Möödunud nädalavahetusel valiti maailmas taas kord pressifotot pressifotograafe ning täna teeme sellest juttu, too need fotod on juba väljas, kõik saavad neid ka ise vaadata, et kes siis võitsid ja Kaupo Kikkas Oleja räägi, mis oli sel korral teistmoodi, selle valimisega. Meil tuleb nüüd lausa selline pisike pressi ja fotojutustuse teemaline saadete seeria, kuna pärast eelmisi saateid, kus me rääkisime natuke sellisest pressifotoeetikast pildistamise eetikast, saime väga mitmelt inimeselt ka tagasisidet ja inimesed ütlesid, et see teema tundub neile väga oluline ja tähtis ja väga vähe sellest tegelikult räägitakse. Siis pühendame veel tänase saate ja järgmise saate pressifotograafiale ja tõepoolest väga prestiižne, väga tähtis auhind on World Press Photo. Mida siis annab välja selline mittetulundusühing või organisatsioon? See on väga pika ajalooga ja väga tõesti väga hea imidžiga võistlus, kuna see saab alati maailmas tohutult suure kajastuse. Võib öelda, et see võistlus on muutunud juba nii tähtsaks, et lausa Nende piltide lugudest hakkavad hargnema omad uued lood. Et näiteks kui eelmisel aastal siin oli portree ühest ühest naisest afgaani naisest, kellel olid kõrvad ja nina ära lõigatud ja kuidas ta pääses Ameerikasse, kuidas ta sai endale uue nii-öelda uue lina ja uued kõrvad ja kuidas ta elu algas uuesti ja see lugu sai nagu väga palju, väga palju kajastust ja sellele tekkisid oma järellood, mis tähendab seda, et see võistlus on nii võimsaks signaalide andjaks et suured asjad võivad hakata juhtuma tegelikult heas mõttes pärast nende tulemuste avaldamist ja pärast on nende pildilugude avaldamist. Aga nüüd see pilt, mis sel korral võitis see, kus on meeleidel leinas isad surnud lapsed kätel Palestiinas. See selle aasta võidupildi autor Paul Hansen, kes muideks rootslane ja Rootsi ajalehe Dagens Nyheter fotograaf, nii et see tähtis auhind tuli tegelikult meile täitsa siia lähedale, mis, mis on, mis on väga meeldiv, aga pilt iseloomulikult ei räägi meile mingit meeldivat lugu, sest tõepoolest tegu on siis Iisraeli pommitamise järgse Gaza sektoriga kus perekond kõnnib mööda kitsast tänavat leinarongkäigus ja pommirünnakus surma saanud väiksed lapsed, mässitud kilesse süles kahe ja neljaaastane poiss vennad. Ja selle pildi loomulikult nii tähtsate auhindade puhul me ei saa enam rääkida sellest, et me valiksime ainult nagu foto fotograafi kriteeriumite alusel. Et nagu ma juba enne mainisin, see signaal, mis maailmale saadetakse, on juba tegelikult tähtsuselt palju võimsam kui see nii-öelda foto ise. Et ikkagi midagi teha ei ole, aga iga-aastase võidupilt on sümbol ja selle aasta võidupilt tegelikult näiteks ka minu jaoks avab väga palju selliseid erinevaid liine minu enda peas kuni selleni välja, et mõnes mõttes Palestiina ja Iisraeli-Gaza sektori probleem on ju justkui läänemaailma lakmuspaber, et me kõik teame, et see, mis seal toimub, on äärmiselt vale. Aga reaalpoliitiline olukord on selline, et keegi öelda ka ei julge mitte midagi ja tegelikult ju iga eestlane, kelle kaudu Eesti nii-öelda valitsus neutraalse positsiooni võttis, on ka justkui sellesama külma suhtumise taga see meist kaugel ja las siis olla seal nii nagu on ja ja me ei tea siis, kellel on õigus ja nii edasi. Aga surm kui selline on üsna lõplik teatavasti ja meil on väga raske, nagu ükspuha millise vaidluse lahendamise või lahendamata jätmisega neid lapsi