Jaan Isotamm teile määrati Eesti kultuurifondi suur preemia. Tuli see määramine teile üllatusena? Ja ikka täieliku üllatusena sest mina oma arust ei kuulu nende hulka, kes niisuguste väljapaistvalt saavutustega korraga hakkama saavad ja kellele siis mingeid preemiaid määratakse. Aga lõbus ma leidsin, see oli täiesti õiglane. On teil ka aimu, missuguste tegemiste eest see just määrata? Jah, ma ei ole kokku võtnud Niukest bilanssi veel teinud kõigist oma tegemistest, aga ma arvan, et kui keegi kõrvalt vaatas ja niimoodi ükshaaval neid hakkas üles lugema, siis ikka üksjagu. Räägime varasemast elust, mis on praegu veel enamasti nagu vähe avalikkuse ette jõudnud, aga viimane üheksa aastat ma olen töötanud ajakirjas akadeemia osakonna toimetajana ja ma arvan, seda peeti just kõige rohkem silmas. Millest te ja tööakadeemias seisneb? No kõigepealt ma tahan öelda, et mul on tohutult vedanud sellega, et ma saan teha tööd, mis mind huvitab, mis mulle meeldib ja millega ma mingil määral olen ka varem täiesti omakasupüüdmatult tegelenud, aga praegu makstakse mulle selle eest isegi palka. Meie ajakiri on Kirjanike Liidu egiidi all ilmuv Eesti kultuuri ja teaduse ajakiri. Täiesti omalaadne, sellist ei ole Eestis kunagi varem olnud ja ei ole ma isegi välismaadelt analoogilist ajakirja leidnud. Kirjanduse osa välja arvatud kirjandusteadus, on muidugi nõrk selle tõttu, et kõike muud materjali, mis lugejale pakume, seda on ülearu palju. Ja kui aadrimooduli loodi siis Hando Runnel pani paika toimetuse osakonnad, neid on neli. Universaali ja humaniora, sotsiaalia ja reaalia. Enn, vabandust, naturaadi reaal ja oli alguses esimene mõte. Minul langes neist kolmas, sotsiaalia tähendab kõige laiemas mõttes sotsiaalteadused, õigusteadus, majandusteadus, politoloogia. Ja siis nendega piirnevad sotsioloogia loomulikult eelkõige. Ja eks ma neid, olles püüdnud jõudumööda toimetajatöö, on selline, mis ei paista ja kõige rohkem silma noh, välja arvatud see, et ajakirja sisekaanel on nimed üles loetud. Kes mingit artiklit või kaastööd on toimetanud, ajakirja sisust ei avaldu. Eks ma jõudumööda olen sinna korjanud, mida ma pean õigeks. Ma olen ka ise tõlkinud. Kaks isegi suuremat ütleme, ajakirja lõpus ilmub üks alati üks pikem tööraamatumahus nimetamine järjejutuks. Sinna ma olen tõlkinud Berdjaajevi vene kommunismi olemuse ja Max Weberi protestant dismi ja kapitalismi suhetest. Kui palju nüüd see toimetamistöö teile jätab aega ka endale tõlkida ja kirjutada? No ei tea, kui ma oleksin noorem ja huvisid rohkem oleks siis, võib-olla tõesti jätaks, aga praegu nagu ma ütlesin, et see on mulle ühtaegu töö ja huviala, et jääb aega küll. Ja ma saan tegeleda teise asutuse või organisatsiooni Eesti Kirjanduse Seltsi raamatute väljaandmisega. Võib-olla peeti ka seda silmas preemiat mulle määrati. Kui nüüd veel akadeemiast rääkida, siis kas eesti autorid on sinna nõus hea meelega kirjutama? Ja esimesed aastad, kui ajakiri käivitus ja tal ei olnud nagu õiget kohta selles meie kultuuripildis olime sunnitud väga palju tõlkeid avaldama. Tõlkeid valisime ise, see oli rohkem toimetajate töö, aga nüüd viimased kolm, 10 aastat on meil materjal rohkem, kui me suudame avaldada. Nii et eriti ülikooli lähedus. Teatavasti ülikooli õppejõududel on publikatsioonide kohustus ja sealt tuleb enamasti väga huvitavaid asju. Kas tundub, et akadeemiasse kirjutamine on prestiiži küsimus ka mõnes mõttes on see