Aknaklaasid löövad lennukimürinat, värisema võtavad ka inimesed, arvates, et ilm on paranenud. Kuid ilm on endine. Lihtsalt minu vanaisa sõitis kohale. Tormame kolmekesi betoonrajale ning jookseme vihma all lennuki poole. Jookseme läbi loikude imeliku kujuga sõjaväe lennuki poole, mis tõi lõpuks ometi kohale meie vanaisa. Silmitsi tumedat ukseava ja ootan, sest kohe-kohe-kohe peab vanaisa uksele ilmuma. Jõuan emale ja isale järele, lisan kiirust ning näen, kuidas mööda kõikuvad trepi tuleb alla lenduri mütsiga mees. Lisan veelgi kiirust ja kihutan mööda mingist lühikest kasvu, pruuni Paalitut ja sonimütsi kandvast vanamehest. Vanamees ütleb mulle midagi, kuid mul pole temaga aega õiendada oma torman lenduri mütsiga mehe juurde ega saa aru, mispärast peaks ühel suurtükiväelasel niisugune müts olema. Vaidlen sellele trepist tagurpidi alla tulevale mehele naeratades Moonsener all. Mees pöördub ümber manenda noort nägu ja helevalgeid hambaid. Näe, seal on Soušeneral, ütleb mees ja osutab lennujaama poole. Naeratan hämmeldunult ning näen, kuidas seal eemal, kaugel isa ja ema embavad kordamööda seda vanataati, kellest ma mööda olin tormanud. Mis kindral taon, küsin pead, kaotades. Kindral nagu kindral ikka, vastab lendur ja patsutab mulle õlale. Hakkan minema. Ema ja isa ja selle vanataadi juurde, kes oli mulle midagi öelnud. Lähen aeglaselt taipamata, isegi, mis on juhtunud, kuidas ma võisin eksida ning miks ta kannab pruuni palitud ja sonimütsi, mitte kindrali mütsi ja kuld Bosamentidega sinelid. Ma lähen. Isa ja ema embavad meest, aga nende silmad jälgivad mind. Ka vanamees vaatab minu poole ning iseendalegi märkamatult lisan sammule kiirust. Siis lausa jooksen ta juurde ning surun lõpuks oma näo tulnuka külma tubaka järele lõhnavasse palitu hõlma. Ei tundnud ära, ütleb vanaemast. Vaat kus lugu ei. Albert lihanovi tuntud vene nõukogude lastekirjaniku jutte tunnevad aga lugejad väga hästi. Neis on peale talendi midagi veel midagi väga olulist, mis teeb nad eriliselt lähedaseks ja jätab pikaks ajaks meelde. See on kirjutaja enese isiksus, mis sind köidab kõik see, mis on keerulist loomingulist rada mööda muutunud just niisuguseks sõnumiks. Albert lihanofon sündinud 1935. aastal Kiirovi linnas, mis endisaegadel Vjatka nime kandis. Hommikusaatuses ongi peale tema vanemate ja kindlasti ka vanaema veel suurt osa mänginud. Iidne linn, kus ta kasvas koos sõpradega, veetis pois palju tunde jõeäärsel linnusel kust leidis alailma olevaid kivimitükke kummaliste mustritega. Hiljem juba koolis käies sai ta teada, et need on pärit kaugete esivanemate aegadest. Jätkata meenutatud ajast aega kui lõbusat linna, kus töötasid kuulsat mänguasjade meistrid, kus igapäevase elu lahutamatuks koostisosaks hoida rahvaluule ja rahvalaulud ja isesugused teatrietendused, palaganid turuplatsidel. See elu jäi kauge ja helge mälestusena Alberti hinge sest kuid astus esimesse klassi käis juba suur isamaasõda. Esimesel sõjatalvel võttis vanaema Maria Vassiljevna poisi käe kõrvale ja viis ta väikesesse muinasjutud arekest meenutavasse majakesse, millest tuli hiljem praegu saanud raamatukogu. Jah, nimelt vanaema juhatas mulle kätte tee raamatute juurde. Tal oli suurepärane mälu ja tol ajal tundus mulle, et ta võib lõputult jutustada lõbusaid, ilusaid ja kaasakiskuvad lugusid. Kõiki neid kuulates tundsin, kuidas miski minus pillikeelena pingule tõmbus. Kirjandus hakkas tasapisi kujunema minu võluriigiks ja selleks ta jäigi. Ent