Tere päevast, argipäevas Te kuulajad täna ümberstuudiolaua, alustame härrasmeestest tema täna üksi daamide vastu. Ignar Fjuk, arhitekt. Kaia Sarnet Tallinna Kesklinna vanema asetäitja. Leele välja Tallinna kultuurile väärtuste ameti miljööalade osakonna juhataja. Mahlakask Tallinna linnaplaneerimise ametist projektijuht jah, tere päevast. Ja tere tulemast saatesse juhtunud täna Riina Eentalu. No selle seltskonna koosseisu järgi on selge, et jutt tuleb Tallinnast ja mitte päevapoliitikast. Aga kuna viimased nädalad on Eesti elanikud pidanud kaasa elama kooliatsiooni sündimise valudele nii Tallinnas kui ka Toompeal siis ma lihtsalt ei saa hoiduda kiusatusest ekspluateerida pisut Ignar Fjuk i tänase saate teemaväliselt. Ignar Fjuk on ju olnud aktiivne poliitik, riigikogu liige sõnakas poliitik, kes ei peljanud oma seisukohtade eest väidelda ka oma erakonnaga, siis reformima erakonnaga. Vaat nüüd on meil värske koalitsioon ja koalitsioonileping ja missugune on teie hinnang Ignar Fjuk neile lubadustele ja selle valitsusliidu koostöövõimele. Aa ei tahaks ühtegi asja ära sõnada ja ma küsiks pigem vastu, nii et, et juhul, kui koalitsioonileppes ei oleks mingisuguseid lubadusi kas me oleksime siis selle üle rohkem õnnelikumad? Ma arvan, nad selle lepinguga. Ja selle leppega on ise endale näppu lõiganud, sest nad võiks ju öelda, et, et head asja aetakse valel ajal. Poliitikas on nii, et head asja aetakse valimiste ajal. Ühiskond lihtsalt ei suuda taluda rohkem selliseid tugevaid lubadusi. Rahajagamisi kujutleme tsükliliselt kolme-nelja-viie aasta jooksul, nii need valimised toimuvad, see on nüüd nagu kahe valimistevaheline üritus ka paljud selle leppe lubadused ei ole ju sisaldunud nende eelmiste valimiste lubadustest, nii et nad nagu teevad tööd järgmisteks valimisteks, aga ma küsin siis, mida nad siis teevad, kui valimised tulevad? Et nad nagu topeltluba. Ja teine moment on muidugi taluvus, et kuivõrd, et Eesti maksumaksja rahakott ehk riigieelarve ühelt poolt ja teiselt poolt siis reetselt poliitikute närvid peavad vastu selliseid noh, liiga kerge käega väliselt antavaid lubadusi ja, ja sotsiaalseid programme. Eelmistel valimistel oli emapalk 12 kuud ja see tundus õigele juba niigi suure asjana, nüüd lisati kolm kuud, tulevad valimised, lisatakse järgmised kolm kuud, kas siis 10 aasta pärast on emapalk viis aastat juba, kes hakkab seda maksma? Nii et loodame, et, et nad kõike sellest kokkuleppest ei täida. Sest lihtsalt meil ei ole nii palju maksumaksjal rammu ja ressurss. Esimest korda kuulen ma seda, et keegi loodab, et kõike, mis koalitsioonileppes kirjas ei täideta. Nonii, selliseid küsimus ja, ja noh, kui me enne meenutasime ka seda, et tänases Päevalehes küsitakse, et kas nüüd reformierakondlane Ignar Fjuk, kes karskuspoliitikat propageerib, võtab oma erakonnakaaslased käendusele. Et siis saab ju kohe praegu vastata, et võtate või ei võta teenija aruma. Kahtlemata mitte sellepärast, et, Ju see oli selline ajakirjanduslik nupuke ja jaa jaa. Ja maailmas ja elus juhtub kõigil. Tõenäoliselt võib ka juhtuda päris oskajatel inimestel ebamugavusi ja ebameeldivusi ja, ja see sündmus tõenäoliselt on neid ennast käendamas kuni surmatunnini. Mingit lisakäendust pole vaja, pigem püüame neid mõista ja ja anda au sellele väga resoluutsusele tegevusele ja otsustada ja mis sa tegid? Nii et oleme nüüd Kadrioru juurde, sest Kadriorg tegelikult on meie tänane saate teema. Aga muuseas, kui palju erinevaid võimsaid huvisid Kadrioru pärast ja ümber on võidelnud ja võitleb näiteks praegu, kas, kas on olemas teil niisugune pilt, et missugused huvimängud või võivad käia kadrioru ümber? Huvimängud, no mina ei kasutaks sellist määrangud küll, eks Kadriorg ole üks linnaasum nii nagu mõni teinegi asuma, aga peale selle on ta loomulikult miljööväärtuslik ala ja, ja noh, nii nagu täna toimub sinu kinnisvaraarendus väga edukalt terves Eesti vabariigis ja kõige rohkem loomulikult Tallinna kesklinnas. Ja Kadriorg on olnud alati kõrgelt hinnatud piirkonnaks, mis tähendab seda, et väga paljud inimesed tahaksid elada, Kadri, mis tähendab seda, et loomulikult igaüks tahaks oma maja ehitada võimalikult suure ja võimalikult rohkemate korteritega ja see ongi siis see mäng või, või huvisfääride ümberjagamine, mis seal Kadriorus toimub, ehk siis loomulikult on igal omanikul soov oma kinnistut võimalikult parimal viisil kasutada, nende hulgas on neid, kes ei taha oma maja suuremaks ehitada, kes keerivad, teevad oma väikese eramajakese kordaja, on väga õnnelikud, et nad saavad seal elada, aga on ka kinnisvaraarendajad, kes loomulikult tahaksid oma kinnistut müüa võimalikult rohkem kortereid mis on see meie roll, meie roll on siis leida sellised reeglid, mis kehtiksid kõikidele omanikele ehk et oleks tagatud nii ühe huvid, kes tahaksid oma väljakujunenud miljöös elada. Kui ka oleks kindlad reeglid nendele, kes sooviksid võimalikult maksimaalselt tulu saada. Nii et täna seis on selline, et linna huvitab küll see, et oleksid olemas kindlad mängureeglid ja et need saaksid siis ka võimalikult laia üldsuse poolt heakskiidu. Et kas te tunnetate ka seda survet, kõik siin linna esindajad näiteks Kadriorule või Kadrioru pärast, et kes sinna, nagu te ütlesite, kõik ehitada tahaksid ja, ja mismoodi seal oma kinnisvara arendatakse, survet kadunnetata? Mõnes mõttes ütleksin mina, siis jälle kohe jutu jätkuks, et mul on hea meel, et see surve siiski olemas on, sellepärast et aastakümneid ju Kadriorgu ei korrastatud ja sinna oli juba tekkimas väga palju amortiseerunud elamuid ja tänu sellele survele, samas jälle saavad ka need hooned korda, nii et see on ka iseenesest. Kas teistel daamidel on selle küsimuse