Kolmandal sajandil enne meie aja arvamist loodud pagavad kiita on mahult üsna väike osa India suureeposest maha haarata, kuid kirjeldab eepose kõige kriitilisemalt hetke. Kuru väljale on kogunenud kaks hiigelmalevat. Ühe eesotsas on kuningas Drytarastra pojad Kauravad. Teist juhivad Drytarastra venna pandu pojad pandavad. Oravad on aastakümneid kiusanud pandavaid taga võtnud neilt riigi ja vara. Seegon sõda pandavate seisukohalt õiglane, kuid üks pandavatest Ardjuna kõhkleb võitlusse astumast. Vastas malevas on ju lähedased sugulased, kuidas tohib neid tappa. Meelemasenduses pöördub ta oma sõjavankri juhi Krišna ehk nagu teda austavalt nimetatakse. Žürii pagavati poole küsimusega, mida teha, kas võidelda või lahkuda lahinguväljalt. Krišna oli aga jumal Višnu kehastus ja see, mida ta arheonale rääkis, moodustab pagavad, kiita põhisisujaan aluseks paljule India hilisemas kultuuriloos. Järgnevad katkendid on võitud pagavad kiita teisest, kolmandast, neljandast, 14.-st 16.-st ja 18.-st peatükist. Armsale ütles Krišna, kuidas ma küll tõstan lahingus vibuchismaja troona vastu väärivad vaid austust. Parem maistasin ilmas kirja toitu kui tappa üliaulike õpetajaid sest õpetajaid tappes isegi kui nad on omakasupüüdlikud, maitseme verega määritud toitu. Me ei tea, mis on väärikam, kas võita või olla võidetud. Meie ees seisavad triiter aastra pojad, neid tappes kaob ka endal soov elada. Mu südant piinab halelduse häbiplekk ja mu sügezdrunud neile täita seadust, mis on parem, vasta mulle, et ei jääks kahtlust. Olen see õpilane ja otsin sinus varjupaika, õpeta mind. Sest ma ei näe, sest ma ei näed muremile käes. Mu võimet kohtuvad hajus ka siis, kui võidaksin maa peal jagamatu kuningriigi. Või isegi kui saaksin jumalate ülemvalitsejaks. Sõi pagavat ütles. Kuigi sa teed tarku sõnu, tunned ometi muret nende pärast, kelle pärast pole vaja muret tunda. Teadjad ei tunne muret elavatega surnute pärast. Sest kunagi pole olnud nii, et pole olnud mind ja sind ja neid valitsejaid ja ei tule ka nii, et meid tulevikus ei ole. Nagu kehastuja selles kehase läbib lapsepõlve nooruse ja vanaduse. Nõnda saatega uued kehad. Tark ei kahtle selles. Kokkupuuted piiratuga tekitavad sooja ja külma õnne ja õnnetust. Need tulevad ja lähevad ning ei ole püsivad rallu neile Argyuna. Sest vaid tark isiksus, keda need ei kõiguta. Kes suhtub võrdselt nii õnne kui õnnetusse, väärib surematust. Pole nii, et olematu saab olevaks, pole nii, et ole, saab olematuks. Mõlema piirid on selgelt sellele, kes näeb tõelust. Tea hävimatunto, kes selle kõik on laiali laotanud. Keegi ei saa hävitada kadumatut. On öeldud, et igavese hävimatu mõõtmatu kehastuja kehad on lõplikud. Seepärast võitle Arensiona. Kes teda arvab tapjaks, kes teda peab tapetuks. Need kumbki ei tea, et ta ei tapa ega tapeta. Ta ei sünni ja ta ei sure kunagi. Juba olevana ei ole tal vaja enam olevaks saada. Too sündimatu, igav, muutumatu ja ürgne, ei hävi. Kes tunneb hävimatut, igavest sündimatut, kadumatut, kuidas isik kedagi tapab või sunnib tapma. Nagu inimene heidab sellest kulunud rõivad ja riiete puudesse. Nõnda kehastuja heitnud kõrvale kulunud