Tere, head klassikaraadio kuulajad, algab heligaja saade. Mina olen toimetaja Karin kopra. Tänases helikajas kuuleme muljeid kahelt kontserdilt. 15. veebil Daryl andis ERSO-sarjas maestro kontserdi Parcifalt, mida dirigeeris Eri Klas ja kus soleerib tšellist Aleksander Rodin. Kavas olid tüüri eksodus Schumanni tšellokontsert ja Wagneri Parsikal hingtem liideri seades. Muljeid jagab Toomas Velmet maris, Pajuste aga käis möödunud teisipäeval Eesti Raadio esimeses stuudios, kus ansambel U tähistas oma kümnendat tegevusaastat kontserdiga. 10 aastat vastupanuvahepeal. Kuule Me neleva Steinfondi ülevaadet muusika uudistest maailmas kuid kõigepealt on eetris möödunud nädalal üles kerkinud diskussioon. Nimelt plaanib Eesti kultuuriministeerium Eesti stardi ja ERSO muutmist riigiasutustest sihtasutusteks. Mida see muutus täpselt kaasa toob, seda selgitab Kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene. Oma kommentaari annab Eesti Kontserdi direktor Jüri Leiten sülgaja. Paavo Nõgene, kuidas tekkis selline idee, et muuta Eesti Kontsert ja ERSO sihtasutusteks ja mis see muutus endaga kaasa tooks? Selles idees ei ole midagi uut, selle ideega on kultuuriministeerium tegelikult töötanud juba eelmisest aastast peale, kui alustati teatrite juriidilise vormi reorganiseerimisega, ehk siis tänaseks, et kõik Eestis tegutsevad teatrid on muudetud sihtasutusteks, Eestis ei ole enam ühtegi riigiasutust, kõik aga on siis kas riigi poolt asutatud sihtasutused või riigi ja kohaliku omavalitsuse koostöös asutatud. Mis puudutab Versot ja Eesti kontserti, siis ettepanek on, et nad oleksid riigi poolt 100 protsenti asutatud sihtasutused ja mida see muudab ennekõike asutuste jaoks on see, et nende töö muutub paindlikumaks. Kui täna on ikkagi see, et näiteks Eesti riikliku sümfooniaorkestri Eesti kontserdidirektorit valib tähtis komisjon kultuuriminister seerumis ja selle direktori, siis lõpuks nimetab ametisse temaga töölepingu sõlmib kultuuriminister siis edaspidi oleks oluliselt paindlikum, et sihtasutusel on oma nõukogu ja nõukogu tegeleb asutuse kõige kõrgema nii-öelda juhtimis organina juhtide leidmisega ja ma arvan, et kõige olulisem ongi siin see paindlikkus, tegelikult organisatsioon ise saab teha enda organisatsioonile oluliselt kiiremini olulisi otsuseid ja areneda. Ma arvan sõltumatumalt, et kui see on võimaldatud riigiasutuse vormis töötades. Millistest otsustest veel on jutt, lisaks nüüd sellele, et organisatsioon saab ise endale juhi valida, et millest see paindumatus siis praegu veel väljendub? Noh, võtame näiteks teatrite näite, et Pärnu teater hea näide sellest, et sihtasutuse, Pärnu teater, Endla on asutanud Eesti riik, Pärnu linn ja Paikuse vald eksi sihtasutusse on kaasatud kogukonna asutajat ja tegelikult aetakse siis selle piirkonna ühist asja Eesti kontserdist, siis Eesti Kontserdi nõukokku hakkavad kindlasti kuuluma lisaks riigi esindajatele ka muusikaüldsuse esindajad, ehk siis need otsused, mis selle organisatsiooni edaspidiseks strateegiliseks arenguks tehakse, tehakse rohkem muusika üldsust kaasates, kui seda võib-olla arvatakse, et ministrid minu meelest tehakse, nii et ikkagi ma arvan, et see juhtimine muutub rohkem selle asutuse kesksemaks ja sihtasutuse vormil on ka muid positiivseid asju, et riigiasutus ei saa taodelda kõikvõimalikest fondidest toetuse. Sihtasutusel on need fondid kõik avatud. Ja selles mõttes muutubki võimalus teenida rohkem lisaselleks, et teha rohkem kunsti. Et justkui plusse on rohkem, aga mis muutub otseselt nüüd nende organisatsiooni töötajate jaoks ja publiku jaoks? Publiku ja töötajate jaoks ei muutu midagi, et töötajate jaoks muutub pangaarvele tuleva palgamaksja nimi ei maksa enam rahandusministeerium, vaid maksab sihtasutuse Eesti Kontsert publiku jaoks. Noh, ma ei näe mingit muutust, mis peaks nagu publikuni jõudma, et toon veel kord neid Eestis on kõik teatrid tänaseks sihtasutused välja arvatud siis avalik-õiguslik rahvusooper Ronja ja toetuse maksmisest siis kõikidel nendel teatritel on ka riigi poolt säilinud see toetus, mis nad eelmisel aastal said. Ja käesoleval aastal said ka kõik sihtasutused juurde palgafondi kasvu, mis riik otsustas, et kultuuritöötajate palgad tõusevad. Et riik on siin käitunud igati solidaarselt ja selles mõttes ma praegusel hetkel veel mingeid probleemina. Nii et riigipoolne rahastamine selles ei toimu, muutusi. Riigipoolses rahastamises ei toimu muutusi ja