Omoton Valle-Sten Maiste kohustuslik tekst. Seda kohe kuulata. Tere Valle-Sten mõista tere. No ma loen ühe katkendi sellest raamatust, millest me kohe rääkima hakkame sinuga. Ja mis on sinu kohustuslik raamat, mille sa oled valinud siia saatesse? Ma loeksin kohe päris algusest. Ja selle ette on kirjutatud saateks, sügavus ja pikaajalises loomingulises kriisis vaevelnud ja materjali otsides kaaludes võimalusi, mida kujutada, millest kirjutada kust leida uusi eneseteostuse võimalusi, sattus kirjanike psühhiaater edaspidi põhivanade kirjade hulgas paarile veider paberilehele mis tundusid talle sobiva materjalina mõnedeks süvapsühholoogilisteks kaemusteks. Töötades lehed ümber ja otsides üles nende kunagise kirjutaja, kutsus ta tolle kaasautoriks, et võtta vaatluse alla kui mõnes mõttes psüühikahäiretega inimese. Kirjutaja elukutselt ja ametilt füüsik, edaspidi Es nõustus, lubades p-le teisigi materjale tollest ammu möödunud ajast mis pidavat tema ess hingelist seisukorda ja toonast olustikku valgustama. Nonii nüüd annan Valle-Sten Maiste sulle kohe selle võimaluse tutvustada seda raamatut, aga ma arvan, et kuidas sulle tundub, et need vähesed võib-olla ma ei tea, kui vähesed said kohe aru, mis tekst see on, kellest jutt Ta on, kes on see põhja, kes on sees. Aga võib-olla väga paljud ka ei teadnud, mis teks on, nii et ole hea. Pohh ehk psühhiaater oli siis Vaino Vahing, kes mingi osa oma elust ka tegutses psühhiaatrina ja ja oma teadus, et teiegi lausa eksperimentaalpsühholoogina, mis siis ei ole sugugi selline jõngija Freudi tundmine vaid, vaid siiski lausa nii-ütelda loodusteaduse alla allharu. Ja F on siis füüsik kähku, Madis Kõiv, kes võib-olla ka, et on, et rohkem tuntud näitekirjaniku ja, ja Vilosoofina, aga tegelikult ka tema põhieriala on ongi ja olnud füüsik ja tal on füüsikas siis nagu doktorikraad või kandidaadikraad, nagu seda toona nimetati ja ametis on ta siis kogu aeg jah, olnud ikkagi olnud ikkagi füüsikuna ja see on siis jah, selline raamat, mis sisaldab nende kahe mehe sellist noh, ütleme vaidlust või vastumängu, nagu nad ise seda nimetada tahavad ja seda võib nimetada ka umbkõneluseks. Selle eeskujul, et kunagi Ilmar Laabania, Tõnu Luik Tartus vestlesid ja akadeemia avaldas selle ära ka ja siis nagu mõlemad mehed rääkisid oma ideoloogiast lähtudes ja nüüd ideoloogiad isegi nagu noh, kuidas ütelda, sellistesse viljakas ja teineteist kuulda võtvasse dialoogi ei laskunud ja seetõttu ei löö seda nimetati sump kõneluseks. Täpselt samamoodi on selles raamatus, et, et mõlemad mehed ajavad nagu kott peas oma asja ja ega see dialoog nagu teineteist ära kuula, vaks ei muutugi, et selles mõttes võib seda nimetada nagu, nagu umbkõneluseks, aga, aga see raamat on muidugi jah kentsakas. Teatavas mõttes on see raamat tohutult realistlik, et raske on leida sama realistlikku raamatut, kuigi ta nüüd muidugi mingisugusele realistlik kirjanduse stereotüübid, kui seda kuskilt sealt Vildest või korkis lähtuvalt nagu endale silme ette manada, et siis ta sellisele realistliku kirjanduse stereotüübi ta ei vasta, et mingis mõttes ta vastab pigem postmodernistliku kirjanduse stereotüübina, sest ta tõepoolest koosneb nagu mingisugustest omaaegsetest kirjadest ja erinevatest nagu mingites dokumentides, siis nagu dialoogidest siis puhtalt nagu fiktsioonist unenägudest, ühesõnaga et ta paneb nagu väga erinevaid selliseid stiile. Et selles mõttes ta justkui oleks nagu postmodernistlik. Aga aga tegelikult on ta jah, nagu äärmiselt realistlik selles mõttes, et ta ongi nagu dokumentaalne või et ega kuigi seal noh, nimed on ära vahetatud, tundub küll, et ega seal liiga palju nagu väljamõeldud midagi ei ole, et kõik, millest see raamat räägib, on ühes või teises vormis nagu kas siis päris nagu elus aset leidnud või ühe või teise mehe peas ikkagi mitte ainult läbi lipsanud, vaid üsna nagu niukseks ka ikkagi läbimõeldud seal peas ja, ja see on sinna raamatusse saanud, et eks muidugi nad mõlemad nagu poetiseerivad seda läbi elatud, et omal moel, aga ta on jah, tegelikult nagu tohutult nagu dokumentaalne dokumentaalne teos ja mille sisuks on siis ühelt poolt, et siis sellise Vaino vahingu modernistlik märatsev armastus, et ta nagu võib-olla pärast sellest võime rääkida, et selline minu meelest sellise romantismi lõppfaasiks üks ehe esindaja, et samasuguseid esindajad on ka Hemingway Fitzgerald näiteks kellele siin raamatus on ka läbi nende jah, et ja Vahing on, on sellise modernismi jah, lõppfaasi nagu üks ehe esindaja ja, ja usub sellesse maailmapilti või sellisesse noh, modernistlik kui igatsuse ideoloogiasse nagu ja ja kõiv seda nagu jälle sugugi ei usu ja kõivu meelest on see rumalus ja siis nagu üritabki seda näidata, et, et see, millesse vahinguskuse ja see, millele Vahing üritas oma elu ja armastust ehitada, et see on lihtsalt üks noh nagu siin raamatus öeldakse, tühivurr, mis keerleb iseenda keerlemist Et see enda Seen. Mulle tundub, et, et see mõte saab olla alles praegu sul olemas, sellepärast et et kui see Ensbil laskumine orgu ilmus, siis