Käensitades tuult käib valju Vihurina ülemed luhas. November nopib viimseid, lehti, puud. Noorusliku puhas, eks täna tulvil ole iga rinn. Estonia sa tõusid varemeid ja tuha. Sa tõusid nagu muistne imeline, kui uinuv kaunitar, kes suudles huuli nõukoguliku elu. Jahin on päästnud suur oktoober, päikseline juuli Me rahva kodanlikus mülkas hoos nüüd üle Eesti voogab värskendavaid tuuli, kihab ülesehituse voost. Nüüd kuulsusrikkad, leheküljed kirjutada, Merasva võitnud fraates ajaloo. Ei suuda tõkestada meie rada, suur kapitali, julm agoonia, meil võimas kommunismihoone ehitada üks kivi selles uusestonia. Kunst kuulub rahvale lausus Lenin. Et Heather vajadusi teenid, et marslased ja tihedalt end seoks, et külvab, söövad seemet rahva hinge, mis muutub uue ühiskonna jaoks. 30 alles kannab aastaringe Nõukoguliku kunsti kõrge tamm. Ta lehestikus kohab kasvu ping. Voolukadu Vik koju, mis ülevaatus on loonud inimvaim seinaga, kaunis tulevik saab kuju. Ei heiduta meid Lapuliste laim. Me kunstitee on ainuõige sirge meil kasvatada kommunismitaim. Siis eks ülesandeks jätkub jõudu. Kirge. Aeg pole roosidega sillutanud Estonia astumisi eile. Siin tõus ja langus, tuulepillutan nüüd ole taas on rahvajuhi täide. Kuulub sinu sõna laul ja tants töörahvale. Kaasajasangareid võtab kodumaa suurrahu kants. Valgust tolvaku soo vastne maja julgelt käies stalinliku teed tulevikku, olgu pöördud vaade siin vaimult nagu võitlus ei. Ja kõlagu siit hoonest ülemaatöö. Ja elu suur sümfoonia. Siit kostuv võimas vabadus, reaalsus.