ma olen täiesti veendunud, et rääkides näiteks siis Eesti riiklikusse kroonia orkestrist, et ma usun, et Eestis ei ole kellelgi seda mõtet, et seda orkestrit ei peaks olema, vastupidi orkester peaks saama areneda võimalikult hästi, et ta saaks tegeleda võimalikult hästi oma põhitegevusega, nii et kellelegi eesmärk ei ole miski muu kui see, et organisatsioon saaks paindlikumalt ja sõltumatu malt ministeeriumist oma põhitegevusega tegeleda. Kas kultuuriministeerium on siis võtnud sellise üldise suuna kohe muuta kultuuriasutused sihtasutusteks? See suund on võetud juba nagu ma ütlesin, paar aastat tagasi, eelmisel aastal siin majas ka sellega aktiivselt tegelema hakati tegelikult ju kõik teatrid nüüd kontsertorganisatsioonid ja lisaks, eks ju, käivad paralleelsed toimingud ka muuseumitega, et jah, see on strateegiline suund muuta enamus kultuuriasutusi sihtasutusteks. Kuidas need suhtusid sellesse ideesse, Kadri Tali ja Jüri Leiten, ehk siis kõne all olevate organisatsioonide juhid Organisatsiooni juhtidega toimusid sel nädalal kohtumised kultuuriministeeriumis ja järgmised kohtumised on ka planeeritud lähiajal. Mulle teadaolevalt suurt vastuseisu sealt ei ole, pigem nagu kaardistataksegi täna just nimelt plusse-miinuseid. Lepiti kokku, et märtsi lõpuks on nemad omalt poolt pannud kõik mõtted ja mured paberile tullakse uuesti kokku, räägitakse läbi ja plusse nähakse ühiselt, et on selles tegevuses rohkem, siis minnakse plaaniga edasi. Kui tulevad vastuargumendid väga põhjendatult argumenteerida lihtsalt, miks ei ole hea ja meid nendes lendakse, siis tuleb ilmselt protsess katki jätta. Kuid ma ütlen veel, et teatrite ja ka muuseumite näitel täna ei ole avastanud neid probleeme, mis seal võiks kaasa tuua. Pigem on ikkagi see, et taaskord teatrite näide Viljandi Ugala, Tartu, Vanemuine, Pärnu Endla, Rakvere teater. Kõik nad on pigem saanud endale paindlikuma juhtimissüsteemi ja nende tegevus on selle võrra oluliselt kergemini. Just sellele kogukonnale või sihtgrupile korraldatud. Nii et see tõenäosus on siiski päris suur muutus. Seda peaks küsima Jüri Leiten neilt ja Kadri kallilt. Meie ootus ja lootus on see, et tõesti ERSO ja Eesti Kontsert võiks esimesest jaanuarist alustada sihtasutusele. Mis toob kaasa nendele Eesti kontserdimajadele või selline muutustele? Eesti kontserdil on teadupärast juriidiliselt hetkel üks maja, see on Pärnu kontserdimaja, mis antakse varana kaasa sihtasutusele jõhvi kontserdimaja on kaasomandis koos Jõhvi linnaga juriidiliselt täna tehakse analüüsi, kui see on võimalik anda kaasa sihtasutusele, siis kultuuriministeeriumi ettepanek on seda teha ehk siis ka Eesti kontserdi, kus nad tegutsevad ja saaks edaspidi sihtasutuse varaks. Estonia kontsertsaal on teadupärast Rahvusooper Estonia omandis ja seal toimetab Eesti Kontsert rendilepingu alusel. Minule teadaolevalt sisse rendileping sõlmitakse edaspidi mitte enam riigiasutuse Eesti kontserdiga, vaid sihtasutus Eesti kontserdiga ja Vanemuise kontserdimaja jääb täpselt nii, nagu ta täna on, ehk siis hoone omanik on sihtasutus, teater Vanemuine. Kontserdimaja hoone osa on antud tasuta kasutusvalduslepingu alusel Eesti kontserdile ja see ei hakka kehtima. No teada on, et ERSO-l on vaja rohkem harjutusruumi ja läbirääkimised käivad Eesti kontserdiga selles vallas. Kuidas tundub nüüd ministeeriumi poolt vaadates, et need kolm organisatsiooni peavad omavahel nii-öelda maid jagama, et kuidas nende suhted siitpoolt paistavad? Mina olen siin majas töötanud täpselt 50, aga tegelikult on kurb tõesti, et ERSO, Eesti Kontsert, Rahvusooper Estonia on ühes hoones tegutsenud juba väga pikka aega koos ja siis täna tegelikult tuleks püüda siis ministeeriumi poolt kaasa aidata sellele, et ERSO ruumi mured saaksid nagu lahendatud. Olen Omalt poolt kohtunud Kadri Taliga, Jüri Leiten pakkunud mõlemale välja selle, et Eesti kontserdi hooneosa poole pealt ikkagi need viis, kuus ruumi leida, et ERSO harjutusruumide probleem saaks lahendatud, sest põhiline on, et ERSO harjutusruumid peaksid asuma selles samas majas, kus suur orkester teeb proove. Nüüd on küsimus, et millistest ruumidest oleks võimalik Eesti kontserdil loobuda ja kuidas oma tööd niimoodi ümber korraldada, et siis ka nende töö saaks tehtud. Eesti kontserdile on kindlasti lihtsam osad oma funktsioonid võib-olla majast väljapoole korraldada, aga tegelikkuses on see jõudnud siis selleni, et tegin ettepaneku, et kolme