Tänaseks fotokolli teemaks on päris raske teema, kui nii võtta eetika ja mis on eetiline, mis on õige ja, ja millal võiks mõne asja tegemata jätta ja mõnda asja teha. Stuudios Kaupo Kikkas ja ja selle teema on ajendanud üks eelmisel aastal New York Posti kaanel olnud foto sellest, kuidas üks inimene jääb metroorongi all. Ja see äratas siis diskussiooni, et kas mitte fotograaf ei oleks pidanud minema seda inimest päästma, selle asemel et ta surm jäädvustada. No Kaupo, sa tead sellest loost natukene rohkem rääkida, et mis selle taga oli ja ja miks nii suur vastukaja järsk? Eks selle konkreetse loo mõningad asjaolud jäävad alati jäävad alatiseks saladuseks, kuna siin on nii-öelda kaks seisukohta, mis on teineteise vastu või vastandid. Ja, ja me ei saa kunagi nagu teada, kumb, kumb siis nii-öelda tõeline täielik tõde on, aga lihtsalt meie igaühe sees tiksub justkui nagu mingisugune väikemeeter või kell millest üleastumise puhul me tunneme ebaõiglust, ebaausust, ebaeetilisust, ja see, see nii-öelda kell tiksub meil igalühel veidikene omas rütmis, eks ju, et on küll sellised nii-öelda läänemaailmas või, või kristlikus maailmas välja kujunenud tavad, mida peetakse eetiliseks ja mitte aga sellegipoolest on see skaala suhteliselt lai. Ja kui nüüd Ma seda on tegelikult juhtunud maailma ajaloos kümneid kordi, kus ilmub mõni foto, mis puudutab inimesi väga isiklikult ja selle üle tuleb äärmiselt lai ja suur vastukaja. Et mõne hetke pärast võib-olla vaatamegi korraks nagu ajaloolist näidet, aga rääkides on need kõigepealt sellest värskest New York Postipildist. Mis on tõesti? Ma ütleks, minu isiklik arvamus on üks äärmiselt tobe, nõme ja ebaeetiline juhtum, kus lihtsalt üks joodik lükkas ühe täiesti korraliku kodaniku New Yorgi metroos metroorongi ette ja hetk hiljem see rong sõitis tast üle ja foto on siis tehtud hetkel, kus rong on veel mõnikümmend meetrit sellest mehest kaugel, kes siis üritab nii-öelda selt kõrgest perrooni servast üles ronida, aga loomulikult sealt üles ei jõua. Nii et sellise jõhkra surma näitava pildi puhul peaks olema meie kõige tähtsam, esimene küsimus, et kuidas foto muudab maailma paremaks või kuidas foto suudab edasisi surmasid vältida? See on see kõige suurem küsimuste küsimus, mis peaks igal pressifotograafil või sellisel foto päevapiltnik kul peas trummeldama, kui ta midagi sellist pildistab. Ja me näeme siin pildil selgelt, et rohkem inimesi läheduses ei ole ja fotograaf on kõige lähemal seisev inimene ja meile jääb alati ja ka sellele mehele sellele baasile, kes on vabakutseline fotograaf, New York Posti kaastöötaja jääb elu lõpuni tegelikult pähe trummeldama. See küsimus. Kas Mc, kui oleksin jõudnud sellele mehele käe anda ja ta tõmmata selle rongi eest ära? Isegi võib-olla, kui see mees oleks oma jalad kaotanud, sinna rongi all oleks ikkagi ellu jäänud. Ja see on ilmselt seesama asi, mis paneb kõiki meid, kes me seda pilti vaatame tundma sedasama eetilist kriipivat piiri. Sellesama fotod, rahvabaasi enda väide oli see, et ta pildistas tegelikult seetõttu, et anda rongijuhile välklambiga märku, et midagi on valesti. Aga nüüd jääbki igaühe enda nii-öelda sisemise kohtuniku otsustada, et kas see oli kas lambi välgutamine võiks panna rongijuhi hädapidurit tõmbama või oleks mõistlikum olnud astuda seda meest päästma. Ja see kõik loomulikult läheb edasi sellele tasandile, et miks New York Post selle pildi avaldas, miks ta selle kaane ka esikaanele pani. Ehk siis