Keskprogramm tapoietiseeris argipäeva lühikeseks jäänud elu vaimne pärand annab tunnistust, et ta oli Maximalist nii elus kui ka loomingus. Kirglik ja aus idealist. Pallase koolkonna säravam isiksusena, kelle vaimusilmas olid tähtsal kohal Rembrandt, Franz hals, Kamil, koroo ja teised võõrama kunsti suured meistrid maalis ta eriliselt eestilikke pilte agulimiljööst, töödega hõivatud inimestest. Taastades nõnda oma lapsepõlve. Ta leidis argipäevast poeesiat kõikjal nagu näeme piltidelt, mis on loodud Pariisis, Kopenhaagenis, Petseris. Ta oli vaimselt nii rikas, et raamat temast ei saa piirduda pelgalt isiku kujutamisega. Siin ärkab ellu kogu 30.-te aastate kunsti õhustik. Oli eesti kunsti suurkuju. Ta oli Andrus Johani. Tere õhtust, see, mida te just praegu kuulsite, seisab kirjas ühe hiljuti ilmunud väärtusliku raamatu tagumisel kaanel. See raamat on dokumentaalne koguteos Andrus Johani oma ajas 1906 kuni 1941. Ja raamatu on koostanud Heleene mugasta. Johani. Väljaandja on kirjastus kunst ja toimet Kunstiteadlane heie Treier, kes on täna siin stuudios raamatut tutvustamas. Ja mina olen Mari särand. Üks raamatu tänulik lugeja ja piltide imetaja. Ja tänase saate toimetaja. Liisaga kummardame raamatu kohale koos heie Treieriga. Selle raamatu saamisloo puhul ma ainult ohkan hästi kõvasti hästi pikalt, sellepärast et see on niivõrd ebatavaline ja siin on mängus väga paljud inimsaatused ja samuti poliitilised keerdkäigud Eestis. Aga kui need kõige algusest alata, siis see raamat sai alguse tegelikult viiekümnendatel aastatel. Kui Voldemar Erm siis selline vanema põlvkonna kunstiteadlane, kes praeguseks on juba kadunud meie hulgast, Voldemar Erm töötas Tartu kunstimuuseumis ja kirjutas Johani monograafia Andrus Johanist, teadagi viiekümnendatel aastatel riiklik poliitika otsis välja Eesti kunsti ajaloos sellised autorid, keda võis pidada nagu töörahvakunstnikeks. Ja loomulikult üks selline parim, kes sobis sellesse malli oli Andres Johani, kelle looming langes 30-lt, sest aastatesse ja kes maalis töötavat inimest, siis tema maalimis ja joonistamislaad oli realistlik, ütleme poeetiline realism, nagu nagu Mai Levin seda nimetab, paned kaks asja läksid kohe nagu ideaalselt kokku sotsrealismi kunstiliste nõudmistega ja ideoloogiaga. Need Voldemar Erm kirjutas sellise väga pika ja põhjaliku käsikirja. Aga õnnetuseks oli see käsikiri väga kuiv. Ja nüüd, kuna omal ajal tegutses väga aktiivselt ka Andrus Johani lesk Heleene mugaste Johani, kes on elus kirjutanud väga palju kunsti, artit, kleit ja mõelnud, ja kuna tema vend ja tema abikaasa mõlemad olid kunstnikud, siis ta oli asjaga nagu kursis. Ja selle tõttu tekkis see vastuolu, et kas see monograafia, see Morermi monograafia Andrus Johani, seal oli ka kindlasti mingid poliitilised probleemid, näiteks kui riiklik poliitika tõstis Andrus Johani, tegi temast mingisuguse Punase mis tegelikult oli palju keerulisem, tähendab, see ei olnud nii üksühene, aga temast tehti fondi ideoloogiline pitser peale, siis samal ajal võib öelda, et ka tekitas vastumeelsust kunstniku kogu tema loomingu suhtes, tähendab kui nii üheselt riiklikult defineeriti tema loomingut. Ja nüüd see monograafia käsikiri seisis ja seisis ja keegi teda välja ei andnud. Ja nüüd, kaheksakümnendatel aastatel kaevati see käsikiri jälle sahtlipõhjast välja ja kuna mina olin siis värskelt ülikooli lõpetanud, 86. aastal Tartus tulnud ja selline hästi idealistlik ja minu diplomitöö teema oli ka ballasest pärsimäest ja kuna ma sattusin kirjastus kunsti tööle arhiivihoidjale esialgu kohe värskelt siis tõsi nagu sellesse loosse, et kirjastus võiks välja anda Voldemar Ermi käsikirja nüüd ümbertöötatud kujul kaasajastatud ja parandatud ja mina pidin siis olema see, kes sekkub nagu käsikirja sellisesse kaasajastamise. Ja need, kuna kunstniku lesk Helene mugastu Johani oli vahepeal pimedaks jäänud, tema oli nagu algallikas või selline peamine infoallikas, kes kõike seda teadis. Ja nüüd mina pidin siis temale hakkama, seda Voldemar Ermi käsikirja ette lugema ja siis tema kapageerib täpselt kommenteerima, parandama, eelkõige toimetama, see on võib-olla õige sõna, see võttis kaua aega, käisin väljaspool tööd, õhtuti istusime õhtuti täiesti puhtast idealismist vabast tahtest, ilma et keegi meile oleks maksnud selle eest. Praegu tundub see natukene naljakas. Uskumatu, aga see oli 86. aasta, kus raha ei maksnud midagi, kõik toimus idealismist ühiskondlikult kasuliku töö korras, selline väljend oli ülikoolides ja koolides ja siis, kui me nüüd selle meeletult paksu käsikirja jõudsime läbi töötada, lõpus kontseptsioon muutus. Sellel on palju suurem väärtus, oleks