Tere, mina olen Peeter Helme ja räägin täna ühest isevärki luuleraamatust. Selle luuleraamatu pealkiri on õng, veri, tee seda võib lugeda, kui ingveritee ja kaane peale on kirjutatud autori nimeks Kalju Kruusa. Ühest küljest väga lihtne juhtum luuleraamat, millel on kindel autor, kindel pealkiri. Kõik on selge. Aga teisest küljest ei ole ka selle raamatuga vahepeal juba on see pealkiri ingveritee kirjas kõigepealt sulgudes eesti keeles ja siis on siinsamas ka kolm jaapani märki, mis tähistavad hingeverd ja teed. Ja kui raamatusse sisse vaadata, siis lähebki asi veel segasemaks, sest et kindlasti on küll Kalju Kruusa selle autor võib-olla isegi õigem oleks öelda looja. Aga kindlasti mitte ainuke nimi, kelle raamatust leiab nimelt Kalju Kruusa ei ole mitte lihtsalt luuletaja vaid ta on ka raamatukujundaja ja tõlkija. Ja selles raamatus ongi ta sees kõigi oma kolmeisikuna. Tema on selle raamatu kujundanud. Tema on kirjutanud siia luuletused. Et ema on ka väga paljude selles raamatus esinevate tekstide tõlkija. Ehk siis ei ole tegu mitte lihtsalt luule koguga, vaid tegu on tõlk. Luulekoguga. Siin leidub luuletusi lisaks kalju kruusale Hiina, Jaapani ja Korea autoritelt. Ja see kõik kokku loob ühe sellise isevärki huvitava koosluse. Kalju Kruusa on olnud aastaid juba Kaug-Ida kultuuri kirjanduse kitsamalt luulehuviline. Ta on tõlkinud ennegi Nende maade Hiina, Korea pani autoreid ja need siia raamatusse on ta siis selle kõik kokku pannud, selles mõttes kõik kokku pannud, et siin on nii tema tõlgitud tekste kui tema enda kirjutatud tekste. Ta peab ühte sellist isevärki dialoogi. Ühest küljest on ing, veri, idee, Clary isiklik raamat, autor suhtleb siin teiste autoritega, kes talle endale tähtsad on kes on teda mõjutanud. Aga teisest küljest on see ka väga üldine raamat, sest et Kalju Kruusa peaksin kultuuridevahelises dialoogis. Seda raamatut võibki lugeda kui sellise eesti kultuuri dialoogina Kaug-Ida kultuuridega. Nii et see ei ole kindlasti raamat ainult kirjutatud ühele inimesele, vaid see on raamat, mis on kirjutatud kõikidele meile kõigile, ka ka meile, kes me ei ole tingimata nende kaugete kultuuride asjatundjad. See teeb selle raamatu kahtlemata põnevaks. Ja tõesti tore on see, et autor teab, millest ta räägib ja ta oskab sellega lugejale arusaadavaks teha. Mõni näide. Võib-olla see näide tundub veidikene selline kauge, mis ma praegu toon. Aga ometigi räägi vähemalt sellest, kuidas Kalju Kruusa on ikkagi mõttelises maailmas oma tõlgitud autoritega kohal ja räägin nendega isegi siis, kui see dialoog tundub sellise kauge veidra ümber nurgajutuna on ta alati seal raamatus olemas. Kalju Kruusa tõlkinud siia raamatusse sellise Hiina poeedi nagu kuutschengi, kes elas aastatel 1956 kuni 1993 hästi napi, hästi lühikese, 1979. aasta aprillis kirjutatud luuletuse, mille nimel põlvkond must töö andis mulle mustad silmad. Mina otsin nendega valgust. Hiljem on ise kirjutanud kalju. Mulle tunduvad kommentaarina korea luuletajate tekstidele, aga selles ei saanud kindel olla, sest et järgnev luuletus on kirjutatud hoopis inspireerituna Shanghaist Amsterdami lendamisest. Aga see võib olla jällegi tähtsam, tähtsam on meeleseisund ja luuletus, mida nüüd tsiteerin. Kannab siis pealkirja 12. tunnil lennukis liinil Shanghai Budung, Amsterdam Chip hol. Kõlab nii. Tugitool on Ki piinapink. Mida lääne poole minna, seda mõttetumaks läheb. Ma ei taha päris läände, kodu oli juba vahepeal maha tulbid ja tuulikud, ma tahan maha. Mida ma nüüd nende kahe väga erineva luuletuse tsiteerimisega öelda tahtsin, on see, et meeleseisund on mõnevõrra sarnane. Ja eks Kalju Kruusa ongi siia luulekogusse kogunud nende Hiina, Jaapani ja Korea luuletajate loomingut, kellega ta tunneb hingesugulust. Ja nendega te siis seda dialoogi siin peabki, isegi kui see dialoogi ei ole alati kõige sellisem üks-ühele ta ei pruugi tingimata vastata teatud küsimustele teatud seisukohtadele, mida teiste maade luuletajad ütlevad dialoog ometi olemas, et arutleb, arutlebki võib olla meeleseisundi üle ja see teeb selle raamatu ingveritee tõeliselt huvitavaks. Ma usun ka neile, kes võib-olla tingimata ei ole Kalju Kruusa üsna filosoofilise, teinekord isegi üsna sellise isikliku luulehuvilised. Sest et siit raamatust kõlab vastu ka just nimelt selline laiem Ta eesti kultuuri, eesti kirjanduse dialoog Kaug-Ida kirjandusega. Ja minu jaoks oli see selle raamatu puhul kõige põnevam. Et tõlkija tõlgib, paneb tekstid ühte raamatusse ja kirjutab ise sinna juurde veel uusi tekste, milles ta filosofeerib nende juba tõlgitud tekstidele. See on tõeliselt põnev, väga haruldane. Selliseid raamatuid tehti tihti ja näitab kahtlemata ka seda, et lõime teinekord arutleda või mõelda, et eesti kultuur, eesti kirjandus on selline pisike, kellele see korda läheb. Aga kui juba köötaja ütles 200 aastat tagasi, et on olemas selline nähtus nagu maailma kirjandus siis siin raamatus tulebki see väga hästi esile. Üks autor on mõttevahetuses teiste autoritega autoritega tõenäoliselt kunagi isegi näinud ei ole, kes on surnud ammu enne tema enda eluaega. Aga kellega ta suudab siiski arutleda huvitavatel teda ennast huvitavatel ja ma tahaks väga loota, et ka lugejad huvitavatel teemadel. Ja see näitabki seda, et maailma kirjandus on olemas. Meie oleme siin, Need, hiinlased, jaapanlased, korealased on seal aga ometigi luules. Me võime kohtuda head lugemist.