mainekas tegevus. Nii nad räägivad ise siin sees, ei oska seda nagu hinnata, aga väljastpoolt meile riputati ammu külge silt tellitaar ajakiri. Iseennast nii väga elitaarseks ei pea. Aga just mõtlesin, et see ajakirjanik, kaalsused, sellist ajakirja ei ole Eestis varem tehtud, kuigi me nime võtsime. Esimese iseseisvusaegselt ajakirjalt, aga selle sisu noh, mingil moel langeb kokku, aga ta oli palju õhem ja päevapoliitilisem aktuaalsem. Me oleme sellest päris teadlikult hoidunud. Ja ajakiri peaks ka sellisena jätkama. Praegu paistab küll, et ta jätkab ja jääb püsima, sest olid ülemineku ajal on ikka hirmusid ja kartusi, et võib-olla kaob ära. Tiraaži ei ole meil ka eriti suur. Praegu paistab, et noh, kolm-neli kultuuriajakirja, mis põhiliselt riigi poolt ülalpeetavad, on need, need jäävad. Te mainisite siin kahte tõlketööd, aga neid on rohkem ja missugust neist tahaksite ise esile tõsta? Noh, need mõlemad võiksid olla juba raamatutena ilmunud, sest kõige huvitavam loomulikult oli mulle Max Weberi tõlkimine. Sellega ei ole Eestis keegi tegelenud, kuigi Max Weber oli juba endises Eesti ajaks akadeemias üks mainitud ja tsiteeritud autor, aga tema tõlkimiseni veel ei jõutud. Ma lisasin sinna, sellest järjejutust jäi välja osa protestantlikud sektid, need ilmusid tänavuse aasta esimeses numbris, noh ühe niukse mahuka artikli mahuna. Nii et need kaks kokku annaksid täitsa ilusana raamatu ja see oleks siis esmapublikatsioone, on akadeemial, aga see oleks Max Weberi esimene raamat eesti keeles. Ja samuti oleks Aeterti ajev uuesti välja anda. Kas nüüd on ka selles suunas mõtted liikunud? Me oleme rääkinud akadeemia raamatukogust kogu aeg algusest peale, aga noh, võib-olla kõige rohkem raha puudumise tõttu, sest nagu ma ütlesin, meid peab üleval või kirjastab kirjastus Perioodika, mis omakorda saabuma raha riigieelarvest riigi aktsiaselts. Ja neil võib olla niisuguseid, kui me oleksime võib-olla peale käinud, noh, siis oleks saanud, aga meil on praegu hea koostöö Tartu Ülikooli Kirjastus ega nii et võib loota, et seal hakkavad need akadeemia järjejutud raamatutena ilmuma. Selles suhtes on ka tähtaegadest juttu olnud. Ei ole, on ainult ideede tasemel ja ülikooli kirjastus on ka väga ülekuhjatud käsikirjas, noh eelkõige nad peavad ülikooli õppematerjale avaldama ja alles siis teise asjana ülikooli kirjastusele tänulik, et kuigi Jaan Roosi päeviku esimene köide ilmus küll Eesti Kirjanduse seltsi väljaandena tegeliku kirjastustöö, tegi ära just ülikooli kirjastus. Et see on nagu kahepoolne. Selline koostöö ja arvatavasti järgmised köited, mida on praegu planeeritud kaks, ilmuvad samuti sealsamas. On teil ka praegu mõni suurem tõlketöö käsil? Ei ole. Ilmumata on ühe saksa etnoloogi professor Ulla Johansoni pikk artikkel, mille ma tõlkisin juba möödunud aastal, aga see oli autori käes ja ma praegu ei tea, millal ma saan selle avaldada. Praegu ma tegelen Eesti Kirjanduse seltsi ülesandel. Selts taastas nimelt või taastab omaaegse suurmeeste elulugude sarja küll uue nime all elulooline sari lihtsalt, sest suurmeeste hulgas on ka suur naisi ja nii edasi ei sobinud ja sinna me kavatseme väljaande esimese raamatuna küll taastrükki Eduard Laaman, Jaan Poska, Eesti vabariigi 80.