juurde lisada? Sellel survega seoses kindlasti on väike nüanss või kogustada miljööala käsitledes, et see Kadrioru kõrgelt hinnatavus tuleneb kindlasti paljuski sellest, sest mis seal praegu on. Ja just selle tõttu ongi vaja neid reegleid, et lastest sinna valimatult uusehitisi läheb tegelikult kaotsi väärtus, mille pärast need inimesed sinna lähevad, ehk et teatud mõttes on vastuolu nende vahel, kes seal juba elavad ja õnnelikult korterit omandavad ja nende vahel, kes sinna elama minna tahaks. Ehk et ühed soovivad loomulikult säilitada seda keskkonda, mis neil on kõikide nende võlude plussedega ja teised tahaksid ka kuuluda nende väljavalitute hulka. Aitäh Leele väljakassale. Kask lisab. Võib-olla siinkohal ongi nagu väga huvitavat tuua see välja kinnisvaraarendajad müüvad uusi korterelamuid Kadriorus, siis nad just apelleerivad sellele Kadrioru miljöö-le sellele müümisele, kuigi nad tihtipeale unustavad selle juures ära. Tegelikult nende maja on nii mitu korrust kõrgemal ja tegelikult tapab seda miljonit. Ja kuigi näide arhitektuurist, mis muidu on päris hästi imestunud Kui ma mõtlen näiteks Poska tänaval on toonud sellise asja sisse, et väga palju pinda krundistan, asfalteeritud ehk siis tegelikult kõrghaljastust on kadunud siis on täpselt samamoodi miljöölooja kui ka kõik muu. Keele välja, et siin on nagu see oluline demokraatlik printsiip, mille jaoks ongi tegelikult võib-olla kutsutud linnavalitsuse linnavalitsuse ametnikud et kui on olemas üks miljon ja ühed väärtused, siis kõik omanikud peavad selle loomises võrdselt osalema. Et, et asi, mida kindlasti tuleb vältida, on see nii-öelda parasiitarhitektuuri teke. Olmevaated müüme kõrghaljastust, ainult et see krunt, mille peal me seda müüme, selle loomises ei osale, vaid vastupidi kõikide üle kruntide jaoks kahjustab seda. Ignar Fjuk üks asi, mida, Võiks saate alguses rõhutada, et mingil juhul, kui me kasutame sõna kinnisvara arendajad, et see ei oleks mõeldud, et see on halvakõlaline sest ilma nende arendajateta ju ei juhtuks mitte midagi. Vanasti oli kinnisvaraarendaja, partei ja valitsus ja noh, me teame, kuhu see kõik läks. Seal on need lihtsalt ettevõtjad, initsiatiiv, rikkad inimesed, kes noh, selle asemel et raha lihtsalt maha juua või äratada. Nad loovad meile uut keskkonda ja tõesti on oluline, et siis linna poolt oleksid need reeglid eriti miljööväärtuslike alade jaoks väga kindlalt paigas, et, et siis tulemus oleks kõigile ütleme, võib-olla pakub nüüd üks moment on küll siin selline, mis selle Kadrioru juurtele lähemale veel minnes tekitab küsimusi on see, et, et kui me ütleme ja, ja teenuseid suures osas on ka nii, et, et see surve Kadrioru selle kadriorule on selle miljöö pärast, siis siis esiteks tõenäoliselt mitte ainult, sest tal on ikkagi linnas nii keskne asukoht ja, ja, ja sellises kauguses, ütleme, vanalinnast on, on on veel kallimaid krunte ja kinnistuid, kui on see Kadrioru, nii et see ei pruugi olla ainus ja peamine ja teine asi on veel see, et kui me räägime Kadrioru miljööst, siis on üsna keeruline defineerida, mis asi on see Kadrioru miljöö, sest seal on kuus, seitse, kaheksa Leele, võib-olla pärast oskab veel neid kirjeldada sellist linna ruumilist või linnaasustuse kihistust, mis teineteisest erinevad täiesti nii nagu nii nagu mis iganes must ja valge erinevate või, või kui niiske. Nii et ja need põimuvad, seal lõimuvad, seal ei ole nii, et üks kvartal nagu ühe miljööga võiks tänav on ka neid, on üks suur segapudru seal, milles on tohutu palju väärtusi, meie ajalugu, meie traditsiooni, aga teiselt poolt seal on ka väga palju müra, sest kui kujutame ette nüüd, kui muusikas on koos nii keelpillid, puhkpillid, trummid, elektrik, pillid, kõik ja igalühel on oma partituur. Seal on selliseid piirkondi, kus selline olukord on. Ja kui me ütleme, et seal peaks ka seda miljööd säilitama, disolgem lahked, aga siis proovigem, seega siis defineerida. Ma arvan, keegi ei suuda seda defineerida. Teisipidi kui kui Kadriorg on need osa Tallinnast, siis me peame seda nägema ikkagi kogu Eesti kontekstis. Väga paljud paigad ei ole Eesti kontekstis nii tähtsad, kui Kadriorg on kogu oma kultuuriloolise väärtusega ju. Ja tõenäoliselt, kui, kui seal toimetada, siis peab seda ka arvestama või. Kadrioru puhul on hästi oluline see, et inimesed sageli armastavad öelda, et see on Kadrioru liks, ei ole Kadrioru lik ja kui neilt küsida, siis pidanud selle all täpsemalt mõtlevad, siis tavaliselt jäädakse vastus võlgu. Et jah, üks, mida suudetakse välja tuua, on puitarhitektuur, et see on Kadriorupärane. Samas on Kadriorus väga väärikas kihistus kolmekümnendatel aastatel väga esinduslik kivist üürimaju. Et selle tõttu, nagu tõesti ignorile on õigused, Kadriorg on hästi kirju ja esmapilgul on täiesti hoomamatu. Mis on see, mis, mis teeb sellest Kadriorus Kadrioru ja mis on see kõige olulisem? Ja loomulikult see, et need alad on seal erinevad erineva tasemega ja erinevad tervikliku miljööga. Et seal saab tegelikult välja tuua need tulenevalt linnaruumist ja ka sellest Kadriorus eneseajaloolisest arengust, seitse erinevat piirkonda. Kõigepealt siis Kadrioru kõige vanem väärikam ja kahjuks ka kõige vähem väärtustatum osa ehk siis loba ta alamist seal Poska tänava ääres. See koosneb praegu ühe-kahekorruselistes väikestest puitelamutest. Enamik neist ei ole oma 10 15 aastat enam niisugust hoolitsevat heaperemeheliku kätt näinud. Teisalt on seal vähesed hooned Tallinnas mantelkorstnaga, mis on väljaspool vanalinna. Et need väärtused on sageli seal hoonete sees peidus ja, ja vahel ka kaetud hilisemate hoolimatult remondikihtidega. Et, et see on nagu võib-olla üks ala, mis, mis kõige vähem teadvustatud olla. Teine oluline kiht Kadriorus on kuurort, ehk et Kadriorg, kui 19. sajandi teise poole kuulus kuurort ja puhketsoon. Et ka sellest on seal päris palju hooneid järgi ja need isegi võib-olla paremini loetavad. Lisaks sellele siis 20. sajandi alguse üürimajade kvartal, samuti siis Eesti vabariigi aegsed regulaarse planeeringuga kart kvartalid ja lisaks 30.