aastal asus Peeter süda elama Tallinna ega jätnud seda linna enam. Temast oli saanud suurepärane organist, ometi esines ta harva. Ka oli ta oma võimeid näidanud juba särava heliloojana, aga ta ei loonud kuigi innukalt. Mida ta siis tegi? Haris ennast, valmistus täiel rinnal tulevikuks. Randalu kirjutab sajandi teiseks. Kümnendiks tõusis süda üksnes muusikaliteratuuri süvatundmises siinmail ületamatuks. Ja kui häid orelimängijaid leidus veel teisigi, siis entsüklopeedistina olide suverään. Aga looming ei jäänud sellele vaatamata sündimata. Järgnevate aastate jooksul sai kirja kõik need vähesed teosed, mida ei ole raske mahutada ühele heliplaadile. Need valmisid kaua ja põhjalikult, nagu on märkinud Vilma Palma. Peeter süda hindas oma loomingut väga kriitiliselt, viimistluse iga detaili selle all kannatas küll produktiivsus, seest ei leiame aga nõrku kohti. Süda oma loomeprotsessi segada ei lasknud. Oma aja oli ta ju hoidnud ise endale. Süda parimatest parimaks helitööks on paljud, teiste seas muusikateadlane Ivalo Randalu valmis pidama tema prelüüdi ja fuuga g-moll polüfoonia meistriteost. Üksi fuga kirjutamisega läks heliloojal aega kolm aastat. Et saaks kokku see viis ja pool minutit, mis nüüd kuuldavale tuleb. Austame siis Peeter süda elutööd, tunneme uhkust meie rahva seast võrsunud talendi üle. Ka seda Ines Maidre värskelt linti saanud esitust on paljud pidanud parimaks kõigist. Süda vajas oma teoste loomiseks seega vaid aega ent just seda oli talle vähe antud. Ent ta töötas end säästmata. Vaid mõned üksikud episoodid, mis tulevad välja sõpradele saadetud kirjadest lubavad oletada, et vahel puges südamesse muudki. Tänaseks keri Mart Saarele vist oli 114. aastal. Et praegu maid töödelda, töödelda tähendab, jända nootidega praegu manööverdanud veidi ikka. See oli kevadel-sügisel, on siiski. Nüüd ma ei mäleta, mis asi tagasi käsi oli. Täidis põle enam näinud. Oma pereloomiseni süda ei jõudnudki. Selles lüheldases teoste nimekirjas, mis süda teoseid kokku võtab, on õige vähe sellist, mis ei ole orelile loodud. Kooli ajal sai paberile pandud mõni klaveritükk aga üksnes õpingute tarvis. Teada on ka mõned arranžeeringus, paar soololaulu ja üks koorilaul. Vaatamata sõber Mart Saare pealekäimisele ei kirjutanud seda neid rohkem. Aga see üks sai tähelepanuväärne. Väga kiidetakse muidugi, ava TÖÖD esimene alt, ega ikka ei lähe rahvamuusika, meie rahvamuusika. Polüfoonia ei klapi minu meelest eksperimendina siiski huvitav. Süda elujärg oli endiselt enam kui lihtne mõistmaks, kui vähe vajas helilooja, et omamaist keha elatada. Peatugem korraks August polsti mälestustele. Kõigepealt lähevad tagasi 1919. aasta oktoobrisse kui süda küsinud temalt, kas ta võiks mõne öö tema juures veeta, sest eelmine korter sai just ära antud. Puldist oli nõus, kuulis mõne päeva pärast juba palveks tema juurde elama jäädagi. Nii jäigi üüriaga, teraja süda jäi elama samasse ahju tänava majja number kaks, korterisse number kaks. Ahju tänavast sai juba varsti 1923. aastal Peeter süda tänav. Maja, mis asus liivalaia tänava nurgal, enam ei ole selle viis järgmine maailmasõda. Polst jagas seda poismeeste korterit südamel kuni viimase surmani ja meenutas hiljem pedantse kirjeldusega, muuhulgas sedagi, kuidas kuulusas keetuma riidemajandus oli korraldanud. Küllap aitab seegi pihtimus meid südaloomust paremini mõista. Süda. Näitus koosnes kolmest põhiülikonnast esinemiseks, õppetööks ja koduseks rokkimiseks. Esindusrõivad olid mustast Kalevist ja need olid ka täiesti täiesti korralikud. Teine oli tavaline pruun, kodune, aga alati korralikult paigatud hall. Paikast ikka ise ja seda tööd tegi ta alati väga täpselt ja asjalikult. Nii kui ta väljast koju tuli, vahetus kohe kodused riided selga ja see oli ühtlasi märgiks, et kohe algab vaikne töö. Ka sokke ei heitnud ta pool pidusalt kõrvale, vaid paikas needki. Ka siin oli töö väga korralik. Kahest katkisest paarist sai osaval lappimisel üks terve. Selliselt paigatud sokipaar oli tal üle 10 tagavaraks. Üliriideks oli südal mustast Kalevist vattitud talda palit. Suve kevadmantel puudus. Talvevalitul oli mõnigi väike auguke jõudnud seespoolvoodrisse kuluda. Siin oli siis kääre kasutatud ja aukude ääred korralikult siledaks lõigatud. Suvise peakattena kuulus ülikonna juurde pruun viltkaabu. Talveks oli tal must oktoober. Viimase pisi külje ääres just sinna, kus teretamisel parema käe pöidla sõrmega kinni võetakse oli auk tekkinud. Sellegi tõmbas kandja musta niidiga kokku ja kudus võrgutaoliselt ristamisi läbi. Kuid kogu see nii piiratud garderoob oli, rõhutan