Tere on 23. veebruar ja mina olen Maria Lee Liivak. Eetris on kultuurikaja. Tänases saates on fookuses nüüdistants ja nüüdismuusika saatel, lõpus aga jagab päeviku vormis oma muljeid hiljutisest hingereisist ning sealsest kirjandusfestivalist Doris Kareva. Kõigepealt räägime tantsulavastusest tõlgitud esietendus eile okasroosikese lossis Tallinnas uuel tänaval. Selle lavastuse loojad on tantsukunstnikud, Eike ülevain, Jaak sappas, Siim Tõniste ning tantsutaustaga konverentsitõlk Kadri Põlluveer Heike Jaagu ja Siimuga. Rääkisime paar päeva enne esietendust, tõlkimisest ja nüüdistantsust. Eile toimus polümari kultuuritehases kunstisündmus 27. global konteiner. Natuke sellest aga eelkõige ikka tudengite kursusetööst sündinud nüüdismuusikaprojektist. Postinstrumentum. Räägime Erik Alalooga ja Andrus Laansalu uga. Postiinstrument on tähendab seda, et pillid ehitatakse ise ning visuaalse etenduse vormis tehakse neil professionaalse helilooja kaasabil nendele pillidele vastavat muusikat. Ent kõigepealt tantsulavastust tõlgitud ning Eike ülevain Jaak sabas syyndonistab. Esietendus on paari päeva pärast millega te olete proovisaalis tegelenud ja kui kaua te proov olete teinud selle lavastusega? Me oleme septembrikuust saadik põhiliselt tantsinud ja tõlkinud igas mõttes väga palju oleme tantsinud ja väga palju oleme tõlkinud. Oleme kukkunud igasugustesse aukudesse, oleme aukudest jälle välja roninud ja lõpuks jõudnud etenduseni. Milliste probleemidega puutub kokku tants, mida tõlgitakse ja kuidas seda tõlgita? See probleem, millega me kokku puutume, on, ma arvan, laieneb igasugusele tõlkimisele. Selle põhiline probleem on see, et üks inimene ei pruugi teisest inimesest aru saada, ükskõik kui hea tõlge. Ehk siis jõuame mõisteni tõlgendamine, et nagu sisuliselt tõlkimisega käsikäes käib tõlgendamine, et see informatsioon nagu väga otseselt edastada, et see tähendab, et selleks on juba kaks inimest ja need inimesed on täiesti eraldiseisvad isiksused oma taustadega ja et see mingi konkreetne info nüüd edasi anda, siis selleks on täiesti arusaadav, et mingi osa sellest võib kaduma minna. See on siis nagu tõlgendamise küsimus. Kui ma nüüd siia vahele, kui tohib, läheks korraks tagasi selle juurde, et kuidas üldse meil tekkis selline säärane mõte teha selline selline etendus, et kui ma nüüd meenutan õigesti, meie esialgne impulss oli just nimelt see, et väga tihti siis kaasaegse või nüüdistantsupublik pärast etendust kipub kurtma, et lugu erud mitte aru saada või et keegi oleks võinud neile justkui seda kogu seda laval nähtud ära tõlkida, siis see on see, millest me kinni hakkasime. Alguses noh, nüüd me oleme jõudnud tulemini, mida saab tulla kaema. Et kindlasti mitte ei ole tegemist asjade üksühese kirjeldamisega, vaid pigem ongi see, et kas üldse on vaja hakata liigutust või mingisugust visuaalset pilti tõlkima kas siis millekski muuks nagu verbaaseks kõneks, kas mingiks muuks liigutuseks, kas millekski visuaalseks millekski. Kolmandaks. Et see on see, millega me mängime praegust oleme mänginud. Viimasel ajal, kui ühiskonnas on väga terav debatt kaasaegse kunsti üle siis. Mulle tundub see igipõlise probleemina, et kaasaegne tants või nüüdistants on samas ohus, et seda tehakse tantsijatele endale. Ja see ring, kes seda vaatab, on väga väike. Ja ma olen sellega nõus, et see on väga levinud, ses mõttes väär arusaam ehk ja mingi tõde on selle kindlasti selle taga, aga et see etendus, mis, millest me praegu räägime ehk nagu pehmendabki seda lööki, et kui inimene tuleb seda vaatama ja tal on nagu enamuses ehk olnud tunne, et kaasaegse tantsulavastused ongi tehtud nagu nendele teistele kaasaegsele tantsijatele, siis nendele viiele inimesele, kes sellest aru saavad, siis ehk selle lavastusega. Me natukene pehmedame seda olukorda näitama, et tegelikult see informatsioon, nii kättesaamine ehk ei olegi niivõrd Essentsiaalne, et töötavad hoopis teised tegurid. Et inimene saab ehk pärast selle etenduse vaatamist aru, et see, kui ta ei saanud täpselt aru, mis toimub, et kogemusi kallanud, väiksem või et ta ei ole rumalam või ette, kelle asjast valesti aru saanud. See seletus ehk jõuab inimesteni selle etendusega. Jah, põhimõtteliselt me mõtiskleme selle üle, et millest seal on tegelikult siis aru saada, kui me ütleme, et näiteks, et et me saime aru, millest sa siis täpselt aru said või et kui on vaja tõlget, et mida me siis täpselt nagu tõlgime, et see on see, mille üle me nagu oleme arutanud ja noh, me oleme niisuguse muidugi pika tee läbi käinud, et me alustasime mingist väga üksühest sellisest Aasiast ja ja liikusime sealt edasi. Me ei proovi anda mingisuguseid lahendusi või öelda, et vot see nüüd nii või naa, aga see, mida Siim ütles, on selles mõttes üsna täpne, et ma loodan, et kui inimene vaatab seda, et siis sealt see võiks nüüd küll läbi kõlada, et see, mis inimeseni jõuab etendust vaadates ei olegi alati see, millele sakslane. Panna mingi vaade peab teil