ma arvan, et sa võtsid seda hoopis teistsugusena kui täna, kus on ilmunudki need vahingu päevaraamatut kõik see nii-öelda dokumentatsioon, mis otseselt näitab, et vaat siin on see, sellest ta siin sellest, et ta sellest juttu, et muidu see võis ikkagi olla selline eksistents, alistlik või siis mingi mingi imelik rännak või, või selline selline teekond. Ma lugesin seda tegelikult ju 15 aastasena ja mingis mõttes ei saanud üldse sellest raamatust aru, et miks ma seda lugema hakkasin. Siin on üks kokkusattumus, üks kokkusattumus on see, et ma olin 88. aastal, kui see raamat ilmus 1988. aastal Mehikoormas malevas. Tegelikult ma olin neli aastat seal malevas Mehikoormas ja et seda raamatut nagu müüdiga Mehikoorma poes Mehikoorma poes oli, noh, see oli selline tavaline maapood, aga seal müüdi nagu kodukandi inimeste raamat. Ta ütles, et näiteks ka Karl Roomori krutsifiksi, mis toona ilmus, oli seal Mehikoorma poes müügil ja siis oli ka see raamat, aga Mehikoorma poest mõne, kui teda ei ostnud ära. Tegelikult ma ostsin ta ükskord, kui ma olin tark tuss käimas Tartu raamatupoest tagasiteel nagu mehi koormusse, bussis midagi lugeda ja, ja ma olin teda nagu kogu aeg edasi lükanud, aga seal Tartu raamatupoes või noh, mitte noh, ta ei huvitanud, ei tundnud neid kirjanikke, need olid võõrad nimed ja see mind üldse ei huvitanud seal Tartu raamatupoest ma tahtsin midagi teele kaasa osta lugemiseks ja, ja midagi nagu ei olnud, siis ma mõtlesin, et ma olen seda seal Mehikoormas juba nii palju näinud, et ma ostan siis nagu selle raamatu ära ja mis oli nagu äärmiselt kummaline oli see, et, et selles raamatus nagu räägid eriti siis ühesõnaga kahest mehest, kes niisuguses kohas nagu Aravu, mis ongi siis nagu Vaino lahingu sünni kohta hakkavad Aravult õhtul häälega või pealelõunal häälega minema noh, läbi räpina sinna kütti argu ja, ja tegelikult vot seda teekonda Aravul nagu Räpinasse olin mina niimoodi häälega ja isegi jala joostes ja noh, käinud läbi ikka kümneid ja kümneid kordi, sest oli niisugune kummaline aeg, kus noh, kuidas ütelda poes alati või enamasti seda, mida sa sealt osta soovisid. Ei, ei olnud nagu saada ja, ja selleks, et noh, kõik kogu peoatribuutika nagu kättesaadud oli käia väga paljudes poodides ja seal oli nagu niisugune Kolmnurk pojad olid Mehikoormas, Aravulie, siis ka Meeksi ja siis järgmine võimalus oligi minna tõsta või siis Räpinasse või Ahjale või niisugustesse kohtadesse jäävad, mainin sedasama nagu teekonda läbi naha küla ka, kus siin raamatus on üks auto Lavka seened läbi see nagu noh niisuguse niisugusel marsruudil hääletanud ka üksi ja kellega koos, et ühesõnaga selles raamatus oli kas niisugune äärmiselt eluline seik, mida ma ise olin teinud, noh, kümneid ja kümneid kordi läbi ja vaatasin, et mingisugune raamat, milles on täpselt sama asi, millega ma ise nagu päevast päeva tegelen ja, ja see oli nagu see ajend, miks ma siis mõtlesin, et kui niisugune imelik juhus on juba tulnud, et sa täpselt samas kohas samad mehed nagu samas kohas mingisugused mehed hääletavad, kus ma ise sageli hääletan et siis ma pean selle raamatuga edasi minema ja, ja noh siis järgmine nagu asi, mis sealt nagu külge jäi, lisaks see oli siis kindlasti hästi nagu reaalne. Seda ma uskusin, et see kirjeldus oli. Kuigi see oli toimunud ju rohkem kui noh, ta ei olnudki kümmet, üks kuus-seitse aastat varem, oli see toimunud siis rännak orgu kui enne seda, kui mina seal nagu hääleks raamat on ilmunud 80 jah, aga nad väidavad, et nad kuskil noh, kirjutasid ja hakkasid seda kokku panna mõne 80 kasvõi niimoodi, et ja siis ma saan aru, et see, see reaalne nagu oru teekond ongi olnud enam-vähem seal 82. aastal, et nad olid seal sammas siis hääletanud, noh umbes kuus aastat varem, et et see oli nagu see reaalne moment, aga järgmine moment, mis nagu võlus ja mille poolest noh, võiks siis ka minna selle teema juurde, et miks, miks ma olen selle raamatu juurde jäänud ja miks mõtle siis, nagu ka soovitaksin teda jätkuvalt on, on selline jah, eksistentsiaalne moment või et selline Vaino Vahing eksistentsiaalse ja, ja ka kõivu eksistentsiaalsed, kui me alustasime sellest, et et tegu on umb kõnelusega, et nad räägivad teineteisele vastu ja neil on erinevad ideoloogiad, siis, siis tegelikult see eksistentsiaalsest neid küll lühendada, et nad nagu nad on mõlemad eksistents, realistid, see tähendab seda, et nad nagu kirjutavad omaenda verega. Ühesõnaga, nad kirjutavad, otsides kuidas ütelda oma elule, tähendust või oma elule mõtet, et ja, ja see on minu meelest nagu see moment, millest ka nagu tänapäeval on vajaka, et väga sageli noh, on, on raamatuid ütleme, karikeeritakse noh, mingisugust ütleme ka nähtust 60.-test 80.