tagasi tuua. Aga kõige hullem on see, et neid lapsi hukkub seal iga nädal veel ja veel, sest et me keegi ei julge ja ei taha ühtegi seisukohta võtta. Ja ma olen üsna kindel, et sedasama World Press Photo võidupildi taga on täpselt seesama avaldusi, täpselt sedasama steitment lihtsalt seal pildikeeles ja, ja, ja, ja nii ja nii, nii, nii lihtne see ongi, et, et maailm peab midagi ette võtma, et tegelikult see on, see on kogu see nagu jahil käimisega tegelikult, et kui sa oled hakanud loomi tapma, siis sa ei saa ühel hetkel seda tapmist lõpetada. Aga sa pead seda tapmist tegema mingisuguse tohutu vastutustundega. Ja täpselt samamoodi tundub mulle, et on sõdadega, et need ei kao mitte kuhugile, sest need sõjad on kunagi alanud ja neid ei saa mitte kunagi paugupealt ära peda. Aga justkui, kui igaüks meist ei mõtle selle peale, et mis ta saaks teha selle sõja lõpetamiseks, siis on, on lõputu protsess, nii et väga ja mind isiklikult puudutavad need pildid testi väga sügavalt ja on, on väga valusad vaadata, aga täpselt samamoodi ilmselt nagu enamus raadiokuulajaid, tunnen ma ennast justkui seotud kätega või kõrvaltvaatajana kõrvaltseisjana. Ei, ma arvan, et see ongi tegelikult selle maailma pressifoto auhinna kõige tähtsam roll panna igat indiviidi mõtlema, et kui mina ei liiguta ennast, siis ei liiguta mitte keegi. Sellepärast on ka siis sõjafotod alati need, mis võidavad. Kui me mõtleme selle peale, et mis võiks üldse ühe sellise avatelise pressifotograafi ülim eesmärk olla, siis ma arvan, et see saab olla ainult üks muuta maailma paremaks muuta oma piltidega maailma, nõnda et võib-olla järgmisel generatsioonil ei oleks võimalik enam neid õudseid pilte teha. Nagu me oleme rääkinud siin mõnest kuulsast sõjafotograafist, siis tihtipeale nad nii-öelda ütlevad, et ma olin seal selleks, et tuua see sõnum maailma nii, et see ei korduks mitte kunagi. Ja ma arvan, et, et tegelikult sõjafotograafid peavad alati seda vastutust kandma, et nad räägivad seda lugu ikkagi sellepärast, et mitte tuua maailma rohkem vägivalda, rohkem verd ja õudusi, vaid sellepärast, et neid lõpetada. Ja mis võiks olla pildikeeles veel lõplikum, veel mõtlemapanevam kui laste surm otse kaadris, kuigi Pean selle pildi kaitseks veel ütlema seda, et seal keegi ka esteetiliselt ja kurvalt kaunis, sest et see kompositsioon, needsamad surnud lapsed, see kõik on, selles on midagi Sakaraalsete, midagi igavest. Olgu see kasvõi araabia või kristliku maailmavõitluses mingi ühtne sümbol ehk et, et selles pildis on on, on ka midagi väga kaunilt, kaunilt kurba ja mõtlemapanevat. Nii et ma arvan seda, et, et ilmselt The World Press Photo lihtsalt teab, et need vahendid, millega maailmale neid sõnumeid anda, peavad olema kõige äärmuslikumad sest ilusaid asju näidata. Pildis on ka väga tore, aga me kõik ja me tegelikult, et ilusate asjade pildistamine ei ole kunagi nii mõjus kahjuks kui halbade asjade pildistamine või nii mõtlemapanev või piltidel piltide mõju vaatajatele ei ole kunagi nii sügav. Nii et ma väga ootan seda päeva, kui võidaks World Press Photo võistluse, mõni ilusa sündmuse pilt. Aga ma ei ole päris kindel, et kas seda, kas seda saab juhtuda? Aga seal oli, ometi oli ju veel ka teisi kategooriaid, kas siin üldse keegi pilte saadabki, et kui on nagu teada see, et need pildid ei muuda, võib olla maailma nii palju, kui ma saadan mõne ilusa pildi. Sinna võistlusele saadeti