olema tantsulavastuste vaatajale või inimesele, kes tunneb siirast ja sügavat muret selle pärast, et ta ei saa aru või et ta arvab, et ta on liiga rumal. Miks selline probleem peaks üldse vaataja peas tekkima, kui ta mingi kunstivormiga suhestub? Ma ausalt pean tunnistama, et ma tegelikult ei oska öelda, miks inimestel tekib selline reaktsioon. Kui mina meeleski mõnikord aru ei saa, siis ma lepin faktiga, et ma ei saanud sellest aru, aga tegemist oli kas toreda isaga või siis asjaga, mis mulle nii väga sümpatiseerivad. Nojah, see on ikkagi see koht, et millest muidugi soovime rääkida, et kui palju ma ei tea, ühiskond või mingid süsteemid mängivad kaasa selleks, et inimene tunneks, et on eraldatud millestki. Teil on trupis tantsu taustaga professionaalne tõlk ja mida see annab sellele prooviprotsessile, mida te koos temaga teete? Mul on tunne, et see annab meile endale nagu meie tööprotsessile teatava legitiimsuse juurde sellega, et meil on reaalne tõlk, kes läheb tööle kuhugile sinna, ma tea, Brüsselisse, eks istub kabiini maha ja hakkab tõlkima ühte tähtsate inimeste juttude Eestile tähtsate inimestele erinevas keeltest innovasse keelde. Et kui see on inimene, kes päriselt nagu ongi tõlk, siis et need asjad, milleni me jõudsime, me arvame, et me oleksime jõudnud omakeskis ilma nagu päris tõlgite nendele lihtsalt, et kõik need hästi palju kinnitust ja hästi palju, nagu see lisas seda mingisugust reaalsus faktorit ses mõttes asjale, et Meerzilmiks nagu pigem tantsime ja nagu räägime sellest, kuidas me tantsime ja kuidas teised tantsivaid räägime tantsust ja teatrist. Aga see on inimene, kes reaalselt nagu lahendabki probleeme, kuidas teha mõistetavaks ühest keelest teise keelde, midagi. Ma arvan, et et see oleks nõnda, kui sul on saalis ükskõik missuguse spetsiifilise eriala esindaja, et mis puudutab tõlkimist, kui meile tundub, et seal midagi lihtsalt, no vähemasti minule tundus alguses, et no mis see tõlkimine ära ei ole, eks ole, noh, annab informatsiooni edasi. Aga et see on ikkagi nii spetsiifiline, kõik see tehniline osa selles, et see on väga tehniline, kuidas see kõik täpselt käib. Nii et see oli väga-väga palju silmade avanemine ja, ja selles mõttes ma arvan, et, et samamoodi ei oleks jõudnud nende asjadeni, et seal lihtsalt paljud asjad väga tehniline, kuidas seda asja lahendatakse, kuidas neid asju tehakse? Üldise tõlkimine kui selline, ma arvan, isegi, omandas teatud uue nurgamäe jaoks ja kui me räägime siin, et ah tantsu tõlkile tundub selline hämar asi, aga jõudsime selleni, kui hämar on üleüldse tõlkimine kui selline ja kui hästi tõlgid on sellest teadlikud, kes tõlgivad seal neid noh, nii-öelda tähtsaid riigiasju, aga et see ei olegi üldse nii väga erinev sellest, mida meie teeme. Ja oluline aspekt, ma arvan, on ka see, et tegemist tõlkimise puhul eksis sünkroontõlgi töö puhul on sama moment, mis siis ka tantsu puhul, et see toimub reaalajas ja neid vigu, kui selliseid nagu ei anna parandada, et see on nagu sisuliselt see, mis käesoleval sellel konkreetsel hetkel toimub, see on nii ja kas seal siis toimub mingi informatsioonikadu või mitte, et see siis juba sõltub sellest tõlgist või tõlgendusest. Mida 22.-st veebruarist okasroosikese lossi tulev vaatajat? Tahaks seda lavastust vaadata. Oodata võiks, milline lavastustele avaneb. Tahaks öelda meelelahutuslik, aga see kõlab natukene halvasti ja sellega, et tegemist on väga sõbraliku tantsulavastusega, et õhku visanud probleeme, mida me lahendame, aga Me anname lubaduse hetki siin ja praegu, et me ei kasuta selliseid vahendeid, mis hirmutaks kaasa mõtlemast ja, ja tegemist on interaktiivse tantsulavastusega, mis tähendab interaktiivne selle just nimelt mugavamas võtmes, et keegi otseselt ei pea tulema meiega lavale ega ennast väljendama hakkama. Samas inimestel on selle etenduse jooksul väga, väga, väga suur võimalus just nimelt seda edenduste enda jaoks muuta, et mismoodi see jõuab nendeni, et kui meeldib, tule teinekord uuesti, saad täiesti teistsuguse kogemuse, kui sa ise teistsuguseid tehnilisi lahendeid selle etenduse vaatamiseks. Et ma vist rohkem ei saa öelda, rikun üllatusmomendi ära, aga et sõbralik ja lõbus ja tehniliste lahendustega Ta ei ole selles mõttes naljategemine, eks ole, lihtsalt mõni asi lihtsalt vaadates naljakas. Ma ütlen, kui me alustasime septembris, siis me alustasime hästi lihtsatest ülesannetest, näiteks et jaak tantsib ja mina püüan seda sõnadesse panna. Ja siis Siim kuulab, mida ma räägin ja proovib selle järgi tantsida, eks ole. Noh, aga sealt on juba läinud väga palju edasi, kõik see asi, et nendest üks ühena nendest mängudest lihtsalt et juba tahtsid näha, et kuhu siis on nagu võimalik minna nagu selle töötlusega või ja erinevate vahenditega ka, et mitte ainult sõna ja liigutuse vahel. Kas teie tantsukunstnikuna, tänases Eesti vabariigis tunnete mingis valdkonnas või mingi teema suhtes ennast niimoodi niimoodi nagu te eeldate, et publik, kes tantsust