Tere kõigile kommentellerituaalidele ja uskumustele pühendatud sarja käesolevas saates läheme nagu paljudel eelnevatel kordadel üheaegselt nii minevikku kui tänasesse päeva. Ent sedapuhku on teemaks kultuuripärandiaasta 2013. See kõlab uhkelt väärikalt, aga kuivõrd ta meist siis igavest puudutab ja kuidas küsimusi on kahtlemata veel ja folklorist Marju Kõivupuult saab kuulda ka vastuseid. Mina olen saatejuht Haldi Normet-Saarna Marju kas kultuuripärandiaasta lõppedes võime kõik üheskoos õnnelikult seda, et enam pole Eestimaal ühtki vaimupimedusega löödud inimhinge? Viimne kui üks on saanud valgustatud. Ma tahaks väga loota, et kõik inimesed, kes Eestimaal elavad tõepoolest 31.-ks detsembriks 2013 on saanud aru, et tegelikult nad on ise kultuuripärandi kandjad, neile endale on eelmised põlved pärandanud väga hulk teadmisi, põnevaid kogemusi ja oskusi, et nad väärtustavad iseennast kultuuripärandi kandjana, et nad väärtustavad iseennast, selle pärandi edasiandjana ja nad tõepoolest ka oma pereringis või kogukonnaringis leiavad selle võimaluse, et oma oskusi ja teadmisi ka teistega jagada. Kas need on siis lapselapselapsed, sõbrad-tuttavad, kes iganes No kultuuripärandiaasta on meil siis väidetavalt esimest korda ja see on Eesti vabariigi 95. aastapäeva puhuks, aga kust selline mõte üldse tuli? Kui ma päris ausalt ütlen, siis ega ma päris täpselt ei tea, ma tean seda küll, kes kultuuripärandi juht nõukogus olid neid inimesi kultuuriministeeriumi poole pealt näiteks Anton Pärn või hea kolleeg Eesti vabaõhumuuseumist Elo Lutsepp või minu kolleeg Tallinna ülikoolist Helen Soo välisseping, et see nimekiri tuleb väga pikk, Riin Alatalu ja mitmed teised, kes istusid koos ja selle aasta ideekontseptsiooni välja, mõtlesid see, et minule antis austav roll olla siis ka üks kultuuripärandi paljudest saadikutest tuli mulle teatud mõttes positiivse üllatusena. Nii et nagu öeldud, see sündis küll kabinetivaikuses, nagu ikka väga paljud head ideed, aga idee on seda väärt, sellepärast et maailm meie ümber muutma dub. Me mõtestame, iga põlvkond mõtestab ümber iseendaks olemist ja. Ma ise olen ka tegelikult seda meelt, et me ei peaks nii-öelda kõike seda, mis on olnud või neid teadmisi, mida me endas kanname. Moodsamate vidinate aegade tulles nii-öelda pesuveega uksest välja viskama, vaid väärtustama neid ja võimalusel andma neile mingisuguse uue elu uue funktsiooni või uue tähenduse meie tänases maailmas. Nii et väga tervitatav, et selline aastane ellu kutsutud No mõtestame lahti, mis on kultuuripärand ja eks me siis tasapisi jõuame ka sinu kui pärandi saadiku. Kuidas seda nüüd öelda, ülesannete juurde, aga kõigepealt siis jah, mida kujutab endast kultuuripärand? Et minu jaoks iseenesest kultuuripärand on tõesti väga sisutihe mõiste ja, ja minu jaoks tähendab ta keelt eelkõige seda suulist keelt, mida me kõneleme eesti keelt, aga samuti ka neid keeli, mida erinevates Eesti piirkondades IGA PÄEV kõneldakse, olgu selleks minu esimene emakeel, võru keel, olgu selleks setu keel, mulgi keel, kihnu keel, võib-olla veel mõne piirkonna keel, mida ma siin ei nimeta. Tänud, kultuuripärand on kindlasti keskkond, mida me oleme enda ümber loonud, see on kodutänav nurgapoega. See on meie linnade arhitektuur, pargid, need on kindlasti mingisugused oskused ja töö, et mis on maal säilinud, näiteks põikan korraks taas Võrumaale, mida ma hästi tunnen. Muljetavaldav on see, kuidas on hakatud tegelema suitsusauna temaatikaga, suitsusaun kui tervise vihtlemise