-te lõpu esindusliku tüürielamud. Samas jääb nende vahele alasid, mis ei ole tõesti selgelt defineeritavad, nagu Ignar ütles, seal on palju müra, seal on juhusliku paigutusega erinevad hooned erinevast ajast ja tõesti, need on ka paigad, mida võikski nimetada arengualadeks ja kuhu tulekski leida uus või, või võib-olla ka vanadest lähtuv mingi selge ühtne arengustrateegia. No ja need on siis Ignar Fjuk oma arhitektuuribüroos välja töötanud Kadrioru ehitusmääruse millesse me jutt nagu või saatel teegi tuli, et see on siis niisugune asi, mis reguleerib ehitustegevust Kadriorus. Ma saan aru, Nonii kehtib üks tsoneerimissüsteem, mille on teinud Irina raud. Et kas nüüd need jäävad nagu teineteist täiendama või asendab üksteise? Ütleme nii, et, Seni on Irina rauas tsoneerimisskeem täitnud seda lünka, mida Kadrioru puhul oli vaja täita, et, et andagi mingisugused raamid ehitustegevusele Irina Raua poolt antud raamid, nii nagu see töö tol ajal eeldaski, et see oli nagu selline üldine tsoneerimisskeem annab nagu öeldakse, liiga üldised raamid või liiga üldised reeglid kõigi hoonete jaoks, mis seal praktiliselt on, oli antud, et ütleme, tihedus, mis tähendab brutopind jagatud krundi pinnaga. Kadrioru põhiosas ei tohiks olla rohkem kui üks, et hoonete kõrgus ei tohiks olla rohkem kui 15 meetrit ja, ja 40 protsenti oli siis krundi täisehitusprotsent. Et need üksikutel juhtudel need on noh, õiglased ja head arvud, aga kui nüüd vaadata, mis on tänane Kadriorg, siis me leiame, et seal on tihedus mitte üks, vaid on, ütleme, null koma ühest kuni kolme koma viieni. Nii et see ongi see Kadrioru eripära, et, et seal on tihedamad ja hõredamad alasid, seal on hooneid, mille kõrgus on ainult neli meetrit ja kõrghooneid, mille kõrgus on üle 20 meetri. Kui me nüüd kehtestame selle 15 meetrise piiri, siis toodetakse Kadrioru jaoks hoopis ühte ainsat miljööd ühte ainsat hoone tüüpi sisuliselt, sest kinnisvaraarendaja tahab ikka maksimumi. Nii et sellisena oli see vajalik tol hetkel, aga nüüd on vaja nagu edasi minna ja, ja selle töö tegemise ajal just põrkasingi sellele võimatusele teha sarnaselt ütleme kalamaja või Pelgulinnaga, kus on tehtud väärtushinnanguline ja suurte tsoonidena, ütleme analoogiliselt Kadrioru tsoneerimisskeemile ehitusmäärused, aga Kadrioru puhul on igas kinnistus on eriolukord, igas kinnistus on eriajast, hoone võiks isegi öelda, väikeste eranditega. Nii et siin ei ole võimalik ühtset reeglit ja, ja nii juhtuski, et see töö on pidades silmas nagu mingisuguseid suuri tsoone ja miljöö tervikalasid, aga töö on ikkagi esitatud kvartalite kaupa, seal siis neid parameetreid siiasinna nihutades, nii et tekiks, millised mingisugused erioluga. Millest teie seal lähtusid, võib-olla te tutvustate natuke seda, seda tööd. Mismoodi teie näete nüüdsete, Kadrioru lootust? Ma arvan, et siin, raadio stuudios on seda võimatu teha pisut raske jah, aga, aga põhimõtteliselt. Põhimõte on veel kord kordaksin, et see on üksikobjektide kaupa, on proovitud kirjeldada seda võimalikku arengut. Kaardimaterjali on ka näha, et, et kui need üksikobjektid selliste kirjelduste kaudu, kus on siis hoonete kõrgus, korruselisus, täisehituse protsent ja tihedus jaga ehitusjoon, et kui neid kaardil on kantud sisse ja need on vastavalt siis ehitusõigusele värvitud, siis tekivad nagu ikkagi tsoonid, et kuskil on kahekorruselised kuskil kolmekorruselised, kuskil on neljakorruselised ja nii edasi, tähendab see. Läbitöötlemine on, töötlus on läbi detaili, aga silmas on peetud ikka nagu selliseid suuri suuri nagu korrastatud alasid, nii et et eesmärk on ikkagi see, et kuskil kus on täna selline tervislik miljööala, see säiliks, aga kus on selline türatsoon, nagu Leele ütles, on ka selliseid noh, korrastamata alasid, et seal tekiks siis mingisuguse uue idee järgi korrastatud ala ja see idee siis ülinaaber korrastatud alale, ideedest siis kas mingi sümbioos või, või liitub nagu kõrval ühele alale või teisele. Nii et samas on põhimõte on ikkagi see, et vaatamata me peame nägema Kadriorgu kui ühte noort asumit, seal hakkas ju ehitustegevus pihta sisuliselt alles 19. sajandi. Noh, ütleme see, need ehitusjäljed, mis meil seal praegu näeme seda struktuuri 19. sajandil kunagi lõpupoole ja ja see areng katkes 1940, just nii, et kuskil oli jõutud juba nagu kivist üürimajade, nii kuskil oli veel see ühe pooleteist korruseline Slobodan ala. Nii et me ei tohiks nagu öelda, et vot areng siis ei seisma, nüüd me hakkame seda heroiseerima. Me hakkame tegema sellest nagu mingisugust muuseumit. Tähendab, see kaotab peatselt Tartus ja kui me ei näe seal arengut ja sinna tuleb jätta see võimalus, et ka kaasa ja tuleviku eesti arhitektid teevad sinna mingisugust nagu sellist, muudavad seda linna kaasaegsemaks ja kohasemaks. Paremaks et kas kogu seda arengut lähest, mõtlete millelegi, mis tuleks päriselt ära kaotada. Maa lõhkuda või lammutada või mis on seal üleliigad? Määruses on küll üks viide ühele tennisehallile, mis on seal keset parki täiesti kohatuna, sellele küll on soovitatud lammutada või siis noh, selliselt miljöö võimaliku miljööpoolt etteantud tingimusi arvestades rekonstrueerida, nii et aga, aga ehitusmäärus ei ole dokument, mis sunniks kinnisvara arendajad või krundi omaniku selle järgi hakkama talitama, aga koheselt. Aga juhul, kui ta tahab