mitte ainult kaunid jutud ja lapsepõlve kirkad mängud ei mänginud oma osa tulevase kirjaniku loomingus vaid ka sõda suur isamaasõda, mis langes kokku Alberti lapsepõlvega sõjateema, läbib raamatut muusika, milles paljud sündmused on sarnased Albergi Haanovi poisi aastad ega ka sinul eesti noor lugeja on võimalus seda raamatut kätte võtta. Tõlkinud on selle meile Andres Jaaksoo, nagu ka raamatu minu kindral, millest katkendit kuulsite? Päris saate algul. Nüüd aga kuulake katkendit nimi jutustusest, raamatust muusika. Olime toas kolmekesi, Zinaida Ivanovna, mina ja klaver. Hämarus puges akendest sisse, ümberringi oli väga vaikne ning äkki äkki tundsin ennast kerge ja vabana, nagu oleksin konnast Saaritari kombel oma konnarüü seljast heitnud. Ning teiseks hoopis teiseks inimeseks saanud. Ning kuidagi erilaadselt kõikide üksikasjadega nägin ma seda, mis mind ümbritses. Zinaida Ivanov, Nat, iga plekki, tema pingule tõmmatud hommiku kuuel tema punetavad nägu, klavereid, mis kõigest kõrist naeris minu üle. Aknavõret musta risti Sinawa taeva foonil. Ja aknalaual pruuni, just nimelt pruuni potti veidralt väändunud pelargo nimega. Tundus, et ma tunnen isegi pelarkoonime lehtede mõrkjat lõhna. Ajasin end sirgu, vaatasin ennast klavereid. Vaatasin endale otse silma ning seadsin sõrmed julgelt klahvidele. Nad liikusid mööda klaverivalgeid hambaid kiiresti ja sundimatult. See oli 24. harjutus. Mängisin veel korra vaadates klahvidele ja siis veel korra. Mu selja tagant kostsid rutakalt sammud ning seisatasid sammud, rääkisid ma teadsin, et nad pole üksnes imestunud, et nad olid vapustatud. Muudkui mängisin ja mängisin seda 20 neljandat harjutust. Zinaida Ivanovna võttis sõna lausumata mu kätest, tõstis need klahvidelt ja mängis ise mingisuguse uue fraasi. Mängis endale sedamaid järele. Siis mängis ta kolmandat fraasi ja ma kordasin sedagi. Mängisin kordamööda kõiki kolme fraasi, algul 20 neljandat harjutust ja seejärel kaht uut. Zinaida Ivanuna ohkas. Paitas mu pead ja sõnas. Näed nüüd just nagu oleksin Mobu jään kes on kaua aega kangust ajanud, aga nüüd annab lõpuks alla. Just nagu oleks see, mis täna juhtus pidanud juba ammu juhtunud. Mitte igale lastekirjanikule ei saa osaks õnn oma lugejatelt kirju saada. Näiteks taolisi. Kallis Albert Anatoolia vits. Teile kirjutavad oblinski linna pioneerid. Meie armastame teie raamatuid väga ja paljuski õpime nende järgi elama. Teie oskate ju inimestes äratada tahet väärikuse ja õigluse järele. Õpetajate austustunnet ja aitate tähele panna võltsi ja silmakirjalikkust meie ümber. Seepärast on teie raamatut meile nii väga vajalikud. Jakallid. Lõpetanud omalajal Urali riikliku ülikooli ajakirjanduse erialal. On Albert ihanov nüüd aastaid ajakirjas Smeena peatoimetaja aastad, mis on olnud täis ajakirjanikutööd, on paljus kaasa aidanud tulevaste raamatute sünnile. Nii on tulnud dokumentaaljutustused, Siberi iseloom, saatuse konspekt ja mitmed teised. Neid pole paraku eesti keelde tõlgitud. Albert lihanov austab sügavalt oma lugejaid ja hindab inimesi põhimõttel. Ütle mulle, mida arvad sa lastest ja ma ütlen sulle, kes oled sa ise. Veel on lihanov öelnud korduvalt oma mure pärast on kerge, nutu raskem on nutta võõrast valu. Raamatute kangelased on inimesed, kes juba oma olemuselt ei saa jääda kõrval seiseks kui käib võitlus hea ja kurja vahel. Kui kurjus püüab võimust võtta. Ja kirjanik tõestab väga veenvalt, et kui raske ka mõnikord poleks lõpuks võidab ikkagi hea ei