Mis on kaasas ka ilusad, eks oleksime paneeli abil, eks nemad viivad tantsule. On see hääle vaja vist küll, kommentaare on ju paljud teie hulgast üles kasvavad, koos tema lauludega, laulab vabariigi teeneline kunstnik Artur Rinne kommentaari vajab ehk ainult fakte, et täna sai tunnustatud laulumeister 70 aastaseks. Järgnevad minutid. Me tänasest saatest vedamegi Artur Rinnega. Nad peavad vokaal, Atonen on palju asju, aga kes kostab käinud, kes täis liimi käega röövooruti, kui mänginud algul pulmades kampaaniasse, kaitse mind kaugelt juua, tervitab küll noorena okkana. Aga silmis on saada. Paugupealt käib ilma kaelas jootooter, regu tahtmata käib Ilmarro. Ja me ei tea, kes. Käib ilmaruum küll, kappame põivad molkaga. Seal käib ilmaruum. Nii seitse aastakümmet on täis saamas, kui palju sellest nüüd on? Laul lahutamatuks saatjaks olnud? Laul on mul, kui tõele au anda, siis on mul niikaua, kui ma mäletan ennast, ma olen ikka laulnud. Ja, aga siis esimese nii vokaalsolistina esinemine, see on mul 23. aastal oli maikuus mäed pleenuse nimelised laululapsed, Tapa osakond oli olemas kunagi niisugune organisatsioon ja siis mina laulsin seal Tapa muusikaõpetaja koolijuhataja Jaan Kross, vaatusel laulsin väikest postimeest. Soololaul oli see siis? Muidugi äratasin kuulajatest rohkem tähelepanu, kui see tavaliselt oli. Inimesed istusid pinkidel püsti nagu ma olen eluaeg pisike, kes meie see on ja ja siis keegi kinkis mulle karbi šokolaadi ja oli maailmas on sensatsioon ja José vist tegi mu edevaks küllalt ja ma hakkasingi seda laulu ikka rohkem tõsiselt võtma. Päev, kus maastasin ühe Estonia teatri, on ka augustis, olid mul eksamid Estonia teatrisse ma sain konkursiga sisse ja siis sain teatri koori. See 29.-st aastast. Tuleb siis arvestada minu kutselise laulja seda aega kui staaži ja siis muidugi need on juba 51 aastat Jaxestega lauluta ei möödude tänased päevadki heinu, kus sellega, kui nüüd on juba nüüd nii sisse läinud, siis tema oli niisugune. Ma ütleksin, progressiivselt mõju narkoos. Tema toonus on sootuks teine, sellest ei ole kaatrit ja kui on, siis on mõned pettumused, mis lükkavad takka, et asja uurida ja analüüsida, et nõukogus siis lauljal ikka on. Et võimalikult arendada ennast ikka ja arenen, ma praegugi veel, ma leian, et minu jaoks on iga päev uus esietendus ja elu on unikaalne ja nii palju, kui seda kõik närvisüsteeme siin vastu võtab, siis ma leian, et elu on ikka pagana ilus. Ja lauluga ta on minu meelest veel kenam. Milliste ansamblite orkestriga töötate? Praegu minul momendil on, nüüd on meie televisiooni 25. aastapäev ja siis nüüd olin, tegin siis. Peeter Sauli ka kolm laulu, see on nüüd siis 26. ja 25., nüüd on aja siin kokku kõik oma vanad, head kolleegid. Laansoo Emili võim, Laansu milli, nagu meie omavahel teda hüüame, jaga ta üldsusele tuntud, nii on. Ja siis sealt Kalju teras, mas Alfred Sikk ja ja siis Elmar Kruus ja need on meie vanad musikaalsed veel. Kõrvits, Tõnis ja, ja Aado Lunder ja heliloojad siis Hans Hindpere, tema on minuga ka väga palju koos, oleme esinenud samuti Nils Peterson. Oli, et ma palusin