Kavatsus sõita Antarktikasse või Antarktika vetesse tekkis mul esimest korda 48. aastal, kui ma lugesin pöördi raamatut, lennuretk lõunanabale. Veidi hiljem sattus mulle kätte sekretoni raamat rais lõunanabale. Ja muidugi minus tekkis huvi kuuenda kontinendi vastu. Võib-olla alguses mõni sõna reisist Antarktika Mandreini. Meid tähendab merede pikkus Kaliningradi sadamast kuni Miromeni teemise me vahe on 11000 meremiili, see on rohkem kui pool maakera ümbermõõtu. Ning juba tagasiteel, kui me läbisime India ookeani Suessini ületas meie Meroide pikkus tugevasti juba maakera ümbermõõdu. Me väljusime esimesel novembril 1957 Kaliningradi sadamast mootorlaeval koperaatsija. Võib-olla minu reisi eesmärk esialgsel kujul oli just tutvumine merega ja tutvumine eluga suures laevas. Ja niivõrd kui pool aastat minu elust on nüüd väga tihedalt olnud seotud mootorlaevakopter raatsijaga ja niivõrd, kui selle aja jooksul iga inimene muutub oma laeva patrioodiks siis võib-olla tuleks rääkida mõni sõna koperaatsiast. Kooperaatseja on ehitatud 1929. aastal Leningradi laevaehitustehastes. Tema pikkus on 103 meetort, suurim laius üle 14 meetri. Tema vee väljasurve täis laadungis on 5560 tonni. Ta on nii pooliti kaubalaev, pooliti reisilaev omal ajal tagursseeris Leningradi ja Londoni vahel reisiliinidel. Suure isamaasõja ajal oli ta Põhja-Jäämeres allveelaevade baasiks. Ta on teostanud juba kolm Traisi Antarktikasse. Ja muidugi, kui arvestada seda, et ta mootor, don vanad mootorid on nõrgad siis peab ütlema, et hoolimata sellest, see laev käitub jääs suurepäraselt. Tema kiirus ei ole kuigi suur, maksimaalne on 11,6 miili tunnis. Temas on 37 kajutit reisijatele, tema meeskond on 60 liiget, tal on peal kõige moodsamad kaasaegse navigeerimise seadmed. Me väljusime Kaliningradist. Esimesel novembril läbisime balti mere Kiili kanali ja jõudsime kolmandal Põhjamerre. Muidugi Põhjameri õigustas ka seekord oma väga halba kuulsust ja võttis meid vastu mitte tormiga, vaid tõelise orkaaniga. See torm kestis edasi veel Ingliskanalis, kuid see, mis me kõik oleme kuulnud Biskaia lahest ei õigustanud ennast diska aiast, me läksime üle täiesti nii vaikse suurepärase ilmaga ja üldse kogu reisi kohta peab ütlema, et ilmad olid suurepärased väga suurt elevust nii meeskonnas kui ekspeditsioonist tekitas teise sputniku üleslaskmine Nõukogude Liidus. Me saime selle teate ingliskanalis ning see võeti võeti vastu nii väga suure elevuse väga-väga suurt uhkust tundega ja muidugi väga-väga suurte vaidluste ja oletustega, kuna me me ei teadnud algul ei sputniku kaalu, ei tema mõõtmeid jäi tema orbiiti. Ja õieti järgmised andmed, mis me saime sputniku kohta. See oli alles Kaplinnas põhjalikumad andmed, kuna sinna jõudis meile vastu Pravda number, kus on antud kõik andmed sputniku kohta ja muidugi sputnik täitis selle seal nii Lõuna-Aafrika Liidu ajakirjanduse veergudest väga suure osa. Ja sellest muidugi kirjutati nii imestuse ja väga suure lugupidamisega oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäeva. Me võtsime vastu Ingliskanalis. Ma olen harva nii pidanud sääraseid oktoobripühi, kus tunned, kuivõrd tõsiselt inimesed suhtuvad oma kodumaasse ja kuidas nad mõtlevad, temale, hoolitsevad tema eest. Toimus muidugi. Kõned mida peeti, on muidugi lühemad palju, kui meil maal peetakse, merel ei saa, no konkureerida ei koosolekute pikkustega, kõnede pikkustega, maalsest tingimused on erinevad. Kuid üldiselt olid oktoobripühad nii väga pidulikud ja vaatamata halvale ilmale väga-väga rõõmsad pühad ja kusjuures ikkagi veel nendes pühadest tiirutas väga kõvasti sputnik. Me kohtusime ekvaatorot, Nõukogude tankerit, kaason, kes saabus vaalapüügi flotillis. Slava, andsime üle ülekki hierarhiad ja peale seda läbisime Kanaari saarestikku. Ning 15. novembril ületasime vähjad börsihoone seitsmeteistkümnendal läänepikkusel ja jõudsime troopikasse. Kogu aeg püsis väga hea ilm, tekil oli suur ujumisbassein ja muidugi see muutus nii-öelda laeva elutsentromics. Peab ütlema, et Meroy, Atlandi ookean vähja ja kaljukitse pöörijoone vahel on äärmiselt ilus, ta on väga nii intensiivselt sinine, niivõrd sinine, et see on uskumatu. Siis on temas väga palju elulendkalu, siis saadavad meid kogu aeg delfiinid. Ja muidugi kuna see on passaatide World, siis on kogu aeg ilmad on ühetaolised vaiksed, rahulikud ja muidugi kui näha säärast merd, siis isegi säärane inimene nagu mina, kes on läinud üle uuesti proosa peale, hakkab uuesti mõtlema, et võib-olla tuleks hakata luuletajaks. 