dokumentide kogumikud, kus kaante vahel oleks autentsed, dokumendid, mitte kellegi kirjutatud tõlgendus või käsikiri vaid kohe kirjad, mida omal ajal Johani saatis oma tuttavatele sugulastele, lähedastele või mida temale saadet ehk siis mälestused, igasugused inimeste mälestused, siis kunstiteadlaste tõlgendused asjast, siis venna mälestused sisuliselt arhiivimaterjal ja seda oli Helene Johani kaga kaid. Ja mõelnud täpselt sellest saab teha täpselt nii. Väga positiivselt sekkus sellesse ideesse ka Leonhard Lapin, kes on ka kirjutanud ühe peatüki siia raamatusse. Tähendab, et seal see hea ja spetsiaalselt selle raamatu jaoks ja siis raamatu jaoks sai tellitud Rein looduselt ekstra peatükk raamatuillustratsioonide kohta. Nii et see on selles mõttes väga paljude inimeste koostöös sündinud raamat. Nii et, et sisuliselt selle raamatu ilmumine võttis aega 50 aastat, aga samas ma olen õnnelik, et ta ilmus nüüd ja mitte varem, sest reisideks dokumentide kogumik on tõepoolest väärtuslikum kui Stalini-aegne käsikiri, eks ole. Ja teiseks trükitehnika on vahepeal väga palju edasi läinud ja kui vaadata, Neid värvipilte, need on väga hästi välja tulnud ja kui veel kaks aastat tagasi oleks seda raamatut välja antud, ma olen täiesti kindel, et ta ei oleks nii ilus. Armsad kuulajad, ma püüan teile õige lühidalt visandada Andrus Johani eluloo kuivõrd kõik ei pruugi seda teada. Raamatus on aga haarav peatükk Andrus Johani oma naise pilgu läbi tõsiasja, et võtan praegu sealt tundevarjundid, leiate, kui ükskord raamatut loete. Ainult selle peatüki esimest lauset, ma tsiteerin. Andrus võrsus elu viletsuse kamaralt, mille nimi oli agul. Vanematel sündis seitse last, kellest üles kasvas viis. Andrus oli kõige vanem. Nonii, sellega on palju öeldud. Ta sündis esimesel septembril 1906. aastal Tallinnas. Elanud siin 20 aastat, siirdus Tartusse, kus möödusid ta lühikese elu viimased 15 aastat. Isa töötas kingsepatöökojas ja tegi juhutöid nagu emagi. Kojamees ja sakste passi ja esimene maailmasõda ja revolutsiooni aeg. Vaesus sellest tingitud üpris hiline kooliminek. Difteeriapuhang, millesse sureb väike õde. Aga juba koolis märkab joonistusõpetaja, et tegemist on väga andeka poisiga ja aitab tal suunduda riigi kunsttööstuskooli. Ja 1926. aastal täitub Andrus Johani unistus. Ta asub õppima Tartu Pallase kunstikoolis. 1932. aasta maipeol tutvus Andrus Johani oma tulevase abikaasa Heleene mugastaga. Aasta pärast, esimesel juulil 1933 nad abiellusid. Mesinädalad möödusid alkel elupaigaks kunstnik Richard Ootma vanemate talu Aidelak. Pärast Pallase lõpetamist jäi kunstnikul elada veel vaid kaheksa aastat. Ta elas Tartus kunstnikuna, töötas palju, läks jõuliselt edasi, tegi õppereise Soome, Taani, Leningradi, Ermitaažis ja Moskvasse ja 1936. aastal sai koos ärkatsiolaigoga teoks kauaigatsetud reis Berliini kaudu Pariisi. Edasi Amsterdami sele reisijaga varjutas traagiline sündmus. Naise vend Hando mugasto suri ootamatult infarkti tagajärjel kolmekümneaastasena just sel õhtul, kui ta pidi hakkama õemehele Pariisi järele sõitma. 30.-te aastate lõpp tähendab viljakat loomingu aega elavat suhtlemissõpradega ja mõtetega kaaslastega. Ja siis saabuvad Eesti rahvale ja riigile rasked ajad. 1941. aasta juunikuu küüditamine oli Juhanitele masendav pettumus. Nagu Helene Johani kirjutab selles raamatus. Sõja algus tabab neid väikese haige lapsega Peedul suvi, samas nad lähevad Tartusse tagasi. Helene Johani oli Tartu rahvaharidusosakonna juhataja ja ta sai ülesandeks saata evakueeritud naisi ja lapsi tagalasse. Tartu jaamas oligi nende viimane kohtumine. Andrus Johani astus kaheksandal juulil Tartus vabatahtliku rahvale. Ta ei olnud hävituspataljonis, nagu mõned trükiAllikatki väitnud on. Ta langes sakslaste kätte vangi viidi Viljandi koonduslaagrisse, sealt Tartu gestaapo majja. On teada, et mitmed Tartu haritlased käisid seal tema toeks ja vabastamiseks tunnistusi andmas. Nad kinnitasid, et ei ole tegemist poliitikategelase, vaid kunstnikuga. Kuid leidus ka pealekaebaja, kelle sõna sai otsustavaks. Ja 18. augustil 1941. aastal mõrvati kunstnik Andrus Johani ilma kohtuotsuseta ilma asjaolusid uurimata. Tagalas viibinud abikaasa sai sellest teada alles hoopis hiljem. Kõige enne loomulikult konsti raamatu puhul sa lööd lahti ja hakkad vaatama neid. Üsnagi tuntud, mõned Andrus et, aga ka vähem tuntud ja igaühe juures on selle töölugu ja kultuuriloolisi andmeid. Siin on meie kultuuris tähtsaid inimesi, keda on portrateeritud ja, ja sündmusi jutustab nagu ühest ajajärgust ja just nendest 30.