sel aastal 103481 pilti, nii et sinu küsimusse, et kas sinna keegi pilte saadad, ei ole päris asjakohane, 5666 fotograafi 124-st rahvusest. Siin antakse tegelikult välja auhindu väga-väga mitmes kategoorias, sest et press või selline foto surnalism võib ju olla pildistajad hoopis maastikest loomadest. Ja see ei tähenda ilmtingimata seda, et keegi peaks kindlasti kedagi pildi pealt tapma. Nii et tõepoolest siin on kas eraldi väga tugevad spordikategooriad, sport. Ta on üks selline klassikaline pressifotovaldkond, mis on alati puhas. Pressifoto on ju, et noh, me ei kujuta nagu ette sport, kus hinnatakse sooritust, hinnatakse kõrgust, kaugust kust, et me võiksime neid pilte nagu lavastada, see oleks nagu valetamine, eks ju. Nii et sport on selline väga, väga klassikaline pressifotovaldkond. Samamoodi on siin alati selline fotojutustus sees loodusest ja näiteks seekord pingviinidest Paul nik, Nickleni jutustus võitis juba esikoha sellel kuulsal. British vaidlais photography ehk siis kõige kuulsama loodusfotovõistlusel, nii et see mees, Paul on teinud absoluutse puhta vuugi võita, sest tegelikult kaks kõige prestiižsem fotovõistlust sama sama fotoseeriaga ja see põhjalikkus ja see sügavus, millega ta on avanud nende pingviinide lugu on tõesti lihtsalt nii märkimisväärne väärne, et, et me võime öelda, et me näeme neid elukaid nagu tõesti täiesti uuest perspektiivist me näeme neid vee all ja vee pealt ja korraga vee alt korraga vee pealt täiesti häirimatult kindlasti fotograafia fototehnika areng võimaldab väga paljuski teha aina ja aina tehniliselt perfektsemaid pilte ja samuti pildistada olukordi, mida seni polnud peale saadud näiteks kuskil pimedas vee all pildistada kiiresti ujuvaid pingviine. Noh see selleks on teatud näitajad, mida kaamera peab võimaldama 10 aastat tagasi, see ei oleks lihtsalt olnud võimalik. Aga mõni selline üllatav pilt, et kus nagu ei saagi aru, et mis loom see nüüd seal peal on või? Mulle meenub üks pilt, kus oli suur jalg ja mingid sinised Ja siin on üks munad, on väga hea, väga vahva pilt on, on veel looduskategooriasse üksikpiltide võidupilt, see on siis hävimisohus sellises iidse välimusega linnust, kiiver, kaasuarist, kuidas ta nokib siniseid marju ja, ja see pilt on tehtud siis kaamera nii-öelda ise avatava kaameraga ja, ja tõesti, see lind, ma pakun välja objektiivist, võib-olla viie sentimeetri kaugusel. Pildistajad on siis hästi lainurkobjektiiviga ja värvid välklambi abiga ja värvid on hakanud siis tohutult kiftilt mängima, kus see lind on parasjagu nokaga sellist kärts sinist, sihukest mustikasinist marja haaramas ja ja no tõesti võrra võrratu pilt, aga ma arvan, et ütleme siiski kindlasti loodusfoto on siin ikkagi selgelt nagu pigem sellises vähemolulises või väiksemas rollis, et ikkagi need jutustused sellistest kriisidest on need tegelikult, mis peaksid kogu maailma südametunnistuse peale koputama, et ega enamus kategooriaid siin nendest paljudest kategooriatest on ikkagi seotud tõesti, erinevalt kriisikolletega, olgu see Sudaan, olgu see Süüria, olgu see seesama Gaza sektor ja ja tõesti noh, et need õudused, kus kedagi parasjagu tapetakse või kus, kus on vigastatud inimesed või lohistatakse laipu, mootorrattajärel, et me peame seda pilti vaadates mõistma, et see ei ole film. See on reaalne elu ja kuskil indiviidid teevad praegu ka nii. Aitäh Kaupo Kikkas ja kohtume järgmisel kolmapäeval.