kuidas ta muutis seeläbi maailma paremaks, et selline raisa kullilik surma müümine, õnnetuste müümine meedias on nii valdav, et fotograafid, kelle sees sisemine kohtunik või sisemine nii-öelda spidomeeter, mis peaks seda eetilisust mõõtma, on paigast ära, lihtsalt on nõus iga hinna eest neid samu väljaandeid teenindama ja neile neid pilte tegema. Kes on siin nagu rohkem süüdi või süüde, mismoodi süüd, et kas see fotograaf, kes selle pildi tegi ja ei andnud endale aru, mis, mida ta teeb või see ajakiri siis, kes läbi selle tõenäoliselt lootis suurendada oma lööki? Nagu sa juba tegelikult seda küsimust püstitades tegelikult õigesti ütlesidki, et siin ei ole ju keegi süüdi, siin on küsimus ainult nendes eetilistes dilemmadesse sisemistes mõõdikutes ehk et kes keelab meil pildistada nii-öelda kedagi, kes, kes surma saab ja see ei ole kuidagimoodi meist tingitud ja me ei ole kuidagimoodi selles süüdi, lihtsalt nagu mingid inimlikud ootused on pigem need, mida, mis siin paigast ära on. Nii et ma arvan, et see fotograaf esiteks see, et selle pildi tegi, teiseks see, et selle New York Posti viis, kolmandaks see, et see leht selle avaldas, neljandaks, Teet inimesed seda lehte ostavad. Võime öelda, et kaudselt on, on kogu ühiskonnas midagi natuke valesti, et, et lehed selliste esikaantega hästi müüvad. Aga siiski ma ei laiendaks seda nii. Sellisel juhul me võime öelda, et me oleme kõik kõikides maailmasõdades näljas ja üldse kõikides hädades süüdi, sest et kaudselt on ju iga üksik indiviid iga teisega seotud on ju nii, et tegelikult minu isiklik arvamus on see, et, et seesama ajaleht tegi väga vale otsuse seda pilti avaldades, fotograaf tegi väga vale otsus, seda inimest mitte päästa püüdes. No aga samas inimesed ju tahavad üha rohkem verd, vägivalda vähemalt nimele serveeritakse, et seda taheti. Et noh, kui sa nii ütled, siis kindlasti toetab seda seisukohta, et süüdi on need lugejad, aga mina ei arva nii et kindlasti on inimeste sees mingisugused mingisugused sisemised nii-öelda motivaator, vaatorid, mis panevad seda vägivalda vaatama ja ihaldama ja justkui see on nagu teatud moodi nagu mingi sõltuvus tekitav aine, et et kui see nagu Hollywood ükskord juba on hakanud neid plahvatusi serveerima ja pakkuma meile siis justkui nagu iga järgmine film ei saaks ilma nende plahvatuste ta enam läbi, eks ju siis ma, ma arvan, et see nagu päris nii ei ole, et ega maailma juhivadki protsessid, mitte inimesed ja kuivõrd see protsess on juba lumepallina veerenud nii tohutu suureks, siis tõesti on raske pidurdada, aga siiski jällegi väga hästi näitas seesama maailmareaktsioon tegelikult praktiliselt kogu maailm mõistis New York Posti käitumise hukka, mis näitab, et siiski mingisugused nii-öelda sisemised mõõdikud ikkagi veel kuskil töötavad, nii et ma ei ole suga selles suhtes päris nõus, et justkui peaks aina rohkem muutuma kõik lehed kollasemaks, aina rohkem peaks olema vägivalda, seksi ja mingisugust sellist kohe tõelist, mitte kindla peale tõele vastavat informatsiooni, mida justkui inimesed kogu aeg ihaldavad, sest tahaks kogu aeg kedagi nagu süüdi mõista. Aga kas on teada ka juhtumeid, kus näiteks vägivald on vahel pöördunud ka nagu siis vägivalla vastu või ütleme, et näidates vägivalda või mingit häda, on see läbi? See asi olnud õigustatud, et ta on teeninud head eesmärki. Sellesama sellesama juhtumi valguses on otsitud maailma ajaloost väga palju juhtumeid välja, kus on pildistatud surma ja enamasti