-test ja noh, äärmiselt meisterlikult kõik asjad esile toodud. Aga vot see moment, et missugune on nagu, kuidas ütelda, kirjutajate suhe või positsioon nagu asjasse endasse või veelgi enam, et mida nemad inimesena või nagu siin öeldakse, et kõik Me oleme ristil, et kõik me oleme ristil oma elu kuidagi mööda saata või kõigil meil tuleb nagu noh, see elu siin ilmas nagu kuidagi ära elada ja see ei ole nagu mingisugune suur või lihtne küsimus ja vot see neid ühendab. Ja, ja noh, ma arvangi, et sageli nagu tänapäeval võetakse igasuguseid asju ette, uuritakse midagi, kasvõi uuritakse ajalukku uuritakse ajalugu, mitte sellepärast, et see ajalugu kõne läks inimesele ja tema muredele või tema olemis küsimusele siin ja praegu, vaid kuidas 13. sajandil need asjad olid ju rüütlid ja lossid ja igasugused uhked asjad ja et mind huvitavad, kuidas need rüütlid ja lossid olid, aga vaat siin on jah, seal nagu positsioon asetatud teist pidi, et neid mehi huvitab lihtsalt seesama kuidas ütelda nende oma oma konkreetne elu või isegi sedasama kongressi. No iga päev ja küsib, kuidas seda elada on nende jaoks nagu täht. Ja noh, vot see on nagu see, mida igast raamatust siis nagu jätkuvalt ei leia, aga mis minu arvates on nagu oluline. Ja, ja seetõttu jah, ma nagu selle raamatu juurde. No see, mille juurde nüüd jõudsid, ongi üks märksõna, mida sa kasutad ka enda artiklis, mis on ilmunud Keeles ja Kirjanduses. Selle artikli pealkiri on Vaino Vahing, moodne ja märatsev armastus, sa tood sisse sellise mõistena kui indiviid Joatsioon ja mulle tundub, et see läheb tegelikult sedasama mingi küsimusega kokku, et sa just nimelt kõivu juures ma ei tea, kas nagu kasutaksid seda sõna võib-olla ikkagi mitte. Aga vahingu juures küll, et, et ongi nagu selline individioatsioon, selline. Selline teekond, mis, mis mulle tundub, läheb sedasama jutuga kokku. Et misse indivitatsioon on või et lõpuks jõuad nagu isegi mingi sellise detissismini väljend artiklis. No indivitutsioon on jõungi mõiste ühesõnaga Jungi mõiste, millega Vahing oli kahtlemata Ta vea ja mis, mille vahing tegelikult nagu seadiski üheks selleks nagu diili eesmärgiks, ühesõnaga Speel ehk mäng, mida nad seal salongis siis Villelesid, et see mäng nagu pidigi viima indivitatsioonini ja Jungi lollise indivitatsioon, kui ma seda nagu äärmiselt vabas vormis ja mälu järgi mõtlesin, refereerin sisse, indivitatsioon pidi tähendama midagi niisugust. Vaat jõng arvas, et, et me siin maailmas noh, ei ole ise, et, et me oleme nagu teatavas mõttes võõrandunud ja iseks, me saame siis kui me noh, kuidas ütelda, ühineme millegi sellisega, mis on nagu inimkonna ürgne selline arhetüüp, Meso inimene olla, või et noh, Jung arvas, et on olemas mingi selline arhetüüpne inimloomus. Niisugune kollektiivne alateadvus, mis sisaldab püüdlust harmoonia poole, püüdlust olla harmoonias, püüdlust olla tasakaalus ja kõik inimesed nagu noh, tegelikult nagu tahavad seda harmooniat ja tasakaalu, aga vaat see ühiskond surub neile mingisuguse maski ja rollid peale ja vaat et nagu saada iseendaks ehk seda indivitatsiooni nagu läbi teha tulebki. Noh, kuidas ütelda siis liikuda selle harmoonia poole ja võtta sealt. Trikk oligi nagu selles, et noh, iseendaks saada ehk ind seda indivitatsiooni läbi teha. Noh, Vahing ka Jung arvasid, et, et ei ole jäing, eksistents helistidelt niisama lihtne see ei ole, et selleks, et näha ennast nagu tegelik, kuna selleks on vaja neid niinimetatud piirsituatsioone, et, et see oli nagu tollel ajal hästi nagu populaarne mõiste see see piirsituatsioon. Ühesõnaga et inimene Läheb kuidagi millegiga endast välja, et see oli aspersil ja paljudel teistel tolle aja sellistel mõtlejatele, noh, mida see piirsituatsioon nüüd konkreetselt tähendas, see oli nagu erinev. No mõned on hiljem seda näiteks kirjeldanud, et sellel pool austeril on näiteks üks romaan, kus kellelegi kukub mingisugune maja tellis või ütleme, näiteks naha liigume Lasnamäel ja rõdu kukub nina ees alla, et siis ei lähe lihtsalt kohvikusse jäätist sööma. Rahulikult võinud mõtled, kui habras on elu ja, ja tulevad sellised tõsisemad mõtted pähe ja nemad ka otsisid selliseid piirsituatsioone. Vaino Vahing vaieldamatult kõige kuulsam piirsituatsioon on see. Ta tahab teada saada, kas naine armastab teda tegelikult ainult niisama, siis nad sõidavad sinna taevaskotesta, lükkab naise murule pikali, topib rohtu suhu, jookseb metsa, põgeneb kaarega rongi peale ja sõidab nagu linn, et vaadata, kuidas naine käitub siis ebastandardses olukorras. Ebastandardses olukorras avalduvad inimese Need tõelised momendid, mis harjumuspärases voos jäävad märkamata. Aga see on nagu huvitav, et sa sellest rohu suhu doktiliselt rääkima hakkasin, ma, mul tuleb meelde, et ma olen teinud kunagi Vaino lahinguga intervjuu, ma tean, et sina oled ka teinud Vaino Vahing intervjuu. Mina küsisin, et, et mis sambla suhu toppimine tähendas, mis see oli? Et kas see oli nagu noh, et noh, et see piirsituatsioon niikuinii, aga et mida see tähendas siis ta ütleski teid tähendanudki midagi, et noh, oli nagu selline noh, ma ei tea, kas purse või midagi, aga et mingisugune motiiv oli seal nagu taga, et mingisugune alge oli, aga mis täpselt oli vot seda ta öelda ei osanud. No ma arvan ikkagi jah, et see alge, samasugust mehaanikat, ta kasutab ka suhtluses kõikide nende sõprade ja ja kirjanikke ja kunstnikke ja semiootikutega, kes