aru ei saa, ootab tõlget. Et te tahaksite, et teile tõlgitakse miski ära. Mina näiteks ei oskaks sellele küsimusele vastata. Ma pean ausalt tunnistama, et mul ei tule meelde, millal viimati tundsin, et ma tahaks, et keegi mulle midagi tõlgiks. Et Ma tunnen mõnikord, et ma sooviksin, et keegi täiendaks, minu teadmisi õpetaks selles mõttes mul on midagi uut või, aga see on pigem seotud sellega, et ma ise tahaksin midagi uut õppida. Et ma hea meelega kuulaksin teiste inimeste tõlgendusi mingist asjast, nagu Jahaksin oma oma tõlgendus, tema tõlgendus Tõlliksime üksteisele nagu ülesega äsja või nagu ennem oligi see, et kui ma millestki aru ei saa, siis mulle kui läheb meel kurvaks. Mul on tunne, et meid tegelikult siin tüüliti selle juurde, et et kui me ise ei tunne nagu tõlkimise vajadust, et miks me siis eeldame, et, et see, meie publik sooviks, et talle midagi tõlgitakse, eks ju. Et meie kolmekesi vist praegust vastame, et me ei taha, meil ei ole olnud vajadusel keegi Tõnismäele midagi veel meile tundub otseses mõttes säärast vist nagu soovi meelevist ei meenuse, eks ju. Aga et kui me räägime inimestest, kes soovivad saada tõlget, siis siin ongi nagu see Kohks, et ega nemad ka ju tegelikult ei taha nii väga seda tõlget ja ei vaja seda, nad lihtsalt peavad saama selgeks selle, et seda ei olnudki vaja või see kõlab natukene üleolevat praeguste, ehk mul on tunne, aga üldse mitte halvaga. Minu arust see põhiasi on lihtsalt selles, et inimestel on mure nendel pähe pandud, et nemad ei saa millestki aru saa, nii nagu seal koolis pannakse pähe, et sa ei saa matemaatikast aru. Tegelikult sa saad kõigest aru ja siis selle ümber saabki seda diskussiooni ajada, kuidas ei saa millestki aru, kuidas kunstist ei saa aru tegelikult sellist asja olemas on pseudoasi tegelikult ja siis inimene lähebki teatrisse ja nii kui ta maha istuda kohe momenti, esimesest hetkest hakkab kohe muretsema, et ei saa millestki aru. Ta vaatab inimest valges kleidis ja tal on juba tunne, et ei saa mitte millestki aru, sest et kusagil on ju miskisugune asi, see tõeline tõde on kuskil olemas ja tema kuramuse jõua sinna, et see on see täiesti pseudoasi, jääb tegelikult proovimegi sellega tegeleda. Et me tegeleme selle murega, mis on minu arust täiesti selline üldine ja see laieneb. Ma arvan, et üks asi, mis, mis võiks kõnetada inimest sellel etendusel, on see, et see mure ei ole spetsiifiliselt ainult tantsuetendust vaadates, vaid see on nagu elu elades ka, et meile topitakse pähe, kuskil on keegi, kes teab midagi rohkem kui meie ja see ei ole nii, et sina ise teadki täpselt nii ongi nagu sina teada, nagu sina tunned, nii, ongi okei. Lihtsalt mulle tundub, et seal, selles teate kontekstis on see, see nagu mudelid on nii hästi näha, mis toimub igal pool mujal ka, et siis hirm, mida genereeritakse, et sa ei saa niikuinii aru ja sul on vaja seda kava ja kui seda kava ei ole ja sul ei ole piisavalt haritust ja haridust ei ole sul mõtet hankida, siis on, pea ei võta ja kõik siuksed asjad. Tantsulavastus tõlgitud esietendus okasroosikese lossis eile õhtul ja seda mängitakse veel täna ning esimesel, teisel ja kolmandal märtsil. Tegijad lubavad tantsu, interaktsiooni ja sisukat äraolemist. Päev enne seda, kui polümeeri kultuuritehases toimub global konteiner 26 vestlen ma Erik Alalooga ja Andrus Laansalu ka mis on global konteiner 26. Global konteiner iseenesest on juba viis aastat toimuv multidistsiplinaarset mõiste sündmuste sari algas aastal 2007. Ja nagu järjekorra number näitab, on viie aasta jooksul neid tajunud siiamaani, siis 25, homme toimub 26. see on kunstisündmustest okei, mis koondab endas näituseid, perfomance, kontserte, videoprogramme, filmiõhtuid, kirjanduslikke kohtumisi vastavalt sellele, kuidas mingi konkreetne programm koostatud. Žanrilisi piiranguid ei ole. Milles globaalsus seisneb? No tegelikult see tekkis alguses esimestel kordadel see nimi, kuna oli ambitsioon ajada asja võimalikult rahvusvaheliseks ja tegelikult enamasti ongi olnud kaasatud polümneris resideeruvate väliskunstnikud, kuna meil on siin toimib residentuuriprogramm. Aga see samas ei ole alati olnud mingisugune kohustus, et keegi peab olema välismaalt, vaid et kui programm on saanud kokku ka kohalikest kunstnikest siis on see üritus toimunud ja seekord on fookuses siis Eesti kunstiakadeemia tudengite projektid on eksperfoomens, mis konkreetselt tulebki esmaettekandele nüüd homme siis on üks kontsert eksperimentaalsete muusikainstrumentide, mida on korra esitatud Pärnus jaanuarikuu sees ning ka eksperiment Taal muusikakollektiivi post, instrumentum, mis on välja kasvanud ühest küljest akadeemia kursusest, kuid nüüd juba kaks aastat tegutsenud iseseisva bändina. Nende kahe aasta kokkuvõte pildis sõnas ja konkreetsete muusikainstrumentide näol näituse formaadis. Ning siis neljandav õhtu programmi osana on kunstiakadeemia tudengite ja õppejõudude ühisprojekt, mis siis on dokumenteerib näitus, kus on