paik. Suitsusaunas käimine kui teatud mõttes elulaad suitsusaunas liha suitsetab, peamine kui üks oskus tava ja nüüd on väga erinevaid piirkondi või kui ma näiteks vaatan, mida tehakse Kihnu saarel oma kultuuri säilitada peamiseks, kuidas maakonnad, millest võib-olla vähem räägitakse, Jõgeva- ja Raplamaa ja mitmed nii-öelda Põhja-Eesti poole jäävad piirkonnad on hakanud otsima seda, mis tegelikult neid endid iseloomustab. Ja pluss siis tõepoolest hulk igasuguseid muid selliseid oskusi ja teadmisi, mida me võib-olla isegi enesele teadvustamata endas kanname ja võib-olla, mida ma alati nagu ei oska ja taipagi tegelikult Ta noorematele põlvedele edasi anda, nii et minu arvates ja minu enda jaoks see tähendusväli on tõepoolest tohutult lai ja kahtlemata see annab ka igale inimesele võimaluse tunda ennast pärandi kandjana, pärandi, hoidjana ja pärandi edasiandjana. Kultuurikontaktid on samamoodi väga olulised ja noh, ütleme kui me vaatame näiteks Eesti piirialasid, siis meie saarte ja lääne rannikukultuur on, räägime Rannarootsi kultuurist, kuivõrd ühesõnaga on siis Skandinaaviamaadega kontaktid mõjutanud meie kultuuri või näiteks põhjarannikul, olgu need toredad, need sõbralaadad takse Kundas, mis on olnud seotud kaubavahetus tusega sõbrakaubandusega üle Soome lahe või näiteks lõunaeestlaste head suhted naabrite lätlastega, eks ole, siis setud kultuuris peegelduvad vene linna kultuuri ja külakultuurimõjud, aga samamoodi ka kultuuripärandi aastal peaksime tähelepanu pöörama, ma arvan ja paremini tundma õppima ka nende rahvaste hulka tuure, kes Eestis elavad neid, kelle kohta me siis ütleme, vähemusrahvused. Et meil on väga palju erinevate rahvaste esindajaid, nende tuuriseltsid, näevad südamega vaeva selleks, et nende järeltulijad õpiks tundma oma kultuuri. Nii et ka see on osa kultuuripärandist, millele tuleks tähelepanu pöörata, tuleks tundma õppida. Kas vähemusrahvustele on siis oma programm kultuuripärandi aasta raamides olemas? Ma pean tunnistama, et ma hetkel jään vastuse võlgu, aga mu enda sooviks oleks küll, et me õpiksime rohkem tundma, et me lähenesime üksteisele sellepärast, et noh, näiteks väga erinevate seltside tasandil seda koostööd tehakse. Tallinnas on Tallinna võrukeste selts setude seltsi, mitmed peavad koos ühiseid pidusid, kus tutvustatakse üksteisele oma köögi kombeid, vastastikku tutvustatakse lauluvara. Mul tuleb siinkohal meelde üks väga ilus näide, mis oli paar aastat tagasi, kui Ukraina ansambel Šorbaa tutvustas oma plaat ja kui tore oli laulda siis koos ukrainlaste, setude, vene ja lõunaeesti keeles ühte laulu, millel kõiki olid nii-öelda siis omakeelsed sõnad, meloodia oli üks ja refräänis, me saime kõik kokku, kui aga vahepeal laulis igaüks oma keeles ma arvan, et seda kuulata ei olnud pooltki nii meeldiv kui seda laulda. Aga see elamus, mis niisuguse koos laulmisega saab, et meil on mingisugune osa ühist muusikapärandit see on ühendav, see on positiivne ja see teeb meeleäraütlemata rõõmsaks. Aga. Näiteks islami kogukond või juudi kogukond või mõned veel kaugemate rahvaste esindused kasvõi pisikesed siin. Kas on võimalus, et ka nemad saavad kaasa tõmmatud? Ma arvan, et kultuuripärandi saadikuna ma ise tahaksin ka selle aasta jooksul sellele tähelepanu järjest rohkem pöörata, et et me ei tegeleks ainult konkreetselt eestlaste tuuri pärandi teadvustamisega, vaid tõepoolest õpiksime märg, kui me saaksime nendel üritustel. Ja teaksime-tunneksime ka neid, kes meie kõrval elavad, sest sageli on need hoiakud ka minu