Kas see oli üle rabakäimine? Kus oli tema isakodu, kus nüüd on muuseum rehetare, laut, tall, teised Saunikute hooned seal kõrgel väljamäel hästi korraga silma hakkamas. Aga sealsamas välja all on ka see maa, mis nendele meestele tollal palju muret tegi. Kus liialt palju oli seda vett. Seal, kus põllud lõppesid algas karjamaa karjamaali vaen tarnad ja iga loom ei söö seda. Ja kui ta sööb, ega siis ilmselt piimaga palju tule. Aga on nii, et kui midagi raskustega siis ta saajale südamelähedane, meeldejääv, ilmselt ainult saajale, vaid ka nendele, kes oskavad toonasesse aega sisse elada ja seda oma silmade ette manada. Kuidas kui sa oled vihma käes olnud viis kilomeetrit, matkanud siis pärast koos oma mõtetega, mis saadud loodusest mis seostanud kirjandusteosega rikastanud oma mõtetega. Pärast seda on mõnus istuda kamina ees. Ja just siis, kui suurema talud on põlenud. Fraksumist on vähem, aga sütt rohkem. Tekib üks niisugune, et kus silmad jäävad süte peale. Ja justkui nagu midagi enam ei mõtleks. Võib öelda, et lihtsalt hea on olla. Hing on midagi saanud. Meeleolu. Aga eks tul ei ole ka niisugune, et ta ikka seostub juba selle kellaajaga, kus väljas on kas külm või pime. Kuidas teie mõte liigub, kui te tulete, jääte ja keegi täidisega? Mu meelest on õhtul kõigepealt Tammsaare väljamäel, on selline kummaline tunne ise ma olen linnalaps ju tegelikult täielikult tort sündinud, elanud. Kummal on üks asjasse Tammsaare taluse rehielamuid, võõras? Tan, tegelik maja põles maha. Ja nüüd ma mõtlen, alati, mõtlen, kui ma viin sinna ekskursioone sinna majja, et kummatigi seal elataks. Jätke mulje, kui on õhtu, et mina olen see inimene, kes seal elab siis mul on alati senine tunnendatud laudas on, eks ole, loomad. Ja magavad nagu minu koer ja kassid, tähendab selline noh. Rahu see natuke, ma saan aru, miks Tammsaare loomingus igavikuline et mitte ainult tema ema on, eks ole, isa Peeter, ei olnud vaid ta tunnetas äkki selle väljamäel Mäeleta maal. Seal on see see ühesõnaga, mis meil meie elu pisiasjadest, jaamidele aitama. Ja siin on see kõige lähemalt, ma ei ole näinud, mitte kusagil, ei Taimaari leialt tais, ei Kaukaasias siniseid pilvi. No seda ei ole olemaski. Kui on, siin, ausõna ei ole. Ja samas mul olid kolm poissi, istusid katsel Tammsaare kell 12 öösel ja mängisid ehte laulsid vanu rahvalaule. Ja kui tulime Altaida eest hakkad, siis äkki tundus, et noh, et midagi on sündinud, aga mida ei oskagi öelda kuidagi. Täiesti noored poisid, eks ole, nii 18 aastased lahusid ise omal algatusel, mitte keegi ei sundinud, eks ole, või mitte keegi näidanud. Ja just see Aid aida, need aidamade, eks ole, kui seal istuda just õhtul öösel. Vaat seda hingust seal kõik. Ja siis hakkab päev hakkab jälle need mured, eks ole, mida, mille taga me unustame ära, et on olemas rahu. See on see moment. Ja mulle tundub, et Tammsaare saiustaks räsiit alguses ta pidisid saamargus, vaatamata sellele, et ta vanemad on ju mulgid ja ta on ka tegelikult, sest on ju ka ise on mulk. Aga ometigi tal just insener kidurate mändide seas. Ja kui inimene armastab kõike seda kus ta on