üles pandud novembrikuu seas Kanuti Gildi saalis toimunud etendus materjali vastupanu, selle füüsiline dokumentatsioon. Räägime lähemalt sellest projektist postinstrumentum. Kust see alguse sai ja mida see endast kujutab? Bossistrumentumi projekt sai alguse tegelikult ühest eksperimentaalkursusest jällegi EKA tegevuskunstide osakonnas, mis koosnes kahest osast esimesel sügissemestril. Õpilased ehitasid ise mehhaanilised, akustilised heliinstrumendid ning jaanuarikuu sees toimus teine kursuse pool, kus Professionaalse helilooja muusiku Andrus Kallaste juhendamisel komponeeriti nende instrumentidega kokku kontsert ning kuna sellest jäi sisse väga tugev selline emotsioon, siis otsustasime seda tegevust jätkata ning mõne kuu pärast kordasime seda kontserti ning hiljem oleme seda akustilist poolt võimendanud üles arvutiprogrammide peeso mikrofonide abil ning nüüdseks aasta jooksul on esinetud Tallinnas, Tartus, Pärnus, Riias punases ja üks sellisem veidram postinstrumentoni esinemine toimus ka Berliinis asja, kus ma sisem resideerudes ühes projektis osaledes ehitasin valmis prossi instrumente pillide prototüüpide põhjal uued instrumendid ning leidsin maa pealt neile mängijad ja saatuse tahtel viibiski Andrus Kallastu sel hetkel Berliinis, kes siis osales selle muusika poole kokku komponeerimisel. Nii et ma ütleksin, et postinstrument on selline avatud platvorm, et me kindlasti ei ürita jääda sellise kindla koosseisulise bändi juurde. Nendel seni toimunud kontserditel on esinenud meiega koos Raoul Kurvitz siis Jaak Sooäär koos Muusikaakadeemia džässiosakonna tudengitega. On toimunud ühisesinemine koos austraalia poeedi Kimberly, aga nii, et me oleme igati avatud erinevateks koostöövormideks ning samamoodi see, et keegi kuskil maailma punktis esitab prototüüpide põhjal valmis pillid leiab neile, mängijad on täpselt samamoodi osake sellest nähtusest, postitumentum, et ta on laiapõhjalisem kui lihtsalt ühe kindla koosseisuline bänd. Mille poolest tegevuskunstide tudengitele või kunstnikele peaks olema vajalik muusika tegemine? Muusika tegemine on samasugune lavaline tegevus laias laastus nagu tantsuteater ja me üritamegi just mitte lähtuda ainult sellest muusikalisest poolest, vaid ka juba pillide enda väljanägemine, mängimine nendel on piisavalt selline Pirformatiivne tegevus tugevalt. Mul on tunne, et kui sa nüüd silmad kinni paned selle kontserdi ajal siis väga paljust, ilma, et samamoodi publikuga suhtlemine performeerimile avalik etendus, tegelikult võib selle kohta öelda täpselt sama hästi, kui kontsert siin võib-olla võiksid palli visata, oleks Laansalule, kes on seda asja põhjalikult analüüsinud, sõnas. Et üks päris huvitav asi, mis juhtus postinstrumentame ilmumisega minu jaoks oli see, et kunagi 90.-te keskel kuulasin eesti akadeemiliste muusikat kate, kontserte tollel ajal toimusid päris huvitavaid üritas, et päris palju oli seal sellega seoses, nad esitasid 20. sajandil repertuaari väga palju interpreteerid, seda tegelikult nagu väga loominguliselt ja kuidagi noh, oma tunde järgi tekitasid sinna teatava vabaduse ühesõnaga, või ütleme siis põletasid sealt välja teatava osa akadeemilist kuivust, mis muidu tundub olevat selles repertuaaris nagu jäädvustatult ja alus põhjana sees, aga siis selle käigus neid kõiki asju kuulates noh, minu jaoks oli see mitte nüüd küll esimene kokkupuude sedasorti muusikaga, aga ütleme siis, esimene selline elavamalt sorti kokkupuude, kus ma nägin, tehakse midagi uuendusliku, tegelikult sellega siis üks aspekt, millest ma mitte kunagi ikkagi üle ei saanud ei siis ega ka hiljem, selles osas oli küsimus tämbrilisest sobilikkusest ühesõnaga, või isegi põhjendatud, sest sest et meil on seal ees ju inimestel keerulised partituurid, mida nad väga täpselt esitavad, nad esitavad seda alati kaasaegses muusikas kasutatavate välja töötada akadeemilise muusikapillide peal. Ehk siis noh, seal on ikkagi klarnetit, viiulid, tšellod, klassikalised instrumendid ja nende instrumentide puhul mind jäi alati häirima. Ma olen teataval määral loomulikkuse apologeet ja see loomulikult ei tähenda mitte seda. Ma lähtuks mingist kultuuritraditsioonist, vaid ma lähtun mingisugust pigem mingist füüsilisest äratundmisest. Ja mind ei alati väga häirima see, et nendel pillidel ei ole taga sellist jõudu, mis laseks mürasid esitada minu kõrva jaoks adekvaatselt. Ühesõnaga need mürad jäid alati selliseks kunstlikuks konstrueerituks neist ei, see masin ei läinud nagu käima, sõltumata sellest, kui huvitavalt või hästi, seda esiteks loomulikult ei olnud probleem mitte esitajates, vaid nii, nagu mulle hakkas siis tunduma, mõtlesin selle üle päris palju tollel ajal. Probleem oli nimelt selles, et nende pillide tämbrid ei ole justkui sobilikud ja siis sealt oli vaja teha ainult üks samm edasi, et saada aru, et tegelikult nende pillide tämbrid ju ei olegi sellise muusika mängimiseks, kuna nende pillide tämbrid on välja kujundatud hästi tempereeritud