Eesriie läheb kokku. Pimedas saalis on hetk vaikust. Siis vallandub aplaus. See on nagu ohe sügavast südamepõhjast pärast seda, kui hinge kinni pidades on jälgitud laval toimunud sündmusi. Rambivalguses on tõmmukas väikesekasvuline naine tihedalt ümber keha liibuv as õhtukleidis. Tema näole pole veel jõudnud laskuda lõdvestus pärast mitmetunnilist pingutust, mida nõudis sellelt väikeselt naiselt suur ja raske osa. Keegi toob lilli. Ta surub nad vastu rinda ja tõstab silmad publikule sügavad soojad silmad. Nendest särab tänu parima eest, mida võib kunstnik publikult oodata. Armastuse ja lugupidamise eest. Tartus praegusel heidemani nimelisel tänaval kahekordses puumajas elas kord väike tütarlaps, keda kutsuti Veldaks. Tal oli kaks õde. Kuus teiste majalastega moodustasid nad suure ja kärarikka seltskonna, kes armastas teatrit teha. Proovidest võttis Väike-Velda vapralt osa. Aga niipea, kui see päris etendus kätte jõudis, sai väike näitleja rambipalavikku. Ja nii juhtuski vahel, et kui publik piletid käes, söögitoas istus aga tagalaval magamistoas kiiruga viimaseid ettevalmistusi tehti. Etenduse alguseks jooksis õde nutuga ema juurde, et ema ema Veldajate seal, et tema ei mängi. Need olid esimesed näitleja mured Velda otsuse elus. Lavaga tuli veel tal hiljemgi kokkupuutumisi algkoolipäevil siis, kui koolitüdrukuid vahel Vanemuisesse lastesseinidesse esinema viidi. Ja seal ta nägi ka teatri tolleaegset liikumisjuhti, kelle külmas kuued tahulises erastuudios Velda 10 aastaselt ilma emalt luba küsimata plastikat õppima hakkas. Hiljem see lapseetuhin, lahtus ja teatrist polnud veel täieti unistanudki. Kuid Tiina Kapper oma 19 aastase õpilase 1932. aasta sügisel kellelegi lahkunud tantsija asemele teatrisse tõi. Velda otsusest sai tantsija operetis. Tema osadeks jäid vene madruse ja paljud muud tantsud, mis olid võetud hoopis kuskilt mujalt ja opereti sisse põimitud ilma, et neil teosega midagi ühist oleks olnud. See kõik oli kaugel tõelisest tantsust. Aga imepärane teatri õhk köitis Velda otsust nagu paljusid teisigi. Nii et kui aastate pärast loodi teatris balletirühm ja hakati lavastama balletti, hakkas otsus jooksva töö kõrval õppima balletisaladusi. Järgnesid esinemised Esmeraldas, roomias, Juulias ja teistes lavastustes. Siis aga langetas näitleja tervis julma otsuse. Arstid keelasid otsusel tantsimise. Sellest on nüüd möödunud seitse aastat. Ja täna seisab seesama naine Vanemuise laval. Hoiab käes punaseid lilli ja tänab aplodeerivad publikut. Aga mitte enam baleriini, vaid silmapaistva draamanäitlejana. Niisuguse näitlejana, keda ei unustata, kui selja taga sulgub teatrisaali uks. Ja vaatajate tänu, eks ole see parim hüvitusaastatepikkuse, pingelise töö juurdlemise lakkamatu loomingulise põlemise eest. Millest see algas? Võib-olla kevadpäevast võib-olla mõnest teisest tõsisemast ja muidugi jõukohasest osast näitlejale, kellel polnud suuri kogemusi ega erialase kooli lõpudiplomit. Osa järgnes teisele ja igaüks neist oli omamoodi kooliks. Aabits sai läbi, tuli ritta Jakobsoni kahes leeris siis 1953. aastal Ibseni Noora. Rahulikult aeglaselt paneb kaunis noore lauale võtmed sõrmuse, vahetab riided, võtab maha maski kostüümi. Jätab sõnatult jumalaga asjadega toas heidab viimase pilgu lastetuppa. Ja lahkub igaveseks oma mehe juurest oma kodust, kus ta oli ainult nukukeseks. Nukukesest