Keskmine kolm kuud need lapsepõlve kõrge Suislepa tuul veelgi kurjemmuuni tulles hiljemalt kõik sügise kuu. Ema õunapuu, mahevarju, kaitsevaim koiduvärava suus haljasliitu vastu taevaharja päikeses, päike puus. Ille saadeta jõnglased silmsikaani, udu sees toimuvaid maid, põlvkond haaval uurimise ilmsi kõikunud õppimas, seremaid. Pretud ruttavad, tuli rõõmus sügis, lumeaimdus unis, suure Suislepa slummis nuudleid kasutad õunu, mesis. Ka null oli koduõuel oma lapsepõlvepuu õitses sahises ja puistas sügisel suuri pruune munasid. Mulle tundus alati, et meil on omad jutud, omad laulud ja omad väikesed saladused millest keegi teine midagi ei tea. Otsekui võimas rahuhaldjas hoidis ta mind oma olemasoluga. Aga ühel külmal talvel ei pidanud puu sitked sooned pakasele vastu. Ja kevadet ta enam ei näinudki. Siis, kui kogu loodus juubeldas, jäi minu kastan tummaks ja paljaks. Ei lõhnavaid küünlaid, ei sõrmed rohelisi lehti. Elumahl oli puus seisma jäänud. Kodu oli korraga nukker, tühi, võõraid tuuli täis. Mulle näis tulenema lapsepõlvepuust igaveseks ilma. Aga ei. Luuletaja Ellen Niidu suurest Suislepa puus hakkas minu kastan minu jaoks uuesti elama. Ja siis ma mõtlesingi, et küll on hea, kui Meist igalühel oleks midagi lapsepõlvest kaasa võtta mis ka aastate möödudes elule võib ärgata. Olgu see siis puuvärv raamat. Praegu tundub mulle, et olen ühe puu võrra rikkamaks saanud selles suure Suislepa puu võrra, mille haljas lummus muudkui kasvatab õunu mu sees. Sellise tähenduse sai Ellen Niidu luulelooming minu jaoks. Aga eks iga inimene ei näe ja tunne isemoodi. Kuidas hindab ja mõistab poetisti värsse, koolipoiss Mart, kes on minust kaks korda noorem ja kelle ealistele Ellen Niit just luuletusi kirjutabki. Ma armastan raamatut lugeda küll ja isegi väga mitmesuguse, no ikka peamiselt naljajutte, siis seiklusjutte põnevusjutte, niisuguseid huvitava sisuga. Kui vana salikuid raamatutega sõbraks said, nii palju mäletan ennast tagasi siis kolmeaastaselt ist. Ema luges mulle ette Isamaa. Lugesin ukse luuletused, näiteks nagu Jussisusja rong, see sõitis tsuh-tsuh-tsuh ja niuksed luuletused olid ide, kelle luuletus see rong see sõitis, tsuh-tsuh-tsuh on Ellen Niidu Villemi luuletused meeldivad mulle väga, sest ta oskab kirjutada hästi neid hästi riimiga ja leiab häid sõnu väljendamise jaoks. Sul on siin käes praegu suur raamat Suur Suislepa buum. Ja siin ongi Ellen Niidu lood sees. Oled sa selle läbi lugenud algusest lõpuni? Jah, oleneb, mida sa siit mulle lugeda tahaksid, mis sulle väga meeldis? Niisugune luuletus nagu, eks ole? Eks ole iga lapse sees üks koer ju loomu poolest ees. Seda pole parata, just parte seltsis karata, kui lapsel pole looma, peab selle kuskilt tooma, eks ole, iga lapse sees üks linn ju loomu poolest ees. See tahab laulda, lennata ja kurb on Lillust vennata. Kust lapsaks lennuhindu, kui talle oleks lindu? See on iga lapse sees. Üks tüdruk võiks, väikemees tahab tuppa pugeda ja õppida lugeda, kes ainult lipu lendaks, ei saaks iseendaks. Aga mis sa arvad, kas sinus on ka üks väike loom ja lind, siis on küll eriti koer. Ma jooksen ka alati õues ringi, ei tule. Võib-olla iga kord õigel ajal tuppa. Aga kuidas sulle tundub, kas Ellen Niit kiidab selle heaks või laidab maha või et lapsed ringi lippavad, vahel unustavad oma kohustused? Ma usun, et kes on nagu õues ringi jookseks ja see ei saaks korralikuks inimeseks ja ei õpiks midagi. Aga samas peab ikka natukene aega olema ka ringi joosta, eks ole. No muidugi, sest