organisatsiooni juhid Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktor Kadri Tali, Eesti Kontserdi direktor Jüri Leiten, Rahvusooper Estonia direktor Aivar Mäe leiaksid ühise aja ühise laua, kolm tassi teed ja arutaksid seda küsimust. Ja sellest kolmapäevasest ajalehe artiklist võib välja lugeda, et ministeeriumil on ka etteheiteid Eesti kontserdi sisulisele tööle. Mis see täpselt oli, et kontserte võiks toimuda rohkem väljaspool Tallinna? Ütleme nii, et põhimõtteliselt on ju Eesti kontserdis kõik hea ja hästi, mis on probleemiks, on see, et tegelikult Eesti riik on teinud väga toreda investeeringu investeerinud regionaalsetesse kontserdimajadesse. Aga, ja seesama näide, mis ka tänases Postimehes, et Eesti riiklik sümfooniaorkester Vanemuise kontserdimajas ei andnud eelmisel aastal mitte ühtegi kontserti. Eesti riiklik sümfooniaorkester, nii nagu nimigi ütleb, on Eesti riiklik sümfooniaorkester, mitte Tallinna riiklik sümfooniaorkester, et minu arvates oleks mõistlik ja hea, kui Pärnu, Jõhvi ja Tartu inimesed saaksid ERSO ost osa saada vähemalt kord kvartalis. Selge see, et ERSO ise on ennekõike orkester ja kontserdi korraldaja on Eesti Kontsert, et siin pole jällegi, et ma arvan, et koostöös peitub jõud ja tuleks ikkagi võimalikult palju arvestada sellega, et kontserttegevus, mis Tallinnas on väga aktiivne, jõuaks ka nendesse regionaalsetesse kontserdimaadesse üha enam jõuab väga palju kontserte ei saa öelda Tartus, Jõhvis ja Pärnus ei toimuks kontserte. Kuid lihtsalt see üks väike näide on see, et ilmselt saab veel paremini ja meie asi on siitpoolt kindlasti sellele Lelle-Pärnu juhtida, et kui meil on olemas neli fantastilist kontserdimaja, siis nendes regioonides elavad samasugused toredad inimesed nagu Tallinnas. Neil võiks olla samasugused kontsertidest osasaamise võimalused nagu tallinlastel. Liiga ja telefonil on Eesti Kontserdi direktor Jüri Leiten, kes viibib praegu Peterburis. Kuidas te suhtute sellesse Kultuuriministeeriumi ideesse teha Eesti kontserdist sihtasutus? Noh, idee on uudne ja pole põhjust suhtuda eitavalt negatiivselt, et oleme esialgsed, suhelnud ministeeriumi ametnikega ja praegu. Esialgne emotsioon on küll selline, et kõik peaks minema nagu plaanitult positiivselt, sest ministeerium näeb Eesti kontsert tee rolli edaspidigi samasugune, nagu see on olnud, seni ainult muutuks juriidiline vorm. Nii et pigem me oleme seda meelt, et katsuks olla ministeeriumiga hea partner, kuid kindlasti arutada kõikjal nii uurida, üheksa korda, mõõta ja, ja siis otsustada, mis on parim. Nii et praegu veel ei ole täpselt teada, et kui suured need muutused siis on seoses sellega, et juriidiline No ei ole jah täpselt teada, aga me oleme juba tänaseks rääkinud ja vestelnud sellel teemal, et ega Eesti kontserdiroll ei saaks olema oluliselt teistsugune, et võib-olla pigem riigipoolne kohustus või tellimus. Eesti kontsert saab olema kuidagi selgem piiritletud aga seda on täna veel vara öelda, et me aktiivselt jätkame neid kõnelusi praegu kohe märtsi alguses, nii eks aja jooksul, nüüd lähimate kuude jooksul ehk saab ka selgeks. No see ajalehe artikkel sisaldas ka väikest etteheidet minu meelest Eesti kontserdi aadressil, et kontserte ei korraldata piisavalt palju väljaspool Tallinna. Et kuidas te sellesse suhtute? Ma olen selles raskes suhtuda, mul pole täna ajalehte lugenud, ma võiks öelda, et Eesti Kontsert 2012. aastal korraldas 1000 kontserti ja esmakontserdi kaardistasime oma kontserdigeograafia ära ja kontserti geograafia sisaldab üle 120 koha Eestimaal, kus Eesti Kontsert on esindatud väljaspool kontserdimaju. Nii et mul on sellesse kuidagi raske suhtuda, üleüldse ma jään täpse vastuse võlgu protsendi suhtes, aga ma arvan, et kindlasti kõvasti kõvasti üle poole Eesti kontserdi korraldajatest kaudselt, mis on väljaspool Tallinna, nii et, et ma arvan, et need, kes väidavad, pole piisavalt veel Eesti kontserdiaasta tulemustega. Üks küsimus veel, et mis seis on praegu nende ruumide jaotamisega, et teatavasti tahab ERSO saada juurde harjutusruume, kas läbirääkimised käivad? Koos kõikide nende arengutega, mis puudutab nii sihtasutus kui ka tavapärast programmi koostamisel, mis siis me neid kõnelusi jätkame. Et ka samasugused arengud kuuldavasti on ka ERSO-le. Aitäh, Jüri Leiten ja kõike head. Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktor Kadri Tali on nõus teemat kommenteerima alles pärast seda, kui on Kultuuriministeeriumi ettepanekut muuta ERSO sihtasutuseks põhjalikult arutanud oma kolleegidega ERSO-s. Heliga ja muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Kuueteistkümnendal veebruaril sorry 94 aastaselt tunnustatud Rootsi koorijuht Erik Eriksson, kes sai juba oma eluajal legendiks omaloodud kooridega, kellega ta pani aluse kaasaegsele esitusviisile, hakkab Bella koorimuusikas. See mõjutas aastate jooksul Rootsi koorilaulu arengut ja ta oli eeskujuks ka paljudele kooridele kõikjal maailmas. Eriksson viis oma koorid tipptasemele ja tõi esiettekandele suurema osa Rootsi heliloojate uuemast kooriloomingust. 945. aastal asutas ta Stockholmi kammerkoori, mis hiljem sai tuntuks Eric Ericssoni kammerkoori nime all. 1951. aastal asutati aga tema initsiatiivil Rootsi raadio koor, mida Eriksson juhatas üle 30 aasta. Koorijuhi tegevuse kõrval oli Eriksson mõjukas kooriõpetaja ja Rootsi kuningliku akadeemia professor. Ta oli tuntud oma uuenduslike, õpetamismeetodite ja mitmekülgse repertuaarivaliku poolest. Eric Ericssoni enda muusikutee algas aga Rootsis. Ta lõpetas Stockholmi Kuningliku muusikakolledži, jätkas oma õpinguid Šveitsis ja samuti Saksamaal, Suurbritannias ja Ameerika ühendriikides. Eric Ericssoni tunnustatud mitmete mainekate preemiatega ja külalisdirigendina on ta juhatanud pea kõiki maailma väljapaistvaid koore. Mitmel korral käis Erik Eriksson ka Eesti filharmoonia kammerkoori juhatamas ja eelmisel aastal esines Eestis ka Erik Eriksoni kammerkoor. 10. veebruaril toimus Los Angeleses 55. Grammy auhindade gala ja klassikalise muusika valdkonnas anti kuld grammofon välja kaheksas kategoorias. Parimaks orkestri esituseks kuulutati SF-s meedia poolt välja antud plaat nimega Adams harmoonia leere andshotwaidinafaastmašiin, kus San Francisco sümfooniaorkester esitab maikalt Wilson Thomase juhatusel John Adamsi loomingut. Parima ooperis vastase tiitli, võitis Deutsche grammofoniplaat vaat millel kõlab Richard Wagneri tetra Oceani talongide sõrmus ja seda Metropolitan Opera orkestri ja koori osalusel Jemist libaini ning Fabia Louisi juhatusele. Peamiste solistidena astuvad Wagneri albumil üles Hans Peter Köönik. Hantromaaess ja prinderfel. Parimad kooriesituse. Grammy pälvis Aga Chandase poolt välja antud plaat nimega Lifant prät Works René klaussen kus kõlavad René klauseni teosed Kansas City korrali esituses ja Charles profijuhatusel. Parima kammermuusika plaadi auhinna sai aga plaat nimega Miinwayl, kus sextet nimega eid Black vööd esitab Philip Glassi, Thomas aadresi ja Steven ehkki ja ka teiste heliloojate muusikat. Parima klassikalise instrumentaal soolo Grammy auhind läks aga Kim kaskas Joannile poolt Issemm plaadimärgile salvestatud plaadile kurk ja ligati muusikat joolale klassikalise vokaal soolot. Auhind läks aga deka Recordsi poolt produtseeritud plaadile nimega poeemid, millel lauljatar René Fleming laulab Morris Ravelli, Andrei tütjööja Oliveeemmesseani loomingut ja teda prantsuse raadio filharmoonia orkester ja prantsuse rahvusorkester põrima. Klassikalise kogumiku auhinna pälvis aga Naksose poolt välja antud plaat Christoph Penderetski loominguga esitavad solistid koos Varssavi filharmoonia Ronja orkestriga Anthony püti juhatusel. Kaasaegse heliteose auhinna pälvis aga juba nimetatud parima kammermuusika plaadi auhinna saanud Miinwayl albumil jäädvustatud Stefan haaki teos intsed endal Music Imedjonäri papad Plays. Viimasele seal on paljudel viiuldajatel olnud probleeme Frankfurdi lennujaamas nimelt juba neljal korral. Seal on Aasia päritolu viiuldajad oma hinnaliste instrumentidega pälvinud halba kohtlemist. Näiteks läinud aasta augustis leidis aset juht Tom, kus Frankfurdi lennujaama toll konfiskeeris jaapani viiuldajad. Yusuke hari kommelt tema kvarniel viiuli, sest väidetavalt ei olnud viiuldajal pilliga reisides kaasas piisavalt dokumente. Viiuldajat süüdistati selles, et Euroopa Liidu seaduste kohaselt ei olnud ta nimetatud instrumendi eest maksnud nõuetekohaseid tollimakse. Tolliametnikud nõudsid kvarnieri viiuli eest niinimetatud maksmata jäänud makse 380000 euro vääringus. Lõpuks siiski viiul tagastati. Horigoomet trahvi maksma ei pidanud. Viimati aga esitati Hiina päritolu viiuldajale feng ningile nõue tasuda tollimaksu 19 protsenti tema viiuli kartusest. Kuna Cafeng ning mängib 1721.