on saanud mõtlev naine, kes otsustab, et nii edasi elada on võimatu. Ja lähed ära, kuigi talle pole päris selge, mis temast saab. See oli väga raske osa, kolm vaatust, peaaegu vahetpidamatult kõnet, pingerikast, tegevust, kus näitleja tunneb end pingule tõmmatud pillikeelena palju probleeme, palju sügavust, selle juures, peamine mängida noolat nii ette vaatajani jõuaks rohkem kui Noora isiklik draama. Et vaataja tunneks protestinaise õigusetuse vastu kodanlikus ühiskonnas. Ja siis hellitatud hiige preili tammlaane raudses kodus. Rikka laevade omaniku jõudeelu elav seiklusi otsiv tütar, kes vana meremehe sõnade järgi hüppab nagu springel veest välja ükskord siin teinekord seal rikutud ja puhuti siiras, tühine, ent siiski inimene kõigi tema paljude hinge soppidega. Kle oleksingi aga on imelik, kuidas imelik. Minule ma ei usu. Ja ma arvan ka, et ei usu. Aga kui maskis kiusu Ega te vist olete püüdnudki mõtelda, mispärast ma naeran? Olen küll. Teil on ju kõik ainult ajaviide, homme laev sadamas lähed ja naerad jällegi. Aga jätke juba kordsema tööga halisimine. Kas siis mina olen selles süüdi, et mõisal on laeva? Mõned põlemas süütame tulemas ja laevakartulit koorima? Tiise käsitööga merekoolis ja püüa tee edasi ja kes teab, mis juttu te ajasite siis, kui tilga varandus oleks, kui oleksite rikas? Tähendab teiesugune? Peet räägime päris otsekoheselt. Mina olen ju ka vahepeal elanud, sestsaadik, kui me olime väikesed on olnud palju igavaid nuiaga lõbusaidki päi. Emis puutub ootusse, siis ta on lõbus kaaslane, seltskonnainimene. Te olete kindlasti parem poiss. Parem inimene kui tema. Ma usun nüüd küll, töö võib teha inimesed Teiskuseks. Teison karmust ja uhkust, Peeter. Tee läheduses on nii kärgija julge tunne. Vaadake selle pärastmann naeramegi, naeran jutt teile, aga mitte. Tei Peeter hirmeerudega, Ottole. No ärge võtke seda siis nii südames. Kus ma pidin tõsis ootama, kui oma prints. Kõik need 13 aastat. Ma ei mõelnud üldse teada, kas ma teid kunagi veel näen. Aga kastamatuste kunagi ka minule. Kas ma tulin teile kunagi meelde? Mõtlesin küll. Nii, mõnikord. Aga te olite mulle jäi ainult väike hea poiss. Võib vahel juhtuda, et emal, kellel on palju lapsi, kasvab mõni neist eriti südame külge. Kas ei tunne vahelsama näitlejagi? Velda otsus on loonud palju lavakujusid nende hulgas oli niisuguseid, mis on olnud tuntud näitlejate hiilgi osaks. Aga see jälestus äkki täiteosa raamatu lehekülgedelt Väike-kihelkonna kuuliku Snap. Ainult mõni lause tuli tal öelda kevade dramatiseeringus ja ometi hakkas otsus seda väikest osa armastama rohkem kui võib-olla teisi suuri. Mäletate, kuidas ta tuleb lavale väike kõhetu, pea õlgade vahel nagu alalise hoobiootel? Altkulmu piidlev. Ta oleks nagu argastumagi, kui ta niiviisi ühte külge pidi jalapöiad sissepoole edasi liigub. Ja Kuslap on saanud Velda otsusele armsamaks osaks neist paljudest lastekujudest, mida ta laval kehastanud või tolli anna Kareerinas paljudest lastest ja majapidamismuredest ära kurnatud, lihtsameelne hea naine. Kes selleks, et lastele isa hoida vaatab läbi sõrmede abikaasa üle aisa viskamistele, keda kohutab ja heidutab segadus, millesse on oma elu kastunud. Ta on arvatavasti term üksaanrumine. Ma palun teid. Ütelge, mis teie vahel on? Milleks teda süüdistate, mis ta on siis teenvalt? Ta on unustanud oma kohustused ja murdnud