Nii vaikse kodugile talu kujundsevoorimäe pääl teed kabeli yhe üle palu-le lõuna vahel lämmel seal. Kuule Kelko kellellüüdes, sellüüja homsoomallell Heng, nii kui ta aiva poole pilves nii raskelt kaebab Iketkell, homme asja ilma nimelise teetada, Wen mõtlima, seal saatva koorijad Peilise, siin jooksval Latšellustiga. Hom asjaylima nimelisse jäimad veelgi mõtlema, seal hauda kandva Inemise siin mõtetel veel astuma, kõrd talvel kerko kella löödi ja lööja olli oma lell. Mu ema aus, sis joodi süüdi. See mälestus ammul lehel matulli, kui see vaene korjus, külmand lautsin magasimaa pääl, kui lõpploll see orjus soojemas võitsid tagasi eskaiba ennem puulehed ja kadunu sort, hõbelõhn. Nii rahulik, jõuhkennete son, nägu kollik istunud kõhn, Ukul Kertu, kellele hüüdes sellüüja homsu omallell. Häng, nii kui taeva poole pilves nii raskelt Kaibot Ikep kell. So käe oma Ohtid Kagnu ja sälga tõstnud toobri, puud Su kässi, lehme, peenilaknu Soomad voik essanna suud Boy karva üle koduläve summanu jõudse kooliteelt siis tuuli, pilvi, perängem ess kuule, eme lihtsalt meelt. Kui imelik omma armastanu niikav kava, ema, arm. Kui valulik. Palvamanu liig Hilda Elo saatus, karm. Kõrt talvel kelku, kellele lüüdi. Ja lüüa olli oma lell. Mu ema ussis jõudis ööd. Kas keelt ka Kelko, kellele ilves? Eilüülist ene omallell? Taskörd Mu aus kahju? Silves. Kelko geni Kertu Kell.