tal seal nii-ütelda salongis käivad, et mingisuguse sellise vaimse võib ka öelda väärastuse kaudu viia inimesed nagu oma harjumuspärasest mõtlemis- ja käitumisnagu joonisest välja, Nad avalduksid kuskil nagu uudsest või ka mingis mõttes nagu noh, äärmuslikust küljest, et ükskõik, kas siis seal kasutati niisuguseid variant, et üritati mängida, et, et keegi on kedagi või üritati ehkki noh, kaaslasi üle lüüa seal mingisuguse joomingu käigus või aga noh, need on sellised asjad, mis nagu tänapäeva filmikunsti jumal teab, mille taustal ei ole enam nagu eriti midagi, aga see lugu see sellest nagu rongisõidust, mis lõpeb nagu sellise rohu suhu toppimisega, Äära põgenemisega. See tundub paljudele. Aga tänapäeva sellise järjest äärmuslikuks muutuva popkultuuri taustal noh, omal moel sellise kummalisena või et, aga ma arvan ikkagi, et nende asjade mõte oli, oli seesama piirsituatsioon. Ühesõnaga, et viia inimene olukorda, kus ta avaldub eba Eba tavalisena või sellisena nagu tuleksid välja need jooned, mis igapäevaseid argitoiminguid harjumuspäraselt tehes nagu varjatuks jäävad. Et, et ma arvan, et jah, see oli see piirsituatsiooni mõiste ja see oli võetud nagu Jungil, et ta oli selle asja nagu Jungilt eeskätt Jungilt, aga, aga noh, eks siis ka mingis mõttes nendelt teistelt Jastversilt ja kokku lugenud ja, ja selle peal ta nagu vahing oma trikkide ehitas ja, ja see on ka see, mida siis kõiv vähimalgi määral ei uskunud ja mida kõiv pidas nagu lolluseks või et noh, kõiv kõiv arvasid, ei ole olemas inimesel olemust, ei ole olemas psühholoogilist inimest ei ole olemas mingisugust noh, kuidas ütelda. Kui mina avaldamist tähendab, selle indivitatsiooni mõte oli see, et avaldab nagu tegelik mina, et muidu meil on sotsiaalne mask ees, aga vot äärmuslikus ebataolises olukorras avalduvad mina tegelikult jooned. Kõiv ei uskunud, et on olemas mingisugune tegelik mina ja ta kordasin raamatukoguga kehv ütleb, et psühholoogiline inimene on lollused, mina ei usu psühholoogilist inimest ja kõiv arvas, et on olemas. Ta ütles, et inimene tuleb maastikust, et selles mõttes inimene on kontekstis kasvanud ja see maastik joonistab selle inimese olemuse. Ühesõnaga noh, ruum või kontekst või kultuur, kus ta kasvab, teeb inimesest selle, mis ta on, aga mitte, et ei ole noh, inimesel kui liigil mingisugust olemust, et nii palju kui mina aru saan, siis selle ümber see vaidlus käibki tegelikult, et Vahing nagu usub sellesse nagu inimolemas ja ta ütleb, et tuleb lihtsalt tegeliku inimeseni jõuda, tähendab ühiskond ja inimene ise peab enda tegelikuna üles leidma, see on nagu vahingu mängija. Kõiv ütleb, et, et noh, niisugune mäng on tore küll, aga et see ongi ainult mäng, et midagi ei ole tegelikult üles leida, et ei ole olemas niisugust inimest, keda saab tegelikuna üles leida. Aga kas see nende teekond, see üksteise test justkui nagu tühistab või nagu noh, vastu mängiv see mõiste on neil ka kohe alguses ära toodud, et neid on vaja nagu üksteisele vastu mängida astuda dialoogi, et kas et kui jälgida seda teekonda, kuhu nad lähevad, lõpuks jõuavad kütiorgu. Et noh, et see laskumine orgu nagu toimub, et aga, et, et kas see nii-öelda nende nagu omavaheline see eksistentsiaalne vaidlus või dialoog, et, et kuhu see sinu meelest jõuab? Jah, et ega ta ei jõuagi kuhugi, et sõnaga põhimõtteliselt ta lugeja jaoks jõuab küll väga paljude detailide väljatoomiseni ja mõlema mehe nagu positsiooni selginemiseni ka teineteist neil nagu ümber veenda ei õnnestu ja tundub, et ka kuni lõpuni välja, et eks ju nende teemade juurde on küll mitte nii ulatuslikult, aga nii kõiv kui Vahing nagu hiljem ka põgusalt tagasi tulnud ja mõlemad jäävad ikka üsna põikpäiselt oma oma juurde, et, et selles mõttes nagu ei jõua nende arvuta elu sellest, et mis salong oli ja milline see vahingu armastus oli, ei jõua see arutelu kuhugi, et kumbki mees nagu teineteist ei mõista ja kumbki teiselt, ta ei õpi teise lähenemise selliseid voorusi või, või häid külgi, mõlemad jäävad jäigalt oma positsioonile. Aga jah, lugeja jaoks kirjutatakse ikkagi mõlemad positsioonid väga, tegelikult puust ja punaseks ja detailideni lahti. Ja mingis mõttes siis jah, eks Vaino Vahing on selles raamatus täiesti samasugune Vaino Vahing nagu ka kõikides oma novellides, et ega siin tegelikult mitte millegi poolest senspiri aines ei erine vahingu novellidest ja mis siin erinevat on, ongi siis see, et on see köhiv, kes nagu eridega Kõivustajate, ent ta ei selles mõttes ikkagi väga erinev, et nahk hõivama teistes raamatutes ei tegele nagu kellegi maailmavaadet, et noh, rumalaks pidamisega nii otseselt, et siin kõiv ei noh, ta jääbki oma vaadete juurde, aga tegelikult tal on siin raamatus nagu üks eesmärk näidata, et Vaino Vahing see, mida Vaino Vahing peab nagu inimese ja maailma ravitsemisena kui alusretseptis, et see on lihtsalt üks unenägu või luul või lollus, millega noh, ühel mehel on küll huvitav, et ta on endale nagu mängu loonud, aga, aga tegelikult ei ole siin nagu maailma ja tegelikkuse millegi ravitsemisega nagu