-test aastatest. Meile. Palju ma ise ka väga tõstan esile, Helene mugasta Juhani nimetab neid marginaalideks iga teose kohta. Ja see on nüüd selline informatsioon, mida mitte kuskil kirjas ei ole, mis kaob ära, mida tavaliselt kirja ei panda, vaid mis kaob ära koos inimestega. Ja selles mõttes eriti mulle üks detail meeldis. Kuidasmoodi Andrus Johani on teinud pastellmaali Helene mugasta joonist kuidas ta öösel töötab laua taga. See on tõesti maiuspala, kuidas selle maali kohta pastellmaali kohta käiv kommentaar eriti seeditav tail, et teos on signeerimata ja on hiljem dateeritud modelli seljas oleva kampsuni järgi, mis on ostetud Londonist 39. aastal, tähendab sellised detailid, mida teavad ainult need kaks inimest väga südamlik ja intiimne detaile. Vaata seda maali nüüd hoopis nagu teise pilguga, et ahhaa Londonist 39. aastal ostetud kampsun. Ja see mõjub hoopis teistmoodi. Ja täpselt samuti nagu juba esimestest nendest zhanri piltidest peale seal, kus on Emajõe kaldal arvatavasti uppunud mees rahasteva ümber, mille kohta on ka kirjutatud, oli selline juhus ja Johani nägid seda pealt või siis need Tartu agulivaated, kus on jälle täpselt näidatud, kus see oli ja miks see nii oli ja, ja niisugused. Ja siis muidugi need kultuuritegelaste Gustav Suitsu portreena Eks, ja teiselt poolt ma tõstaksin esile ka sellepärast, et kui vaadata varem ilmunud kunstiraamatuid meil Eestis, siis meil ei ole olnud tavaks rääkida ühest pildist ja selle loost vaid meil on võib-olla kunstiteaduses väga levinud selline väga üldine nagu linnulennul, käsitlus, kus üksikut teosed on nagu lähtekoht, veel äratõukepind, et jõuda üldistuste nagu, nagu väärtustatakse üldistust. Aga tegelikult On ju viga töö sündinud mingi emotsiooni põhjus on mingisuguse elulise sündmuse ajel iga töölugu algab mingist konkreetsest või, või noh, kasvõi esteetilisest probleemist. Ja, ja tegelikult, kui nüüd kunstniku loomingut käsitleda hoopis üksikute tööde kaupa, siis see looming omandab mingi hoopis teise väärtuse või sõnuga teise tähenduse. Ja nüüd, kui meil on olemas iga üksiku töö stoori või lugu siis hakata üldistusi tegema, siis sa nendele üldistustel ka hoopis teine kaal. Ma tõstaksin esile sellist lähenemist, mida minu arust võiks ka teiste kunstnike ja, ja noh, kõigi kunstnike puhul kasutada. Te kuulete keskkava, milles tutvustame Helene Johani koostatud raamatut kunstnik Andrus Johanist. Raamatule on andnud oma kaaskunstiteadlased Voldemar Vaga, Mai Levin, Irina Solomõrkova. Siia on kogutud hulk aega tagasi ilmunud arvustusi. Näiteks Hanno kompuselt, Rudolf Pariselt, Märt Laar manilt, Rasmus Kangro poolilt Armin Tuulselt. Mälestused ja see on haaravaim osa on kirja pannud või jutustanud vend Johannes Johani. Joonistusõpetaja Zinaida kaanimegi siis Ants Eskola, Aira Kaal, Lydia Nirk, Soosaar, Aino Bach. Samuti on kasutatud kunstikoguja Alfred Rõude mälestuste käsikirja. Huvi pakuvad, nagu alati on kirjad epistolaaria. Need kirjad on siis siin lõpu pool ära trükitud, seda võib pidada arhiivimaterjaliks, aga samal ajal nende kaudu elustub kogu see tolleaegne elu ja ajastu ja siin on mingid sellised sellised detailid, mis tänapäeva ainese mõtlemisele tunduvad kuidagi vanamoodsad heas mõttes. Tolleaegne 30.-te elu oli lihtsalt teistsugune ja, ja nende inimeste ütlemine oli, oli kuidagi, mulle tundub ausam siiram või kuidagi, ma ei kujuta ette, et nii soojalt keegi täna Päeval kirjutas kirju, nagu, nagu siin tänapäeva stiil on hoopis teistsugune, veidike küüniline ja läbisegi inglise keelega ja, ja siis kogu see suhtlemisstiil on juba noh, ütleme alates teismelistest kuni ka hilisemate, selline üsna küüniline, aga seda tingib see meedia ja kogu see popkultuur, mis on ju ka selline ja, ja selleks, et et tänapäeva inimene edukalt toimiks, selleks ta ei tohigi olla võib-olla nii, nii siiras, kuigi see siirus on tänapäevasel nagu teist Küllap ta on seal all kõik olnud ja olevad olemusega väljend. Selline väljendusviis ja nii et selles mõttes on, on see südamlik nagu. Juks tänan kirja eest. Hääd vahest ka teada saan, kuidas teil kodus läheb? Minul siin midagi uudist õieti pole, veab ikka vanaviisi hästi ja halvasti. Nagu juba tead, käisin Riias ja olen reisiga täiesti rahul. Sain seal nii mõndagi näha, millega võib leppida. Eriti tasus seda venelaste näitus, kus suurte vene meistrite töid originaalis näha võis ning muuseumides oli nii mõndagi. Koolis läheks veel paremini, kui materiaalset puudust poleks, kuid ise pole oma endaga kunagi rahul ega loodagi seda kunagi olema. Sa küsid, kas ma pühadeks Tallinna sõidan? Õigust öelda sõidaksin küll hea meelega, aga nagu kirjas, kuulsin minevatell halvasti. Miks vana normanilt enam tööd ei saa? Kirjuta. Seepärast ei pea nüüd isegi selle kohta öelda