Tere, mina olen Peeter Helme, räägin täna olevast raamatust, mis kitsamas mõttes kahtlematult kirjandusse ei kuulu. Selle kohta on üks inimene öelnud järgmised sõnad. Esiteks ma arvan, et need ei ole riigikogu liikmele kohaselt väljaütlemised. Ja teiseks, ma ei arva neist midagi, sest ma ei pea Juku-Kallest lugu ja kõik muu läheb korda. Inimese arvamus, kellest ma lugu pean ja kellest ma midagi arvan, ta on oma väljaütlemiste tegudega käitunud nii et ta ei ole mitte ainult minu, vaid ka teiste parlamendiliikmete silmis usaldust ja lugupidamist ära teeninud. Nii ütles Priit Toobal riigikogu liige õhtulehes ja pidas silmas Juku-Kalle Raidi, nagu ilmselt kuulajad arugi said, kes hiljuti avaldas raamatu eelarve riigikogu rahvuseepos. Tegu on siis IRL-i fraktsiooni kuuluva parteid riigikogu liikme Juku-Kalle Raidi ülestähendustega, mis ta pani kirja tänavuse riigieelarve arutelude ajal. Nagu võib-olla paljud raadiokuulajad teavad, oli see üks selline üsna pingeline mõttevahetus, mis kestis ööst öösse, nimelt siis Keskerakond kasutas obstruktsiooni taktikat, võttes pidevalt 10 minutilisi vaheaegu ja venitades riigieelarve vastuvõtmist hästi pikalt. Kas see oli õige või vale, ei ole praegu minu asi otsustada, mina räägin raamatust ja see läks siis ongi nagu juba korra öeldud, draamat, eelarve, friigikogu rahvuseepos ja huvitav on lihtsalt mõelda selle üle, et kas need on kirjandus või mitte. Hästi lihtne on öelda, nagu eelpool toodud tsitaadist, näha et see on lihtsalt üks jama, et mõni inimene ei pea selle autorist lugu ja seega ei ole ka tema kirjutatu lugupidamisväärne. Ja kui aus olla, siis veidike sellise kahtlusega suhtusin raamatusse minagi mõtlesin, et tegu on väga ajakajalise materjaliga ja mis sellest ikka läheb meelest ära rutem kui see riigieelarve arutelu. Aga samas on tegu üllatavad vaimuka teosega. Tundub, et seda lugedes tuleb nõustuda sellega, mida ütles Marek Strandberg raamatu esitlusel. Nii vorsti tehaksegi, sellised me olemegi. Ja nõnda see on, siit raamatust tuleb väga hästi välja, et need riigikogu liikmed ei ole mingid jumala pojad midagi vaid inimesed nagu meie ja käituvadki täpselt sama rumalalt nagu meie, aga sama targalt nagu meiega me siis ju kogu aeg rumalad ei ole. Ja see raamat annab sellist situatsiooni koomikate edasi. Aga ta tõesti näitab ka seda, et inimesed on inimesed igal pool ja igal ajal ja mitte kunagi ei tule see paremini välja kui pingeolukorras. Ja kahtlemata, kui 101 inimest on pigistatud ühte majja ja neid ei lubata sealt ära enne, kui see otsus on langetatud ja nad ei saa magada ega rahulikult olla, siis tulebki nende loomus kõige paremini esile ja see tuleb kahtlemata Juku-Kalle Raidi eelarvest väga hästi välja. Raamatule annab tohutut lisa see, et sellele on kirjutatud tanud Kommentaare Mart Laar, Mart nutt, Eiki Nestor kes siis arutlevad erinevate raamatuga seonduvat, aga mitte otseselt sellest raamatust lähtuvate asjade üle, nimelt Laar räägib siis Eesti demokraatia sünnist kui sellisest. Mart nutt räägib üleüldse, mis asi on obstruktsiooni taktika. Ja Eiki Nestor räägib sellest, mis asi on riigikogu saadik ja mis asi on riigieelarve. Nii et kogenud poliitikud arutlevad lisaks siin raamatus leiduvate vaadet anekdootlikele märkmetele ka väga tõsistel teemadel ja lisaks raamatul veel ka Juku-Kalle Raidi enda eessõna, kus ta võib öelda rahunenuna hiljem vaatleb ise oma päevikukandeid ja veidi kommenteerib nende kirjutamise põhjuseid. Nii et tegu on raamatuga mis ei ole ainult situatsioonikoomika, vaid mis kutsub kaasa mõtlema ja milles leidub tõesti midagi sellist, mis ei kaota ilmselt ajas väga palju. Aga samas on siin väga palju ka kõige paremas mõttes anekdootlike ja ma tunnen, et siit tuleb ikka midagi aga lugeda, et sellest raamatust muidugi raske aru saada. Ja paar näidet. Kiri ööistungilt 35. Räägin teile ühe pealtkuuldud loo. Ühes majas on üks tüdruk, kelle nimi on Mailis Reps. Ta on elanud seal aastaid, aga võtab ennast lõpuks kokku ja teatab. Palun mulle 10 minutit vaheaega. Ja teine inimene, kelle nimi on Laine Randjärv teatab mulle muidugi vaheaega, miks, et peaaegu et kuulsin spiikri haamri ahastavat kiiksatust täpselt enne kolksatust vastu vana saali põrandat. Ja teine näide, kas aeg oli veidikene edasi läinud üritusel ilmselget osalejate jaoks tüütumaks muutunud, kõlab nõnda. Kiri ööistungilt 109. Alapealkirjaga, mis on ilupaus? Stiili pärast võtan endale praegu tunnikese sisse kannatelt puhkuste kanduna, ametnike suitsunurka jubeldada. Istlik traditsioon sedastas, et võidelda tuleb siiski kogu olemasoleva aja vältel, mitte ainult mõnda aega. Ma raiskan just kogu aja ära ja kasutan vahepeal mõnd aega. Nii et nagu juuresolevalt kuulda, on tegu ühe sellise üsna isevärki raamatuga, millel on kahtlemata ilukirjanduslik ambitsioon, kas see teostub või mitte, jäägu iga lugeja enda otsustada. Aga kahtlemata on Juku-Kalle Raid, kes hiljuti avaldas luule raamatu, millest samuti siin saates juttu on olnud. Inimene, kes ilukirjanduse võtteid tunneb, kastaneid alati kasutab, kas ta need alati õigesti kasutab, on ise küsimus. Aga ta suudab igatahes ka kõige ilmalikumatest asjadest rääkida tõeliselt võluvalt naljakalt ja tõesti, nagu öeldud, kui mulle endalegi algul tundus, et selliste päevikukannete raamatu kujul avaldamine on kahtlane tegevus, mis ajas just väga palju ei võida, pigem kaotab siis seda raamatut lugenud eriti just nimelt tänu nendele Mart Laari, Mart Nuti, Eiki Nestori kommentaaridele on näha, et see ei ole nii mõni ajalik asi muutuma ajatuks just tänu sellele, et ta on lõpuks trükisõnasse pandud. Ja Me hakkame seda vaatlema vabana sellest, millena ta omal ajal kirjutatud oli. Nii et selles mõttes on eelarve kahtlemata üks tore sissevaade mitte lihtsalt riigikogu ellu vaid üleüldse sellesse, mis asi on inimene. Kõlab võib-olla veidi üldistavalt, veidi liiga suureliselt. Aga ometigi, kui tihti me vaatame sellesse, kes me ise oleme, kes on meie kaaskodanikud, kuidas me käitume, kuidas me käitume kriisiolukorras ja vot sellest see raamat räägibki. Head lugemist.