häälestussüsteemis. Nad on mõeldud koos kõlalise ühesõnaga mitte Tysoneeriva muusika esitamiseks, selle tõttu on kogu nende tämbriline evolutsioon liikunud hoopis teist teed pidi ja neid ämbreid on orienteeritud Kuu kindlat tüüpi kooskõlade mängimiseks. Nii, aga nüüd, kui me võtame äkki sellise kihi, kus meil on tugevad disharmoonilised kooskõlad ja asetame nende pillide peale, siis jah, akadeemilise traditsiooni inertsist tulenevalt tundub kõigile, et need pillid on väga sobilikud muusikutele on see huvitav. Nad kasutavad seda oma arsenali, aga see arsenal on tegelikult evolutsiooniliselt arenenud hoopis millegi muu jaoks ja selle tõttu kõrvaltvaataja jaoks, kellel ei ole sellist akadeemilist inertsi ja sellist nagu sellist eeldust, mis on akadeemilise muusikalise keskkonna seest tulevatele inimestele kõrvaltvaataja jaoks küllalt kergelt paistma hakata, et midagi on valesti ja see midagi on valesti, ongi just nimelt see, et tundub, et Tizarmooniale üles ehitatud muusika nõuab hoopis teistsuguseid tämbrilisi lahendusi ja neid tämbrilisi lahendusi ei ole võimalik leida akadeemiliste pillide seest just selle tõttu, et evolutsioon on need pillid ehitanud millegi muu jaoks see on bioloogilises evolutsioonis, täpselt samamoodi on palju selliseid ülesandeid, mida inimene ei suuda lahendada ka siis, kui need ülesanded tunduvad lihtsad ja kui tundub, et neid peaks olema kerge pida, sest evolutsioonis välja kujunenud oskusega eeldused ja evolutsioonis olnud vajadused on lihtsalt kujundanud meid mingit moodi välja. Ja noh, selleks, et neid probleeme lahendada, ehitame nendele masinaid nüüd aga nüüd pillide juurde tagasi, kui ma kuulsin postinstrumente esimest korda mängimas, noh nüüdseks ma lähen nagu külgepidi ise ka seal sees siis minu jaoks oli see üks võimalik lahendus, kuna luuakse korraga nii mürad kui Need tämbrid, mis nende mürade all on, eks ole, kuna lihtsalt pilli ehitamisel kerkib sellest pillist välja mingisugune teatud tüüpi mängutehnika mingit teatud tüüpi heli, korrastused, mis on juba noh, nagu orgaaniliselt seotud selle pilliga ja siis neid omavahel kokku kombineerides saavut tab hoopis teistsuguse noh, minu arusaamist mööda nagu seesmiselt koos kõlalise olukorras, et, et see on nagu see huvitav aspekt muidugi kui mõelda näiteks jandiskusenakise oreli opositsioonide peale, siis siis see arhitektooniline müra, mis seal nagu noh, oreliga seoses tekib, seal on see müra juba piisavalt võimas, aga muudel juhtudel väga sageli akadeemiliste pillidega tekitatud tud disharmoonilist muusikat kuulates. Minu meelest on seal midagi valesti. Ja noh, see on selline intuitiivne valik ja mulle tundub, et just see ise ehitatud odavate pillide suund on see, mis võiks areneda ka nagu palju kaugemale, kui on see postiinstrument, Tomi grupp, noh ideaalis võikski see evolutsioneeruda edasi mingisuguseks omaette muusikasuunaks, selge see, et, et see on ainult mõttemäng, sellepärast Tänapäevase skulptuuri situatsioonis tihtipeale sellised subkultuurilised asjad ilmuvad ja kaovad ja neist ei tuletu mitte midagi ega peagi. Tule. Aga noh, ma näen, et see põhimõtteliselt oleks võimalik ja noh, loomulikult ma ei noh, ma ei jäta siin ju kõrvale kõike seda, mis maailmas tehtud on, selliseid asju tehakse ka mujal. Ütleme nii, et see muusikaga toimub mujal ei toimu enamasti akadeemilistes, kontserdisaalides ja selle tõttu, kuna ta toimub mujal, siis toimumine on juba iseenesest kultuuride sees ega kasva seal sageli välja ega muutu sageli nähtavaks või kuuldavaks. Ma ei näe selles probleemi, ma ei arvagi, et ta peab sealt välja tulema ja nähtavaks, kuuldavaks muutuma, aga samas kindlasti on olemas ka inimesi, kes pole sellega kunagi kokku puutunud ja kelle jaoks see võiks olla huvitav. Neid Pille vaadates ja nagu Eerik ütles ka, et tegemist on väga visuaalse ja Performatiivse nähtusega, aga mis muusika auditiivselt just see disharmoonia, mida ta praeguses ajas kuulajale peaks andma. Ma arvan seda, et esiteks noh, 20. sajandil ja 21. sajandil ei ole ju disharmoonia puhul enam küsimus selles, et kas selliselt korrastatud muusika on kuidagi nagu ebainimlik mõjub inimesele kuidagi rängalt selles mõttes, et tuletada meelde sisuga Theodora torno pidas kolmkõla 20. sajandigi sarmooniakse kohatuseks. Et tema pigem leidis, et just nimelt Tizarmooniatega opereerimine on mõistlik tehnika, noh, see on lihtsalt üks juhuslik väljavõte 20. sajandi muusikateooriast. Aga, ja oli päris selge, et mingisugusel hetkel ju kooskõlaline muusika ammendas ennast nii kompositsioonitehniliselt kui ka ütleme siis vastuvõtva kuulajaskonna jaoks huvitavuselt ja selle tõttu hakati otsima uusi võimalusi selle tõttu, 20. sajand kaldus nii tugevalt disharmoonia suunas. Loomulikult seal olid vastuliikumised nagu minimalistide liikumine näiteks noh, kui kõige üldtuntumat nimetada minimalistlik tegevus näitas aeda tornol, kaugeltki ei olnud ühemõtteliselt õigus, kui kolmkõla kuulutati kohatuseks jaja ja