luhtus Tomand Mehilli, seda on ta teinud. Ei ei jälgi, see Aleksandrovitš on võimatu. Jumala pärast, teie olete. Lask on eksida, kui naine is teatab sellest meele. Aga kas te tõepoolest olete otsustanud lahutada? Mul ei jää midagi muud üle, ei jää midagi muud üle. Midagi muud üle? Ei, Eielik seelik, standrež siin peab olema midagi. Aga lubage, te olete joometik, kristlane, mõtelge selle peale, mis saab annast, kui teie, tema hülgat ta hukkub. Mis mina sinna parata? Ma tänan teid osavõtu eest. Aga mul on aeg. Kuid äkki ma, ma jutustan teile endast maadi ellusid, mu mees pettis mind vihas ja armukadedusest. Ma tahtsin kõik hüljata. Ja kelle abil Anna päästis mind. Ja nähke. Ma elan, kullakesed, kasvavad mees tuleb tagasi oma perekonda, ta tunneb omas üht, muutub paremaks. Ma andsin andeks? Jaa. Ma olen teinud selle naise heaks kõik. Aga ta on tallanud kõik parvi nagu Itaalia loomupärane. Aga eks see Ambarends sulle toodid Telegram võõrastemajas. Jälle on õhtu, jälle on Vanemuine elektrituledes ja tema ees seisavad reas autod, millega sõitsid Eduard Vilde tabamata imeetendusele teatri armastajad. Ümberkaudsetest rajoonidest. Täis Salvaatajaid jälgib auahnet raudse jõu ja närvidega naist, kes on pannud kõik ühele kaardile. Kui pole võimalik ise kuulsaks saada, siis olla vähemalt kuulsa mehe naine. Ta valitseb ja juhib oma hüpikut. Räägib talle armastusest ja mõtleb ainult iseenda piiritule, auahnusele räägib talle kuulsusest ja mõtleb ainult iseenda kuulsuseiha rahuldamisele. Oma egoistlik eesmärke taotledes muudata armetult rusudeks inimesi, keda ta nimetab oma meheks. Ta teeskleb ja valetab, ähvardab ja hellitab, palub põlvili maas. Ja kui kõik ei aita, kui tekib oht, et ta kaotab nii mehe kui ka hüppelauakuulsusele maksab lilli Ellerg saaled julmalt kätte oma räpaste püüdluste nurjumise eest. Ole temal täigilist lühkide õige teos, lepitseemani, mille tuli meid täna õhtul põletas, on tema kunstieelne abiline niitwordaks Riiandiks aidanud lihvida. Selle eest meie kunsti nimel tänada on PGS eetilise kultuuri eest võitlejate augu prao. Prao leni. Haale hurra. Ikka minu osale liiga kõrge kõlalise nimetuse. Kui need lihtsad tootumi paneme, siis jõuame liialdavad nalja juurest Ahjalikud tõe juurde. Kui tänase kontserdi anda, mitmeaastane faktootu, ma olen ma teinud, mida ma jõudsin ja oskas. Ja kui mulle selle eest tasu mõisteti, siis võtan selle viisakad tänuga vastu. Seda tänu ei arva teele, kas samal tagasi anda võivat. Kui jätma teid õpetlikku pilklased, heita läänemaailmas võidule pääsenud helikunstnikuks saamist ning tõusmisprotsessi protsessi, mille keeruliste detailidega muidugi läbi ja läbi tuttav olema. On ju meie hulgas noori kunstnikke, kes seda sama köit tahavad käia ja kellele praktilised näpunäited seega mitte tuluta ei oleks. Iseenesest mõista peab, algab kunstnik, kes oma geeniuse kohta kindlusele on kõik abinõud tarvitusele võtma, mis teda eesmärgile, see on. Avalikule tunnustusele tõotavad viia, sest tee sinna on kauge, jäid ja. Mida ta hakatusest peale marjaks tarvis läheb, on kellad, mille kuradi küljest tema nimi ripub? Neid peatav varmalt nõutama hakkama. Meie tundmatu kunstnik teeb näiteks kui ta alguses ei astu mitte kohe suurte Iseseisvate kontserdite kätte maid, ta esineb seltsidest pidulistel toimepanekutega. Kriitika mõõdupuude vahel on nimelt vahel hoopis