Möödunud nädalal tähistas oma seitsmekümnendat sünnipäeva tänase Eesti kunstiteaduse üks tarmukamaid teenekamaid mehi. Kunstiajaloolane, vabariigi teeneline kunstitegelane Villem raam. Ülemraamita ei oskaksime, nagu ette kujutadagi mingi arhitektuuri või kunstialase suurteose või sellekohast sisaldava teata raamatu ilmumist. Villem raam on olnud Eesti arhitektuuriajaloo ja eesti kunstiajaloo põhiautoreid. Esimesele neist on omistatud Nõukogude Eesti preemia, teise autorid on esitatud vabariiklik preemia saamiseks. Tänavu. Tema kaasabil valmis ene entsüklopeedias teatmeteose Nõukogude Eesti väljaanne, samuti lühientsüklopeedia tallil telelisandub veel ligi tosin uurimus raamatut meie keskaegsetest, arhitektuuri ja kunstimälestistest. Seerias põhineb kogu Villev raami kirjutatu isiklikul praktilisel uurimistööl. Lingvist on Eestimaal vähe, tema jala ja labida jäljeta uurimisväärseid paiku. Huvi kunsti ja selle ajaloo vastu õhnaga, meenutab Villem. Raam puges põue juba gümnaasiumipäevil. Minul läks asi ordamise lihtsalt. Mul sattus üks väga hea joonistusõpetaja kes oskas meid kõiki innustada kunsti vastu olla erksad ja Sergsus kursi vastu on tõesti püsinud pidevalt. Ja kui oli aeg nii kaugel, et tuli valida ülikoolis õppimise eriala siis oli nagu iseenesest mõista, et üks vähemalt üks ainetest pidi olema, kus seal see tore tore joonistusõpetaja oli. Eduard Ole kelle esinemise viis rääkimisel laad oli niisugune kaasakiskuv ja kes oskas kunstis näha rohkem kui ainult lihtsat vormi. Küsimus nägi kunsti sisu ja tema sisemist paatost ja tõstvat ülendanud olemust ekspressiivsust ja nii edasi. Ja siis vedas mul edasi. Ülikoolis õppides sattusin ma jällegi ühele väga toredale õpetajale. See oli Sten Karlik kes Tartust lahkudes asus tööle Stockholmi ülikooli kunstiajaloo professorina. Ja tema pööras meie tähelepanu eriti Eesti keskaegsele kunstile ütlev kunstipärandile ja seal satusest. Niisugune ilus saatuse õnnelik samm. Et ühel suvel ma olin siis alles võrdlemisi noor üliõpilane, oli vaja, et konserveerimistööde juhendajad Padise kloostri varemetes. Mul tehti ettepanek ja ma läksin siis sinna. See oli 36. aastal. Ja see töö hakkas väga meeldima, ta oli põnev, huvitav, olingi järgmise suve seal kokku kolm suvene sõda. Ja pärast sõda tuli sellel objektil tööd. Vervitu sooviks jätkata ja sealt harvesid teed siis teiste ehitusmälestiste pääle ja nii siis lõpuks jõudsimegi välja, sinna, kus praegu oleme kus inimene peaaegu täielikult on, on pühendunud vanema kunsti tegelemisele ja mille tõttu kahju küll, on liiga vähe aega jäänud kaasaegsele kunstile, mis on vähemalt sama põnev kui, kui minevikukunst. Jah, eks aastakümnete jooksul on saanud teha üksjagu nii suuremaid kui väiksemaid töid mida ta endas tegemistest nagu eelkõige minutite, mis nagu nüüd tagantjärele tunduvad kõige südamelähedasemad. Ja mäletan, enne sõda oli suuremaks ööks soli Padise kloostri konserveerimise töödega seoses üldse selle ordu ehituskunsti uurimine, kellele Padise kloostri kuulus, on siis tsistertslaste mungaordu kellel Eestis teatavasti oli veel teine suur mees kloostris oli Kärknal Lõuna-Eestis ja siis esimene suurem töö oligi siis lätlaste mungaordu osatähtsusest Eesti keskaegset arhitektuuri arengus. See oli suure tööl väikene algus ja ta on siiamaani lõpetamata jäänud ja ootab ootab veel edasi töötamist. Hiljem on peamine tähelepanu olnud töötades restaureerimise alal praktilistele küsimustele, mis tihti jätsid teoreetilisele tegevusele kirjutamisele vähe aega. Ma mäletan, 50.