sündinud Gustav ja kus sünnivad jälle tema lapsed ju see hing või armastus. Suure nägemine väikeses asjas. Kuidas öelda? Võib-olla see ongi see ühtekasvamine täiuslikus mõttes sellega, kust sa pärit oled, võima, milleta sa enam ei saa olla, kui see kõik sult ära võetakse. Mälestusmärk avati siis sellised, et kui selgeks on eesti rahvale saanud õiguses siis suunad teadsid jussi Krõõt ja nii edasi, nii edasi. Aga kui imelise kergusega me läheme ikka veel üledamas raamatutest. Kuidas tahaks karjuda igale õpetajale ütelda, kullakesed, ärge nõudke koolis tõe ja õiguse sisuna tundmist, et millele järgnes, milline toiming vaid küsige, mida see laps saini mida ta ise mõttes, kui ta luges seda Mauruse kooli, neid õpetajaid, erinevaid mõtteid, ka joodikuid, õpetajaid ja midagi ei loe, eks ole, selles ei ole asi elu, eks ole. Mina tahise. Ja me puutume siin ikka kokku, et suitsuõigused, me lihtsalt nagu aeglaselt läheb lahti mõelda, on see poolteist tundi välja määruturuta ära vaadata. Peab ikka ropaga minema, ma lihtsalt ei saa teisiti saada. Mu meelest kõige suurem ime on kõrkijad. Nad on igal aastaajal sellised suured ja ja alati märjad täna eriti ollagi. Ja edasi on värvid rabas, mitte ainult jõhvika, tähendab punane, aga ka kõik muud värvid sinna juurde ka muidugi otsene vihmahall. Nagu taustaks oleks vajalik, et oleks need kollased ja punased toonid nagu paremini märgatavad. Minu jaoks on raba alati olnud omamoodi niisugune imedemaa, kus on iganenud aastaajal kõigepealt väga palju leida, avastada ja kus, vähemalt minu jaoks ei ole kunagi lõppenud ära veel need küsimused, miks, miks see on rabas just niimoodi ja, ja ja teiseks, ta on tohutu niisugune rahu ja vaikuse maailm. Ja ma arvan, et igal inimesel peaks olema kas elus või, või võib-olla just kõige parem ongi sügisel teha üks niisugune, kus minna rabasse ja võtta aeg maha ja mitte minna rabasse selleks, et teistega võidu tormata. Üle raba jõhvikate jälil, vaid minna lihtsalt selleks, et võib-olla teha mingi kokkuvõte, kas oma elukuust või elunädalast või, või ka eluaastastest on niisuguste kokkuvõtete tegemiseks nagu kõige ideaalsem koht. Ta teeb nagu inimesega puhtamaks sellega, et ta on ise väga puhas koht looduses minu jaoks, saba on väga sellise tagasihoidliku ja puhta looduse sümbol. Sinisalu matkakodu, mitte kaugel Tammsaare väljamäest, siia kaks aastat tagasi ehitatud restaureeritud. Kuid millise marsruudi tasuks valida, kui tegemist näiteks on perekonnaga, kellel on oma auto või tegemist on nii suurte matka sõpradega, et nad ei pelga ega kardaga 10 kilomeetrilist jala käimist. Et siin üks vahepeatus või siis puhkepeatus teha. Autoga on JärvaMadise, sest kõige lähemal siia tähendab teeviidad näitavad Tammsaare muuseumi ja Tammsaare muuseumist edasi sõita umbes kaks kilomeetrid. Seal näitab teeviit simis alusse. Nüüd nii palju võib öelda, ainult, et lihtsalt autoga siit läbi sõita. Selleks ei ole see mõeldud, mõeldud ikkagi matkade jooksul. Sellepärast on seal ka keelumärk tee otsas üleval. Et jalamat teoks võiks pakkuda mitut marsruuti. Sellesama, mille me täna läbi