kui sa kogu aeg õpises puhkama ka natukene, kui lapsel näiteks ei ole koera või midagi nihukest looma kodulooma hamstrid, siis peaks kuskilt tooma, et tal oleks, kelle eest hoolitseda või noh midagi niisugust. Ellen Niit oskab väga hästi luuletuses ja niimoodi nagu et alguses ei taipaks, et tegemist on näiteks mingisuguse huumoriga naljaga, vaid alguses ta teeb novot, luuletus oleks tõsine, aga kui lõpuks läbivalt, siis täiesti tahtmatult naerma hakata, sest ta leiab väga huvitavaid sõnu ja see ajab naerma, huvitavat. Neid olukordi ja näiteks üks niisugune luuletus nagu selvepood. Meie kass läks eile isevõtu poodi. Isamaapoed on läinud õie moodi. Võttis veidi meki mekkis, vala võttis võid ja piimapaar-kolm, lihapala mõtles maksta. Pank kassas kinni, kahvel, põllud kasutati jeerum. Serbia pooleli. Sohver. Ajab päris muigama seal tõesti ütleme, miks on selliseid naljaluuletusi vaja. Lapsed ikka armastavad rohkem nalja teha, võib-olla eelne niidu luuletused õpetavad naljast aru saama. Sina oled nii tundnud ja vaat siin on üks tore luuletust poelised. Pillerutas pillipoodi lilli, ruttas lillepoodi, maali, marssis maali poodi, kaalub Vargas Kaali poodi. Pillipood oli Pille täis, lillepood oli lilli, täismaali, poesolimaali jõgi, kaali, poislikaali mägi, Kaali järve põllud, aga Kaali järv oli mere taga. Kas sa tead, kus on Kaali järv? Ma ei ole kuulnud nihukesest järvest nagu koolijärv. Tsen Saaremaal teadlased on uurinud ja, ja püüdnudki kindlaks teha, milles Kaali järv tekkinud, on ta hästi sügav. Ja arvatakse, et sinna kunagi kukkunud üks meteoriit. Ja nüüd on see meteoriidi kukkumise koht vett täis kogunud ja nii ongi Kaali järv tekkinud. Mulle mart tundub middle. Kas mulle tundub õigesti? Ellen Niidu luuletustest saab vahel päris niisuguseid asju teadnud, mida varem ei teadnudki. Küll sulle tundub õigesti, sest näiteks selles raamatus nagu suur maalritöö ma sain teada, et näiteks rooge värv on oranž korralikult avalduses näidatud, kogu maailm on näiteks värve täis, muidu käib nagu silmad kinni, et ei pane tähelegi. Noh, et ümberringi on olnud hall linn ja muud mitte midagi, aga tegelikult pihlakad on niuksed. Ilusad punased vahelt ja mets on värviline. Sügisele tasub parem metsas käia, kus televiisorit kogu aeg vaadata. Noh, sellepärast mulle meeldiks niidu kirjutatud telepeale. Laul istub värba antenni peal nagu tibu penni peal. Mis sa väike suliteed, segad värvilist, TVd ära, olen närviline. Kõik maailm on värviline. Krõpse, kinnidele, kast, mis sa vahid telekast telekast, telekast tuleb uudista paremini. Varblase mõni iva tuleb puhku parem silma. Vahi värvilist maailmu. Televiisorit ei maksa kogu aeg vaadata, et õu ise on nagu ka televiisor. Värviline, ja sellepärast pole varem õues viibida, kui kogu aeg toas televiisorist passida. See teeb laisaks. Kaabist teeb jah, sest kui sa vedeled voodis vaatab televiisorit, siis lõppude lõpuks ei viitsi enam isegi istuma tõusta, et sööma minna ja midagi niisugust tõsist ette võtta. Ja mulle meeldis niisugune luuletus nagu ninatark. Kord ela silmas, ninatark, ta polnud nagu sina. Teisel moel oli arukas lora poolest varrukas ta mööda ilma madistasid ühtevalu valistel ning ülekeele sedasi jutt jooksis temale edasi veerema. Kivi on kari ja teistpidi organ, hari mäest alla. Jõgi on juga. Jõeäärne rohi on luga. Ma ei teadnudki, et jõeäärne rohi on luga, nüüd ma sain teada. Sisuliselt veepealne maja. Vahemaa sissetorn on kael. Kosmosevedur on kanderakece mängu majan, maja