arvates seotud pisukest eelarvamustega, et me kusagilt kas kollase meedia vahendusel või, või mingite argiarvamuste põhjal teeme järelduse naabri kohta, kes meie kõrval elab, tegelikult me ju ei tea ega tunne teda, eks ole. Noh, see on umbes samamoodi, kui ma hakkasin kunagi Altnaabriga, noh, juhtus selline paha, paha lugu, et ma natuke lasin talle kraanist vett peale ja siis, kui me hakkasime minu põrandete tema lage uurima, siis ma märkasin tema köögis olid pühitsetud Urvad ja, ja tegelikult kuidas me hakkasime rääkima kalendri tähtpäevade tähistamisest nii-öelda siis vana ja uue kalendri ehk õigeusu ja, ja luteri kalendri järgi ja arutasime kombeid ja tavasid ja ma tunnistan retsi, minu pisukene pahandus krooniga taandus tunduvalt vähemolulisemaks, me saime väga sõbralikult hakkama, ta tuli mulle appi ja nüüdsest peale me soovime alati häid, meie häid pühi. Nii et nii-öelda kommete tundmine aitab teinekord ka niisuguseid suhteid minu arvates siluda, siis võivad võib-olla võtta sellise, kuidas ma ütlen natukene nagu, nagu miinusmärgi või tahavad kangesti tülis pöörata. Ja teine asi on ka see, et me peaksime ka julgemini omakul tuuri keelt ja tavasid teistele siin elavatele rahvastele tutvustama nii-öelda vahetumalt. Ma ise olen käinud vene koolides eesti usundist folkloorist rääkimas. Lasteaia huvi on väga suur, samuti üliõpilastele, kus nad esitavad küsimusi selliste väga lihtsate tavaliste asjade kohta. Neil ei ole räägitud, et meile pigem räägitakse nagu formaalselt võib-olla sellist poliitikat ja paragrahvi ja niisugust seadusteksti, aga inimene selle taha võib-olla natukene varjule, et ma arvan, et inimesele just nimelt sellele, kes kannab seda kultuuri, kõneleb seda keelt, et niisugused vastastikku sõbralikud kontaktid on ainult kasuks. Meil on väidetavalt suur hulk inimesi, kelle elu-olu pole sugugi kiita. Mis sa arvad siis, kas nii-öelda kultuuris lähenemine, selles kaasalöömine võiks leevendust tuua või vastupidi, et sellele pole nii-öelda pikaks veninud ellujäämis kursust läbides üldse aega pühenduda, inimestel on tegemist ja tõepoolest oma igapäevase eluoluga? Kui tohib, siis ma rändan nüüd oma jutuga Lõuna-Eestisse, kustutab pärit, olen, kus on mu juured ja kuhu ma satun küllaltki tihti ja need on sellised piirkonnad, kus tegelikult tööhõive on suhteliselt madal. Ja ma vaatan, kui missuguse innuga tähendab, seal saavad inimesed kokku rahvatantsuringides, kuidas nad korraldavad väga mitmesuguseid kohtumisõhtuid, kuhu kutsutakse inimesi esinema, kus nagu tegeldakse väga paljude asjadega, mida nii-öelda linnainimene või linna poolt vaadates tundubki, et see on nagu kultuuripärandiga tegelemine, aga see elulaad ja see posid tiivsus ka nendes piirkondades, kus jääb lapsi väheks, kus teinekord on häda, et sa ei saa minna näiteks tantsurühmaga noh, nii-öelda kas, kas mingile eelkonkursile, kus saab valitud, eks ole välja suuremale festivalile sellepärast et sul ei tuletantsupaarid täis või et ühesõnaga, et sul ei ole nii palju mees- või naistantsijaid, aga seda ikkagi tehakse või käiakse koos laulmas või, või lastega lavastatakse ja tehakse teatrit, et püütakse seda aega täita kultuurse tegevusega, et see on tegelikult väga tervitatav. Et haarata sageli ka neid inimesi, võib-olla, kellel seda tööd väga palju ei ole, et linnas kahtlemata on need sotsiaalsed võrgustikud natukene teisemad. Ma vaatasin seda TV3s näidatud filmi balti jaama asukatest, sõidan sealt iga päev niimoodi vähemalt korra või paar läbi ma neid inimesi