oma territooriumit arendada, siis ta peab lähtuma nendest piiridest, ta ei saa teha kõrgemat hoonet, laisa tihedamat suuremat tihedust, suurema täisehitusprotsenti vähem võib aga rohkemgi. Nonii Ignar Fjuk on oma põhimõtteid tutvustanud, Tallinna linn on neid daamidega esindatud. Te olete kindlasti tutvunud sellega ka nii sellises staadiumis, kui ta praegu on. On teil omad märkused sinna Leele välja? Siit ma pean küll ütlema, Ma olen ignoriga üksjagu opositsioonis selles küsimuses. Et päris kindlasti ma olen veendunud, et võib-olla muuseas mus realiseerimine on nagu vale väljend, et jah, Kadriorg ei saa muuseumid teha ja kindlasti saab sinna uut arhitektuuri vahele panna. Küll aga on oluline seal siiski päris paljude asjade säilitamine. Et, et tegelikult ehitusmääruse esmane eesmärk peaks olema just nimelt üldiste põhimõtete defineerimine, mis on see väärtuslik, mis on see oluline, mis teeb kadriorust Kadrioru ja mida peab seal säilitama kuni selleni välja, et on teatud hulk kuuleid lisaks kultuurimälestistele, mis moodustavad olulisi miljöölisi tervikuid, mis tuleks kohe varakult omanikele teada anda, et ega siis nende lammutamine ei tule ikka välja küll või ka valimatult korrustab peale ehitamine. Et tegelikult ehituse määruse esmane eesmärk peaks olema see, et mistahes krundi omanik saab seda ehitusmäärusega tutvudes selgeks, kas tal on võimalus arendada oma krunti mingis suunas ja millised need võimalused on. Ehk et seal on hulk alasid, mis on niivõrd selge väärt miljööga välja väärt miljööga. Et praktiliselt täiendavate ehitusõiguste andmine ei tule seal kõne alla. Samas ka miljööd sees näiteks seesama eelpool mainitud Slobodan ala sisaldab tühje krunte ja on täiesti selge, et sinna tulevad uued kaasaegsed hooned. Küll aga peab seal olema määratletud näiteks mahud ja teatud arhitektuurset ettekirjutuse katuse kaldematerjalikasutuse osas ka hoone paigutuse suhtes krundil. No võib-olla täiendaksin, et leidis, määruse eesmärk ongi, pigem reguleerida ehitustegevust nendel aladel, mis on praegusel hetkel tühjad, et et kindlasti mitte ja läits määruse eesmärk ajada kombitsaid aladele või, või kruntidele, kas praegu on hoone peal, eriti kui seal hoonel on mingisugune miljööd loovväärtus? Aga kas see määrus ajab siis oma kombitsad sinna? Mitte mingil juhul? Näiteks. Tõenäoliselt Leele välja nagu proovis kirjeldada seda positsiooni, mis kultuuriväärtuste ametil on ja, ja see on ka nende, nende poolt väljastatud seisukohas. Tuleneks just nagu, nagu tema ütlusestki, et, et et siin puuduvad nagu vaat mis oleksid defineeritud, kui miljööväärtuslikud või et sinna võiks meelevaldselt ehitada korruseid peale või, või et seal oleks täiendavat ehitusõigust. See ei ole sugugi nii, tähendab nii nagu üksikult neid kinnistuid kirjeldatud, nii on see ka siin ehitusmääruse kaardil ja siit nagu selgub, et noh, näiteks üks, üks kõige põnevamaid ja paremaid kõlasid on see Johann Köleri avalõik alates kuskil Faehlmanni tänavast, mis on täiesti selline noh, tõeliselt tõeliselt milline ala, sest seal on kõik nagu öeldakse, viimase peal, siis kui seda kaardi ja tekstiosa vaadata, siis siin ei teki ühtegi ehitusõigusi, ei saa ühtegi korrust juurde ehitada, sest olemasolu on kolmekorruseline. Ehitusõigus on kolmekorruseline. Nii et see kõik kajastub Ansse metoodika, kuidas seda tööd on tehtud, ei võimalda lihtsalt, et seda noh, suure kogumit suurte kogumitena kirjeldada, sest tõesti iga kinnistu sõltuvalt sellest, kas ta nurgakrunt, kas ta on suurema või väiksema peahoonega sõltuvalt, milline hoonestus seal peal on. Ja omab täiesti erinevat ehitusõigust. Aga see muidugi ei ole üldse nagu sisuline vastuolu, sest see eesmärk, kuhu me jõuda tahame, on meil sarnane meil lihtsalt see metoodika, kirjeldus, töö kirjeldus, noh, Leele väljaanne, kui peab silmas, et me peaks läbi väärtuste sellele tööle lähenema, et ütleme, et ühelt hooned on väga väärtuslikult, teised on lihtsalt väärtuslikult ühendanud miljonilise väärtusega, teised on arhitektuurse väärtusega. Aga see on ääretult subjektiivne. Vähemalt Ma ei kujuta ette, et Eestis oleks üldse kahte, kolme või nelja arhitektuuriajaloost, kes lepiksid kokku, et, et üks või teine hoone ja neid on siin üle 100. Et need oleksid, et nad leppisid kokku, mis on nende väärtus, tähendab, Tartu selline hinnangu hindamine on ääretult subjektiivne. Ma olen näiteks vaatanud neid Harrituuri aluste eritingimuste koostamist, siis aja lõikes on isegi juhtumeid, kus ühele hoonele aastal 79 on antud hinnang, et on väheväärtuslik 86. aastal, et ta juba väärtuslik kuskil majanduslik, et, et see, see sõltub ka selle hind Ale ja maitsest ja meeleolust ja ajastust, kus hinnatakse. Nii et see on ääretult libe tee ja, ja, ja see ei saa olla selle ehitusmääruse aluseks. Kuid seda peab teadma, ehitusmäärus viitab väga selgelt, et, et siin tsoonis kõik toimetamised peavad olema kooskõlas koostatavate Harritooria aluste tingimustega, mis konkreetsel juhul tuleb koostada, kui neid ei ole ja kultuuriväärtuste amet trollid ja jälgib sellest tsoonist seda tegema. Nii Leele välja ja siis Kaia Sarnet ka. No kõigepealt ma tahaks nende väärtushinnangute kohta öelda, et loomulikult need on ajas muutuvad, seal käib absoluutselt kõige kohta, mitte ainult ajaloo ja arhitektuurihindamise suhtes, vaid kõige suhtes. Teisalt, aga kui me räägime miljööväärtuslikust alast, siis mitte kunagi ei ole. Kuidas ma ütlen, kõige olulisem, selle hoone väärtus üksikobjektina, vaid tema koht ka selles miljöös, ehk et tema miljöölooja miljööloojana ja sellest sõltuvalt võib ka tema käsitlusviis olla täiesti erinev. Nüüd teisalt, mis puudutab seda lähenemisviisi, siis puudutas igapäevaselt