teine toon on kriitika kellal, mis heliseb niisugusel seltsi pidur kui sellel, mis nõude tõsisest erikontserdist kumis. Nõnda kogutud soovitustega on siiski järgnevate ettevõtete heaks enne midagi peale hakata. Seda enam, et Neile ajalehtedest välja lõigatud ja paberi peale kleebitud kriitika katkenditele mitte otsaette ei ole kirjutatud, kas nad profaanse pidu, kirjeldaja, parteipinnalise heasoovija või aga tõsise asjaliku kontserdikriitiku sulest pärit. Et kunstnik arvustustes seal leiduda võivaid mõnitusi ja eitusi hakka välja lõikama, on niisama enesestmõistetav kui ta arvustused, millest Aival laidu tuul läbi käib. Tarvitamata jätmine. Kuid kunstnik, kellele edasisaamisega ruttu võib korjatud kiitust ka veel grimeerida jahvliseerida nimelt siis kuidas teda teistesse keeltesse tõlgib, keeles, mida laiemalt tunta täiumestab, jätüsendab siin-seal nõrka ja labast atribuut muned kauni uue kogemata juurtel libiseda. Aga mis keelab kabee kunstnikuks ühe või teise niisuguseid välja lõikeallikaks tundmata välismaa lehekese asemel mõnd sellesama maad tähtsamad ja kuulsamad organid üles andmast sest kes viitsib või jõuab teda kontrollima. Tarvis, teadagi, kunstimaailma kõrgemaid sfäärides ei ole säärase kellakorraldusega suuremat ära teha küll aga maades, mis mitte just tsivilisatsiooni eesrinnas ei, samu ja paikades, mis suurtest kunstimaanteedest kõrval. Simm, uskavadena, mis ma rahuldavalt kontserdi eelsoovitusi kui ka arvustusi ja seega tema ainelisi tulemust, siin täidavad nad otstarvet sugestiooni sünnitada. Ja härrased, sugestiooni mõju ei tohi liiga madalalt hinnata. Isegi niisugune vanad trikk nagu endale oma ostetud lillede loorberipärgade annetamine, see tõmbab ikka veel Pree piletite jagamist Virkadele, käte platsutajatele kui liiga harilik kui abinõu, ei maksa mul vist mainida madu, madu. Teie imestate. Aga mis peaks siis tegema, kui see suur päev ei taha tulla, kui üks hüppelavdi teine hüppe laulsin, kõrgesse ei vibuta aastad kaovad, seisata sellel samal paigal, mängib pooltühjadele saalikestele ja vajub ikka enam võlgadesse, kannatad nälga ja külma. Ja härrased, häda teeb leidlikuks, sest seisukorras on nüüd mõistlikumi kunstnik korraks kodumaale tagasi põgene natukene hinge tõmmata, kõhtu jälle kord täis süüa ja ootaks, hüpatakse jõudu koguda. Sest olgu, kuidas on, kuid kunstnikule, kes ilmub Väligma kumaga, pakub meie paljulaidetud koduke siiski rohkem leiba jub kui vilu ja purs small ning südantkosutava ja julgust ka vastava kiiruse peale vaid meie kunstnik niisama kindel olla, seda kindlam. Kui ta aastate jooksul tallele pandud reklaamikellade kogumite piiri taha ei unusta. Kuhjata neid igast laidulõhnast puhastatud jätarfemmeeritud ja kremeeritud kiilus kraapida ülestiku. Siis saab neist titur gramm, mille mõjule meie ikkagi kuulsamatki kriitikalset vaimult vastu ei suuda seista. Ta ei valeta, häält moods. Ma ei tabanud sinu mängus imet. Nende otsus on hea, on suurepärane näitleja. Aga kas tullakse kunagi mõtere, kui palju tööd ja pingutust on see kõik nõudnud nii näitlejalt kui ka lavastajalt. Et mõnel proovil oli näitleja võib-olla juba allaandmise äärel, pani osa raamatu käest ja tundis, et et ei oska, ei jaksa. Risti tulista. Lihtsalt tuletatakse ikka ja jälle meelde esimest vaatust, kolmandat viimast vaatust tuletatakse meelde ja mõeldakse. Seda ei saa unustada.