midagi kindlat. Kui see teile suurt tüli ja kulu teeb, siis vist jään küll Tartu. Igatahes palun siin selle üle enne veel kord kirjutada. Lähen varsti loengule. Ka pühapäeval on loeng, muidu ei jõua anatoomiat läbi. Käisin kord olu juures ja sain talt anatoomia raamatu, mis praegugi mu käes on. Kui kirja kätte saad, ära lase siis vastasega kaua oodata. Tervitades Arno. See oli kiri vennale õpinguaastate aegu. Arno on muidugi Andrus ise ja vooluoli sõber niinimetatud tondikambast ja õppis hiljem ülikoolis arstiks. Andrus Johani kiri abikaasale Seitsmendal augustil 1933. Kallis Lints pidime õhtupoole Keila minema, seepärast panen mõne reaga sinu jaoks paberile. Lähemal pole siin postkasti. Täna on juba esmaspäev ja kolmapäeva õhtul sõitsime Tallinnast siia. Et neljapäeval Paldiskis olime, see on sul juba vist teada. Kui säält koju jõudsime, siis olid jalad nii paksud, et varbad ei saanud enam liigutada. Kujuta ette kogu päev paljajalu nagu Kraasi naelte peal käia aga nüüd on nad jälle terved ja pole midagi viga. Muidu oleks kõik hästi, aga ilmad ei taha paremaks minna. Eile oli juba veidi parem, sai päikestki rukki Rõukude vahel võetud. Laupäeval oli siin niisugune maru, et oleks sea püsti ajanud. Olime kogu päev kodus. Kui siin oma suvilas istusime ja tuul vihma ning rahet vastu aken peksis, siis tuli meelde Vergi saar. Mäletad, kui seal paadi all kahekesi istusime? Siis peksis samuti vihma vastu paadi tõrvatud põhja. Ja meri oli vihane. Aga me tundsime endid nii kaitstud olema nagu ema süles. Ma ei tea, miks see mul meelestusega. Nii tore oli seal olla. Selle kirja kommentaariks kirjutab Helene Johani. Andrus oli kaks nädalat külas Alfred Rõude vanematekodus Keila lähedal Villemi talus, kus ta töötas pingsalt portelteerides Rõude vanemaid abikaasat, liidet ning joonistades ja maalides kõõta Ali teema. Ta joonistas ka Villemi talu selle interjööri, samuti loomi. Muuseas omavahel kutsusime teineteist Glentsiks ja Joeliks. Ja järgmise kirja mõistmiseks on vaja teada, tsiteerin. Kirja kirjutamise ajal olin lapseootel. Oktoobri lõpus astusin ühel koosolekul, mille organiseeris akadeemiliste naiste ühing. Vapside vastu välja. Vihased naisvapsid tahtsid mulle kallale tungida. Üle vabadussillaminekul tegid mulle ringkaitset koosoleku organiseerijad eesotsas proua Boscagrüntaliga ja Aino Bloom oli minu kolleeg Tartu linna keskraamatukogus. Temagi mees oli laps. Kuid meie suhted säilisid. Sõbralikene. Sotside matuste all on mõeldud aega, mil Saksamaal toimus võimuvahetus sotsiaaldemokraatidelt. Natsionaalsotsialistidele. Kallis Lents. Tahaks nii väga sinu seltsis olla. Tahaks sinuga rääkida. Võib-olla polekski nii palju rääkida, aga vaikides egaa palju kõnelda. Ole vahva, Länts, ära lase pead norgu. Küll aeg ise kõik asjad parandab. Oleks vist kõige parem, kui enesele üheks nädalaks asetäitja võtaksid ja kodus oma asjade kallal töötaksid. Kui raha vaja. Ma saadan, ma loodan varsti töö eest saada. Ei tahaks, et sa praegu poliitikaga tegeleksid. Mitte seepärast, et kardaksin, aga Sa tead ju küll. Ükski mures pärast olen. Ootasin sul täna kirja. Aga sul vist nüüd palju tähtsamatki. Kui sul aega jätkub, siis kirjuta ka, aga sa oled nüüd verivaenlane, proua ploomiga? Oleksin ise tuleval nädalal Tartu tulnud, aga ei jõua vist tööga valmis. Pean kauemaks jääma. Oleks vast tõsiselt mõne asja üle rääkida, aga kui ta juba nii Anlas jääb, siis saatuse hooleks. Tunnen kogu aeg, et sõpruse tunnen, su vastu aina suureneb. Ja kui ma oma tundeid peaksin väljendama, siis läheksin liiga sentimentaalseks. Lähen täna Martinsoni poole, võib-olla jõuan tema portree ära lõpetada. Olime ka eileõhtusel ajal ja pidasime sotside matuseid. Kurvitsaga läheb vist ka veel üks seanss. Uudist muud pole. Olen nagu jooksu pääl kogu aeg olnud kirjadki, kirjutan kõik postimajast palju terviseid kodustelt. Katsu üksi kõigest üle saada. Siis oled vahva. Suudeldes sind. Joel. Lasin need päevad väga vaikselt ja korralikult, kuigi oli palav, töötasin siiski ja käisin tunnis ning majapidamine oli kõigiti eeskujulik, aga tänane päev on löönud jälle ühe vembu sisse. Ja mu kõige nõrgemasse kohta majapidamisse. See ei ole küll minu süü, vaid looduse jõud oma kurjuse son tulnud mind kiusama. Ei tahaks seda kõike rääkidagi sulle, akad viimaks liiga minu pärast muretsema, aga olgu. Tulin äsja linnast, käisin Pallase raha järgi pangas. Teel sain Sanna mehega kokku, et vihma sadama hakkas, läksime restoran rooma sisse, et mõni sõna juttu ajada. Ta sõitis lõunase rongiga Tallinna. Jõime kaks õlut. Kõik oli hästi. Tulin koju, aknad on mulle ööd ja päevad lahti, nii ka täna ei teadnud neid kinni panna