piinlikult korras hoitud. Kontserte külastas süda pidevalt, teatrit harvem kino hoopis harva. Lokaalidele eelistas alati rahulikku sõpradega olemist koduses ringis. Trikaaslasena oli süda äärmiselt sõbralik, heatahtlik, abivalmis ja sügava rahuga siis ka tema iseloomulikumaid jooni. Tema töökus, puhtus ja kord olid võrratud. Ei esinenud ühtki arusaamatust, halba sõna või muud sarnast kurje või tigedat nägu. Olema näinud. Mitte kunagi polnud ta mittemillestki esile. On juba aasta 1920 heliloojale viimane. Veel ei ole tema teostest jõudnud midagi trükki. Seda osalt ka helilooja enese passiivsuse ja hoolimatuse süül. Näiteks tegi tema endine õpetaja Peterburi konservatooriumist Hanschin juba 1914. aastal talle ettepaneku tema muusikat trükkida vene heliloojaid orelimuusikaväljaandesse, mida ta kavandas. Sellele ettepanekule jättis süda lihtsalt vastamata. Aga kohe algas ju sõdagi. Mõnedki neist vähestest süda teostest on meil 1920. aasta hakul lõpetamata. Mälise naeratava ja heasüdamliku koore all elab oma elu viimaste aastatega mees, kes on endale lõputu näljutamise jänese piinamisega palju häda teinud. Ehkki nüüd veidi enne lõppu on tervist talle justkui tähtsamaks saanud. Otse ebausk tuleb mängu, kui vaadata tema viimaste teostadrateeringuid enne helilooja surma. Augustikuu alguses. 1920. aasta suve hakul lubab süda sõita koju Saaremaale, emale külla. Kirjas annab ta aga teada, et tulla söandab ta alles pärast seda, kui saab teosed lõpetatud. Seesama pastoraal Saaremaa teemal, mille ennist kuuldavale tõime kannabluateeringut 28. juuni 1920 1914. aastal valminud puugale g-moll, mida samuti kuulasime, valmib sissejuhatav prelüüd aastaid hiljem. Valmimiskuupäevaks märgib helilooja nüüd 15. juuli 1920. Isegi oma lõputute võlgadega on ta eluõhtuks hakkama saanud. Kas pole kummaline võrdluskoht tema Saaremaa suguvõsa visadusega, maksta pikki inimpõlvi välja kodutalu ja jõuda sellega ühele poole, vahetult enne võimude otsust kõik välja maksukohustustest vabastada? Kolmandal augustil 37 aastasena on süda läinud. 20 aastat olid ikka väga-väga askeetlikult, eraldi on mänd. Organism oli nõrk ja siis ta eelistas end ja karusmarju, sõi vist. Ja sõites tee ja Heino Berdusse, Risari arst tegeles sellega, aga see hakkas nagu korda saama, süda oli nõrk, hakkas süda hakkas kustuma, siis hospitaliseeriti. Seda ei seisnenud seisund, mille ta kandis Süda nii äkiline ja enneaegne surm vapustas Eesti muusikaelu. Et sellest erakordsest inimesest, kes alles valmistus loomama kõige suuremaid teoseid, ei läheks enam miskit kaduma, koguti hoolikalt kokku kõik, mis süda-ga seotud oli ja toimetati seesmalt vastamatut Kadrioru lossi. Ühte nurgatuppa. Seda koormat ei tulnud mitu korda viia. Mööblit alla ei kuulunud, kõik mahtus ära ühele käsikärule. Süda peamiseks pärandiks saidki tema vähesed teosed, mis nüüd korralikult trükikotta saadeti. Lisaks tuhatkond nooti, raamatut, muud trükist, kõik aastate pikku kõhu kõrvalt soetatud. Me ei saa kunagi teada, kuidas mängis Peeter süda orelil. Kuid meil on alles midagi veel haruldasemad. Seesama Tammiku talu koduorel kõigist piletiraha eest saab seda väikest, aga nii tähenduslikku pilli tänagi näha ja kelle eriti hästi veab vahel ka kuulda teatri- ja muusikamuuseumis, mille rajamise idee ju süda pärandi jäädvustamisest sündiski. Peeter süda Mälestuse jäädvustamise ühingust sai Eesti heliloojate mälestamise ühing sellest juba muusikamuuseumiühing ja lõpuks muuseum ise. Seejuures üks esimesi omalaadseid terves Põhja-Euroopas. 1939. aastal, kui muuseum sai viieseks, korraldati Estonias suur kontsert, kus tegi kaasa ka seesama ajahambale nii hästi vastu pidanud südade koduorel. 31-st numbrist koosnenud kava lõpetas Peeter süda AV Mariaga Augusterkmani suurel kontsertorelil. Paul Indra. Kõlagu see tänase saate kangelase mälestuseks Ines Maidre esituses uhkelt tänagi. Seda enam, et tähistati alles 30. jaanuaril samal päeval Anton Hansen Tammsaarega ka süda ümmargust sünniaastapäeva. Tammsaarel 130 viiendat südal 100 kolmekümnendat. Muide, kui süda mälestuse jäädvustamiseks rahvakorjandus korraldati, leidis varalahkunud helilooja toetuseks oma taskust 100 marka Tammsaaregi. Bethany sõber on tänulik muusikateadlasele Ivalo Randalu le soovib talle paremat tervist ja pikka iga tänab teda juttu ja tema abikaasa pakutud teetassi eest ning lubab siinsamas eetris kõik laenuks saadud abimaterjalid kindlasti tagastada. Peeter süda, tema sõprade ja uurijate mõte neid Toomas Lõhmuste hooleks saate sidus kokku Märt Treier. Head vabariigi aastapäeva ja kuulmiseni.