kokku nende omanike erinevate soovidega. Peame tõdema, et, et antud lähenemisviis ei võimalda anda väga selget vastust, et toon näiteks näite et hiljuti pöörduti meie poole ühe Olle tänava hoone suhtes, mis on niisugune ilus härrakulaarne puitarhitektuur kivitrepikojaga ja arhitektiks täiesti juhuslikult. Eesti tipparhitektide hulka kuuluv Edgar Johan Kuusik ja omanik soovis seda lammutada ja ehitada sinna nii-öelda miljöösõbralik uushoonestust. Teisalt hoone on olled elama suhtes väga olulises positsioonis ja tema lammutamiseks ei ole vähimatki põhjust. Samas antud ehitusmääruse projektiga saaksite peale ehitada korruse ja lisaks 60 ruutu täiendavat pinda ja samas puudub mul alus sellele ehitusmäärusele viidates öelda, et seda hoonet lammutada ei tohi. Ehk et ehitusmäärus peab andma selge võimaluse põhjendada seda, miks ühe krundi peal tohib uut hoonet ehitada teise peal mitte. Kuidas. Minu. Positsioonis ütleks kohe ära, ei ühe ei leelega ega Ignar Fjuk iga. Ma arvan, et mõlemad võivad täiesti kindlalt oma nagu lähtenurka edasi põhjendada ja need on täiesti õiged, arvestades seda, et milline roll neil täna on nii selle ehitusmääruse juures kui ka linnaehituse suunamise juures. Et rääkisime sellest, et ehitusmääruse eesmärk oleks nüüd kindlad reeglid anda, siis samas tuleb tunnistada seda, et kui me räägime miljööväärtusest, siis see ei ole aluseks, et me ei lase kodanikul või majaomanikule oma maja lammutada. Ehk siis sellisel juhul peaks ikkagi ta siinsamas ehitusmääruses näitama ära, et tuleks kuulutada kaitstavat objekti tiks. Ainult see on see tagatis, kui ta saab kaitstavate objektide nimekirja läbi kultuuriministri määruse. Mida ma tahan öelda, on see, et mida täpsemaks me läheme, seda, seda parem loomulikult on. Aga eriti väärtuslike hoonete määramisel ei piisa tõesti sellest, kui me siin ehitusmääruses ütleme, et nad on eriti väärtuslikud, vaid tõesti, me peame järgmise juriidilisi samme võtma läbi aegade on ju erinevad instantsid vaielnud, et kas ehitusmäärust üldse sellisel kujul koostada, kas, kas ta on seadusandlikult õige vorm üldse nende ehitusõiguste määramiseks, aga no fakt on see, et täna midagi muud meil siin ei ole. Teine väljapääs oleks see, et linn planeeriks teks detailplaneeringuid kogu kvartalitele üheselt või teeks seda kinnistu omanikud ja kuna seda ka ei ole, siis on ikkagi äärmiselt oluline, et see ehitusmäärus läheb suhteliselt detaili välja. Et kui me algselt hakkasime kesklinnavalitsuses seda Ignar Fjuk poolt koostatud tööd läbi vaatama, tekkis meil ka tunne, et no miks nüüd tõesti on tehtud niivõrd palju erinevaid tsoone ja miks me nii pudistame kõik ära kuni üksik kinnistuni välja. Siis kui me hakkasime kohapeal neid krunte läbi sõitma, siis leidsime, et ega muud mingisugust väljapääsu ei olegi, et see on tõesti kõige õigem lähenemine. Et mida detailsemalt me suudame ühiselt ära otsustatud, et just nimelt see on see õige maht, just nimelt see on see säilitamistväärne hoone või kinnistu, et seda, seda parem on, sest vastasel korral tõesti kaovad meilt igasugused argumendid võitlemaks, siis nende liigsuurte mahtude, soovijatega. Teie vist Leele välja ütlesite, oled öelnud või oli see selles päevalehe artiklis, et tegelikult Fjuk tegeleb nende asjadega juba ka, mis on detailplaneeringu ülesanne. Aga siin vist juba natuke. No on mõningaid näpukaid sees, aga ega tegelikult on tegemist olles ju tööga, mis ongi see siis läbivaatamise ringis, nii et oleneb ju sellest, milline informatsioon oli töö koostajal käes, kui eks talle tuleb täiendavat infot juurde anda, nii et see on kõik parandamise küsimus. Ma sain aru sellest küsimusest, et, et siin on nagu sellist detailplaneeringu kvaliteeti sees, mis sisuliselt raadiokuulaja, kes ehk ei tea, on see, et see on juba järgmine faas. Ehitusmäärus on alles eelfaas, et on, ongi läinud nagu liialt detaili. Aga mis puudutab seda alle näidet Ale tänava näidet, siis ma ma ei tea, millisest hoonest on jutt. Aga, aga see ongi nüüd üks hea näide, et siit seda nagu edasi arutada, et et on üks üks hoone ja neid, selliseid, on see Jaroni või kuusiku hoone või, või Johansoni hoone või mis iganes arhitekt, joone, kui ta ei ole kultuurimälestis ja, ja siis on raske, vähemalt minul puudub igasugune moraalne õigus otsustada ja öelda, et üks hoone ühte hoonet või teist hooned võib lammutada või mitte. Selleks ei ole ühelgi arhitektil Eestis ega ühelgi arhitektuuri alal lausele kõigil kaasa arvatud, kes siin laua taga on mitte mingisugust õigust volitustega mandaati selliseid otsuseid langetada. Nüüd Alle tänav on üks väga huvitav, üks nendest neljast-viiest miljöö, väärtuslikku ka miljööväärtusega alast, mis nõuaks erilist hoolt, võiks öelda isegi säilitamist, kuid samas ka arendamist. Sest vaatame seda, siis me näeme, et siin on nii ühekorruselist hoonet, kahekorruselisi hooneid, kolmekorruselisi hooneid, suurtel kruntidel, väikestel kruntidel väga suure tihedusega väiksema tihedusega ja samas ta nagu ühelt poolt seljaga Weitzenbergi tänava poole, teiselt poolt väga avara Narva maantee poole, nii et need Need krundid on nagu kolme tänava vahel ja nad iga tänava poolt annavad miljööliselt täiesti erineva ülesande. Ja seetõttu öelda, et, et ja võttagi kokku siis, et kuivõrd see on miljööväärtusega ala, et ühekorruseline peab jääma ühekorruseliseks, kahekorruseline peab jääma kahekorruselise kolmekorruseline peab jana kolmekorruseliseks siis ma arvan, et see ei ole see miljöö, mida me tahame ja see Kadriorgu, mida me tahame. Niiet võib-olla siin ongi see, millele on opositsioonis ja ma ma ei leia mingit õigustust panna arengule, käsi ette öelda, et et ja et see ühekorruseline peabki siin ühe