seal isegi natukene nii-öelda nägupidi tundsin, et nad tulid mulle tuttavad ette, et mis ja kuidas nende inimeste elus muud Ta või, või kuivõrd ühesõnaga nende elule anda tähendust mitte ainult kord näiteks siis Oleviste kirikus jõuluõhtul või mõnel muul korral, et see kahtlemata on omaette küsimus ja see kahtlemata on arutamist vääriv küsimus, et mida ma nagu tahtsin öelda, on see, et maakogukondades ei ole inimene niimoodi väga üksi detaid, muutu selliseks. Ta võib-olla võiks öelda, et teda ei ole kellelegi vaja, seal märgatakse, inimest, märgatakse, ka vanemate inimeste omavaheline suhtlemine siiski toimub mingil tasandil ja ta ei jää nii-öelda päris ilma kogukonna järelevalveta, mida noh, linna puhul tõepoolest suuremates linnades tuledeta. Mitte küll nii et maainimese kohta, no kasvõi konkreetselt selle Lõuna-Eesti näite põhjal sa võid väita, nii et ka vaatamata sellele, et igapäevane elu-olu on kõike muud kui kerge nad ikkagi täiesti innukalt tegelevad oma külas või veel väiksemas kohas selle kultuuri edendamisega isetegevusega tõmbavad teisi kaasa käivad väljas kuidas iganes. Vähemalt püüavad, et kas just andunult ja kas just kõik, aga ma julgen öelda, et võib-olla ka maainimene harjunud natuke rohkem sellega, et neid niisuguseid linlikud mugavused ei ole kunagi väga olnud nende pärisosa, nad on harjunud väga palju ka oma kätega valmistama, toitu, tegema mingisugust käsitööd ja kui siit nüüd mõtet edasi mõelda, siis noh, ka ise välitöödel olles ma olen näinud näiteks kui palju ja kui toredaid kindaid ja sokke Siuke koovad, needsamad vanemad või ka keskealised inimesed, et kuidas näiteks nad saaksid oma toodangut müüa ja kuidas sellele tegevusele tähelepanu tõmmata. Ma näiteks teen siinkohal kummarduse ajakirjanik Rein kui ees, kes on päevalehe kaudu algatanud otsima neid niisuguseid nähtamatuid, kangelasi, kes tegelikult ka sellistes maakohtades vaikselt korraldavad nii kultuurielu, ükskõik kuidas ma seda kultuuri siis ka mõistaks, kassi on kunstilise isetegevuse näol või, või seda niisugust iganenud terminit kasutada või on see hoopis midagi muud, et võib-olla mingisugused muud kokkusaamised, kogukondlikud olemised, et neid inimesi ka märgatakse, et vaieldamatult on maakohtades ka inimesi, kellel on oskusi, töövõtt, Teid midagi niisugust traditsioonilist nad kannavad endas, et ka neid inimesi avastada ja nende oskustele nii-öelda positiivset tähelepanu pöörata. Seda ei ole kunagi liiga palju. Nii et kui igas kaugemas paigas on vähemalt üks inimene, kes on huvitatud elu käimalükkamisest ka vaimse maa poole pealt ja kes oskab suhelda, inimesi kaasa tõmmata, siis see elu seal ka ühel või teisel moel käima läheb. Jah, seda kindlasti, et, et üldiselt maainimene on niisugune, võib-olla ka selles mõttes vähenõudlikum taaga veeni ei sea väga kõrgeid ootusi, et kui linnas on neid võimalusi väga palju ja mõned ootused sündmustele palju suuremad ja võib-olla ka ootused sellele, et keegi väljastpoolt tuleb, teeb ja aitab, on võib-olla pisut suuremad. Veel üks maailm, yks. Räägime kultuuripärandi aastast stuudios on folklorist Marju Kõivupuu. Eestimaal on terve hulk inimesi, kes on omaalgatuslikult võtnud säilitada möödunud aegade vaimseid. Ja materiaalseid väärtusi ning loonud vahvaid koduseid muusele. Neid on väga palju ja need on ka tervitatavad jah, et nii mõnelgi inimesel, kui ma ka Lõuna-Eestis käin ringi, olen käinud välitöödel, et on täiesti nii-öelda kodus aida all terve muuseum, noh, ma vaatan, kuivõrd hüppelise arengu