ja ära karda, sinu seisukohast polegi asi nii hull. Ei olnud välk sisse löönud ega ka vargad käinud, kõik oli vanaviisi. Ainult põrand lainetas, kui must Merry oktoobrikuuööl pruunis austiga. Tuul oli tänavapoolte, puhus vihma vastu, seda pruuni kappi. Nüüd on tal küll üks külg juba päris valge, aga see külje pesemine tõi mulle pesemist juurdesesse kardinal risu oma edevus ja see oli ka enda alumise otsa ettevaatamatult ära pruunistunud. Praegu liguneda mul pesukausis otsapidi ja nii juba heledamaks läinud. Jätan lõpliku lahenduse õe Margoti hooleks. Aga nüüd katsun tõsisematest asjust rääkida. Ballasest leidsin ka omale kirja sihtkapitali valitsuselt. Nad on mulle 200 krooni reisitoetust määranud. Ta on ka neile täna teatama oma reisi kõvasti ajast, seda ei maksa küll teistele rääkida. Maale tulekust ma praegu kindlalt ei tea midagi ütelda, tahaksin küll üheks nädalaks vast tulla. Tuleksin kas või kohe, kui paarossegi saaks natukegi ennast rahuldavalt lahendada. Terviseid meerile Eerole sulle halva isa poolt, kes teist nii vähe hoolib? Sinu Andrus. Järgmine kiri on saadetud Pariisist. Pärast lühikest käiku Amsterdamis viitasin enne noorek Hando mugastu traagilisele surmale. See kajastub nüüd kirjas. Tädi on Hando mugast abikaasa. Andrus Johani kirja abikaasale 22. juuni 1937. Olen praegu väga väsinud öö läbi, olin rongis ka eelmistel öödel ei olnud õiget magamist. See reis oli väga raske, kogu aeg nagu tina lasus õlgadel. Mitte sellepärast, et mul seal ei oleks meeldinud. Kui harilik olukord oleks olnud, siis oleksin väga õnnelikuna võinud end tunda. Muuseumid on seal võrratud. Rääkimata Rembrandist, halsist vermeerist. Seal kõik vast kõige paremini esitatud veel van ligi 100 maali ja üle 100 joonistuse. Ka inimesed olid väga sõbralikud. Nagu sulle kirjutasin peatuseni võhivõõraste inimeste juures. Kuid vaatamata kõigele võtsid nad mind kui vana sõpra. Kuid mis aitab kõik see sõprus ja häälu, kui pole omal rahu. Kui pole kellelegi ennast välja puistata, oli neile kogu aeg imestuse objektiks oma vaikimisega. Kuid mis olekski mul neile öelda olnud, kui ka keelt paremini oleks vallanud? Hollandlased räägivad paljud prantsuse keelt. Nii raske kui see reis mulle praeguses olukorras ka ei olnud, sain ma siiski väga palju huvitavat näha. Oleksin hea meelega tahtnud, et sa praegu me ise siin olen Pariisis ära oleksid käinud. Kui sa ka edaspidi kunagi siia peaksid tulema, siis oleks ka palju raskem. Ma ei tea küll, kes oleks praegu kuidagi võimalik. Oled liiga nõrk. Aga teisest küljest aitaks liikumine nagu kergendada su kannatusi. Olen praegu väsinud ja pooluimane, ma ei oska kirjutada, kuidas parem oleks. Kallis Lints? Tahaksin, et meie kuidagi sellele löögile suudaksime vastu panna. Kuid Teebit ei saa kuidagi üksi jätta. Ei pea kohe, mis teha. Kui sa veel järele mõtleksid, saada mulle Telegram? Jaa või ei? Kui ei, siis sõidan nädalalõpul tagasi. Ma tahaksin veel korra muuseumid läbi käia ja seda suurt näitust paar korda külastada. Kallis Lents. Härra, saan niimoodi aru, et ma meelega viivitan. Mulle nõuab see praegu väga palju pingutust kuid alles nüüd on avanenud võimalus prantsuse uuemat kunsti näha. Kogu aeg tehti ümberkorraldusi ning uue kunstiosakonna pea täielikult kinni. Mu siinolemine jääks poolikuks, kui homme peaksin ära sõitma? Bay, kallis Lents. Tahaksin nii väga praegu sinuga olla. Ikka on saatus meie vastu. Väike kallis tädi? Mul pole sõnu. Suudlen sind. Raamatu katkendeid loeb meie saates Toomas Lõhmuste nüüd aga jälle sõna heie Treier-ile. Need inimesed, kes sellest raamatust läbi käivad, on ka kirjanikud ja isegi poliitikud, diplomaadid, kellega Andrus Johani suhtles omal ajal näiteks Aleksander varma, kes oli Eesti saadik Leningradis ja, ja kes oli ju teatavasti suur kunstihuviline ja koguja raamatute prioriteetide koguja. Ja siin näiteks on Aleksander varva kirjad Andrus Johanile, mis oma kultuurilise väärtusega mitte ainult kunsti seisukohast. Tema kutsel viibis Andrus Johani 1935. aastal mõnda aega Leningradis ja elas konsulaadis. Raamat, mille institutsioonidest kohe juttu tuleb, on Sütiste nooret partisani. Paremad Nõukogude Liidu raamatut illustreerivad, on isegi jõudnud selle kohta oma hinnangu anda, mis oli yhe eile õhtul, nimelt istusid minu pool mõned siinsed kunstnikud, nende hulgas Petrov, Fatkin, samofalov, Bahomobjad, teised. Uurisin siis ka hoolega kõik meie seinaga unistused läbi ja ütlesid oma arvamisi. Teie tööle andsid täie tunnustuse. Wiiralt meid huvitavad, kuid millegipärast annab tema hindamisel võrdlemisi tagasihoidlikud kõige rohkem huvitavat Wiiralti neegritüübid. Samofalovi illustratsioonid ilmuvad