-te aastate lõpul, 60. aasta algul oli sageli korraga käes mitukümmend objekti üle vabariigi. Neid tuli jälgida, nende tehtavat tööd kontrollida, juhendada koos kollektiiviga, kes oli nagu minagi, suhteliselt noor tookord veel. Me pühitseme sel sügisel alles oma kolmekümneaastast. Juubel. Jah, te olete maailmas palju ringi. Kihrannanud näinud kuulus, mida teised selle ala spetsialistid teevad oma arhitektuuri kunstiväärtuste ennistamise, nende korrastamisel, nende säilitamisel tulevastele põlvkondadele. Ja see annab muidugi hea võimaluse hinnata ka seda tehtud, mida me nüüd Eestimaa oma kodus teinud oleme ja milles teie nüüd aktiivset olete olnud kaastegev, millise hinnaga ma võiksin vaatonid sellele. Ma leian, et see töö on olnud väga perspektiivikas, väga-väga tulemusrikas. Ja seda näitab juba kasvu meie organisatsiooniline kujunemine. Algas see ju väga väikse kollektiiviga, mis on hargnenud kaheks suureks asutuseks. Ühel pool praktilisi töid teostab vabariiklik restaureerimisvalitsus ja teine poolt kultuurimälestiste riiklik projekteerimise instituut kuhu on koondunud põhiliselt teoreetiline töö, ennekõike uurimine, ehitustel järelvalve teostamine, väliuurimuste läbiviimine ja nii edasi, nii et juba see puht organisatsiooniline baas näitab selle töölõigu kiiret ja suurt arenemisdünaamikat viimase 25 30 aasta jooksul. Tahaksin rõhutada ka seda, et meie ei ole oma tähelepanu pööranud mitte ainult objektide välise külje korrastamisele mitte ainult nende võimalikku kohandamist tänapäeva tingimustele ülesannetele. Sest ka ju ehitus tahab järjest elada. Kui ta ei leia enam ülesannet, siis on nagu inimene, kes on läinud vanaks, kellel paelam töölisi, kes heidetakse kõrvale lihtsalt ega ehitus tuleb ikka hoida rivis. Ja siin ongi üheks oluliseks ülesandeks olnud ka peale niisuguse praktilisem konserveerimise restaureerimise just nende võimalik kohandamine tänapäeva ülesannetele tänapäeva elutemposse sisselülitamine. Kuid selle kõrval on väga hinnatav minu arusaamist mööda minu kolleegide ulatuslik töö ehitusmälestiste ajaloolisel uurimisel, mis ennesõjaaegsel perioodil teatavasti oli alles algamas ja on nüüd saanud täie hoo sisse. Ma meenutaksin taolisi suuri keskseid teemasid nagu vana Tallina imetariseerimine, tema ettevalmistamine nii-öelda suurele linna Ehiduslikule kaitsesüsteemile. See töö, mida, mida alustas, juhtis nüüd juba meie hulgast lahkunud prus. Tema kõrval Rein suubel, praegu kunstiinstituudis töötav spetsialist, kelle suurimaks tööks kahtlemata eriti mainimisväärivaks tööks on uurivustarina linnamüüri osas. Suur monograafia on praegu kirjastuses joodav trükkimist ja kui see ilmub, on see kahtlemata tänapäeva Euroopas linnakindlustuse alal üks kõige kapitaalsemaid töid. Siin tänu muidugi autorile ja tänu eriti Tallinna linnamüüri erakordsele säilivusele, ehituslikule, omapärale, huvitavusele ja summad, rõhutan veelkord erakordsele säilivusele, millega Põhja-Euroopas võiks võrrelda ja võistelda võib-olla ehk ainult linnamüür Viisbys Gotlandi saarel. Kui nüüd edasi veel mõelda nendele puht ehitusajaloolistele saavutustele, siis tahaks nimetada ka seda, kaua kestnud ja peatselt valmivat suurt tööd, mida Mai Lumiste teeb Niguliste kiriku uurimisel. Loodetavasti imutamalt teadsed põhjalik ülevaade Morograafia kirikust voolama, seda siis järjekorras kub tulla vanema kunsti juurest ära siis meenutada veel kord neid töid tehakse tartus telliskivi voodriga alal kus viimasel ajal on ennast eriti edukalt näidanud noor kursateadlane Kaur Alttoa kelle tööd eriti Tartu toomkiriku varemete uurimuses tahaks meenutada. Ja siis uuemas osas hiiglasuurettevõte, mis kestab juba aastaid, mille juures töötab meie instituudis terve osakond seon osakond, kes tegeleb teiega klassitsistliku arhitektuuriga sellest nooremana ja selles mõnevõrra vanemaga põhilised Nende objektidega, mida me nimetame Mõisa huuletaks ehk mõisahoonete mõisakompleksidega, kus on terve hulk kõrvalhooneid, huvitavaid ehitusajalooliselt huvitavat ka ajaloolised sotsiaalajaloolised ja nii edasi. Nii et see on praegu ka väga mahukas töö, mis annab meie muinsuskaitsetööle omalaadse Profiili jah, ja me rahvas ongi eelkõige tänulik teadlasele uurijale tänulik restoraatoritele, sest need on väga ulatuslikud, väga pikaajalise tööprotsessid. Et need meie rahvale rahvakultuuri seisukohalt väga olulised objektid on antud tagasirahval mitte ainult vaatamiseks, vaid ka