näiteks on teinud Lõuna-Eestis ülipopulaarne metsavenna talu, kuidas ta alustas oma tegevust, praeguseks on ta niimoodi kujunenud kultuurielu selliseks piirkonna keskuseks, aga samuti ka näiteks väikesed muuseumid, maakondade muuseumid, kus viiakse läbi väga erinevaid teemapäevi, kus lapsed saavad läbi viia õues, et ja on hästi tore, et ka selliseid peremuuseume näiteks noh, rakendatakse ka nii-öelda koolitundide või kohalike õpilastena teenistusse, kui ma siin kasutan ka jutumärke, et Edgalapsi saab viia ja, ja viiakse tutvuma kultuuripärandiga oluliste paikadega piirkonnas, mis on ka hästi vajalik. Et lapsed tunneksid oma koduümbrust teaksid, kus on mingisugused tähelepanuväärsed paigad, et mitte siis ainult oma kätega valmistute esimene kultuur, sinna juurde käivad lood, kuidas üht või teist asja tehti, aga et nad tunneksid oma kodupaika teaksid, mis, kus asub, mis tähtsuse tähendus sellele on, nii et, et see kõik on oluline sellel suvel. Ma olin ise välitöödel Kihnu saarel ja kui ma näen, kuidas seal tegeldakse ka laste jätamisega, kuidas kaasatakse poisse tüdrukuid traditsiooniliste töövõtete õppimisele omandamisele, nad õpivad seal pillimängu, käsitööd, toiduvalmistamist ja õpivad seda just nimelt kohapeal nende inimeste kohalike inimeste juhatusel, kes seda ise väga kenasti valdavad või kui ma näiteks noh, kuna ma tunnen, eks ole, et teatud piirkondi paremini, siis ma ei tahaks teistele liiga teha või näiteks kui ma Ta on Lõuna-Eestis ja mitmel pool läbiviidavaid pärimuslaagreid, kus lastele õpetatakse pillimängu, kus õpetatakse rahvuslikke käsitöövõtteid, noh, on ise ma olen ka nii ühes kui teises laagris niimoodi aegade jooksul käinud teinekord lapsi pisut nii-öelda õpetamas juhatamas väga suur roll on ka näiteks Viljandi kultuuriakadeemia lõpetaja telgis erinevatesse piirkondadesse asuvad tööle ja, ja kes omakorda siis kannavad ka seda pärimusliku ideed edasi. Nii et noh, mul on oma kodukandi, Mõniste muuseumi teemapäevad on väga südamelähedased, seal oli seal probleem lausa, et nad ei suutnud nii-öelda ümberkaudseid kuule, nii-öelda jutumärkides ära teenindada, kes tahtsid osa saada piimapäevast Javila päevastia, leivapäevast ja nahapäevast, ühesõnaga see puudutas siis nahaparkimist ja nahast asjade valmistamist või mõned teised mõeldud näiteks laastukatuse või kingatuse tööpäevad. Aga kui ma nüüd tulen Lõuna-Eestis tagasi, siis selliseid piimapäevi korraldada tehakse ka meil siinsamas Tallinna külje all vabaõhumuuseumis näit näiteks kui tihti need toimuvad, kui ma mõtlen nüüd muuseumile teemapäevi, need üldjuhul järgivad niisugust talupojaaasta ringi, et näiteks piimapäeva võileivapäeva jaksab teha ikka korra aastas või mõnda muud päevaga. Ma mõtlen, et kui see asi toimub üsna harva ja noh, tõepoolest kord aastas kas siis ei juhtu nii, et siis on terve aasta aega, et seda kõike ära unustada, või saavad nad ikka sealt sellised, et mitte end oskused, vaid ka huvi kaasa, et proovivad omapäi edasi. Teisest küljest sul ei ole kõike seda võib-olla oma kodus, millega proovida, sest et kus need teemapäevad toimuvad, seal on ka vastavad materjalid, vahendid, kuidas sellega on? Aga selle sõltub sellest, kus keskkonda me paigutame, et kahtlemata maal, kus nii-öelda lapsi on vähe ja nii-öelda asustus on hõredam ja väga paljudel puhkudel on olemas ka niisugused töövahendid kodus, mis on teinekord võib-olla isegi unustatud, et sealse kindlasti töötab pisut teistmoodi, võib-olla sellises hõredamaks graafikust piisab, aga samas