kõige lähemal ajal Koreatuma hääs väljaandes. Lähemate päevade sees näen illustreeritudäratõmbeid. Kui need on huvitavad, siis katsun endale seda raamatut muretseda ja teilegi, kui soovite. Ehk kirjutate selle kohta paar rida minule. Ahjaa, Grünbergi kuuvalge maastik, mille ostsin sügisel näituselt eriti minu külalistele, ei näinud meeldivat. Öeldi ainult niipalju, et faktuurilt oskusega maalitud Aleksander Benu akvarelli kohta oli nii mittu arvamist kui mitu meest. Petro Fatkin, meie kasvavad selles suhtes kõige eitavale seisukohale, pidades seda väga kuivaks ja verevaeseks. Moskvas korraldati türgi kunstinäitus. Lootsin, et tuleb ka Leningradi, kuid kuuldavasti on seal läinud Kiievisse ja sealt edasi Ungarisse. Veineka isiklik näitus korraldatavat Moskvas lähemal ajal. Parimate tervitustega Teie Aleksander varma. Aleksander varma kiri Andrus Juhanile 19. juuli 1937. Armas härra Johani. Nagu näete, olen jälle otsaga Leningradis. Puhkusematk oli füüsiliselt küll veidi väsitav, eriti päevad Pariisis. Kuid väga huvitav, eriti silmadele. Kõik meie kunstiharrastajate pere tunneb suurt kaotust, mis meid tabanud kunstnik mugasta surmaga. Teile kui ka Tõnule lähedasele inimesele on mugasto enneaegne surm seda valusam mil puhul minu otsekohene kaastundeavaldust eile. Tallinnas sain juhuslikult kokku Erik Adamson ega kes just oli saabunud Itaaliast. Ta avaldas ootamatult akadeemilisi mõtteid kunstiainestiku valiku suhtes. Ütles nimelt, et figuraal kompositsioonid teiste sõnadega inimene on see ese, milles suuri kunstiavaldusi võib komponeerida. Seda olla 25. aasta elamustele lisaks veel kord üleliigselt kinnitanud Itaalia 15. ja 16. sajandite looming. Temal näib olevat kõva tahe selles suunas oma loomingut arendama hakata. See muidugi meie omavahel. Mind huvitab nüüd, kas Wiiralt minu, eks libise asjus kavatseb midagi ära teha. See oleks minu tungiv soov. Võib-olla peaksin teda mingisuguse summaga mansseerima, ma ei söandanud seda delikaatse pärast küsida, tol korral Pariisis. Ka teile on minul üks palve. Lugesin vaba maa kultuuri kroonika küljelt, et Eesti kirjastuse kooperatiiv kavatsed trükis avaldada Gustav Suitsu luuletuste valitud kogu teie illustratsioonidega. Sugereerige nendele peale, et nad illustratsiooni trükiks labasele kriidi paberile vaid valiksid raamatute jaoks juba sedavõrd ja sileda paberi, et reproduktsiooni hästi välja tuleksid. Triidi paberit tarvitamata. Teiseks omandaksin ma hea meelega kõik teie originaaljoonistused, mida kasutatakse raamatute illustreerimisega kui ka need, mis ühel või teisel põhjusel ei peaks raamatusse ära mahtuma. Kas teie ei leiaks pisut vaba aega selles küsimuses minule paar rida kirjutada? Parem kinnitatud kirjas, et see kaduma ei läheks. Ermitaažis on praegu avatud Rembrandti näitus juba pikemat aega. Hiljuti avati veel sellele lisaks prantsuse kunstinäitus viimastele jõudnud veel vaatamas käia, loodan seda teha homme. Kui ta teile imponeerib Treco näitus Pariisis. Isiklikult olen sellest väga vaimustatud. Parimate tervitustega Teie Aleksander varma. Mis mulle ka väga meeldib, on luise siideri päevik Pariisist tegemist, see oli siis ka Pariisi õppima läinud eestlasega, nii nagu tänapäeval eesti noored lähevad. Nii et tema oli siis üks selliseid Pariisi ilma läinud eestlasi ja noh, nagu ikka eestlased omavahel suhtlevad ja kes on juba pariisi sees, see annab öömaja nendele, kes Eestist tulevad ja ja siin ongi siis nüüd, kuidas kaks Eesti vallaslast Laigo ja Andrus Johani sõitsid Pariisi ja siis kuidas Loigo suhtus Pariisi sugugi mitte rõõmuga, nii nagu noh, loeme siit ja siis kuidas nende huumor näiteks, milline oli nende huumor, see on hoopis teistsugune kui tänapäeva huumor ja see on jälle selline materjal, mida ei ole mitte kuskilt kätte saada, see on ühesõnaga üks päevik. Ja kuupäevade kaupa fikseeritud, mis juhtus ühel või teisel päeval. Ääretult huvitav ja muidugi, mis siin terved raamatut läbib, on vanameistrid, kes olid Andrus Johani ja minu jaoks oli see isegi üllatav. Nii tugevalt. Ta imetles Rembrandti näiteks Kamil korood ja Leito vägi siis Leningradi Ermitaažis ja õppereisidel Pariisis Louvre'is, kus ta käis. Mind hämmastab Ki, minu arust seda ei ole eriti palju rõhutatud kunstiajalookäsitlustes. Et jusse Frembrandi mõju Andrus Juhanile ja kui minuga suhtlesin Helene mugasta Johaniga ja kõik need Andrus Johani maalid olid seal korteris seina peal siis ma hakkasin nägema seda, et tõepoolest Drembrand, noh, ütleme kõik need ideaalid ütleme, kasvõi värvikäsitlus või siis kas või inimesekäsitluses, Treimbradi uuris inimest sisuliselt, kuigi ta võis kujutada piiblistseene, aga ta läbi nende