aktiivseks kasutamiseks. See on tõesti köitev ülesanne ühte ehitusmälestist sobitada ilma teda oluliselt kahjustamata tänapäevale ja viige inimene lähedale sellele objektile. Meenutame siin näiteks haigest Hiiu Lääne linnust talin leiudi maantee ääres, mis on nüüd kohandatud kohapealsete noorteklubihooneks. Sai läbi täielik väliuurimine, restaureerimine ja siis tagasihoidlik sisustus, mis on kooskõlas selle hoone enda olemusega ja ta on korras ja inimesed hoiavad teda. Ta on populaarne. Kuid hoopis suurema objektina on praegu töösse peatsed vanimas Kuressaare piiskopilinnus, tsioon, kogu nõukogude liidu üks paremini säilinud keskaegseid linnus ehitisi üldse. Ja praegu on käimas tema täielik kohandamine kohaliku Saaremaa koduloomuuseumihoonena kus peamiseks eksponaadiks osutub linnus ise oma huvitava ümbrusega Bastionaalse süsteemiga, mis samuti on vastamisel ja milleks on ette nähtud minister nõukogu erilised summad ja kolmanda niisuguguse tüüpnäitena, kus kus vanad ehitised ka siis, kui nad täielikult on muutunud varemeteks. Ka siis täidavad tänapäeva inimese huvides oma erilist ülesannet seon Pirita kloostri varemed. Pirita kloostrist, nagu teame, on säilinud põhiliselt vana suur hiiglaslik kirikuhoone dema neli müüri koos kõigile tuntud Lääne-Virukolmnurgaga. Nüüd välja kaevatud kõrvalhooned nii nunnade poolel osaliselt välja kaevatud ka lõuna pool, kus oli preestrite surus hoonestik, on tekkinud tolle kiriku ümber omamoodi Tallina Pompei. Ja see peaks olema huvitavaks, varemete paritaoliseks, raamistuseks, suurele Volumentaalsele, kiriku seinastikule, kus praegu on lõpetamisel pärast väljakaevamist põranda taastamine säilinud piilari aluste konserveerimine, vanade altarialuste konserveerimine ja siis on kirikuruum valmis vabaõhudiaatriks ja vabaõhukontserdisaaliks. Me loodame, et juba olümpiakuul on võimalik seal läbi viia esimesi teatrietendusi ja esimesi kontserte. Sinna läheb muide peaaegu 1000 inimest, vaata et siis see on siis kiriku läänepoolne osa. Kuna idapoolne osa oleks siis näitlejatele ja lauljatele, esinejatele taolise nii-öelda Mitmelaadse funktsiooniga. Taastatud ja restaureeritud Morumentideks on muuseas ka meile kõigile hästi tuntud talina röövida. Põline ehitus valminud juba 1404. aastal oli vahepeal vaheseintega nii-öelda sisemuses rikutud, tema algsest olemusest ei saanud nagu Trustki. Nüüd on avatud välisküljel ilus kaaristu, kuid sisemuuseas on uuesti avatute vanad saalid, suur, kodanikesaal väiksem raesaal. Ja nüüd Leis, eriti suures kodanikesaalis toimuvad kontserdid, toimuvad linna esinduslikud vastuvõtud külaliste puhul ja need on muutunud eriti kammerkontserdid osas väga populaarseteks ettevõtmisteks. Lisame siia juurde veel Tallinnas tikkide käki mis on Tallinna linnamuuseumi filiaal, linamuuseumiruum, kuid kus peetakse suurte kupli võlvide all pidevalt aasta läbi kah väga populaarseid kammerkontserte ja alumises ruumis on avatud pidevalt mingisugune rändnäitus, kas fotoalal või või numismaatik alal või mõnel muul. Teemal ja kui nüüd lõpuks tulla veel tagasi teie tegemiste juurde, siis pension on ammu välja teenitud, aga aga Villem raam ei malda kuidagi kodus istuda. Asjade tulite meie stuudiosse Piritalt ja nagu ma tean, homme kuuldavasti on ees Saaremaale. Mis südamel, mis teoksil? No ja nii, niikaua kui, kui tervis vastu peab nii kava tahaks, tahaks osaleda nooremad kui leida koos suure ettevõtmise juures, millele on peaaegu terve eluaeg pühendatud. Ja suurimaks sooviks on, et sellel alal eriti Villegaid, noori kolleege võrsub kes seda tööd tulevikus jätkavad, sest tööpõld on suure ajalise perspektiiviga. Meie Arde tuur on, on sügavalt omapärane, kuid sama sügavalt on ta läbi põimunud üldeuroopalikust arhitektuurikultuurist ja meie ehitusmälestiste uurimine, see tähendab ühtlasi kogu Euroopa ehituspärandi uurimist. Siin on nii-öelda suurde rahvusliku kunstikultuuride ristamise omalaadne koht mis ei kuulu mitte ainult meile, vaid kuulub hoopis laiemale.