suuremates linnades, kui siin vaadata, noh näiteks vabaõhumuuseumi teemapäevi ja mehi on, eks ole, Viimsi on see rannarahvakoda, mis teeb ja korraldab üritusi, et seal, mulle kui nii palju, kui ma olen sattunud, siis võib-olla tunduks, et selline teemapäev on ka nii-öelda teatud mõttes lahendus, eks ole, et, et ta natukene nagu selline, kus inimene võib-olla tahab nagu passiivsemalt osaleda, lihtsalt vaadata, vähem kaasa teha. Aga sellistes väiksemates kohtades ma olen täheldanud, et seal inimesed tõesti võtavad, kas oma vahendid kaasa värvitakse, lõngad omandatakse praktilisi oskusi, mida saaks siis nii-öelda koju kaasa viia ja soovi korral juba ise nii-öelda nikerdada edasi. Et see on jah, sõltub võib-olla ka natuke sellest, kuskohas miski üritus toimub ja kas on ka võib-olla välja kujunenud selline traditsiooniline huvide ring. Et seal saab väga palju oskusi tõesti koju kaasa võtta. Kuidas sulle saadikuna tundub nüüd, kus me oleme kõvasti kiitnud ja igasuguseid huvitavaid asju esile toonud, mis meil kõik juba toimub et mis on see, milles praegu puudu on, mida nagu kohe üldse ei ole ja mida sina näiteks saadikuna määduma kohuseks kuidagi inimesteni tuua? Kõigepealt muidugi bee, lisan sinna kiidu ritta kindlasti ka Hiiumaa, et see, mida Hiiumaal tehakse, on ka muljetavaldav ja tore. Aga võib-olla noh, kui selle Puudusena näha. Mulle tundub, et noorte inimeste huvi on suurem ja võib-olla linnalises kultuuriruumis mennatu gene kas häbeneme või, või ei oska nagu seisukohta võtta ka selle nõndanimetatud vastlakultuuri küsimuses ja et, et see on nagu selline talupoja ja maaelulaadiga seonduv pärandkult tuur, aga, aga kui ma siis küsin, et kasvõi, kui, kui hästi te tunnete oma linnaosa või selle näiteks ka Tallinnas ütleme, et on see siis kalamaja või on see siis Mustamäe või on see siis Kopli nii-öelda ajalugu, traditsioone, kombeid, ka linnalike traditsioone, siis tuleb välja tegelikult nagu neid ei tea. Et me ei peaks nagunii-öelda ka selles kultuuripärandi teemas, seda palli kogu aeg nii-öelda lükkama sinna ühte väravasse, sest meie identiteet on tõepoolest hästi tugevasti seotud talupojakultuuriga. Aga et me jätaks kõrvale ka seda 70.-test pärit oma kodutänavat piimapoega, et ka meie lähiminevikus tunneksime ennast sama kindlalt, võib-olla kui paljud teavad, kuidas käsikiviga jahvatati, et ka need vahepealsed perioodid läbi mõtestada ja leida sealt endale midagi niisugust väärtuslikku oma kodutänavatunne, oma koduaiatunne, seesama planguga, piiratud aed kusagil väikelinnas ja, ja see elulaad. Marju, kuidas sinu aasta siis pärandi saadikuna välja näeb, selles mõttes, et mis hakkad ringi sõitma ja inimesi kutsuma ühele või teisele vahvale teole näiteks, või istud sa oma arvuti taga ja saadad meile laiali ja kirjutada artikleid, või, või kuidas, kuidas sa jõuad siis pärandi saadikuna eesti inimesteni? No praegu on eksole, veebruarikuu käes ja mul on kergelt natuke kõhe. Ma loodan, et töölt päris lahti lasta, aas kultuuripärandi aasta lõpuks siis selliseid erinevaid rahvaülikoole ja mitmesuguseid õpistuid mis Eestimaal tegutsevad, et on saatnud kutsed ja on palunud tulla kõnelema just nimelt kultuuripärandi teemadel ja mitmed muud üritused on ka tulemas. Olgu selleks võrukeste järjekordne oma pidu, võrukeelne laulupidu ja tundub praegu selle põhjal, et see graafik kipub ununema. Tihe, et ühest küljest on muidugi hea meel, et mida kaugemal Marvutist olen seda tervisele kasulikum, aga samas on kahtlemata tore, et inimesi see teema