piiblikangelaste poniga oma kaasaegsed inimesed sinna ja, ja uuris neid ja uuris, kas või autoportreede kaudu omaenda nägu. Et see kõik on kaadrosioonil. Kolmekümnendatel aastatel tuli ka realistlik kunst väga tugevalt tagasi Lääne-Euroopas ja see oli siis väga pop ja, ja väga armastatud. Aga Andrus Johani võttis realismi hoopis Rembrandilt. Ja kui nüüd pärast tema surma tuli selline stalinistlik üsna jõhker sotsrealistlik kunstiteooria ja praktika ja siis kleebiti talle külge mingi selline ideoloogiline sild. Et see oli tegelikult ääretult vägivaldne. See silt on tal tegelikult, ma ütleksin, Eesti kunstiteadvuses kestnud kuni tänapäevani. Ja võib-olla see raamat on väga õigeaegne selles mõttes, et et ta nagu puhastab ära selle stalinistliku kihistuse juba raamatu pealkiri ütleb Andrus Johani oma ajas. See tähendab teda vaadatakse nagu ikkagi oma ajas on enamasti kui temal loomingu tipp pärineb 30.-test aastatest, aga kujunemine läheb tagasi juba 20.-tesse, lapsepõlv ja nii edasi ja need kõik need õppereisid ja nii edasi. Nii et see raamat nagu elimineerib antud juhul Andrus Johani nõukogude aegse retseptsiooni ja minu arust see on ainuõige, praegu tähendab võib-olla seda nõukogude aegsed retseptsiooni tulevikus, hakatakse kirjutama, et kuidas ühest kunstnikust tehti nõukogude ajal see keegi teine, kes ta tegelikult ei olnud, ma usun, et tema poliitilised vaated, sulid muidugi pahempoolsed Kohla ühel osal ja tal ei käi ja Tallinn, kellele oli niivõrd sügav õigluse tunne ja kuna ta ise pärines niivõrd vaesest perekonnast ja vaestest oludest siis ta eluaeg hoidis vaesemate inimeste poolele. Kuigi tema loomingus ütleme näiteks Jaan Tõnissoni portreed selliseid tippriigivõimu esindajal eetilises mõttes, kui paneme kõrvale kuuegi 10.-test 70.-test 80.-test aastatest, selle nii-öelda avangardi põlvkonna loomingu, kus oli ju ideaaliks igasuguse realismi hülgamine, ideaaliks oli kas geomeetriline abstraktsionism, ekspressiivne abstraktsionism või siis geomeetriline kunst või siis võimalikult elust võõrdunud, selline elevanditorni ehitamine enesekaitses oli väga suuresti enesekaitse kogu selle riikliku ideoloogia propaganda vastused kaisteetilises mõttest. Andrus Johani looming tundus selline ajast ja arust ja vanamoodne ei paku midagi huvitavat. Aga võib-olla nüüd üheksakümnendatel aastatel on tagasi tulnud selline dokumentaalne kunst läbi fotograafia, nii et fotograafia on olnud praegu tõusujoones tõusuteel ja fotograafia dokumentaalusus ja võib-olla just sellise 90.-te aastate esteetika ja kunstilise mõtlemise laines on Juhani väga õigeaegne. Just see raamat, et ta tuleb praegu välja, võiks öelda, et praegune ajastu mõistab Johanit kasvõi näiteks hiljuti mõni nädal tagasi veel oli Rotermanni soolalaos eksponeeritud näitus unustatud eesti foto kus oli võetud siis need sajandi alguse fotograafide fotod ja eksponeeritud neid nagu kunstiteoseid, mitte nagu Fotograafiat, vaid nagu kunstiteoseid. Ja, ja nüüd kui nüüd vaadata sellel taustal Andrus Johani maale, nad on ju kõik dokumentaalselt, ega, ega Juhani eriti palju ei luuletanud oma maalides selles mõttes, et ei mõelnud välja, kui ma panen kõrvale kasvõi pärsime värsimegi ikka tegi punast veel punasemaks ja panin sinna juurde mingeid detaile, mida elus endas ei olnud, aga mida maal nõudis maali, tema kompositsioon, miski esteetika nõudis, et ta peab sinna veel mingi punase pleki või mingisuguse värvilise kirka Aktooni või, või tegema triibud ja täpid sinna juurde. Siis Andrus Johani on selles mõttes ikkagi dokumentaalsem ja siin, kui vaadata neid marginaale, mis seal maalide juurde kirjutatud, siis läbib ka siin aeg-ajalt sõnu dokumentaalne, tegemist on dokumentaalse maaliga, selles mõttes näiteks kui me vaatame neid Tartu, vaata siis tegemist on ka kadunud Tartuga. Enam sellist Tartut ei ole noh, näiteks hooned, mida vahepeal teise maailmasõja ajal puruks pommitati, mida enam ei ole olemas Andrus Johani maalidel, nad on kõik olemas või näiteks selline fenomen nagu voorimehed, mida Tartus enam ei ole. Aga kui vaadata Juhani maale, siis nad on olemas ja, ja nii edasi, selliseid väikeseid detaile ja märke leidub siin väga palju. Ja just see, et nendes marginaali siis on neile osutanud kes on õieti nende marginaalide teksti. Aga loomulikult, Helene Muugaste Juhani kasvõi siis dikteeris ja tal on käinud väga paljud inimesed raamatukogust ja, ja tema sõbrad on käinud ükshaaval tema jutu üles kirjutamas just nüüd, hilisematel aastatel ja siin sissejuhatuses ta avaldab neile tänu jah. Nii palju, kui ma olen näinud, kõik need inimesed on käinud sellise südamlikkusega ja pühendumisega ja see on ka täiesti fenomenaalne kuidasmoodi. Juba üle 10 aasta on Helene Juhani olnud pime ja kuidasmoodi. Ta on tegelikult teinud võib-olla rohkem tööd selle aja jooksul, kui mõni nägija. Väga huvitavad on siin ju ka tööde saatused, siin on fikseeritud, kust nad kõik on ja suur hulk muidugi on meie kunstimuuseumis. Tartu kunstimuuseumis ja, ja Tallinnas ja ka muidugi ka erakogudesse, näiteks Mart Lepa kogus on üsna mitmeid maale. Läks Rootsi ja tuli tagasi ja mõni mõni on kadunud, mõnest pildist on ainult foto järel, mõni pilt on kuskil Kanadas ja siis sellest ongi järel ainult värvifoto. Mõni pilt on sõjas kaduma läinud ja sellest on siis mingi 30.