nagu midagi pistmist, et selles mõttes ikkagi nojah, et eks need positsioonid, kõivu positsioonid tulevad ka teistes tema raamatutes välja, aga noh, et vaat siin on küll üks väga sügav paradoks. Vaino Vahing on, eks ole, psühhia stereotüüpselt võiks arvata, et psühhiaater nüüd võtab kedagi ette ja tõmbab kedagi nagu psühholoogiliselt liistule, siis siin raamatus on nagu vastupidi, et tegelikult diagnoose kuigi vahin, nagu üritab ka Kõivulasin nagu diagnoose panna ütleb alguses ju ütleb, et mis ebastabiilne või jah, ja lõpuks ütleb, et juba liiga paadunud isegi insuliinishokk ka ei aita, et sellise usuga pole midagi teha, et Vahing üritab nagu selliseid stereotüüpseid psühhiaatri nagu diagnoose panna, aga tegelikult noh, diagnoosid ikkagi, paneb nagu kõiv kõiv tegeleb nagu vahinguga ja noh, võib-olla on see lihtsalt see, et, et mina olen mingis mõttes ikkagi nagu seal pidama jäänud, et noh, ütleme nii, siis jah, et mingis mõttes kõiv näeb justkui vahingu läbi ja annab sellele ka hinnangu. Aga Vahing jääb ikkagi nagu noh, Vahing ei üritage muidugi kõivu läbi näha või teda üldse. See Vahing on nagu väga solid, sistliku nartsiss, istlik enesekeskne, teda huvitab ainult tema ja tema hullunud armastus, teda mingi kõrvalpilk sellele üldse ei huvita ja Vahing nagu keeldub midagi rohkem mõistmist kui ainult seda oma oma nagu mängu, et. Ma loeks siia vahele nüüd ühe katkendi, mis mulle tundub ka sobib siia jutu vahele. Kui ma nüüd tagantjärele sõbrale ja naisele mõtlen, siis hakkan peaaegu arvama, et ka naine, kes ju kogu aeg salongi endas hoidise kandis, kelle ümbermäng keerles, teadis samuti nii nagu naine seda teada võib ja suudab. Ka naine teadis, nagu naine ikka teadmata midagi. Õhtuti läksid nad kolmekesi kunsti loengult mängutuppa mees naise ja kunstiteadlase moorusega kes andis salongile heleda ja pehme meelele maheda valguse, euroopaliku helgi. Ja naine aimasin lõppu. Ma usun isegi, et ta tundis ära sõbras reeturi juba alguses. 21.-st aprillist 69 hakkab periood, mil kõik üksteisele pihivad, eriti hoogu satub aga sõber. Ma lausa tunnen vahel, et keegi on ukse taga, eriti hotellis. Kui kõik vaikseks jääb. Kraakovi hotellilift on mul kirjutamisel silmade ees. Kuid oli Küllist hotelli Riiga siseõu on e kujuline ja sealt on kõik aknad näha. Kui toas põleb tuli ja kedagi ei paista, siis tekib mõte, et nad on põrandal pikali. Naine läks sõbraga tülli, sest ta aimas temas reeturit. Nüüd viskas naine sõbrale lusikat näkku, lõi vasaku kulmu lõhki. Hakkas voolama sõbra paksu ja tumedat verd. Üleda niigi tumeda pesu. Veri tilkus vaibale. Mind ajas naerma. Naine oli ööläbi hirmul, kuulas aeg-ajalt, kas sõber ikka hingab. Naine oli sõbra kohta alles hiljuti öelnud, et konkreetsetes lühikest ajavahemikku hõlmavatest tegudes sõber, ideetu. Aga ta hoiak, eluviis tervikuna omaks nagu mingit väärtust. Seesama jutt, millesse alguses Rääkisid sellest vahingu romantika positsioonis. Kirjelda seda nagu vahing armastust. Vot jah, et see on selline nagu paradoksaalne, natuke tuleb võib-olla kaugemalt seda võtta, et no mida tähendab see romantism, romantism sai nagu romantismi tähistatakse tänapäeval nagu mingisugust armulugu või et noh, sageli on mingi kanal on isegi selline seebikanal, kus näidatakse selliseid Metsiku roosi-tüüpi seriaal, et kannab mõnikord nime mingi romantika kanal vett, aga noh, seal romantismiajastul jah, nagu tekkis kääne näiline paradoks romantismi ajal, kui kõiki asju nagu romantism oli üldjoonise poolest ju vastandvalgustusele, ühesõnaga vähe usuti jälle seda mõistust, mis oli prantsuse revolutsiooni ajal ennast nagu kompromiteerinud ja jällegi nagu mõistusele hakati vastandama kujutlust, aga armastuse osas toimus nagu mingisugune näiliselt vastupidine liikumine. Ühesõnaga, romantiline armastus tähendas seda justkui näiliselt kunstlike takistuste kõrvaldamist niisuguste takistuste kõrvaldamist nagu noh 19. sajandi romantilised teosed ehitavad ikka selle peale, et kas kellelgi on mingisugused seisuslikud müüride ees või varanduslikud müüride ees, et oleks ometi nii, et mina ei oleks nagu see talutüdruk ja tema ei oleks nagu aadli härra küll siis meie vahel oleks nagu see tõeline armastus, näiliselt otsitakse nagu sellist, kuidas ütelda, mitte jõudsite kujutlust nagu ülejäänud romantismi, vaid otsitaksegi seda tõelist armastust tegelikult esimest korda mõnes mõttes võib-olla esimest korda kogu ajaloo jooksul hakatakse romantismi rajal otsima midagi niisugust nagu tõeline armastuse tantiigis. Noh, see oli absurdne, tähendab antiigi, see ei olnud mingisugust tõelist, armastasid isegi keskajal oli see tõeline armastus, noh, kui ta oli, siis ta oli selline ka ette kujutluslik või selline Nahkurt too aasta ja nii edasi, romantismi otsitakse tõelist armastust, aga tegelikult see tõeline armastus on siiski väikese vimkaga. Et ega romantikut seda tõelist armastust ei taha, et nad tegelikult tahavad ikkagi, et nad tahavad seda igatsust või nad tahavad, et sellel oleks ka selline noh, kuidas ütelda illusiooni kuju, et tõeline armastus