saa ka tema raamatuid ka üksnes surm tõsisteks pidada. Hea huumor neis juttudes on ikka omal kohal. Kuuleme veel ühe katkendi Albert lihanovi raamatust minu kindral. Juba trepikojas tundsin mingit väga magusat lõhna aga kui ma ukse lahti lõin, hakkas see lõhn mulle lausa ninna kinni. Avasin suu, õigemini mu suu läks iseendast lahti täitsa iseendast. Ja oli ka põhjust. Vanaisa oli tõmmanud jalga vanad üles kääritud säärtega, püksid paljaste varvaste otsas olid tal kalossid. Huvitav, kust ta need küll välja koukis? Üksikud harvad juuksekarvad olid tal pealael sassis. Ühes käes hoidis ta põrandalappi. Mind nähes naeratas ta kuidagi ehmunult. Siis jumal tänatud, hüüatas vanaisa täiesti ebasõja väelaslikult. Ma juba arvasin, et suisa ema tulevad. Seisin nagu ära tehtud, lasin portfelli sõrmede vahelt põrandale, võtsin riidest lahti, astusin tuppa, kõik oli pea peale pööratud. Vaip oli nurka rulli keeratud, diivan oli oma kohalt lükatud. Toolitseisid püramiidina üksteise otsas. Vanaisa pistis põrandalapi ämbrisse, kummardus ning ma pidin veel kord imestama, ta pesi põrandat kiiresti, osavalt ja oskuslikult, just nagu polekski ta sõjaväes kõik need pikad aastad muud teinudki, kui ainult põrandaid pesnud. Mu kohmetus hakkas aegamisi lähtuma. Algul tahtsin tal selle ära keelata. Tahtsin öelda, et kaeban emale, ütlen, et vanaisa ei sõitnud sõjaväelennukil mitte selleks siia, et meil põrandaid pesta. Kuid pärast ma kujutasin endale selgelt ette, kuidas ma seda lugu keskale räägin. Kujutasin, kuidas ta minu jutu välja naerab ning turtsatasin isegi. Siis hakkasin lausa kõva häälega naerma, vaat kus lugu. Kindral peseb põrandaid. Vanaisa vaatas mulle tõsiselt otsa, kuid jätkas oma tööd. Aga siis hakkas köise suure häälega naerma. Kuule, ütles ta mulle. Otsi õige endalegi kalossid ja võta teine lapp. Rohkem meil kalosse polnud ning man paterdasin niisama paljajalu põrandal. Kihutasin diivanit, panin toolid oma kohale tagasi, pühkisin mööblil tolmu. Käterätt oli mul ümber pea mähitud, otsekui mõnel piraadil. Ütlesin, et ka vanaisa teeks nõnda. Olime sedaviisi, kuid kaks madrust kui kaks röövlit, kes koristavad ühesilmse kapteni kajutit laulsin kähisedes mingite rida ühest lööma filmist. Mäehiidröövleid röövleid, röövleid. Meidre leid. Leid Meidre leidleid. No muud ma sellest laulust ei teadnud ning nõnda ma venitasin ühte ja sedasama muutsin üksnes hüüdsõnu eff, oh ah, uh. Laul oli üpris lihtne ning peagi ümises ka vanaisa seda laulu minuga kaasa. Ja meil oli lõbus nagu olema, peab. Oh Meidor leid lehidre leid. Mis nii hästi lõhnab, pärisin lõpuks. Vanaisa hoiatas, jättis põrandalappi ning tormas märjal põrandal mitu korda libisedes köögipoole. Kuuldust toidunõude kõlinat, vanaisa uusi oigeid. Ma tormasin talle appi ning mu suu vajus täiesti lahti. Täiesti iseenesest. Gaasipliidi praeahjust tuli kerget suitsu taldrikul, keset lauda kõrgus lausa mägi maitsvaid krõbedaid pirukaid lahata. Vanaisa. Vaatad kindralit? Kui lehitseda kirjutisi, mis pajatavad Albert lihanovi loomingulisest isiksusest siis kohtab sealjuures ka tihti fotosid, kus kirjanikuna oma lugeda. Nende keskel on foto, kus teda ümbritseb terve hulk poisse ja Albert lihanov ise nende keskel meenutab ka ühte vallatutest poistest. Ta pole kunagi kahetsenud seda. Tema lapsepõlv oli tunduvalt raskem kui praegusel põlvkonnal. Oma viletsusi ei pidanud Me viletsust, eks me ei osanudki seda. Hulkusime mööda metsi, käisime imeliselt sillerdavast jõetisest