-test aastatest mustvalge foto väga halva kvaliteediga. Väärtuslik informatsioon jälle. Need maalid ei teeskle mitte kordagi, nad on, on selles mõttes erakordselt siirad ilma teeskluseta ja, ja samal ajal unis kohati ka huumorit, eriti tema noorpõlvepiltides, eriti need lõbus sõdur. Ja see oli Wells muretu sõdurielu, kus ta oli kaitseväes ja siis tegi siin sellise humoorika pildi, kuidas sõdurid, poisid piiluvad tüdrukuid Rakveres 30. aastal tehtud pilt. Ja, ja siis, kuidas tüdrukud siin minu arust need on küll sellised külast kopsakad naised. Aga, aga see pildi allkiri ütleb ikka tüdrukuid piilumas, selliseid humoorikaid noote lööb aeg-ajalt läbi või kuidasmoodi on kujutatud abikaasat Heleene lugevas, selline humoorikas ütleb läbi, aga samal ajal teine joonistus unistav Heleene seoniele ääretult üüriline. Ja raamatuillustratsioone ja siis on ka vaimukust nägistele Tuglase ühena kroonilise täisnuia ja minule üllatus siin just Lapini kaas sellele raamatule, kui nii-öelda ta käsitleb seal Visnapuu selle kõige paksema ja kaukama valik kagu kaks algust, illustratsioone. Tema võtab jälle selle osa Johanist, mis on puhas Laapin, tema on kunstnik ja selles mõttes on tal kui kunstnikud kirjutavad, siis neil on väga emotsionaalne tekst sageli ja see emotsionaalsus on niivõrd julge sageli, et kunstiteadlased ei julge niimoodi kirjutada nii värvikalt ja selles mõttes see on väga vahva lugu. Ja, ja loopida on tegelikult raamatusaamise taga ka noh, nagu innustajana ja, ja tänu sellele ka, et kuna tema oli sel ajal Kultuurkapitali raha jagamise komisjonis, siis, siis ta ikkagi toetas seda raamatut avaldada, nii et selles mõttes on Leonhard Lapin väga mitmes mõttes tänu talle selle raamatu saamise ees. Ma tahan lõpetada niisuguse mõttega. Ma ei tea, kas ma oskan seda nüüd sõnas väga, mis praegu minus niimoodi kuidagi pulbitseb. Lapin ja Mai Levin ja Voldemar Vaga vist peaaegu Helene Johani hea kaaslane kes ka elab Tartus ja Ann. Loodame, et annab jumal tervise juures, et, et need inimesed saavad selles raamatus nagu kokku ühe ammu elanud kunstnikuga, kes ometi sedamoodi nagu veel elaks meie hulgas. Arusse raamat äratab ellu Johani ja võtab eelarvamusi väga palju maha. Ja ühtlasi näitab ka seda, kui lühike on tegelikult see meie, kuidas öelda moodsama kultuuriajalugu üldse ja, ja kui palju on jõutud teha selle lühikese, selle iseseisvusajaga, milles töötas Andrus Johani ja kuidas me siis nii peaksime nüüd sama hästi ja, ja kuidagi jõudsalt töötame nüüd selles oma uuesti leitud iseseisvuse kõigile. Ja, ja just eriti kui lugeda neid kirju ja siis saab aru, kuivõrd meeletult suur töörügaja oli tegelikult Andrus Johani ja mulle tundub, et see oli võib-olla mingi saatus, et ta pidi selle 10 aastaga valmis tegema terve eluloomingu, tähendab, talle oli antud 10 aastat ja mulle tundub, et sageli öeldakse noorelt surnud andekad kunstnikud, et nad nagu tajuvad, et neil on antud väga lühike aeg ja siis nad nagu kahekordse intensiivsusega või ma ei tea, mitmekordse intensiivsusega elavad läbi selle elu, mida teine inimene elab 60 aastat või veel rohkem. Nii et ühesõnaga 10 aastaga ta pidi tegema terve elutöö ja see ei ole mitte väike. See oli ka põlvkonna küsimus, sest sama saatus oli liimandil tema suurimal sõbral ja saatusekaaslasel, kes traagiliselt hukkus, samuti Loigo, kes hukkus traagiliselt ja noorelt pärsimägi. Täpselt sama lugu. Nii et see oli terve põlvkonna lugu ja imetlusväärne, anname au nendele väga suurt au. Armsad kuulajad, oleme üheskoos lehitsenud ühte rikast uut raamatut, mida õieti muidugi tuleks vaadata, sest pilte me ju raadios nii et ei saa. Aga nüüd avame siiski selle raamatu leheküljelt, kus on kaks reprovolutsiooni. Kas on poja Eero portree 1934.-st aastast? Ütleme siis sedagi, et haigena sündinud laps elas ainult seitse aastat. Samal leheküljel on pilt Heleene öötööl, seesama Londonist ostetud kampsuniga pilt. Auväärt Helene Johani. Kas istutega täna öösel ärkvel? Kas kuulete, et meie oleme teile teie töö eest tänulikud?