kunagi materialiseerunud seda, et kohe kui nagu ajastu areneb, nii et saadakse nendest tõketest üle, et ühesõnaga seisuslikud ja varanduslikud vahed ei ole enam Kristuse armastuse realiseerumiseks, noh, 20. sajandil üsna ikkagi jõutakse selleni, vähemasti see, et keegi on aadlisoost ja keegi on nagu talumats või, või töölistänavalt, et see ei anna armastuse eest takistuseks ei ole siis tegelikult hakatakse otsima kunstlikke takistusi, ühesõnaga, romantikud otsivad kunstlikke takistusi selleks, et saaks nagu edasi igatseda ja see on nagu vits eraldi lemming veel nagu eriti tugevalt sees, et Hemingway romaanis ja päike tõuseb, on tohutu armastus, eks ju, seal Bret Ashley ja selle Jack pansi vahel ja see armastus tähendab rajanebki sellele, et midagi on väga puudu. Tähendab, kõigepealt on puudu, no kuidas terve põlvkonna selline vaim, mis on sõtta ära lörtsitud, aga puudu on ka nagu ma aru saan, seal suguelund mehel, mis on Ta jäänud, et tegelikult noh, kuidas ütelda, mõlemad kangelased usuvad sellesse, et nad jõuaksid tõelise armastuseni kuiseid. Kui ei oleks nagu noh, niisuguse niisuguse puudega. Ühesõnaga on veel mingisugune detail, mida annab nagu igatseda, ühesõnaga et muidu oleks kõik lihtne ja argine, aga vaata tunnistavadki seda, kui suur oleks meie kirg, armastus veel siis, kui kõik oleks korras. Ühesõnaga sõda ei oleks meie hinge ja keha ära rikkunud, vot sellest sõjast, mis rikkus hinge ja keha, saab see nii-ütelda aadlitiitel. Või siis varanduslik kuristik, mis varem oli ja vot noh, mingil hetkel see sõda saab mööda ja siis romantikud hakkavad otsima seda tõelist mina tähendab sellest 60.-te aastate nagu noh, kuidas ütelda, selleks nagu kuristikuks, mis võimaldab igatseda, mis võimaldab nagu igatseda romantikud vajavad midagi mingisugust mulli, mida igatseda jäävad kuuekümnendatel aastatel, siis kui, kui ütleme viiekümnendatel oli selleks need sõja koledused, et kui neid poleks olnud, kui ideaalne kõik oleks, siis kuuekümnendatel tuuakse uued mõisted, tuuakse see võõrandumine tõelise mina otsima, ühesõnaga romantikut ja loogika muutub selliseks, et kui ei oleks seda ühiskonda, kes paneb meile peale mingisugused võõrandunud ja ebakohased rollid. Kui me saaksime olla, kuidas ütelda teineteise ees alasti oma tõelised südamed käte peale, tõeline mina nagu leituna küll siis oleks noh, suur ja tõeline armastus ja vot Vaino Vahing siis hakkabki otsima seda, kuidas ütelda armastust, mis ei oleks mingisugune võõrandunud ja maskiga armastus vaid otsib seda nagu tõelist armastust ja siis tulevadki niisugused laused, kingi mulle piibel, naine, et poega võib, nagu ta ütleb, niimoodi natuke robustselt poega võimule iga emale kinkida, aga vot sina kingi mulle piibel, et kingib mulle midagi tõelist või jõua millegi tõelise nii lahendanud nagu kuidas ütelda, lahendasin võõrandunud maailmas, nagu need metafüüsilised küsimused ära jõua, millegi tõeliseni jäävad, küll siis hakkab meie armastus ka õitsema hakkavad, senikaua kui ei ole sellist nagu tõelise minuni tõelise inimeseni jõudis ta nii kaua saab ikka igatseda, juua ennast kogu aeg jälle täis ja öelda, et vot võõrandumine on ja midagi tõelist on, puudub nii-ütelda lõisele, kujunitel tõelise inimesena ütles, et kui inimene ainult avalduks võõrandumata, kui ta avalduks tõelisel päristisel kujul, küll siis oleks nagu tore, aga noh, tegelikult ta kõiv ütleb, et see on lollus, inimene ei saa tulla päris teisel kujul, aga isegi kui see oleks võimalik vedada kuskilt, oleks jumal ja pistaks lahingule pihku nagu tõelise inimese tõelisel kujul ja naise, kellel on piibel, siis Vaino Vahing hakkas nutma ja jonnima ja ütlema, et, et see on jama, ma seda ei tahtnud, sest tegelikult ta ei tahtnud mitte midagi muud kui võimalust igatseda võimalust millegi poole nagu liikuda või kulgeda. Ja nagu kõiv näeb seda kogu aeg läbi. Kõiv heidab talle seda igal hetkel nina, et, et sa oled nagu väike laps, et sa tahad lihtsalt, et oleks nagu võimalik noh, jonni ta jäätise pärast jagu, jäätis on kätte saadud, siis oleks võimalik jonnida limonaadi pärast ja kui limonaad on ka oleks võimalik jonnide lõbustuspargi pärast. Aga, aga Vahing kogu aeg ütleb, et, et noh, et sa oled ise hull ja topid mulle mingisuguseid selliseid, kuidas Ta võltsis diagnoosi, aga mina tegelen väga tähtsa asjaga, inimese ja tema tõelise elu. Noh, kuidas ütelda aluste ära mõistatamisega. Noh, mina, kes ma olen ka üsna palju vahingut lugenud ja kellel mulle meeldivad eriti tema näidendeid, aga need näide teda selles suhtes huvitavad, et et nad on väga selles ajas kinni ja, ja näiteks võttagi näiteks suvekool, kus kus ongi tolleaegne mingi kolhoosi, noh, mingisugune küla koloos, poeg tuleb tagasi noh, seda võib võtta kui mingi sellist perekonnadraamat. Aga seda ümbritsev ikkagi väga tollane kontekst, mingisugused tollased märksõnad, tollased mõtted ja, ja kõik see. Aga huvitaval kombel see nagu ei sega või ta ei mõju sellise, tolle aja mingi sellise ajanäitajana vaid, vaid ta ikkagi ütleb väga palju just nimelt nagu inimese kohta