käisime, Järva-Madise kiriku juurest Tammsaare väljamäele ja sealt samamoodi edasi. Või siis Tartu maanteelt näitab teeviit, matsime bussipeatuse juurest, matsime järvedele, saab seal taga alustada matka, see on umbes, mõtlesime järvede juures jääb kaheksa, üheksa kilomeetrit simis aluse. Hästi huvitav, väga vaheldusrikas maastik, kõrgraba siis endised talude kohad soosaartel. Niiviisi. Kui tegu on rabaga, siis mõnigi inimene mõtleb, et see on üks jube koht ja ja miks sinna ikka minna suure tee, palju lihtsam, kas sõita vastuda. Aga siin on ka giidid olemas, kes selle raba sisu temaga kartuse ja võib-olla ajas tagasi löömise ja, ja kunagiste siinsete meeste nagu vaenuma toovad lähemale, teevad tuttavaks. Ja miks mitte oma kodukandi loodusest siiski enam teada, kui ta asfalttee pealt paistab. Järva-Madiselt siia, see on lausa rabade laut vee üle jõhvikamaade hälvete ja mõned suuremad laukad jäävad tee äärde, aga laudtee on niisugune, tema laseb päris hästi tulla, aga inimesel, kes mugavusega harjunud kuna pikkust ainult neli kilomeetrit, siis juba poiss tüdruk, kes veel koolis ei käi, krõpsib seal ilmselt päris kenasti maha ja ja kes varakult alustab sõprust loodusega, ju sellele jääb, see viga siis juba eluks ajaks külge ei hakka, inimene lihtsalt valib aeglasema tempo. Ja kui giid selgitab, seletab, siis peab olema see küll üks täis väärtuslik käimine ja saamine siia sel juhul, kui tulla bussiga näiteks, siis võib-olla niiviisi, et buss toob, matsime järvede juurde. Inimesed hakkavad sealt jala tulema Sinisalu poole ja buss võiks sõita, sime salusse vastu neile simisel ööbida. Meil on toiduvalmistamisvõimalused ainult muidugi toiduaineid peab ise kaasa võtma. Meil on köök olemas, söögituba kaminaruumi saab soojendada ennast külmemate ilmadega vihmaste ilmadega. Kamin on keset ruumi, nii et siin kepsu ja, või, või, või ise sooja teha, palgaga sobiva kivipõranda peal. Tantsudest, noh, kui jätkub ikka pärast rabas käimisel jaksu jätkub, siis muidugi miks mitte? Nagu päris õhtune aeg tuleb teisel korrusel katuse all, siin kambreid mitmesuguseid, jah, me paneme võime või kaks bussitäit vähemalt inimesi paika panna. Siia, meile meie poolt magamisriided. Voodipesu on meie poolt hulga villaseid tekke, need külm ei hakka. Ja need katusealused kambrid on vahvad, et on küll lihtsalt laudadega vooderdatud seestpoolt, aga juba see kaldkatus siis aknaavade välja toomineni ruumi keskele. Need lavasid maast pisut kõrgemad poroloon seal all nidega kõva ka ei ole, ei asemel, täitsa mugavad enam. Ja peale selle vihma krõbindsee tuleb peale selle veel, kui, kui ilmad halvad, juhtuvad olema. Kui mina soojas toas olen heas tugitoolis istun ja mul on nii mõnus olla ja vaatan näiteks kas või televiisoriekraanilt, seal näidataks loodusepilte, siis läheb minul kuidagi kuigi, nagu nagu mööda või ikka ilus küll, aga mul on siin ka ja kui vintsi sigi vägisi siia lõpeks, siia rappa toodi sügisesel ajal. Ja kui ma nüüd selle väikse vihmasagara sain ja seda teed mööda käisin. Nüüd ma pean küll ütlema, et vaatamata minu lohusele olekule mul praegu väga mõnus tunne, aitäh.