koduseks jäänud, kuigi miljöö lihtsalt tundub, et, et me defineerime seda sellises piirkonnas, et siin võiks olla kuni kolm korrust. Võtame siis nüüd selles järjekorras Kaia Sarnet ja Leela. Siin ainult ühte asja öelda just nimelt raadiokuulajale, et see, kui teie kinnistule öeldakse, et teil on küll tänasel ühekorruseline, sinna võib kolmese teha, see ei tähenda seda, et te peate sealt ära kolima. Te võite rahulikult oma majas edasi elada, keegi ei käsi seda maja lammutades, see on põhihirm, mida me kohtame. Ka detailplaneeringute avalikel aruteludele ei luba ta oma kinnistule suuremat ehitusõigust märkida kortlased, siis kaotatakse oma kodu. Mitte keegi ei saa omanikult tema kodu ära võtta ja ega ei saa sundida teda arendama, see on ikkagi kõikide inimeste nagu endaga. Tähendab, mina tahtsin öelda need selle hoonete väärtuste määratlemise suhtes, et see on nüüd üks väga põhimõtteline küsimus üleüldse, kus tuleb päris hästi välja see meie praeguse võib olla planeerimisalase õiguskeskkonnaprobleemid. Et ühelt poolt me arvame, et me kuulume Põhjamaadesse, peame paljuski eeskujuks Põhjamaades toimuvat, mis iganes majandusruumi Eluviisi püüdleme samasuguse heaolu poole. Teisalt meie planeerimisseadus on pigem niisugune ameerikaliku, suhteliselt vaba reeglistikuga majandusruumi ja üldse vabareeglistikuga käitumise jaoks. Ehk et Põhjamaades, kus planeerida tohib ainult omavalitsus väga selgelt võimalik kaalutleda, kas hooned on säilitamisele kuuluvad või siis võib neid ka lammutada ja seal on suurem osa väärtkeskkonnast kaitsmises, nimelt planeeringute läbi. Et, et selles mõttes, et kui meil on vaja iga säilitab hoole võtta riikliku tähtsusega kultuurimälestiseks, siis siis tegelikult seemned täiesti printsipiaalselt. Teine lähenemisviis. Ja teisalt on ka see, et võttes üksik huuled kaitse alla tegelemegi, Me üksikute hoonetega, aga kui meil on küsimuseks töö- ja keskkonna säilitamine, siis tulebki mõelda natukene teistes struktuurides ja selle jaoks ongi see miljööväärtuslik ala ehk et, et teatud miljöö ja teatud keskkonna säilitamise eesmärgil. Aga ma saan aru, et mille eest saadakse ka isemoodi aru, et kuidas siis selle asjaga käituda? Selle kohta ütleks ma nii, et veel eespool juttu, et väärtuselised hinnangud on subjektiivsed ja nad on olnud ajas muutuvad aga nad on olnud ka kokkulepped, mis teatud punktides sõlmitakse. Ehk siis, kui praegusel hetkel me oleme üldplaneeringuga, mis on alles mõni aasta tagasi kinnitatud kehtestanud, et Kadriorg on miljööala ja me tegelikult oleme väga pikalt pidanud seda üheks olulisemaks miljööalaks Tallinnas. Tõenäoliselt siin tuleb teha rohkem rohkem miljöö tagamise nimel rohkem selle avaliku huvi eksisteerimise nimel ja võib-olla vähem siis selle nimel, et oma krundil võib igaüks nõuda, vast tulenevad siis eraõigusest, mida tema heaks arvab. Et ütleme siis veel, et mis on näiteks teil just selle koha pealt märkusi nüüd siis sellele ehitusmäärusele, mis, mis tükil on käsil või või kuidas see peaks siis edasise koostöö minema või, või soovitada sinna mingeid parandusi, täpsustusi? Ja ma vist küll oma seisukohta küllalt selgelt esitanud, aga et tõesti igapäevasest praktikast tulenevalt on ikkagi esmaselt vajalik see, et öeldakse, ühelt poolt defineeritakse, mis on see Kadrioru väärtus, kõik see, mis seal oluline tõesti tuuakse välja need alad, mis peaksid säilima suhteliselt muutumatuna või väga piiratud arengutingimustega ja need, kus tunduvalt vabamalt ütleme seda olemasolevat keskkonda muuta, sest tõesti näiteks sealsamas Koidula Köleri tänava vahel on hästi kaootiline ala, kus mitte kunagi ei ole olnud niisugust ühtset, terviklikku planeeringut, mis isevoolu teel 19. 20. sajandil arenenud. Kas on krundid erineva suurusega, hästi erinev hoonestus? Jah, seal võib suhteliselt vabamalt toimetada samas tõesti sellised alad, nagu see eelnimetatud Alle tänav mõisas loba taala Poska tänava ääres on väga selgelt defineeritavad ise küsimus, et praeguses linnaruumis ei tule nad kõik muidugi nii hästi esile ka seal, Slobodan puhul tänu tühjadele kruntidele kindlasti ja teatud teatud hea korrastamatusele. Aga teisalt need kõik on seal olemas spetsialisti pilgule nähtavate pigem on küsimus, kuidas need väärtused välja tuua, teha loetavaks igale linnaelanikule ja panna need tõesti avalikke huve ja ka lõppkokkuvõttes eraomaniku huve teenima. Sest mujal maailmas on ikkagi see, kui sul on ajalooline hoone üsna selgelt tuntav ka deme maksumuses rahakotis. See ei ole mitte miinus pluss. Ignar Fjuk vaatab oma mõtliku pilguga seda Juhani ja See on väga kena kõik ja tõenäoliselt, kui me oleks kuskil juba 40. aastal sellise ideoloogiaga seda linna proovinud säästa-päästa ja arendada ja neid miljöö Sid siin defineerida, siis oleks olnud võimalik, aga seesama nõndanimetatud Slobodan ala, mis jääb siia, see Poska tänavaosa on siis siit on tõesti nagu torm juba ammu üle käinud, siin on väga palju tühje krunte, siin on. Kolmekümnendatel aastatel ja, ja, ja nüüd ka 90. aastal 2000-l aastal hoonestatud valminud hooneid, nii Slobodan ja siin on ainult ühes väga väikses fragmendis aimatav ja ja, ja kõige halvem on siis see, et kui me sellest väiksest fragmendis tuletaksime juba suurel alal tagasiulatuvalt sellise loba ta nagu keskkonnakorra, nii et mulle tundub, et siin väga paljudes kohtades on see juba ammu-minetatud, see võimalus, et, et selliseid ajaloolisi alasid mina ei eksisteerinud, hooned on väga paljus juba lammutatud, et me hakkaksime siia vahele nüüd seda Slovodaaliku kitsi tegema. Kas ma ütleksin isegi niimoodi, et et Eestis on kokkuvõttes ikkagi või vähemalt Kadriorgu tulnud enamjaolt ikka väga head ja haritud arhitektid, nii