-st aastast pärit Stradivaariusel siis nõue ulatus umbes 700000 euroni. Praeguse mustri järgi võib jääda mulje, et Frankfurdi lennujaama tolliametnikud lähtuvad rassistlikest ajenditest seniks kuni Frankfurdi lennujaama toll hakkab taas lähtuma üle Euroopa tavaks saanud tollipraktikast soovitatakse pillidega reisimatel muusikutel, eriti Aasia päritolumuusikat, hotell Frankfurti lennujaama vältida. Ja nüüd lühiuudiseid. Möödunud aastal äratas Universal Music Group EMI plaadimärgi ülevõtmisega rahvusvahelist tähelepanu. Ostu järel seati Universal Music Group aga fakti ette, et monopoli tekkimise timiseks tuleks emi osadeks jagada ja osaliselt ka edasi müüa. Üks osa, mille tulevik oli väga kahtlane, oli sektsioon nimega emi klassiks KMI klassiks ja ka muud väiksemat plaadimärgid. Müüdud tehingu hinnaks oli 487 miljonit naela ning EMI klassiks koos plaadimärgiga. Vööghinglassiks kuuluvad nüüd tehingu järgselt vooner Music grupile. Häid uudiseid on Itaaliast. Orkester akadeemiana, tsionaale diis Antadžetsiilia, mille peadirigendiks Antonia Papano sai erakordselt heldekäelise annetuse osaliseks. Nimelt Vennad, Nikola ja Paulo pulgaari, kes tegelevad hinnaliste juveelide ja kellade äris on lubanud kolme aasta jooksul toetada orkestrit kokku 1,2 miljoni euroga mis on ebatavaliselt suur annetus. Sellist Alban Gerharty tabas aga Ameerika ühendriikides ebameeldiv üllatus, kui lennujaama tolliametnikud temad lott kontrollides pillikasti sulgemisel hooletud olid, mille tagajärjeks oli murtud poogen. Tegemist oli väga hinnalise poognaga, mille meistriks oli 19. sajandil tegutsenud meister Heinrich Snap. Harvardi Ülikooli raamatukogus tuvastati aga seni kadunuks peet klaveripala, mis on omistatud šansybeljasele. Varasemalt peeti seda käsikirja klaverisaateks mõnele Sibeliuse laulule, kuid nüüd tehti kindlaks, et tegemist on siiski sooloklaveripalaga. Esmaettekandele jõudis teos 22. veebruaril. Ja lõpetuseks uudis dirigentide maailmast. Edward Gardner, kes on hetkel inglise rahvusliku ooperi muusikaline juht vaadati hiljuti Bergeni filharmoonia orkestri uueks peadirigendiks. Tema leping hakkab kehtima aastast 2015 ja ta võtab ameti üle praeguselt peadirigendile, kelleks Äntšeuletan. Mark kaardneron juhatanud Bergeni filharmoonia orkestrit külalisdirigendina küllalt sageli. Ja ta on ka Chandose plaadifirma artist ja plaadifirma juht, on avaldanud lootust, et Kaarneri ja Bergeni Filharmoonikute koostöös valminud ka mitmeid huvitavaid plaate. Belgiale omanikud on Euroopas üks vanimaid orkestreid ja nende ajalugu ulatub aastasse 1765. Seega aastal 2015 on orkestri 250-st tegevusaasta. Bergeni Filharmoonikute muusikajuht oli omal ajal ka Edward kriig. Järgmises heliga ja saatelõigus tuleb juttu ERSO kontserdist, Parcifalmis toimus 15. veebruaril Estonia kontserdisaalis ja mis oli sarja maestro esimene kontsert? Sellel kontserdil vaatasid Erkki-Sven Tüüri eksodus, Robert Schumanni tšellokontsert a-moll ja Richard Wagneri Henkte liigeri Arcifal. Solist oli Aleksander Rudin tšello ja Eesti riikliku sümfooniaorkestrit juhatada Eri Klas. Stuudios on nüüd Toomas Velmet, kes viibis sellel kontserdil. No eriklass on kauaaegne ERSO koostööpartner olnud, kas oli seda näha, et ERSO on justkui tema kollektiiv ja tema käe all? No eks ta jälle sellest kollektiivist välja kasvanud juba enne kuuekümnendat aastat istus ise selles orkestris siis veel Eesti raadio sümfooniaorkestris ja ta on seal olnud väga oodatud, rääkimata sellest, et orkestri Ameerikasse viis ja nii et tegemist olnud tal palju. Minu meelest see kontsert ja selle kontserdi kava oli nagu läbilõige tema tegemistest. Sest et Eesti siis kaasaegse muusika Oopostega on Eri Klas alati väga hea meelega tegelenud ja ta on ka neid viinud maailma. Ja mulle tundub, et Erkki-Sven Tüüri ekssoodus on üks neist, mis vägagi väärib seda ja väärib ka meil tutvustamist. Aeg-ajalt juhtub nii, et eriti Erkki-Sveni loominguga kõlab välismaailmas rohkem kui kodus. Seda eksadust on juhatanud ju paljud meie rahvusvahelised mehed välismaal aga miks mitte ei tehta seda Eestis? Vot ma ei tea seda, ma ei ole sellest aru saanud päris. Ja seda enam, kui ma kuulasin, teos on kirjutatud 1999 ja ta on üks suurepärane niukse traditsioonilise klassikalise kava esimene teos. Absoluutselt, seal on suur orkester, kõik pillid saavad näidata ennast, tuti saab ennast näidata, seal on rütmierksust, seal on kõike, mida ühes niukses avangus tuleks näidata. Muidugi eri on meestel, eriti kui seal rütmidega, tegemiste, keerulisemate rütmidega. Ma arvan, et