-ks aastapäevaks isikuid oleme lugenud üles juba üle 10, kellest kohe esimeses järjekorras peaks elulood olema, mida ei ole, ainult hakkab paistma see hirm, et meil ei ole kirjutajaid. Keegi ei julge võtta sellist tööd enda peale. Ei ole ilmselt seda traditsioonidest. Nõukogude ajal eriti sellega ei tegeletud, oli küll kirjanike elulugude sari, aga see ei olnud jälle nii, noh, selle eelmise suurmeeste elulugudega võrreldav surmast elulugu, toit niivõrd klaarsed ja neid mõnda võib lugeda täitsa nagu ilukirjandusteost. On kokkulepe Marie Underi eluloo suhtes, selle lubas kirjutada Sirje Kiin, kes on kõige tuntum Underi uurija, kellel on suur monograafia käsil Marie Under-ist. Selle kõrvalt võiks ta kirjutada selle. Nad on pidanud läbirääkimisi Jaan Tõnissoni eluloo, kirjutas praegu kindlat autorit. Veel ei ole. Nii et elulugude kirjutamine tükib jääma autorite puuduse taha Jah, praegu on see häda ja, ja ise ei julge kah. Mõni vaatab mulle etteheitvalt otsa ja küsib, miks sa ise ei tee käega? Ei julge ja meelega see nõuaks ikkagi, mitte niimoodi põhitöö kõrvalt hobina tegutsemist, ta ikkagi arhiivides istumist ja kõike muud. Nii et ma loodan, et kui me oleme teadvustanud või avalikustanud seda, et siis võib juhtuda. Me ei teagi, et keegi on kellelegi ka tegelenud juba võib-olla aastakümneid ja leiab, et nüüd on hea võimalus elulugu avaldada. Aga kui nüüd veel korraks tõlkimistöö juurde tagasi pöörduda, siis kas on olemas ka mõni selline autor või teose, mida sooviksite nüüd lähiajal hakata tõlkima? Jaamu kohe võin öelda, olen mitu aastat niimoodi pinda sondeerinud ja uurinud, et kas oleks rahastaja, selleks autoriks on kuulus Austria filosoof, psühholoog, droidi, mõnes mõttes eelkäijaoto Vaininger. Aga meie fondid, mille käes on mitteametlikult Ani eraviisiliselt küsinud ilmselt tunnevad ainult angloameerika autoreid ja Vaininger austerlane sakslane. Seda on nad varsti teada, juut ka veel pealekauba, oli, see jääb nagu noh, ma olen rääkinud nagu vastu seina, ise ei ole tähtis ega ei ole oluline, aga vanningeri sugu Eise langes, Lehtunud halakter oleks just praegu, oleks väga põnev raamat. Oli see kokkulepe Vaino vahinguga, et mina tõlgin, tema kommenteerib nii et saaks huvitav asi, aga noh, selleks on raha vaja. Kas üldse on praegusel ajal niimoodi, et rohkem tungib peale angloameerika kultuur ja saksa kultuuriruumist pärit olevad teosed ja inimesed jäävad? Tahaplaanile, ja ma olen seda tükk aega märganud ja tänu sellele, et akadeemias on Ain Kaalep, kes on saksa kultuuriinimene ja mina ka mingil määral me oleme püüdnud just oma ajakirjas seda vastaspoolust rõhutada. Et Saksamaa on meile ikkagi alati palju lähedasem maa ja kultuur, kui see kauge ookeanitagune. Te olete ka luuletusi kirjutanud, kas selleks ka praegu aega jätkub? Ei, ei on juttu olnud, et minu vanad luuletused, mis osalt jäid paarkümmend aastat või 30 aastat tagasi juba jäid ilmumata need ühtedega seinte vahele võtta, ilma maa mulle lahkult pakkunud, aga no see on praegu ainult idee tasemel. Aga ei tea, pean kinni sellest, et kes ütles mingi mingi suur vene luuletaja ilmselt kes vanemad kui 30 luuletuse kirjutamine, loll. Kui nüüd terve elu peale või töö peale tagasi vaadata, siis missugune moment sealt kõige väärtuslikum teie jaoks on? Jah, raske öelda, sest muidugi peaks ütlema, et see kõige viimane periood, kus ma olen tõesti saanud niimoodi avalikult ja täie jõuga tegutseda, aga ilmselt minu kujunemiseks oli kõige olulisem aeg ikkagi need aastad, mis ma veetsin Nõukogude vangilaagris 1956 kuni 963. Ma olin kujunemiseas ja see vajutas võib-olla kõige tugevama pitseri.