makett. Mis veel võiks öelda, ninatark võid kirja panna, sina tark. Pooled asjad siin on natuke naljatoonis ka öeldunne, veepealne maja, laev. Aga täitsa toredasti öeldud. On kui me seal nii luuletused on sees, niukene, väike tera, mida lugeda. Kuulge, aga ei panegi tähele, kui lõpuks saad Ivo viimases 10 juurde või niimoodi siis vaatad, et tõesti on väike terase netis niukseid luuletuses nagu laskumise laul lõpust, et see, kes teab vaid tõusurandu, aga laskumist ja võib kord rängalt vastu kändu ära lüüa, peab siin ta on mõelnud midagi niisugust, et kas olid kogu aeg on harjunud võitma ja tõusma sellele niimoodi kord kaotavus kohe ennast välja, läheb närviliseks ja sellega mõelnud ära lõpp ja rahastust. Tundub, et alati ei saagi inimesel kõik väga hästi minna, et vahel juhtub ka väikeseid ebaõnnestumisi, aga sellepärast ei tohi siis meelt heita. Ei tohi siis Helle Niit on jälle väga toredasti kirjeldanud nukest loots nagu kanaemakook kus Eeeffcottaleidis nagu nisuteri ja mõtles, et vaat kui kohe oleks, kui ma nüüd vananema jätan, et kummard maha külval saama sügiseks neid mitu korda enam kõlvaski neid maha ja üks gängi ette põldu tegija kutsus naabri kassi, koera apiaga. Vastusel igavene joru, et täname, jäime haigeks, et vaevalt üldse tõust roomaja. Päeval 100., laagrikija võib olla palavik, on meil ka ajal. Kana muidugi taipas teiste valet ja pööras kannapealt ümber, läks minema, sealt niikuinii abi ei saa, siis kanapojad oma jõuga sel ajal, kui ema naabreid appi kutsus või kanust võitu saanud ja pärast ka ema tegi, nagu kookia ohvrid nagu nägid ka seda kookia. Tahtsid ka saada, aga Kanamu ütles küll, et miks ta tööd ei teinud, et nüüd sellepärast ta kooki kaisa kookon nagu töötasu tööd teeb, selle juba leiab. Selliseid õpetlikku luuletusi on Ellen niidul vist teisigi. Ja see viimane sall või sellega ta ütleb, see nagu paneb kogu sellele loole punkti ja sellepärast on nii hea ja võtluse raamatu läbi sirvida ja noh, ja siis tuleb nagu jälle meelde. Meil on niidu sõnul on kirjutatud ka mõningad laulud, näiteks on nagu võilille laulio khati, karu ja ainult maaneid ise laulda, et ja ma tean, et nad olemas on. Kuulama neid siis teiste laste esituses. Sa oled sellega nõus? Olen küll. Keegi aru sai, kuhu Kati Karu sai kasti keegi. Kui aga äkki ta ei näe karuslooma, ei piinanud liike ukse lahti. Teede äraga arvule eino tütar. Paistab nii, et liiga vähe nui karu kati. Ma ei tahagi. Varu paar vaipa, Patti karu karva paistab nii. Liigade. Karu kaeti vaeste abi karuga järve paid kaeti kaeru karva kanti. Mardi juttu kuulates hakkas minus üha tugevamini kõnelema teadmine et ole sa suur või väike. Ikka on tarvis, et õigel ajal oleks sinu kõrval õige inimene. Ise ju ei suuda ja ei oskagi alati kõike näha, mõista, märgata. Ja me isegi elame küll inimeste keskel, aga vahel ei taipa seda lihtsat asja. Et meil on ehk meid sama palju tarvis kui meil neid. Kas mäletate riistot kirjanik Holger Puki lasteraamatust, kes tulistas rumala kemplemise pärast sai poisist kitsalaskja? Aga ei ühtki, tegu ei saa teha nii, et poleks pealtnägijaid ja kaasteadjaid. Siis selgus peagi, kes metskitse haavas. Ja kui poleks olnud õpetaja Soakast, siis mine tea, kas riistu oma hetke nõrkusest jagu oleks saanudki. Õpetaja laseb tal kõheldaja vaagida. Kõnnivad-kõnnivad siis näitab Sookas ilusat samblast lapikest siinsamas tee ääres. Kutsub jalgu puhkama. Risto kõhkleb ka selle ettepaneku juures. Ent peagi istuvad nad koos metsa all seljad mõnusasti vastu