selliste nii-öelda eetikan heade näidetena või sellise väga konkreetse eetilise piiri. Näitena tuuakse sõjafotograafide fotod. Me teame kõik, et need on mõnes mõttes veel jubedamad kui see metroorongi alla lükatud inimene, aga me teame ka kõik, et need fotod on ainus viis neid sõdasid lõpetada. Ainus viis panna kedagi kaasa mõtlema, sekkuma ja ligimest aitama. Näiteks kui me võtame sellise kõige nii-öelda kuulsama nukra juhtumi, see fotograaf Kevin Carter, kellest ka sedasama juhtumi raames kõige rohkem on räägitud, ma ütleksin. Neid ei saa üldse nagu võõrutada neid neid keisse või neid juhtumeid, kuivõrd karter läks pildistama, näljahädas Sudaani tegema, sellest lugu saime ajakirjale ja tal oli väga konkreetne eesmärk, väga konkreetne sõnum ja tema pilt. Väga kuulus pilt Sis pisikesest, tohutult kondisest nälginud tüdrukust ja seal taga istuvast raisa kullist. Ei nagu kogu maailmas sellise näljahäda sümboliks. Seesama pilt tõenäoliselt on aidanud päästa sadu tuhandeid inimelusid läbi nende abiprogrammide, mida läänemaailm on, on seeläbi aktiivsemalt teinud. Mida sa, et see pilt on koputanud meie kõigi südametunnistusele, me kõik saame mingil moel oma väikse panuse anda ja ometigi kaarter, kes sellest samast kriitikast tegelikult tema ajast kaarterist pärinebki, selline termin, kus fotograafi võrreldakse raisakulliga, öeldakse, et sa oled raisakull, mitte fotograaf, sa oled nagu valmis nokkima silmad peast ära. Kellel iganes oma pildi saamise nimel siis seesama kaarter, kes tegelikult ei teatud mõttes väga ebaausa kriitika osaliseks, selle seal oli ka teisi fotograafia, sellesama pildi lugu on väga detailselt läbi lahatud kõikide pealtnägijate seletuste Türgi. Kuna see pilt sai lihtsalt niivõrd kuulsaks selliseks sümboliks, siis tegelikult selgus, et karter oli astunud välja sellest ÜRO helikopterist toiduprogrammi helikopterist. Ja kõigi emad olid jooksnud sinna toidujagamisjärjekorda, kuna see kopter tõesti peatuseni pool tundi, et, et panna kõik toit maha ja edasi lennata. Ja sellel hetkel sellesama lapse ema tõenäoliselt jooksis ka sinna toidujärjekorda. Ja tõepoolest karter nägi, et see raisakull maandus, ootas, et see raisakull läheks sobivasse kohta, tuleks lapsele lähemale, et tegin need pildid ja siis peletas selle kulli minema. Et tegelikult me ei saa öelda, et tema käitumine oleks olnud midagi nii selgelt kriipivat ebaeetilist, ta tegi selle pildi, selle reaalne situatsioon ja see pilt muutis maailma. See ei ole see, kui me näitame lihtsalt verd ja surma, sellepärast et keegi seda nauditi. Aga see pilt ei ole ka siis nagu omamoodi tester, et kui inimene seda vaatab, siis tal võib tekkida kahetine tunne. Sellesama pildi puhul on tegelikult seal taga on väga palju lugusid ja kõige kurvem lugu on see, et see surve, mis Kevin Carterile sellest pildist tuli, viis ta nii sügavale depressiooni, ta soovib, sooritas lõpuks enesetapu. Mis tähendab seda, et me ei saa tegelikult seda pilti kuidagimoodi sellise lakmuspaberina käsitleda, kuivõrd ühiskond mõistis ka selle pildi. Ühel hetkel väga tugevalt hukka ja läks alles aastaid aega, et see pilt suhteliselt üheselt siiski nii-öelda on rehabiliteeritud. Kuivõrd tema positiivne mõju oled, ületab tohutut suures mahus seda negatiivset, mida see pilt oma sõnumi ja oma oma fotograafi käitumisega maailmale andis. Aga kui see lõppes fotograaf enesetapuga, siis järelikult see ei ole eriti hea lakmuspaber, eks ju. Selge aitäh. Kaupo Kikkas.