Tizarmooniaks. Noh, selle kõigepealt praegu on ikkagi noh, kõik need võimalikud traditsioonid aktiivselt õhus. Et mulle tundub, et see olulisus ongi pigem selles, et jätta kõrvale need väärtushinnangulised lähenemised, et kas mingisugune kõla sõltuvalt sellest kõlab kõrvale sõbralikult või ebasõbralikult, et kas ta on siis selle tõttu nüüd noh hästi lihtsalt öeldes hea või halb või kohane või mittekohane, kui kõik see ära unustada, siis ma arvan, et see, mida inimene peaks tegema, oleks katse leida üles iseendale kõige sobivamat kõla, korrastatused, kõla, korrastatused, tulla hästi kokku kõlava muusika seest ja need võivad kokku tulla mürades eest, mis noh, mõne teise inimese jaoks on täpselt samamoodi hästi kokku kõlav. Sest et küsimus ei ole selles lihtsas täis arvulises suhtes helide vahel, see on ikkagi ennekõike mulle tundub, et 20. sajandi inimene peaks tegelema kunstis iseendale kõige sobivama otsimisega. Loomulikult on sellega tegelenud noh, kõik inimesed läbi kogu kunsti ja muusikaajaloo ikka on otsitud endale kõige sobivamat, aga lihtsalt 20. sajand pakub sellisteks otsinguteks nagu erakordselt avaraid võimalusi. Mulle tundub, et noh, ka see muusika, siin see postinstrument Tomi raudpillidega tehtud mürade ja, ja kokkukõlade kogum ka see on lihtsalt noh see on üks võimalus, mis haavab kellelegi jaoks mingisuguse sellise arusaadava kontaktpinna. Post instrumentum jätkab ka siis järgmiste tudengitega järgmistel aastatel. Jah tähendab igal juhul men haldus, kalastaga on kokkulepe, et me jätkame sellel suunal kassi sekas või kuskil mujal. Ja hiljutine Berliinis käik tegelikult sai aluseks ka koostööd Berliini nüüdismuusikainstituudile lähedal tegutsevate sees tegutsevate inimestega, kes täpselt samasuguste asjadega tegelevad, ehitatakse pille, antakse nendega muusikalisi kursuseid ning lõpuks jõutakse ka mingisugustele esinemisfarmaatidele kindlasti jätkame, sest et need on omamoodi hitt kursusteks kujunemise kunstiakadeemia sees. Ja miks mitte teha seda loomulikult Post instrument on, muidugi jätkab sellise ka nii-öelda vanade kaladega evas avatud platvormina. Plaanid on suured, aga loodan, et näete ja kuulete sellest kõigest. Õige pea. Postinstrumentonist rääkisime Erik Alalooga ja Andrus Laansalu, ka vahele kõlas helinäiteid. Postid trumentumi kohta saab täpsemalt lugeda blogis postinstrumentum punkt Guepress punkt com. Tänase saate tegid irve pullover ja Maria Lee Liivak, saate lõpetab aga Doris Kareva. India päevik. Kohtumiseni märtsis. India päevik. 25. jaanuar kolkata rongireis sankinikettani rabindranarta koore sünnilinn algab varahommikul ja meie päike luuletõlke eest. Reisiseltskond on varmalt valmis. Minu üllatuseks on värvikas ja heidutavalt rahutu, ülerahvastatud ja kõiksugu keharuumidest küllastunud kolgata Vaksal kõike muud kui kaootiline. Kõigil oma sageli üle elusuurusena tunduvaid koormaid, Tarivail inimsipelgaid näib olevat selge siht, isegi ruum väljub õigeaegselt. Tallinn-Tartu vahemaa tundub seekord õige pikana. Akna taga vahelduvad palmisalud põldude ja tiikidega, mille ääres naised, pesu loputavad. Lehmad, kitsed, pardid, banaanipuud, kitsas vahekäigus ega püüavad kõrgeid hoolikalt tasakaalustatud koormatega osalt edasi-tagasi loobivad teatud mehed sõitjale innukalt müütada kõikvõimalikke asju teest, maiustustest, pesselleritest, käterättide ja rehadini. Silma jääb nukra pilguga kõhn muusik, räbaldunud hõlst haaknõeltega kokku hoitud. Kes puhub flöödi lühtisema lõppematut viisi kuune oline piiga, kes pea kogu reisi mobiiltelefoniga lobiseb ja aeg-ajalt naljalt Glogistab. Suursilmne ohvi pojana ema külge klammerdub lapsuke. Sandinik, et ta on üks India põhilisi kunsti koolituskeskusi osutub meie mõistes küla küll üsna maaliliseks. Rongijaamast tuuakse meid lopsakas troopilises looduses paiknevasse puhkekompleks Xi ukse ees tabalukku avades ning riivi ära lükates avaneb pikk, kitsas, kütmata ja üsna pimekamber trellid akna ees. Aknast avaneb vaade maanteele ja põllule rahulik külaelu vaatleja pilgule suisa idüll. Siseõu seevastu haljendab, õitseb ja elab, tulvil mitmesuguseid linde ja arvukaid igas vanuses koeri, kes lakkamatult ja häälekalt omavahelisi suhteid klaarivad. Kõigi nende isemaks tundub olevat kikkis kõrvade rõngas sabaga. Basendi kohalikud poisikesed moodustavad kambakesi takistuse, mis sunnib mootorrattureid autosid sõitu aeglustama, siis manguvad raha. Paistab, et noori maanteeröövlid kamandab pisut vanem tee ääres pikutades nende tegevust jälgiv noormees. Meie tõlketöö hakkab toimuma mõnekümne minuti autosõidu kaugusel hiljuti avatud kultuurikeskuses, kus ühes suure klaasseinaga saalis töötavad kunstnikud ja teine kinnisem on meie elule päralt. Kuniks päikest istume rohul kingis, teeme grupijuhi okei, juhatusel hääle ja hingamisharjutusi ja kuulame üksteise esinemisi. Tekste olime lugenud ja tõlkinud juba varem ette valmistama kodutöö käigus. Luuletõlkeid on kukku kuus. John Burna Etioopias sündinud