kalu püüdmas. Aitasime, kuidas oskasime täiskasvanuid ja alati, kui oli vähegi millegi üle rõõmustada, rõõmustasime nagu jaksasin. Kõik see on kirjaniku tänase Loomingu elulähedaseks hingestatuks muutnud. Vale oleks arvata, et teatud vanusele mõeldud raamatut kaotavad oma võlu kui sellest vanusest välja kasvatakse. Lastekirjanik Albert lihanovi jutte loevad inimesed igas vanuses. Neis on alati jääb kestma suur üldinimlik väärtus ja kuulame lõpetuseks katkendi raamatust perekonnaasjad. Äkki märkas Michaskab puuvirna ning selle kõrval helesinises särgi kose võõrast meest. See mees seisis seljaga tema poole ja ta särgikul oli just abaluu kohal väike auk. Siis pöördus mees ümber, märkas Michazcat ning naeratas talle. Michaska naeratas mehele vastu ja mõtles, et on seda inimest kusagil näinud, aga kus tal ei tulnudki meelde. Särgikus mees aga tuli aeglaselt Michascale vastu endiselt naeratades. Siis ta peatus, torkas käed taskusse ja lausus vaikselt vihaska. Mihaska. Ta lauses seda justkui imestunult, kuid Michaska ei suutnud kuidagi meenutada, kus ta on küll seda meest näinud. Järsku sähvatas päike, mis oli kogu aeg selga põletanud talle otse silma ning muutus hele heledaks, lausa hõbevalgeks, kuid võib-olla punaseks. Ja Michaska pillas labida käest. Ta jooksis need mõned meetrid, mis need lahutasid tormakalt ning vaikides hambad kõvasti kokku surutud ja kargas sinises särgikus mehele kaela, teda lausa lämmatades. Ta tundis mehe torkivat põske ja tubakahõngu arvatavasti mahorka oma, sest et seda suitsetasid hospidalis, lamavad haavatud ning kõik sõdurid tõmbasid sõda ja Michaskaja tundis ta kehasooja Michaska muljus kõigest jõust mehe kaela ja surus oma huuli vastu seda end. Päike leegis sellest hoolimata otse silma, erakordselt tugevasti, nagu seda ei tunne isegi siis, kui lausa päikesesse vaadata. Päike millegipärast aina põletas ja põletas silmi ning segas vaadata, vaadata ja hingata. Läbi mingi lämbuse ning hämu. Nägime ihaska väikest Liisat, kes oli läbipaistev nagu pabeross, paber ja Ivanov. Nat. Liisa naeratas Michazcat vaadates Ivanunal aktiveerisid valged hernetera suurused, pisarad oli valge ja ta peannaksatas tihti järsult. Michascal hakkas äkki millegipärast häbi talaskisele senisest särgikus mehe kaelast lahti jäi tema vastu seisma ja surus näo vastu mehe kõhtu. Nad seisid nõndaviisi natuke aega, mees silus ning sassis Michaska pleekinud juukseid. Michazkaga seisis ega suutnud oma huuli paotada, suud avada. Siis ta ohkas raskelt. Enam polnud päikest silmades, see põletas, nagu võis arvata ta selga. Tõsi, Ripsemates väreles midagi säärast, mis segas vaatamist, kuid siis kadus ka see. Ja Michaska nägi teda ülevalt poolt silmitsi vaid halle silmi ning päris halle samasuguseid, nagu tal endal juukseid. Kõik. Ohkas Michaska viimaks. Ja isa noogutas talle ning kahmas tal järsku kaenla alt kinni. Ja Michaska lendas naeru pukistades üles taeva poole ning aina lendas isa tugevatest kätest paisatuna üles ja naeris ning märkas piirpääsukesi, kes lendasid maa suunas ja kollast puuriita ja peaagu klas seisvat Liisat ning Ivanov, Nat. Ta nägi sealt ülevalt ka ema, kes seisis aia väravas, mis oli hele nagu lõuend. Ning niimoodi lennates nägi ta, kuidas ema astus sammu edasi ning istus aeglaselt, välistatud peastmelema. Taevas kord kerkis, kord lendas talle vastu enda abaluu all oleva väikese auguga särgikus. Isa naeris samuti Michascale otsa vaadates ja aina püüdis ning püüdis teda õhus kinni.