ta pani orkestri higistama aga heas mõttes. Ja publik võttis väga hästi vastu sõjateos Nalate väga niisugune rahulolev tunne, istuda saalis, kui Eesti muusika läheb peale. Kas seda juhtub sageli? Mitte liiga sageli? Võiks rohkem olla, võiks loomulikult rohkem olla ka sellist muusikat, täiesti muusikat võiks rohkem alla. Nii et see oli nagu 10-sse üldse terve see kontsert tundus olevat kindlasti juhuslikult, justkui vastus eelmisel päeval valitsuse otsusele anda eri klassile elutöö preemia. Sest et tšellomuusika ja tšellistid on tal alati olnud väga hingelähedased. Kuna tema isa Edward Glasglas oli tšellist Schumanni tšellokontsert on üks kõige keerulisemaid kontserte, mis selle keeruliseks teeb? Tema lihtsus, lihtsus ja Schumanni ma võib-olla ütleks täpsemalt tema väline lihtsus sest ta ei ole mugav mängida. Aga ta ei ole tüüpiline virtuaalkontsert. Ja teine asi, mis on alati probleem kõigil sotsialistidele ja millest on käibele läinud väljend, et su manas, kas kõiki peale orkestreerimise? Peale selle on ta veel üks niisugune lakmuspaber. Selle järgi hinnatakse tšellist, öeldakse nii, kui mõni värske nimi tuleb näiteks ostad koos esimese kontserdiga saavutab edu, siis öeldakse, et nahest jääst, vaatame, mis ta Schumanni. Aleksander rodina on selles mõttes üks minu lemmikuid. Ta käib oma rada. Esiteks kohutavalt andekas inimene, kui üks kuueteistaastane noormees võidab Leipzigis Bachi konkursi ja seda nisu veräänselt teised osavõtjaid, kus oli ka Tšaikovski konkursi laureaate ja teised ei saanud ligilähedalegi. Mul oli õnn seda kuulata. Ja see oli tõepoolest vapustav elamus ja sellest ajast seal ja aastal 1976 olen mina tema jaoks suur austaja. Ta ei karda minna vastuvoolu, kuna ta On ka barokkmuusikaspetsialist valdab Vialudega hambad, ta valdab neid barokkmuusika, tšellosonaate, mida üldiselt ei peeta üldse esitamisvääriliseks. Ta on teinud nendest kontserdi repertuaari. Ja kui ta oli Moskvas üks Tšaikovski konkursi korraldajatest repertuaarivaliku osas ja nii siis ta püüdis läbi suruda, et Tšaikovski Rocoveratsioone mängitaks, originaalis mitte, sõitsin Haini seada seal ümber tehtud täiesti. Et koos Bachi süütidega oleks ka Barack sonaate jätkapachi sona raadid klaasiinige Alex kavades laulgse ei läinud läbi ja ta löödi sealt üsna kaugele ja kõik läheb edasi vanaviisi. Kui ta ei lase ennast segada. Ta sammub kindlalt oma rada. Ma ei tea, kas kellelgi on veel meeles, kui Tallinna kammerorkestrit juhatas. Selle kontserdi läbi vees kammerorkester on siiamaani tema suured austajad ja ootaks teda siia umbes iga päev. Kusjuures ta on gradueeritud dirigent. Ta lõpetas Moskva konservatooriumi Dmitri Gredenko juures ja pianistina valdab ta klaverit. Mis siis nüüd on erilist selles Schumanni esituses. Kui seda mängib Rudin, siis ei sa Soomanile mitte midagi ette heita. Varjab Schumanni vead. Ta näitab, et neid vigu ei olnud, tuleb neid mõista. Solist peab tundma partituuri täpselt ja seal oli absoluutselt kõik kuulda. Kas superpiano, mida mängis, ruudin lubas omale mida harilikult ei lubata, sest ei ole kuulda. Aga see koostöö eri klasseerudine vahel oli. Ja ilmselt ta nakatas ikkagi ka orkestri, nii et see oli selle õhtu nael. Mis puutub Wagneri seadmetesse ning Debligeri seadmetesse. See on üks supervärk kost näika kuuleks seda Wagneri muusikat nimega palju. Ja noh, eri klassile tuleb au anda, tema on kõigi nelja maalne tooja. Siin ma tahaks ühele asjale juhtida tähelepanu nendele arranžeerija poolsetele, žanri määratlustele. On kirjutatud Kawased pärsi, Falan markestraalne otsing. Läks hirmsasti vastu, mitte selle otsingu pärast, vaid sõna Orchestral. Mis nendel terminite all? Vahetanud orkestraalne on külatermin, klaverit kõlas väga orkestraalselt. Aga see otsing või seal on veel, seal on kirgia, seiklus, orkestraalne seiklus, kuidas kõlab teile orkestri Seklasense või otsing või orkestri andam? Vot siin tuleb veel mõelda, kas seal orkestrile anda või anda orkestrile. Nii et me ei tea, seal artistraalne on vale. Isegi niisugust vastust ei anna, sõnaraamat, orkester ei ole orkestriränne, on orkestrirealine või orkester sidekriipsuga. No on palju inimesi, kes ütlevad, et Muscaniga vaesekesed, mis nad siis peaks tegema, kui selle ooperijärjekord. Ma saan aru, et visuaalne seletus muusikale minu meelest aegne juures on see nii, mitte Wagneri muusika seletus visuaalsele, see kergendab seda ja kui veel on kaasas karbikene