või ta tegeleb inimesega. Et on sul seesama tunne, et või kuidas sina neid vahingu tekste lugedes võib-olla natuke lähemalt sellest Ensbilist kaugemale, aga, aga tegelikult ka siin on seesama asi olemas. Jah, on küll jah, et eks Vahing on ka seda eksistents jalism ise nagu rõhutanud või on ühes intervjuus. Ma ei mäleta, kes, kes olla öelnud eesti kirjanduses on kaks eksistents Healisti, et Juhan Smuul ja Vahing, et jäälahing oli ise sellisest nagu määratlusest äärmiselt õnnelik, et ta talle oli seksistantsialism oluline ja mis on nagu ka veel noh, huvitav tegelikult ju ka kõiv nagu seda rõhutab, mitte n-stiilis, aga, aga oma intervjuudes ja, ja ka Esseedes, et Vahing ei olnud nagu üleüldse rahvuslik, et kummaline üks aja märk ka ju tegelikult ka juba kuuekümnendad seal, aga ammugi siis nagu noh, kaheksakümnendatel 88, kui see raamat ilmus, oleks olnud ikkagi ju mingisugune nagu rahvuslik selline noh, kuidas ütelda siis iseseisvuspüüdlusi ja, ja selle selline rahvuslik nagu vastupanu ja, ja mingisugune selline opositsioon ja, ja väga palju ju tegelikult ka inimesi, kes seal salongist nagu läbi käisid, et väga paljude inimeste nagu põhiline kus oli nagu sellisel rahvusliku seal no eeskätt loomulikult Hando Runnel, kuigi noh, kuivõrd Runnel nüüd selles salongis keskne, aga, aga, aga ka väga paljud teised ikkagi on pigem sellise rahvusliku hoiakuga Paul-Eerik Rummo ja, ja noh, ütleme Kaplinski võib-olla natuke teisel moel, aga vahingu Jakse rahvuslikus on nagu kuidas ütelda. Vahing on äärmiselt nagu selles mõttes Te konformistlike, ta ei kuulunud parteisse, paljud rahvuslased kuuluvad näiteks parteisse, arvavad, aga Vahing on täiesti nagu isegi ütleme siis niimoodi, et et ahaa, kontaktne nende teemade suhtes, ühesõnaga ta ei võtagi, nagu sellel rahvusliku ja kompar tailisuse nagu teljel mitte mingisugust positsiooni. Ühesõnaga ta ei püüa teha nagu kommunistliku karjääri, aga ta ei ole nagu mitte kommunistid. Et mingisugune nagu kuidas ütelda vastanduja vaid tema jaoks nagu neid küsimusi justkui ei olegi, tema jaoks ongi küsimus nagu inimesena olemine kui selline. Ühesõnaga, ta ongi puhas nagu eksistentsiaalistet, et, et ja see puhaseksistentsialistlikus ja et kuigi seal on nagu väga palju vajalikku noh just selles mõttes, et ikkagi konkreetne tuia, konkreetsed eesti haritlased ja nii edasi, aga, aga mõnes mõttes. Ta võib küll öelda, et needsamad küsimused võivad olla keskaegses kalastiku küsimused võivad olla antiikaegse nagu stoiku küsimused või jäänud ju ka väga tihti seal nagu toovadki, selliseid noh, ajatut, paralleele antiigiga siin raamatus näiteks seesama uus büronismi mõiste, mida nad kasutavad, tahad ja mida mina olen siis nagu pidanud, selliseks postmodernismi vastaks. No see püranism on siis niuke antiikne filosoofia vool, mis arvab, et iga väite kõrval leidub ka nagu samaväärne teine väide jajaa noh, siis nad ütlevad kättetut, nemad on pigem selliste Uusbyranistlike hoiakute vastased ja otsivad sealt noh, sellistest nagu varasematest jälianistlikest vooludest omale eeskuju, aga seal käib nagu kah mäng juba nendesamade eksistentsiaalsete positsioonidega, mille Hellenistlik filosoofia siis nagu antiigist paika pani. Teatud mõttes on nad täiesti ajatud, et need vahingu küsimus, et kuidas olla inimesena sellenistlik filosoofia, antiigi see oligi siis nagu see filosoofia, mis kui, kui klassikaline filosoofia rohmakalt öeldes tegelast noh, selliste noh, Aristoteles ja Platon, ühiskondlike loodusteaduslike küsimustega ja muude niisuguste asjadega, siis jälle nistliku filosoofia sisu oli see, et kuidas ollakse õige olla siin maailmas inimesena, kuidas elada nauditavam elu, kui ta oli natukene hedonistlik ja vot põhimõtteliselt sedasama küsimuse asetus nagu vahing siis eksistentsiaal istina jätkab. Et selles suhtes, nagu sa ütlesid seal äärmiselt õige tähelepanek, et ükskõik missuguses ajas on, et need on väga ajad, et küsimus, et iseasi, kas Kõiv nagu väga kahtleb nendes vastustes ja isegi karikeerib niidud vahingu vastuseid, aga aga vähemasti küsimused on küll väga ajatud. Ja see on ka veel huvitav, et noh, ütleme Eesti taasiseseisvumise ajal, kui väga paljud kirjanikud Kaplinski ja Rummo ja paljud kunstnikud läksid konkreetselt poliitikasse ja paljud jäid sinna siis siis tema jäi poliitiliseks ka siis ja mis on huvitav, et kui näiteks lugeda seda lahingupäevaraamatut sest seal on ju kõik kuupäevaliselt kirjas, siis noh, näiteks nende tsehhi sündmuste kohta ei ole mitte ühtegi sissekannet. Kui niisugused niisugused asjad jätsid jah, täiesti nagu nagu külmaks ja noh, ütleme jah, et see asi ulatub ikkagi nagu 82. aastasse välja, et noh, kasvõi seal võiks olla ütleme nii, et suur hulk nendest kunagistest salongi mänguritest, kes siin raamatus ka nagu siis tegelaskujudena esinevat olid seotud ka selle niinimetatud 40 kirjaga meil siin see temaatika ei ole, jah, see temaatika ei huvita, ei Kõivajaga vahingut tegelikult, et selles mõttes nad on mõlemad nagu äärmiselt suure plaani inimesed, et nad tegelevad jah nagu igavikuliste