21. novembril ületasime ekvaatori 10. läänepikkusel. Ja peab ütlema, et see ekvaatori ületamine jääb väga kauaks meelde. Meid muidugi algul ristiti hiljem diplomeeriti ja kõiges selles nii ristimisest kui diplomeerimises ei olnud mitte midagi formaalset. Ristimise tseremoonia oli väga tõsine ja seal ei alastatud mitte mitte kellegile. Ristimine käib nii. Kõigepealt tuleb Neptun Neptun oma saatjatega, teda saadavad isiklikke Gustaator siis isiklik ihuarst siis tema raamat Tubida ja siis tema tseremooniameister ja 15 kuradit. Nad olid täis võõbatud, igasuguseid lõustub patuseid ja pool patuseid figuure, siis kaltsid valelinasid siis sääraseid no väga metsikuid ja fantastilisi ülikondi. Ja muidugi Neptun ise juhatas kõike seda tseremooniat Neptoniks, meil oli Kuznetsov, see on väga tuntud inimene põhjas, töötanud seal mitukümmend aastat kaevurina kampsaatkal Franz Josephi maal Dixoni neemel ja tema sõitis Merneisse, seekord küll elektrikuna. No Neptuuni kujult muidugi nõutakse, et ta peab olema soliidne Veigini kõhukas ja kus need soovil kõige kõige muude vooruste juures tema tohutu kasvu laiade õlgade juures oli veel ehtne. Nii väga lopsakas punane ade ja muidugi hääl, mis on täiesti vajalik Neptunile kapten pidas kõne, milles ta tervitas meralide tsaarilaevade kaitsjat, tormide valitsejad, krabide, vähkide, Meraineidside ja teiste kalade kuningat. Rääkis, et me oleme kohtumise üle väga rõõmsad, sõidame Antarktikasse, viime sinna ekspeditsiooni ja igasugust varustust ja laske meid üle. Ekvaatori restauraatori poolt on viinud ja teiste poolt sügav austus tema kõrgeaususele Neetull. Siis kapten esitas Neptulle laeva paberid. Neptunilt tutvus nendega üsna põhjalikult ja muidugi kogu selle fooniks mingisugune kuurortmuusika ja kuradite verejanulised lõustad. Nii et juba nii selle ristimise alguses on küllalt küllalt palju tõsist. Kuid kõik, nii need kuradi kui ka Neptun ise kui ka kõik need ootajad, kes ootavad oma oma saatust, mis viib nad kindlasti basseini. Kõik see jäi äkki tahaplaanile siis kui ilmus meroneidsi. See oli minu hilisem suur sõber, praegune Buaasise tradist Jakovlev. Ja kuigi ma nii Lõuna-Aafrikas kui ka Austraalias ja Liibanonis, hiljem nägin üsnagi põrutavaid nii naistemoode ja kleite ja naiste naiste riietust. No midagi säärast, kuidas olime riietatud, see merineitsi ma ei ole. Ma ei ole varem ega hiljem näinud. Ta tuli mööda kitsast lauda üle basseini muusika saatel, India filmistaar on 420. Ja muidugi ta nägu juba näitas, missugust kõlvatute elu elatakse merepõhjas, vana lepp tuni selja taga, ta oli väga, väga tugevalt värvitud, väga agressiivne, tegi kõigile silmi ja pidas peene piuksu väelega kõne. No peale selle jõudis järg üksikute Ni ekspeditsioonigruppide kätte. Kõigepealt ilmusid teadlaste esindajad, need olid. Muidugi, neid, kui esimesi vaatas Neptoni arst väga põhjalikult läbi leidis nii nende kopsudes kui ka peas igasuguseid puudujääk. Ja, ja kuigi need püüdsid anda Neptunilt altkäemaksu ja kuidagi teda ära osta, siis kuradid valvasid selle järgi, et mitte midagi taolist läbi ei lähe. Ja viimane, mis ma nägin nõukogudeteadusest, enne kui nad basseini teisest küljest välja ronisid, olid Pugajevi lakitud kingad, mis siplesid vee kohal. Üldsuse ristimise tseremoonia läks säärase tempoga säärase nii lõbusa metsikusega. Ja mul selle lõpuosa on natuke segane, kuna äkki kõik nii ametlik tseremoonia, lõpp pes ja kuradid, kes kogu aeg poodiumil kihelesid ja otsisid, keda nii oma lõugade vahele haarama, et need olid äkki kallal ja muidugi vist lendasin üks, kolme meetri kõrguselt nii basseini ja seal hulk aega. Nii pärast puristan nõelad soolast vett ja muidugi basseini teises pardas, seal seisab siis Merilin neitsi oma kõige kaunima naeratusega suure tünni ääres. Ja selles tünnis on vein mida on nii veidi tugevdatud ja annab sealt igaühele suure supikulbiga täie veini. Ja peale seda on siis inimene ristitud ja täisõiguslik mere merekodanik.