võileibadega, siis on lihtsam muidugi. Aga ma arvan, et võiks tunda ennast hästi ja nautida seda orkestri sealset kõla. Wagneri kõla ja ma pean kiitma ikka ja jälle meie ERSO vaskpillirühma, mis on lähedal. Need trump, letid olid seal ikka väga meisterlikult ja noh, rääkimata alusest, poolestki ja häälestus ja see niisugune vahagnerlik pehmus selle forte juures, see ei ole lihtne saavutada. Nii et see oli väga hea kontsert. Nii et Toomas Velmeti juttu kokkuvõtteks võib öelda, et ERSO pakkus meile seekord suurepärast eesti muusikat, esmaklassilist, Schumanni tõlgendust ja Wagneri orkestri seiklust. Aga Toomas Velmet, teie nädalavahetusse mahtus veel üks suur muusikaelamus. Kas te võiksite jagada seda klassikaraadiokuulajatega paari sõnaga? Ja see oli tulusid, orkester, reklaam, reklaamiks reklaamiti välja kui prantsuse kolmas orkester. Teda võib uskuda või mitte uskuda, on olemas Pariisi orkester, rahvusorkester, esist, tulusi, orkester, reklaam läks alt. Antostaks ta natuke veel kõrgemale. Ma ei võta endale vastutust selle eest, kes on kellest parem. Aga see on üks väga hea orkester. Mis teeb selle orkestreid väga heaks? Mis teeb orkestri heaks tema kõlaomadused ja tema ansambliomadused ja tema paindlikkus? Allumine dirigendile, dirigent, andke mulle andeks, vanainimese mälu ei ole mul enam peas. Aga ma õpin selle pähe, Ma luban, sest see on superdirigent. Aga ma tean, et Leningradi kooliga ja Pariisis räägitakse isegi selle dirigendimaaniast. Ma tõstaks eriti esile Perli osava mängu kõrsaar. Tšaikovski lennata ei ole ammu saanud, isegi mitte Aleksejevi. Nii tasakaalustatud, samas kirglikku Tšaikovskit. Sealisupper, Schumanni klaverikontsert loomulikult, leanskaja on hea. See tekitas mul küsimust, kas Prantsusmaal rohkem pianist ei olegi? Rahvusorkester käis Lions nitoloosi orkester hästi mängis väga soliidne kasumani amol, nii nagu tšellokontsert oli meil see orkester, tuleb meelde, et ta on kirjade järgi küll teatri orkester aga nende teatri orkester on kontsertorkestrile vähemalt sealt olu, selline sõnad on teinud suuri tuur maailmas ja neid hinnatakse väga kõrgelt, nii et kahetsen, kui kõikes ei külastanud seda katset. Ehk avaneb selleks veel kunagi võimalus. Aitäh Toomas Helmet tulemast klassikaraadio stuudiosse. Möödunud teisipäeval tähistas Eesti üks aktiivsemaid nüüdismuusikakollektiive ansambel U oma kümnendat tegevusaastat kontserdiga Eesti Raadio esimeses stuudios. Kontsert kandis nime urr, 10 aastat vastupanukohal käis maris Pajuste, kes on nüüd klassikaraadio stuudios, et jagada meiega muljeid. Tere, tere. Kuidas tundub? Millesse nende vastupanu sellel kontserdil väljendus? Ei tea, kas nüüd rääkida veel sellest kontserdist, aga tegelikult Taavi Kerikmäe sõnastas selle vastupanukontserdil ka väga selgelt ja nimelt ansambel U väidetavalt siis seevastu seisneb selles, et vastupanu kergema vastupanu teed minemisele ja seda tegelikult nad on ansambli naisega sõnastanud. Et nad peaaegu et alati või vähemalt nende peamine eesmärk on võtta kavva esmajoones keerulisi teoseid või selliseid teoseid, mida väga tihti esitada just nende keerulisuse pärast. Ja ansambel uue eesmärk ongi siis esitada neid teoseid, mida väga tihti ei kuule ja palju nad ka tegelikult esitanud Eesti esmaettekandes ka sellel kontserdil kaks tükki nendest. Ja peamiselt siis jah, neid teoseid, mis nii kuulajale kui ka neile endale võib-olla nii-öelda väljakutse esitavad ja sellest siis see võib-olla see vastupanu, et mitte minna kergema vastupanu teed ja millised tehased olid siis valitud selleks stuudio kontserdiks. Sellel kontserdil kõlasid neli Itaalia kaasaegse muusika helilooja teost võib-olla siis mainida ka seda, et see on esimene kontsert siis Ansambel luu uuest kontserdisarjast, sinna kuulub neli kontserti, mis siis aastaringselt toimuvad. See on muidugi nende kümneaastase juubeli puhul siis see kontserdisari nende esimesel kontserdil kõlasid Itaalia kaasaegse muusika heliloojate teosed järgmistel siis nad võtavad, et iga kontserdi erimaa erinevad heliloojad. Seekordsel kontserdil tulid ettekandele siis Nikkolo kastil jooni Silvano, Šoti, Salvatore, Serrano ja Franco Donald tooni teosed. Kaks esimest kastil jooni Šoti olid Eesti esmaettekanded ja need olid kaks vanemat segasest repertuaarist mõlemad aastast 59 ning särina tonatooni siis natukene hiljem kirjutatud 80.