igavikuliste küsimustega või usuvad sellesse, et ennem tuleb nagu sellised suured olemisküsimused nagu ja mõelda ja ja ega nad vist kunagi niisuguste asjadeni nagu igapäevased poliitilised võitlused ei suudagi, nagu sellelt mõtte horisondil, et jõuda, et, et ka kõiv huvitab palju rohkem see, et ütleme, kuidas mingisugusest filosoofilisest kontekstist võrsuvad mingisugused noh, kuidas ütelda, kasvõi siis poliitilised sihiseaded, aga teda ei huvita need poliitilised sihiseaded ise, vaid teda huvitab see, et kuidas, noh, ma ei tea, kant näiteks kantiliga atmosfäär sünnitab niisugused poliitilised mõtteteed või, või suunad, et kõiv ei jõua kunagi nagu selleni, et hakkaks analüüsiva analüüsime seda, mida, mida teeb siin meil konkreetne Ansip kommunistina või, või, või mingi Tunne Kelam rahvuslasena, vaid teda huvitab mingisugune kantiliga atmosfäär, et kuidas üleüldse sellises kantilikust atmosfäärist niisugused positsioonid välja nagu joonistusid või või, või nii edasi, et selles mõttes nad jäävad nagu mõlemad äärmiselt nagu ajatuteks või üleajalisteks. Kümnendi perspektiivis. Ei mõtle üldse, et kui Vahing üritab mõelda nagu sellises inimolemuse perspektiivis ühesõnaga täiesti igavikulised sõnaga leida midagi, mis on inimesele täiesti ajast sõltumata omane, siis kõivu horisont on pisut kitsam, selles mõttes, et teda huvita tavat suured kontekstid nagu suured sellised kultuurikonglomeraadi, mille sees siis nagu kümnendid ja üksikinimesed ujuvad aga, aga seda, et ta nagu vaevuks huvituma mingisugusest kümnendist üksikinimesest iseeneses see, selle, seda ta ei vaevu, vaid iga nagu noh, niuke ajalik asi on tema jaoks ikka mingisuguse hästi suure sellise filosoofilise vaimse pohhi nagu ilming lihtsalt. Ma palusin Peeter Souteril kirjutada üks jutt, ent Spilist ja ta tegi seda. Naine tuli. Ja ma küsisin naiselt, kas ta tuleb ka. Naine oli algul vait, aga siis ütles, et ta pole öelnud, et ta ei tule. Küsisin, millal ta siis tuleb. Ja naine ütles, et 15 minuti pärast ütlesin, et lähen siis ees ja läksingi. Raamatukogus oli kujundaja ja kui ma uurisin, kas midagi on vaja, siis kujundaja arvas, et võiksin tuua paki punast veini. Läksingi seda tooma ja oleksin äärepealt võtnud kasti pool valged, pool punast. Aga mõistus tuli pähe ja ma ei võtnud inimesi tuli ja ma ootasin, kas naine ka tuleb. Naine tuligi lõpuks ja ütles, et ta peab minema sõbrannale bussipeatusesse vastu sest sõbranna ei tea, kuidas raamatukokku tulla. Pärast nad istusid terve õhtu kahekesi, jõid küll, aga teistega ei suhelnud. Sõber kutsus mind sauna, ütles, et see on esimene kord, kus me nüüd kahekesi koos saunas käima. Aga ma põikasin kõrvale, ütlesin, et ma juurdlan saunaminekule. Vaatasin muudkui naist ja ta sõbrannat, kelle juurest naine oli hiljuti terve öö. Kui ma naist üles leida ei osanud, Järvasin hommikuks, et meie vahel on kõik läbi ja helistasin naise emale. Arvasin ka, et ehk on naine surnud. Aga tundsin isegi, et ilmselt ikka ei ole küll. Vaatasin naist ja naise sõbrannat silmanurgast, et nemad ei näeks, et ma vaatan. Aga nad ei pannud tähele, mis ümberringi oli. Olukorrast midagi ei mõelnud, ei osanud mõelda, ei tahtnud ka osata. Ta oli kuidagi valus, aga kuidagi hea oli ka. Vähemalt ei olnud olemine päris tühi. Mingit arusaamatut kirge oli? Jah, tundubki, et ega muid kirgi polegi kui egoistlikud. Kogu altruism on puhas egoism. Teisel päeval sõitsime Tartusse. Etendus ei olnud seal, kus ma algul arvasin, aga hoopis sadamateatris, kell seitse. Tütar helistas ja hoidis kohti, sest kohti polnud märgitud. Enne etendust läks naine, vetsuetendus pidi peale hakkama, viibis, kuna naine oli vetsus. Kõik püüdsid teha nägu, et sest pole midagi. Ma olin omadega niikaugel, et mul polnudki enam midagi. Kui me saali läksime, siis ma nägin saalitäit, inimesi, kes olid arvanud, et ootavad etenduse algust ja nüüd nägid, et olid oodanud, kuni kaks inimest tulevad saali. Ma pidin kohale minnes toimetajast mööda minema, püüdsin talle mitte varvastele astuda ja ütlesin tere. Ja keegi ütles kõrvalt mulle tere. Ja ma ei osanud vastata. Vaheajal vaatasin, et see oli minister aga ma ei tunnegi teda. Etenduses tülitseti kogu aeg. Naine jäi teise vaatuse ajal magama nagu ikka. Aga kui etendus läbi sai, hakkasime naisega tülitsema. Tütar ütles, et ärge tülitsege ja ma ütlesin, et meil tülitsegi. Läksime naise vanemate juurde ja pärast väikest pausi proovisime seal edasi tülitseda. Aga enam ei osanud. Naine jäi pooled ülimalt magama. Istusin naise vanematega kella kolmeni üleval, saime esimest korda rääkida. Rääkida ei osanud midagi, aga rääkisime pikalt ja see oli ikkagi hea. Hommikul naise isa küsis, kas ma magada sain. Ja ma ütlesin, et jah ja ta küsis, kas naine magas ka. Ja ma ei osanud vastata. Ütlesin, et ma ei tea, kas naine magas, sest ma magasin. Tänases saates rääkis Madis Kõivu Vaino Vahing raamatust Ensbiil laskumine orgu Valle-Sten Maiste. Ensbili uuesti kirjutas Peeter Sauter. Saate panid kokku virve pulber ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.