siis, et nemad mind saadaksid. On nad elus saatnud, siis nad võivad need ka see viimasel juubelisaatega siis enam kui kaheksakümneaastaselt ei laula. Et ma tean ainult ühte lauljat, kes kaheksakümneaastaselt on lauludeks itaallane patistiini. Tema oli jalad, olid tal nii ägedalt, et ratastooliga toodi sisse ja laulisin nagu lõoke, nii kui lõoke, nii nad räägivad, mina kuulnud ei ole. Aga teda toodiumi konservatooriumis ikka nii eeskujuks, mis te teete, tõkked? Tund aega laulate ära, hääl on teil ära, aga teil tuleb 80 aastane, laula mulle, professor Sternberg. Kas te mäletate, millal teie esimene esinemine raadios? See oli 31. aasta sügisel? Palju see esinema ja see oli ka niisugune. Vabade uste päev oli v lahtise mikrofoni õhtusinises saalis. Faas Estonia teatrimajas? Jah, ja mina olin kroonu teesses, teenisin muusikaga komandos ja siis lõin omale ilma loata erariided selga, tähendab, ja läksid siis sinna esinema. Ja vastuvõtt tuli ootamatult väga soe, mul on see tänapäevani meelde jäänud kui üks niisugune ilus hetk, mis on kutselise laulja elus, neil on, hetki on küllalt, aga siiski niipalju, et elu jääks monotoonseks, jäävad ikka eri, eriti esimesed jäävad meelde. Ega ei ole, milles laulud, on küll, sealse Alaulsin Moveelen kuldne kodukotus siis laulsin Reitškalovi meri. Ja siis muidugi kaks tükki oli ette nähtud, siis. Aplaus vägev, siis nause, mind kutsuti pulma ja rohkem mul laulu ei olnud kaasas, seda veel kordasin. Ja siis ma mäletan, Karl Ots, Georg Otsa isa, tulid mind õnnitlema, ütlesin A narvakatele saju häbi ei tee mina Narvas sündinud ja temaga niimoodi mul meelde jäänud. Ja kui nüüd heita pilk rikkalikku lauluvaramusse, siis leiame sealt õige mitmeid laule, millele oled jäänud truuks nüüd õige pikaks ajaks, pikkadeks aastakümneteks. Jäävad särama. Pean ütlema, et ma ise ka ei tea, missugused laulud näiteks üks laulu on mind eluaeg jälitanud. Ja see on ka raadioga väga tugevalt seotud, see on mets mühiseb. Minule tehti ülesandeks seda küll akord elektrofirmale laulda ja kui ma sedaviisi vaatasin, mõtlesin, et tee mulle hästi ei meeldinud. Ja siis Serbia slipp Estonia teatri näitleja, kes tegeles kani luuletamisega tõlkimisega ja tema tegi teksti. Tekst oli juba niisugune nagu melanhoolne, pisut ja mõtisklev ja ja ma võtsin siis ta ikka ja laulsin ta plaadile. Ja see laul on mind jälginud kogu aeg, kogu aeg kokku terve mu elu. Ja siis ta läks nii populaarseks seal, et paluti nii, et kui tal kavas ei saa anda, siis olge nii kena ja andke teada, vähemalt siis, kui lülitati liin sisse eetrisse, prooviplaadiks, pantidest, proovi muusikat, enne kui läks ametlikus ülekandeks ametlikus raadiosaatjaks. Ja siis teda iga oomikugi vändati enne hümni. Ja ta voogu kobra aba. Aaviaalil. Milliseid laule veel meenutate, mis on nagu südamelähedaseks südame külge kasvanud mu meelel, kuldne kodukotus on mul ikka väga südamesse läinud, ma ei tea. See on kuidagi, see on ka noorest põlvest ma hakkasin laulma. Ja kui 50 aastat tagasi, kui ma esimesest plaadil laulsin sisse, siis ma võtsin ka selle alla. Ja see on praegu säilinud ka, nii et