huvitab, et nad tahaksid sellel teemal arutleda ja rääkida ja, aga kindlasti ma ei taha olla see nii-öelda dikteeri pool, kes kõne lippude lehvides marsib, ütleb, et kuidas on, et tegelikult mind huvitab hoopis see, kuidas inimesed näevad ise pärandit ja miks mõnikord tekivad ka konfliktid pärandi mõtestamisel ja mõistmisele pärandi säilib mõtlemisele, väärtustamisele, et ei tahaks nagu tajuda kasvõi niisugust konflikti, nagu ma siin mõni päev tagasi Tallinna kontekstis nägin, kuidas võetakse ehitusalal rohkem maha põlispuid, kui peaks seda tema või ühesõnaga kuidas mingisuguse pärimusmälestise suhtes käitutakse hoolimatult, läbimõtlematult, kohalike inimestega, arvestamata ülimuslikult, et seda nagu ei tahaks kogeda, aga, aga just nimelt, et ka inimene õpiks iseenda eest või kogukond õpiks seisma, kui näiteks ohtu satub ka nende jaoks midagi väärtuslikku, mis on nii-öelda reaalselt olemas, on see siis hoone, park, põlispuu, mingisugune ala piirkond, pühapaik? Kas siiamaani inimesed pole osanud õigesti seista on ainult pärast riielnud ja pahandanud, aga et inimestel oleks ka see jõud ja vägi, et seda asja tõepoolest takistada ja seisma panna. Selliseid positiivseid näiteid on meie ajaloost. Tuua on tuua, ma ei tahaks öelda, et inimesed ei oska sedasi, oleks ülekohtune ja väär, aga mul on millegipärast vahel tekib küll niisugune tunne et paljudel puhkudel arendajad ei pea vajalikuks laskuda kohalike inimestega dialoogi, meil ei ole veel kombeks. Noh, nagu näiteks Põhjamaades on niisuguseid ümarlauad, kus kultuuripärandi küsimustes, kui hakatakse mingit piirkonda arendama, näiteks saavad arheoloog saab kokku näiteks kultuuripärandi spetsialist, kohalike esindajad, nii-öelda kes on siis eestkõnelejad mingis küsimuses, kus tehakse mingisugune kompromissotsus, mis nii-öelda rahuldab kõiki osapooli, et ehitajad või piirkonna arendajad saavad oma põlispuud, jäävad püsti, võib-olla otsustatakse ühiselt, kuidas eksponeerida ühte või teist arheoloogiamälestist. Paiguti mulle tundub, et meil just nimelt, et ülevalt poolt tuleb käsk ja korraldus ja nii-öelda siis inimesega koha peal arvestatakse vähe ja see on emotsionaalselt solvab ja haavab. Et seda ei tohiks olla. Nii et sinu Aasta pärandi saadikuna on siis pigem selline, et mitte niivõrd kirjutuslaua taga ja arvuti taga, kuivõrd ikka hõlmad vöö vahele ja jälle kuskile teele. Praegu tundub küll, et ma õpin sellel aastal Eestimaad märkimisväärselt paremini tundma ja ma õpin kindlasti paremini tundma Eestimaal elavaid inimesi, nii et ma arvan, et see aasta tuleb ka mulle väga kasulik. Ja loodetavasti ka kõigile, kes sellest osa saavad nii või teisiti ja peaasi, et nad saaksid osa. Jah, ja kindlasti kõikidele kohtumistele, mis on seotud pärandiga, et inimesed tuleksid ja küsiksid ja räägiksid oma probleemidest, et kuidas nemad tahaksid näha oma kodukandi pärandit, kassis, eksponeerida tuna või millised peaksid olema otsused, et nad tunneksid ennast hästi, et tõepoolest oleks siis väärikalt esindatud see, mis on olnu, see, mis praegu on, et me vaataksime ka tulevikku, et kuidas kõike, seda, mida inimpõlved on siin aastasadade jooksul loonud, et kuidas need teadmised anda edasi ja kuidas kõike seda paremal moel eksponeerida ja väärtustada. Selline oli tänane saade kultuuripärandist, sellele pühendatud käesolevast aastast ja ka pärandisaadikust. Stuudios oligi seesama saadik Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna helirežissöör Eli Maristamba. Nädala pärast uus saade kuulmiseni.