siinsamas selles loba ta üle tänava on siis Tiit trummariks elamumisel rohelise aasa ja ja Poska tänava vahele ja siis on siin Weitzenbergi nurga peal osaleja halvel trummari hooned ja neid võiks veel loetleda, siin põime, hoonesin Poska tänava ääres ja et need on Need, ei vaata. Selliselt kitsarinnalised või liiga liiga sellise, ma ütleksin detailides ajaloolise respektiga mineviku poole, aga nad vaatavad miljöölise mastaapse kultuurilise vaatega tulevikku tänapäeva ja need majad tõesti sobivad sinna, aga nad oma ei kaldkatuste, nad ei oma sellist siukest ajaloolist rudiment. Nad on head, väga head eesti arhitektide loodud hooned, mis sobivad ka teha. Kuid nad on täiesti teisiti defineeritavad. Kuidas kitseihaluse kann? Kindlasti ei ole silmas peetud mingit kitsi või koopiate tegemist, et päris kindlasti mitte samas. Slobotaasiast tuleb tõdeda, et siiski Poska tänaval numbritest 19 kuni 41 on ta üsna hästi säilinud ja seal vahel on ainuke, kas tühja krunti. Et selles mõttes ei saa nüüd seda nii nii üheselt nagu võtta. Mis puudutab nüüd neid loolisi võtteid, defineerimist, siis ma juba eelpool rõhutasin, et kindlasti peaks seal oma kaasaegne arhitektuur, aga näiteks Kulas loba ta on kõik puitarhitektuur siis kindlasti peaks olema näiteks laudisega kaetud väga kihvti ja moodsat asja võib teha niimoodi? Jaa, jaa, veel üks asi, millele ma ka ei saa mitte vastuvaidlemata jätta, et kindlasti ei ole kaldega viilkatus, ajalooline Neid kasutavad ka kõik kaasaegsed arhitektid väga edukalt, et pigem see niisugune kuidas ma ütlen, keskkondlik, respekt. Ja ka meie kliimas väga praktiline. Tohiks seda ette kirjutada, et siin tohiks olla ainult kaldkatus ja siin mitte. Tähendab, võib anda teisi mastaabi määranguid ette, aga mitte sellist. Mida siis kinnisvara. Kõik kogu katusealuse ehitab välja ja siis tekib selliste jookidega katuseakendega mitte ajaloolise arhitüübiga kaldkatus, vaid selline nagu lõhutut, nagu mingi sõel. Tähendab, me ei taha sellist, see on ikkagi kits, ma ütleksin, et see ei ole, see ei ole see, mida me peaksime tegema. Mahlakask mina tahaks öelda, et tegelikult seda loba ta ala annab hoida, säilitada täpselt sellise struktuurina, nagu ta on. Sellepärast vaatame siis tegelikult kogu see Poska tänava äärne kinnistute struktuur on säilinud, ehk siis Peetri ajal loodud pikad kinnistud, kus mis lähtusid sellest, et liivaoja läks sealt lähedalt aitäh. Ja, ja, ja see uus arhitektuur, mis sinna siis juurde tuleb, nendele praeguseks hetkeks tühjadele jäänud kinnistutele peaks siis arvestama nende muinsuskaitse olevat muid muinsuskaitse all olevate võimetega, mis tegelikult seal on, et et just just nagu mahus ja kõrguses. Et kui taastub see nii-öelda tihe tänava Fruntsis tegelikult tagatakse ka see, et selle piirkonna miljöö säilib. Ignar kuldolevad mõtted ja merele vä? Aga siin on väiksed nüansierinevused, sest sest noh, me ei saa vaadata seda tänavat nagu ühe poolega on tänaval, on ka teine külg, see on juba oluliselt arengut ja muutusi toimunud ja mitte ainult meie päevil, vaid juba ennem. Nii et see Slobodan ei ole olnud, oli kunagi tõesti, võib-olla nii nagu siin hoonete ühel küljel on, alates 25-st kuni 37-ni, aga, aga, aga see on kõik juba minevik, nii et seal on palju juhtunud ja toimunud, nii et aga ma ei vaidle vastu, et see on, see on üks selliseid keerulisemaid kohti siin üldse. Ta, sest me vaatame liiga kaugele minevikku, et see ongi see nagu esimesed kihistused Kadrioru seltsi ja ja, ja samas on siin juba olukord väga paljus teistsugune ja tänavu on teistsugune. Mastaap on teistsugune. Tähendab ma lisaksin, et päris sarnased jälle need täna ma küll kunagi olnud, et seal vastasküljel, kus praegu on Tiit Rummali maja, siis seal olid ja kuidas ma ütlen, niisugused toremate ametnike elamuid nagu arhitekti aednikke ja see oligi pisut hõredam ja teistsuguse mustriga struktuur. Mis puudutab nüüd seda Slobodan ala, siis me küll oleme pikalt selle ümber vaielnud, sest see on kõige niisugune Hanssen näide sealt, aga, aga tegelikult, kui eelpool sai viidatud ka vajadusele asju kaitsta muinsuskaitseseaduse järgi, siis tegelikult Slobodan alaga selles mõttes üsna hästi kaitstud, et küllalt suur hulk hooneid on seal mälestisena kaitse all ja lisaks sellele on neil kõigil ühine kaitsev ehk et tegelikult seal Slobodan le toimetamine käib nii ehk naa läbi muinsuskaitseseaduse ja nende reeglid, et et selles mõttes see kõige võib-olla hapra mala tegelikult kadriorust, mis, mida on kõige raskem säilitada arvestades praeguseid kinnisvara hindu ja kogu seda survet, et sellel tõesti on see topeltkaitsega nüüd peal. Mitte nüüd, vaid juba mõnede mõned head aastad. Vahepeal tahan lihtsalt küsida, et, et me oleme rääkinud sellest miljööst, aga tegelikult on linnal huvi, et seal oleksid teatud asjad Kadriorus, oletame sportimisvõimalused või, või mis muid asju veel, et, et kas selle plaani järgi või selle määruse järgi see rahuldab teid. Mulle tundub küll, et määruses praegu seda aspekti eriti välja toodud või oli ta siis niiviisi ridade vahel ära peidetud, et meie ettepanek oleks küll, et ehitusmäärus ütleb ka ära, et millised alad peaksid olema jäämagi avalikud kasutatavateks, millise funktsiooniga nad on ja kus võib siis funktsiooni muuted, kuna Kadrioru pargis siin lausa selle pargi sees on ju need endised jäähallid ja siis ka veel staadionihooned siis kindlasti peaks andma ehitusmäärus ikkagi nende osas ka oma kindla seisukoha, kas sinna võib ehitada, mida sinna täpselt võib ehitada, kui palju peab olema sellist avatud ruumi sest see on just nüüd linna seisukohalt kõige olulisem on ju teada juba paari aasta tagusest ajast, et tegelikult neid avaliku