kehad siseneb uutesse. Teda ei haavarelvad teda ei põleta, tuli. Teda ei tee märjaks, vesi. Teda ei kuivata. Tuul. Ta on haavamatu. Tan põletamatu, märgumatu, kuivamatu. Ta on igavene, kõikjal olev püsiv, liikumatu, ürgne. Ta on muutumatu sellepärast võtta seda teada järe masendav. Ja isegi kui sa arvad, et ta järjest sünnib, järjest sureb ei tohiks anda masendusse langeda. Sest sel juhul peabki sündinu osaks olema surm. Ja surnuosaks sünd. Vältimatu ei tohiksin, masendav. Alguses olendid ei paista. Vahepeal paistavad ja ka surma järel olendid ei paista. Milleks muret tunda? Švei, aga vat ütles, ei jõua, tegevusetus oli see, kes jätab teod tegemata. Ei jõua täiuseni see, kes üksnes eraldub. Sest keegi ei saa hetkegi olla tegevuseta. Loomujoonte tõttu tehakse tegusid tahtmatult. Tee vajalikke tegusid. Sest tegevus on tegevusetusest parem. Isegi keha liigutamine on tegevus. Minul küll ei ole kolmikilmas midagi vaja teha ega midagi vaja saada. Kuid ometi jätkan tegutsemist. Kui ma lõpetaks väsimatu tegutsemise siis kõik inimesed järgiksid minu eeskuju. Kui ma ei tegutseks, siis langeksid kokku need ilmale. Mina osutusin, segunemise põhjustajaks. Hukutaksin olendid. Rumalad teevad tegusid kindlamalt. Teadja aga tehku kindumata. Tehku maailma kõiksuse tarvis. Loomujooned teevad kõiki tegusid. Kuid isekusest sõge, arvab mina olen tegija. Tõetundjaga, kes mõistab loomujoonte tegude erinevust, mõtleb loomujooned, toimivad loomu joonidesse. Jäigi hindu loomujoontest sõgestatud, kinduvad loomujoonte tehtud tegude külge. Kõikteadja ärgu häiringulaid, vähe teadjaid. Hoia meeles, kõrgeim mina, vabanen lootusest isekusest astu võitlusse olles jätnud keevalisuse kes uskudes tõrkumata minu õpetust, järgivad need vabanevad isegi tegude läbi. Kes aga tõrguvad ega järgi minu õpetust. Tea, et need on meeletud kelles kogu teadmine on pahupidi pööratud. Jääd hukkuvad. Söib, aga vat ütles. On vaja teada, mis on tegutsemine. On vaja teada, mis on väär tegutsemine. On vaja teada, mis on tegevusetus. Tegudekäik on salapärane. Kes läheb tegutsemisest, tegevusetust ja tegevusest sest tegutsemist. See on inimeste seas mõistja, seal kõiki tegusid, tegevjoogi, taigindu, tegude viljadesse. Ta on alati rahul. Ta ei tugine mitte millelegi. Kui ta teebki tegusid, ei tee ta tegelikult mitte midagi. Žürii pagavat ütles. Ja ma annan sulle nüüd teadmise mis on igast muust teadmisest kõrgel. Selle teadmisega on kõik targad leidnud ülima täiuse. Toetudes sellele teadmisele. Nad sisenevad minusse maailma loomisel nad ei sünni ja maailma kadumisel Nadega. Minu usk on suur Brahma. Sellesse ma paigutan seemne. Nõnda tekivadki kõik olendid mis üskadest kehade sünni, nende usk on suur praama. Mina olen seemnekandja isa. Tõelikus, erutus, pimedus. Need on loomujooned, mis köidavad kadumatu tehastuja keha külge. Määrdunud ja on seetõttu selge, terve. Ta kütkestab õnnesidemega ja teadmises sidemega. Tead, erutusin, kirglik, ta tekib janust ja kiindumusest. Ta kütkestab kehastujat tegudes sidemega. Ja et kehastvatusedestav pimedus sünnib teadmatusest. Ta kütkestab hoolimatusega tuimusega loidlusega. Tõelikus viib