kusagil Heino Pedusaar, kes väga omamoodi kunstnik alal näiteks restaureerib vanu plaate ja ja teeb hääled uuesti värskeks ja mis on juba nõela alt nii või nagu grammofoni nõelad läbi käinud. Ja tema võttis nüüd, et selle laulu ka 50 aastat tagasi ja fragmendi lindistas selle uue plaadi jaoks stereoplaadi jaoks, mille nimeks on, vaatan tagasi. Ja siis seal, selles on üks jupp seda. Mu mehele on kuldne kodukotus ja kui ta mulle seda ette mängis, siis ma ütlen ausalt, mul võttis silma vesiseks. Nii ägedalt tuli see noorusaeg meelde ja kuidagi on kahju, et see aeg nii kiiresti läheb. Ja et nii kui sa maailmale sünnid, hakkad sa kohe vanemaks saama, kusagil pidamistihane. Medelane kuulaja tunneb Artur Rinnet ka kui ise viisi meistrit. Ja ma ikka igavuse Karenteerinud vahest ja ja mul ka üsna mitu laulu ja muidugi osa nendest üks muidu tosina jagu või 10 tükki või mis, ma olen nüüd publiku ees nendega esinenud. Ja Ma ei tea erilist vaimustust Napoleoni publikust tekitanud, aga aga ikka ma olen vahest kuulnud, et mõni tahab soovikontserdis teda ja siis on kaunist mõtisklevad laulud, mis on paljudele nii meeldinud need jutuajamises või on kirjutanud mulle. Aga ma jah, üldiselt mulle omale nad istuvad ka, et see on nagu tükk minust. Te kuulate praegu Artur Rinne oma loodud laulu koduranna. Adelaide. Ja. Ta kuu aega põrguga. Avapäeval oli. Ei moore. Laadeemi tuule v. Ja see oli Toot. Kas kõik memuaarid ja mälestused on nüüd kirja pandud? Kõik ei ole, sest mälestusi on palju, palju neid kirja saab panna, seda muidugi ei tea, see on nagu kaevandatakse seal nagu põlevkivi paasi on, maailma oskasid paist, kivi on ja kui põletad, ära, seb tuhka jälle järele ja niimoodi on ikkagi, ta jääb sõela peale, mis on jäänud neist tähtsamad sündmused, need ma olen need kirja pannud, aga muidugi takkajärgi, kui ma olen neid raamatuid läbi lugenud. Kolm tükki neid, kui see kolmas, mul ilmus. Esimene oli, kui ma väikseke teine on laulud ja aastad ja kolmas ja kägu kukub raal, näete, Helle Mets, mühiseb, on siin mängus olnud. Siis ma vaatan seda, et paljud sündmused oleks võinud neid ka need kirja panna, aga nad ei olnud raamatu kirjutamise ajal lihtsalt meeles. Ja nüüd on nagu kahju, et nad on välja jäänud. Ja millal viimati kalal kest? Kalal ma käisin mõni päev tagasi, pühapäeval saak oli, ei saa nuriseda, kaks kena kala ja teised olid alamõõdulised. Kala omast käest ja muidugi tõin koju ja naine soolast sisse parajaks ajaks valmis. Ma ei kalastamite, sellepärast, et ma nüüd nii kangesti tahaks saagi pärast, seal ei lähe välja. Mulle meeldib ka vetikaid püüda, kuna ta nii elame, pisike, mis ma temaga teen? Ma vaatan, kui ta ujub. Aga mis mulle lõbu teeb, kevadel? Õitsema, ja, ja siis, kui juba kuller kupud õitsevad siis tuled linnast välja, näed, et maal on vägevad armastust, linnud leeritavad laulda ja ja siis, ja linna trammikolinat kõrval on see ikka väga poeetiline Jaagule päeva looduses ära oled nii välja puhanud. La ka loodud. Voolma. Mööda voodi Elva. Ei, ta on tarkaaluga laeva puudu. Taevasööda harva vaalud ja päeva aegu ei saa. Aeda kaudu. Seega.