-te keskel. Ja tegelikult see kava jättis väga hea mulje. Üldiselt mulle väga meeldis, et tõesti see kava on väga hästi kokku pandud ja see on väga läbimõeldud ja väga sümpaatse mulje jättis ka see, et enne iga teost Tarmo Johannes, enamjaolt Taavi Kerikmäe kušeti puhul tutvustasid esiteks seda muusikat, mida nad esitama hakkavad, seda heliloojat ja siis mõningaid pärasusi selle teosega. Helilooja loomingu puhul andis hea võimaluse nagu keskenduda kuulamisel nendele sõikadele, millest nad ennem rääkisid. Jah, täpselt Tarmo Johannes, väga hästi ka mingid eripärased, mis nendes teostes on ja see siis rakendas juba kuulajad erilisel moel, et panna tähele mida selles teoses kuuled, millele tähelepanu pöörata. Kas need itaalia nüüdisheliloojad mõjusid värskelt või saab seal tuua näiteks mingisugust paralleele Eesti kaasaegse muusikaga? Kindlasti mingid ideed on, mis on üldiselt 20 sajandi 21. sajandil ka edaspidi Euroopas liikunud nii Eestis kui ka Itaalias aga mingit ühist nimetajat võib-olla natukene keeruline tuua, sellepärast et need kõik helilooja tegelikult väga eripalgelisi teosed olid tõesti väga erinevad. Kui ma neis natuke nüüd eraldi räägiksin, siis kastil roni troopimiselis. Eesti esmaettekanne oli minu arvates üles ehitatud teatel mosaiigi mustril. Et ühelt poolt siis sihukesed väga liikuvad Atonaalsed, rootslased, osad ja mis suubuvad siis seisvates sujuvamatesse, kooskõlades või siis lausa üksnud. Ja see kõik oli väga ilusas tasakaalus. Nii juba kompasitsioonilises mõttes ja see oli väga hästi kirjutatud, aga ka esituslikus mõttes. Et kõik see tasakaal siis nende kiirete osade summa aeglasematesse oli esiteks tehtud väga sujuvalt. Ja teiseks, Need Atonaalset kiiremad lõigud olid tõepoolest väga virtuaalsed. Aga need esitused mõtlesin muutunud kunagi närviliseks, mis tegelikult võib juhtuda, aga see balanss tasakaal oli tõesti väga hästi säilitatud. Ja siinkohal võiks ansambli koosseisu üles lugeda, mängisid siis Tarmo Johannes flöödid, Helena Tuuling klarnet-il, Merje Roomere viiulil, Levi-Danel Mägile tšello, Taavi Kerikmäe klaveril ja Vambola Krigul löökpillidel. Kas sa neist kedagi tõstaksid kuidagi eriliselt esile või oli see selline läbipõimunud koostaja? Tegelikult tahaks selle ansambli puhul kedagi esile tõsta, sest eelkõige, mis kohe nii kuulda on, kui ka silma jääb, on see, et nad tõesti on ansambel kõige paremas tähenduses. Ja nagu nad on sõnastanud, mis ma juba alguses mainisin. Neil on kindel eesmärk, mis ta nüüd juba algusest endale seadnud ja nad on tõesti kõik kannavad sedasama eesmärki ja mulle tundub ja ma loodan, et see vastab tõele, et laval on näha, et neil on tõeline hasart selles suhtes, mis nad teevad, nad teevad seda kõike koos, neil kõigil on üks asi, mida nad laval ajavad aga võib-olla üks toredamaid asju, eredamaid elamusi, ka sellest kontserdist oli näiteks Silvano pus sotti sensitiiv, oo mille partituuri Taavi Kerikmäe ka enne teose kõlamist siis tutvustasin, graafiline partituur, kus konkreetse helikõrgusi märgitud ei ole aga mingeid jooniseid, mingeid laineid või täpid ja nii edasi. See on mõeldud siis keelpillimängijale ja selle kontserdil kuulmine tegelikult kolme versiooni sellest teosest esitasid Merje Roomere viiulil Levi-Danel mängida tšellot ja Taavi Kerikmäe klaveril täpselt sama teost, aga kolme eri autori nägemuses see oli tõeliselt huvitav. Mainisid, et ansambel U mängib erilise hasardiga, kas nad suutsid seda entusiasmiga publikule üle kanda? Ma usun küll mulle vähemasti küll. Aga kui ma midagi peaks natukenegi kritiseerima, siis no tõesti, need on kaelamurdvad teosed ja need olid tõesti väga hästi esitatud, aga võib-olla mõnikord mingist särast või sellest mingist väikesestki ilust nagu puudu, kõige paremini, ma arvan, selles suhtes säärast kõige paremini tonatooni. Sest et seal oli tõesti sihuke emotsionaalsuse kibe oli natuke rohkem võib-olla kui kuskil mujal kui teistes teostes, teistes oli võib-olla tõesti, Hazardi moment võib olla rohkem kui just Itaaljaliku tundelise esiletoomine. Aga üldkokkuvõttes ma tahaksin siiski öelda, et minu arvates on tegu väga erakordse ansambel ele, keda on kindlasti Eesti muusikamaastikule vaja ka edaspidi aitäh maris pajust. Uue ansambli kontserturg 10 aastat vastupanu on klassikaraadio eetris 12. märtsi õhtul. Sülgaja 23. veebruari heligaja saatele tegid kaastööd nelevasteinfeld Maris Pajuste ja Toomas Velmet, helioperaator oli Helle Paas. Toimetas Karin kopra. Imeline vaade nagu muinasjutust välja võetud ahven, sülgaja.