õnnele, erutus viib tegudele, teadmisi varjav pimedusega viib hoolimatusele. Kui erutuse pimedus on alla surutud, siis on ülekaalus tõelikus. Kui tõelikkuse pimedus on alla surutud, siis on ülekaalus erutus, kuid tõelikkuse erutuse allasurutud, siis on ülekaalus pimedus. Teha kõik väravad löövad särama teadmise valguses siis tea, et tõelikus saab ülekaalu, himu, toimekus, tegude alustamine rahutuse ja need ilmuvad siis, kui kasvab erutus, hallus, tuimus, hoolimatus ja sõgedus. Need ilmuvad siis, kui kasvab pimedus. Kui surevas kehakandja seal ülekaalus tõelikus, siis sünnitab, puhastas maailmades, kus elavad tõelised tundjad erutusest sureb, siis sünnib tegudesse kiindunult ja kui ta pimeduses sureb, siis sünnib sõgedate seas. Heade tegude puhast vilja nimetatakse tõeliseks. Erutuse vili. Pimeduse vili on teadmatus. Tõelikkusest sünnib teadmine erutusest him pimeduses sügelevad hoolimatus, sõgedus ja teadmatus. Tõelised jõuad kõrgele. Erutunud jäävad keskele. Halvima loomujoone mõjualused, pimedad käivad alla. Kui vaatleja ei näe muud tegijad kui loomujooned ja teab seda, mis on loomujoontest üle siis jõuab ta minu olekusse. Kuigi astuja ületab need kolm loomujoont, mis sünnitavad keha siis vabanetas sünnist surmast vanadusest ja kannatustest ning jõuab surematusesse. Arczuna ütles mis näitab, et on ületanud kolm loomujoon dolooja, kuidas ta käitub, kuidas ta ületab kolm loomujoont. Kirkust toimimist ja isegi sõgedusta ei põlga ära kui need olemas on, ega igatse taga, kui neid enam ei ole tal ükskõikne ega lase loomujoontest end mõjustada. Ta mõtleb. Toimivad ega lase end häirida. Tark, kes õnne ja õnnetuste võrdsena võtab, kes endas kindel all, kellele porikivi ja kull võrdsed, kes suhtub ühtemoodi meeldivasse vastu lehelsesse laitusesse, kiitusesse ausse ja häbis sõpradesse ja vahelastesse, kes ei võta midagi ette? See ongi loomujooned ületanud. Ja kes mind pidevalt andumuse joogaga teenib kas seal loomujooned ületanud ja kõlbab selleks saada praamaks. Sest surematu ja kadumatu Brahma Sorey haldavat ütles. Kartmatus tõeline puhtus, teadmise joogas, püsimine, heldus, ohjeldatus, ohverdamine, askeetlik, kus õppimine. Tõearmastus. Salagavalusetus olenditele kaasa tundmine. Omakasupüüdmatus, leebus, tagasihoidlikkus, püsivus, säravus, kannatlikkus, kindlameelsus puhtus, vaenutus. Kuuluvad neile, kes on sündinud taevalikuks. Silmakirjalikkus. Ülbus, kõrkus. Arvatakse, et avalikkus viib vabanemisele deemonliku, aga kütkesse. Ära muretse, panda, sinu osakson taevalikus. Selles maailmas on kaht liiki olendeid. Taevalikest on juba pikalt räägitud. Nüüd kuula teemalalikest deemonliku, et inimesed ei mõista alustada ega lõpetada. Neis ei ole puhtust, häid kombeid ega tõde. Nad väidavad, et maailmas ei ole tõde, püsivust ega jumalat. Ning ta on tekkinud mitte vastastikuse sõltuvuse, vaid iha põhjusel. Need hukkunuid, nõmedad ja kahjulikud lilled. Veendunud selles vaate kohtuses sünnivad kuriteoks ja maailma hävitamiseks. Need silmakirjalikud, ülbed jagupsakad, kes sõltuvad rahuldamatutest, ihadest, haaravad sõgeduses väärkujutluste järele ja elavad Eba puhtalt. Nad anduvad