mändi. Dead Risto alustab õpetaja Sookas. Mina ei usu, et sina oled niisugune mees nagu sa meid kõiki tahad uskuma panna. Vaata seda mändisi. Ta on pealt krobeline ja lõhenenud. Kui vastu puutud, siis kriimustab. Aga see-eest koorelt ele rõõmus ja tugev ja tihe. Männil on niisugune koor loodud. Sina oled endale koore vist küll ise välja mõtelnud. Muidugi, sul võib selleks kuhjaga põhjusi olla. Aga ühte ma ütlen sulle kindlasti, meie majas ei lähe sul seda jämedat koort küll tarvis. Sinu õnnetus ei käi siin sinuga kaasas. Eelmises lastekodus käis. Mõtle hästi järele. Palju neid seal oli, kes sulle seda meelde tuletasid? Kas kõik või ainult mõned üksikud? Risto ei vasta. Sest Zuokasel on õigus. Näedsa siis kas tasub mõne jõhkra pärast ennast kümnetest headest kaaslastest eemale hoida? Ka seekord jääb Risto vastuse võlgu, sest küllap pool Zuokasel ka seekord õigus. Nii nad istuvad ja arutavad rahulikult ja tuttamata nagu mees mehega, kui neil tähtsaid asju klaarida. Rohkesti kulub aega, pausideks ja mõtlemisminutiteks. Nõnda peabki olema. Mõtelda on vaja sellest, mis oli, ja sellest, mis ees ootab. Viimaks küsib õpetaja Soakas kella vaadates, kas hakkame minema? Täna ju pühapäev, varsti hakkab film peale. Liivi ja Gunnar lubasid sulle kohta hoida, muidu tead isegi, kes hiljaks jääb, see seina ääre pärib Gunnar. Miks Gunnar kohkub Risto. Nii ta ütles, naerab õpetaja saaks. Arvas, et jääme sinuga viimati hilja peale tulema. Siis paremat platsil juba võetud. Gunnar teab ka, et tema. Mis seal imestada? Ta aimas juba ammu, et Gunnar võib talle ohtlikuks saada. Et ainult Gunnar niisugune on, kes pureb ja purev, kuni pähkel katki saab see aimus küttiski üles viha, mis seal auto juures välja purskas. Aga ometi kindel, et Zuokas ei tule tagasi üksinda. Miks on see nõks söödaks välja pandud peibutuset pärast kuuletuda? Siin on see kitselaskja. Mina tõin ta päevavalgele, mina meelitasin ta ka lastekodusse tagasi? Ei, see pole Gunnari moodi. Miks siis ometi? Kas Gunnar teab, et ta ei raatsi siit ära minna? Et Liivi talle meeldib, et Mauno on täitsa poiss ja ja Gunnar ise. Ja et siin on vanasoo, kas? Kuidas võib Gunnar teada, et ta jõudnud seda rada pidi kuigi kaugele? Korraga istuks Risto nagu pimedas saalis tihedasti külg külje kõrval teistega ühel pool liivi teisel Gunnar. Ja tal on kindel ja muretu istuda. Talon koht, ta ei libise sealt kuskile. Ükski tõuge ei kõiguta teda, sest ühel pool on liivi ja teisel Gunnar. Ümberringi aga on veel terve saalitäis Liiviside Kunnareid ja vanasoo, kas on ka kindlasti kuskil? Siis kaob õdus kindluse tunne. Vinge tuul nõelub läbi kuue. Mändidealune on rõske ja tumehall. Kus teised ka juba teavad, et, et mina kitse ei praegu ei tea veel keegi, ainult Gunnar ja Liivi. Aga saavad teada jah. Ma mõtlen, et nii on kõige õigem. Nad hakkavad mind. Hüüab hirm, Risto sõnadega. Zuokas rub poisi rannet. Ma ei usu, et hakkavad kõik edaspidine oleneb ju sinust endast. Risto kuulab ahnelt õpetaja Zuokase sõnu. Need kubisevad nii koduselt, kõrvus. Meis elab usaldus ja uskumine. Et kuigi ees on suur mure, läheb edaspidi kõik hoopis teisiti, hoopis paremini ja rõõmsamini. Seda kinnitab suur tugev käsi, mis ta randmest kõvasti kinni hoiab. Risto tunneb, kuidas neist mullaga parkunud sõrmedest voolab temasse senitundmatut, rahu ja kindlust. Hirm kaob. Tuul kannab ta metsalatvadesse, seal rebivad heitlevad oksata olematuks. Mõne aja pärast võtad sinadenid raamatut uuesti kätte ja usu, leiad sealt jälle midagi.