Tartu häälingus üles kasvanud inglise keele õpetajate laps kes õppis end kehtestama ainsa tüdrukuna poistekoolis, on vaimukas, pulbitseb inglise keeles kirjutav intellektuaal, absoluutne seltskonna hing. Malta on võimas maagiline, terava sotsiaalse närviga ja loitsima jõuga kirjanik Tonga luurest, kes kirjutab kannada. Ühes Lõuna-India keeles päris poisijuhtu tunduv kunstnik, disainer jaapani seostega, luuletaja šantinikettanist, pärist Nylandschen kelle kõhnal kaelal lookleb ränk karm on kõrivähi tõttu 10 aasta jooksul kaheksa operatsiooni üle elanud. Võisi juurtega Londonis elav Katrin on särav, stiilne tahtekindel ja süstemaatiline. Samast väljendab tema luules omajagu meelelisust, mis lummab meid kõiki. Mina küll eesti keelest ja loen ette 40 aastat tagasi Loomingu raamatukogus ilmunud Uku Masingu tagure tõlkeid. Paistab, et see pakub huvi. Kõrvalmajast tuleb meid tervitama Cheera keskuse juhataja. Teda saadab valjuhäälne hulgub ja haukuv koor. Taga taga jälgib meid 10 dalmaatsia koer. Hetk, kui teise korruse rõduuks avaneb ja nad kõik üksteise järel trepist alla aeda tuiskavad, väärib kindlasti feimi kaamerat. Mu mees on väga tark, märgib Chira mõrkel muigel vastuseks meie imestusele. Tal ärireisidel palju ära. Nii kinkis ta mulle 10 koera, kes mind valvaksid vaikse naeratuse saatel tormaja mees Teide küpsiseid. Pimedus langeb siin varaja järsku. Ja korraga on nii külm, et kõik kaasa võetud riided tuleb ülestiku selga tõmmata ja puudubki. Koju tagasi jõudes on õue süüdatud suur lõke paar rahvariides, muusikud loovad meeleolu. Üksteise järel esinevad eri vanuses lapsed ja mõne aja pärast tantsitakse käest kinni hoides hulgakesi ringis ümber tulerõõm ja ilu. 28. jaanuar, šantiniketta oleme kõik olukorraga harjunud, paari või kolmekaupa tehtud erinevad harjutused on meid tublisti lahendanud. Seekord jagatakse grupp kaheks ja see suunab meid metsa kõndima. Metspäevad on nii tihedad, et pole aega olnud märgatagi, teisel pool teed laiuvad metsa, mis on omamoodi maagiline, hõre ja keset metsa leiduvad hunnid tavapärase talueluga. Giid heinakuhjade, härgade, paljasjalgsete lastega lõunate näol, šas lahtises rookatusega söögimajas lihtsate laudadega, kus värsketi maitsvat taimetoitu serveeritakse banaanilehtedest põimitud vaagnatelt. Pudel läätsesegud all kallatakse keedetud riisile, seda segatakse ja süüakse käega. Kõrvale rüübata. Hammustatakse rotid kuiva õhukest valget leiba. Neylandschen soovitab Milk sisse kiigata kõrvalmajja, kus jaapani tsunami üle elanud ema ja tütar käsitööpoodi peavad. See osutub elamuseks kui peen töö ja kui vähe käib siin külalisi. Igasugune reklaam puudub. Pärast lõunat algavad lavaproovid. Aktsee seatud liikumine osutub raskesti sünkroniseeritud, aga me harjutame, harjutame, harjutame. Te teete seda enda jaoks, ütleb okse või vähemasti tundub mulle nii. Teine veebruar kolkata. Hommikust peale oleme ärksad, pikk veini inimene läbi liiklusummikut ei kahanda valmisolekut. Ja kolgata suurel kirjandusfestivalil esinemine, milleks sai kõik need päevad valmistatud, toimub juba vaikse lustiga. Publik kuulab tähelepanelikult ja meist enamgi närveerinud oksi on väga rahul. Olles pärast pingelangu hakkab aegamisi kritsema kummaline kahjutunne. Vaevalt jõudsime sõpradeks saada, juba lahkumine. Õhtusöök toimub luksushotellis. Kas rin emaga ettevaatusest silmatäitki minal leian tunni puldist puhkuseks. Ja kell neli hommikul alustame koos sõitu lennujaama tema teel Londonisse ja mina New Delhisse, kus peaksin üle hulga aja kuku saama kunagi piss-piss kohatud võrratute, luuletaja ja heade sõpradega Deczy erustamiga. Viies, veebruar on teil kokkusaamisrõõm on suur päev, tuleb aga tihe. Paneme Deczirustamiga kulgu, õhtu kava kokku. Ja sõidame, kohtume auväärse luuletaja ja kultuuritegelase, Ashock või Peiga, kes ootab meid indie indie tsentris ja on lubanud lahkelt õhtut juhtida. Keskus asub ilusas pargis, kus silkavad ringi arvukad vilkud vöötoravad. Trammiga valmis saanud, lähen õhtul uitama. Kõrvaltänaval mürtsu, trummid lõikavad viled, et läbi tantsib rahvasummal imp aeglaselt valge hobune, ratsaniku uhkes riides turboniga noormees ja tema ees samalaadselt riietatud väike poiss. Selgub, et tegu on pulmadega. Poiss on vastavalt traditsioonile peigmehe õepoeg ja pruut ootab valgustatud maja sügavuses lähimas standoori restoranis. Menüüd uurides köidab tähelepanu, et kui veinide loetelus on valik lakooniline importveinid punane ja valge, siis ainsa asukohamaa märgistusega jook vodka from Estonia. Paludes pudelit lähemalt näha, selgub, et tegu on Rakverest toodetud, ilmselt siis moeviinaga. Silverson. Tellitud tika lammas on igatahes imehea saal rahvast täis, enamasti kohalikud. Nii noori paare kui suurperekondi. Kuues veebruar, Mudeli saieetseedeeerrasa 60 aastat Pariisis elannatagi, siis kodumaale naasnud üle 90 aastane India kunstnikul elav legend. Tema asutatud kultuurikeskuses luuleõhtu toimubki. Sel puhul tuleb luulet