lõpututele kavatsustele, millele vaid surm otsa teeb. Nende kõrgemaks sihiks on ihade rahuldamine ja nad arvavad. Nõnda peabki. Nad sõltuvad ihast ja vihast ning siplevad 100 soovi püünisesse. Püüavad rahuldada, himusid ja kuhjuvad ebaõigel teel vara kokku. Seda nautisin täna toda rahusin hamme. See asi on mul tolle asjas peagi selle vaenlasele ärritanud. Teised lisanud lahti ja panen täiuslik. Võimas, õnnelik, rikas heast perekonnast, kes küll minuga võrreldav külma ohverdan, anneta lõbutsen. Hakkab teadvustusest sõge. Tema mõtted ekslevad, siplevad sageduse võrkudes. Kiindumus ihade rahuldamisse, viiblad kõige jälgimas põrgus. Need ülespuhutud kõrgid, kes on hullude varaja au järele ohverdavad vaid näiliselt, kes silmakirjalikult hoolimata iidsest tavadest andununa sekusele, toorele, jõule, ülbusele, ihadele ja vihale. Need kadedad ei salli mind ei endi ega teiste kehades. Neid vihkavaidi julmureid, kes on säärasel inimestest kõige tühisemad paisk pidevalt Haajastes deemoni, viskresse niit, eemaniš, kas sattudes jalats, mis sündis, sõgedad ega jõua minuni. Seepärast on nende elu käituma maral. Hukutavaid põrguväravaid on kolm. Iha, viha ja ahnus. Seepärast küll ka need kolm inimene, kes neist pimeduse väravast vabanenud. Kes aga hülgab saastajate juhtnöörid ja elab oma ihade järgi? See ei leia ei täiust, õnn ega kõrget elukäiku. Seepärast olgu saastra sulle mõõdupuuks, et teaksid, mida on vaja teha ja mida mitte. Kui tunned šastrate juhtnööre, siis pead siin tegusid tegema. Žürii Hagavat ütles kes tunnevad rahuldust oma tegudest. Need jõuavad täiusele. Nüüd kuula, kuidas see, kes tunneb oma tegudest rahuldust jõuab täiusele. Kui austatakse teda kes on laiali laotanud kõiksuse ja kes on loonud kõik olendid siis jõutakse täiusele parem oma seadlus. Olgu see ka ebatäiuslik, kui hõlpsasti teostatav võõras seadmes. Loomu järgi toimides ei tähtahiku Ära loobus sünnipärastest tegevustest isegi kui need on seotud vigadega sest vead katavad kõiki toiminguid nagu suits, tuld. Eraldudes jõuab tegevusetuse, kõrgeima täiuseni see kelle mõistus ei kiindunud millessegi ning kes seal on võitnud enda hüljanud kired. Kuule lühidalt, kuidas täiuse saavutanu jõuab raamasse. See on teadmise tipp. Kes puhta mõistusega, kiretult ja vaenuta end kindlameelselt ohjeldab. Hüljend, helid ja teiste võimete vallad, kes ükskõik sena viibib üksinduses, sööd mõõdukalt, valitseb kehakeelt ja meelt ning süvenenud mõtluse joogasse. See isekusest toorest jõust, ülbusest ihast, vihast omand ja mina tundest vabanenud rahu leidnu kõlbab selleks, et saada prahlaks praamaks saanud kirgastunuimuretsega ihalda. Võrdselt kõigesse suhtuvana on ta mul ülimalt allunud. Andunult mõistab ta, missugune ma tõeliselt olen. Ning siis mind tõeliselt tundes siseneb ta minusse. Isegi kui minule toetuja viibib pidevalt igasugustes tegevustes leiab ta minu armu läbi igavese ja kadumatu kodu. Usaldama meeles mul kõik teod. Pea mind ülimaks siseneb mõistuse joogasse. Ei mõtle alati minust. Siis otsustas. Soo oma loomus paneb su võitlema. Kõigi olendite südametes riivisad kes oma imeväega keerutab neid otsekorraldusi tas.