funktsiooniga alasid soovitaks ka ehitada elamutega välja ridaelamute nagu millena iganes, mis kindlasti ei kõlba kuidagi kokku selle pargi üleüldise muu struktuuriga. Absoluutselt nõus sellega meie töö küll ei sisaldanud. Kõik nagu teavad, et see Kadriorg ei ole ainult Kadrioru park ja antud juhul meediategelane just selle alaga, mis eelkõige oru park, vaid need asustatud alad. Tõsi, Kadrioru pargi sees on nii, nagu just praegu kuulsime Igasuguse spordirajatisi ja jaga tehnorajatis esimeses kvartalis 11 siin tennisepaviljoni kõrval aga nende alade kohta on juba koostatud detailplaneeringut, kus, kus on näha, et sealse avalik funktsioon peab säiluma ja, ja, ja meie töös on tõesti mitte ainult ridade vahel, vaid kuskil ka välja kirjutatud, et, et kõik need alad, kus praegu ehitusõigust ei ole, sinnaga see ehitusmäärus ei anna juurde, nii et kus on Parksime park, kus on tee, kus ja siin läheb tee, kus on spordiväljak, sina spordiväljak, need, et sellisena see ehitusmäärus on nagu lõplik ja ta uut nagu ehitusõigust ühelegi rohelisel alal ei loo. See on täiesti selle ehitusmäärusega välistatud. Ja see, ma arvan, see on väga õige seisukoht. KUS maalse tee nüüd praegu on ja kuidas nüüd edasi läheb selles mõttes, et millega ta päädib? Antud hetkel oleme siis kogu eelneva nädala jooksul saanud erinevatest linnavalitsuse ametitest märkuseid. Ja siis jändavalt tarkused late viimane märkus saabus alles eile. Jaa-jaa järel annaksime projekteerijale eksise räignagi okile üks kaks nädalat märkuste täitmiseks arutamiseks ja, ja kui meil õnnestub, siis juba mai alguses tahaks teha laiema avaliku aruteluga linnaelanikele ja eelkõige Kadri. Et tegelikult iga asja kohta on küsitud linnas ka inimeste arvamust, kui palju seda õieti arvestatakse või või lubatakse neil ainult seda arvamust avaldada? Kui lugu üldiselt on, on ehitusmäärus kui selline õiguslikult väga täpselt reguleerimata seadus näiteks kuidas detailplaneeringut menetleda ja seda avalikku huvi seal rahul seal, kuna võib kohtusse kaevata, kuna mitte ehitusmäärus on selline nagu planeerimisseaduseväline baas, mida praegu harrastame. Ja need siin ma saan aru, et tuleb lähtuda ikkagi sellist positiivsest eesmärgiseadest ja, ja sedavõrd avalikest märkustest kui seal võimalik. Nüüd need, tegelikult on see töö nüüd olnud juba märkustele avatud ja eri institutsioonidele oma seisukoha andmiseks juba ligi kaks, kolm kuud, nii et neid on siin varem juba laekunud osa neid rahuldatud. Need viimased, mis sai kesklinnast ja, ja kultuuriväärtuste ametis, siin on üksikuid, selliseid noh, vastanduvat märkusi, üks ütleb üht ja teine just ütleb vastu. Näiteks ühel pool on öeldud, et, et väga palju kartulite puhul, millesse ehitusmäärusele vihjet pole, peaks tegema detailplaneeringut tervikuna, aga te kaupa terve kvartalite kaupa. Kesklinn leiab, et see ei ole otstarbekas ja ma saan isegi paljus aru, sest mõni kvartal nagu see kvartal siin number üheksa koidule ja Köleri vahel on, et seal on omanike sedavõrd palju, see olukord on selline sedavõrd kirju ja samas midagi juba ka toimunud. Et kui me hakkaksime sellist detailplaneeringut tegema, siis lähtudes detailplaneeringu reeglistik, kust me ei suudakski seda lõpetada seal neid eri huvi, seda nii palju. Nii et, et nüüd ma pean nagu nagu, ütleme, köieltantsija nagu nende märkuste vahel eluga välja tulema, aga ma arvan, et koos me saame nad läbi vaadatud ja, aga noh, vastavalt siis ka tööd korrigeeritud ja edasi viidud. Kadrioru ehitusmääruse puhul ma usun, et me võtame väga palju imelikke arvamusi arvesse ja, ja kui küsida, miks siis võib-olla sellepärast, et ego, miljööalaga ja miljööalal on alati elanike jaoks identiteeti loovad kohad paigad ja kindlasti peab nendega arvestama ja, ja see, see on kindlasti asi, millega ma arvestama. Aga mida ma tahaks veel öelda? Et kuigi see töö on praegu veel suhteliselt algusjärgus, et me oleme alles kogume märkusi ja, ja alles vaatame neid märkuse üle, siis ometi on võimalik sellega juba tutvuda, et kui te külastate linnaplaneerimise ameti kodulehekülg, et Tallinna koduleheküljelt saate sealt edasi minna siis seal on tegelikult Kadrioru ehitusmääruse tööversioon üleval. Kui nüüd viimane küsimus, kui nüüd Ignar Fjuk ütleb, et need on küll niisugused märkused, millega mina kuidagimoodi nõus ei ole, mis siis saab? Ei, ma nii ei ütleks, kuigi siin on nagu tõlgendamise ruumi nii märkuste, tegijatele kui ka märkust täitjatel ma ei hakkaks neid siin välja tooma, aga siin on teatud vastuolusid. Üks huvitav teema, mis on tõenäoliselt tänases saates väga lühidalt puudutan need kultuurimälestised näiteks kesklinn on teinud väga õige märkuse või ettepaneku, et, et need võiks nagu revisjoni on üle vaadata, et kas kõik hooned, mis on seal kultuurimälestist, eks, et kas nad seda räägivad, et teha ettepanekuid ka, et mis ei oleks kultuurimälestisi tena, sest nad on minetanud oma vastavad tunnused või aeg on edasi läinud või et mõistagi see anud vastu pluss kultuuriväärtuste ameti seisukohaga, mis on, leiab, et kõik, mis on, on nagunii ja neid tuleb veel juurde toota, neid kultuurimälestisi, nii et aga, aga see töö on, sisaldab ka seda vaidlust ja ma arvan, et küll me edasi saanud Ja igal juhul, kui see pannakse avalikult välja ja praegu saab sellega tutvuda siis kel iganes huvi tundke siis sügavamat huvi ja avaldage oma arvamust. See oli nüüd niisugune põgus sissejuhatus teemasse, see saade. Ja ma tänan Ignar Fjuk-i ja Tallinna Kesklinna vanema asetäitjad Kaia Sarnetit Tallinna kultuuriväärtuste ameti miljöö osakonna juhatajale Leele välja, et ja linnaplaneerimise ametist a'la kaske. Mina olin Riina Eentalu argipäeva saade on lõppenud. Tänan kuulamast.