kõrgelt hindav roosaga ise kohale toetudes kahele saatjale hoogse haarava sissejuhatused ebašokk, kelle esituses mu tekstikatked mõjuvad endalegi mõtlemapanevalt. Siis loeme tipsi erustamiga vaheldumisi mina eesti ja inglise keeles. Nemad nii nende endi kui Višnu koore tõlkeid hindi keelde. Višnu karon, India luuletaja ja tõlkija, kes hiljuti tõlkis hindi keelde Kalevipoja ja nüüd valmistab ette valikut minu luulest. Õhtu lõppedes peab värske saadik Viljar Lubi lühikese kõne, mille mõte on, et kui riik kohale jõuab, on kultuursel juba ees ja ulatab üle elusuuruse lillekimbu. Rasa kutsub väikese seltskonna edasi tema ateljeesse, kus mõttevahetus kunsti universaalsest energiast kujuneb sisu fiskaalhaaravaks ületaks. Vaimseks kogemuseks. Lahkudes puudutab Rasa huultega kaks korda mu laupa, Ivar nagu Pariisis. 11. veebruar, Tšaipur. Kohtume paroomiga kõrget kasvu ja majesteetlik hoiakuga sigiga, kes on valmis meid ringi sõidutama ja meelsasti seletusi jagab. Sigi peab alati olema viis asja, käevõru, nuga, kamm, mehitavat aluspüksid, turban ja imetlusväärne meelerahu. Ma söön hästi, selle tõttu olen kannatlik, naeratab põrand. Varahommikul teele asunud Joonatasid eetratiostoni motellis, kus kaunis naine Shiva templi ees linde söödab. Ja vaadanud roosast kivist kindlust. Peatume lõunasöögiks kohalikus restoranis. Televiisori all istuvad rahvariietes isa ja poeg, kes elustavad igat kuut turisti märgates riigiseni käigi. Isa mängib mitmeid pille ja pois käib lauda juures tantsimas. Tal võib vanust olla. Seitsme-kaheksa aasta ringis. Flirdib külastajatega meeleheitlikult naeratades, pannes mängu kõik oma võlud kõikuma. Oskused liigutades kulmud abil kõrvu helistades pahkluusid ainult pilgu põhjas tumendab miski, mis ei lase vaatemängust rõõmu tunda. Kui etteaste lõpeb, istuvad mõlemad edasi pikk naelutatud teleekraanile, kus kulmineerub India filmidraama. Pärastlõunati meie teejuht vihje, et meil võiksid huvi pakkuda mahajäetud tempel mägedes ja muidugi löövad meie silmad särama. Tee keerleb kaua. Vahepeal leiduva Kippa Jaani keskuse ümberäratavad tähelepanu, arvukad paabulinnud parvedena paiskub õhku erkrohelisi papagoisid. Puudel kargleb ahve ja kõikjal üsna inimtühjadel aladel rändavate ees väärikuses lehmad. Kalta tempel kuu lõpuks jõuame, on täiesti hämmastab tühise vaikus. Tandite jookseb pooleldi tuhmunud freskodega Tepligi üksnes üksikuid valvurid. Kui ostan trepilt ahvide jaoks tutvuda ja pähkleid, hoiatab meie teejuht param, et neid tasub varjul hoida või muidu pistetakse Medinditki kohe nahka. Olles teel asunud, saan aru, mida ta silmas pidas. Carlevaid käratsevaid hüplevaid ahve on kõik mäenõlvad, trepid, ehitised täis. Templist templisse rännates poetan valvuritele väheseid rahatähti, tänutäheks riputatakse kaela erkkollane õie Vainik. Vaevalt joon sellel lõhnast hakata rõõmu tundma, kui korraga korjata. Mööda mu selga üles roninud ahtanud paniku puruks, hüppab maha ja pisikuid õisi. Jerome. Temaga liituvad teised. Mäenõlval asuvad vaiksed tiigid, kuhu aeg-ajalt supsatades maandub ühe noormehe käesoleva nööri otsas. Mingi raske asi. Kui selle kohta küsisin, selgub, et tegu on magnetpüügiga. Noormees püüab koguda aegade jooksul vette heidetud õnnemünte Jäneda vaatama. Inimene või oht. Hakkab juba hämarduma, kui jõuame mäe kõrgusse sügavusse hammuni templisse. Selle palvurituste pallikast, mis mägedes peitub ja mille asukohta keegi ei tea, aga millest on sündinud allpool olevad veealad ja kogu siinne eluga. Tundes teatavat kõhedust hämaras käratsevate ahvikarjade ees, suundun tagasi teele. Vastu tuleb poiss tervitab ja märgib, et meie autod piiravad kolm leopardi. Ei tea, mida arvata. Kui alla jõuan, kergitab meie teejuht vaevalt kulmu. Tema nägi üksnes kaht, aga laternavalguses külitav suur must koer vis Tiibeti mastis olevat mitu korda leopardi tega võidelnud. Siin kõndis, tuleb täita. 13. veebruar. Ja teil on pidulik päev. Nimelt heisatakse äsja avatud saatkonnas Eesti lipp. Saatkond ise vajab veel sisseseadmist, aga üritus toimub, kõned on asjakohased ja meeleolu rõõmus. Seeria sõidame paroomi juhatust mööda loodus raisse kunstnik rajooni, mis pole veel ülemäära tuntud, ikka turistlikuks muutunud. Nagu praeguseks juba ülipopulaarne Haus kaasviid. Tõesti, tänavidurka palju millegagi silmadele, galeriid rohkuse sinna-tänna sisse põigates on aga põhjust jääda pikemaks vaatlema. 14. veebruar, Agra stardime varahommikul Touch Mahaaline lahkumist ikka ära näha. Tõesti täiuslik harmoonia, lummav. Seda võõrastab, on, on vaikusenõudele vaatamata kitsukeses ruumis iga natukese aja tagant kõlav läbilõikav politseivile. Ilmselt on trügimise voolus mõni laps puudutanud pinda, mis pole selleks ettenähtud. Puhkevad pimeduses ikka jälle ilutulestikud, kahel pool teed kaigub rütmimuusika ja laiad aiad on tulesid tulvil ja periood pulmade jaoks ütleb põrm. Need on praegu palju tõesti sellel õhtul selle maantee ääres neid pidustusi lõiuvat igas suunas.