Helga ja. Tere jääb klassikaraadio kuulajad algab teise märtsi helikaja saates tagasivaated möödunud nädala muusikasündmustele. Teisipäeval, 26. veebruaril esinesid Estonia kontserdisaalis viimase vabariikliku puhkelöökpillimängijate konkursi laureaadid. Madis Vilgats tuubalk ja Heigo rosin löökpillidel ning Kristi Hinsberg klaveril kontserdist, räägib iija Rämmel. Neljapäeval päeval, 28. veebruaril esinesid Mustpeade, rajas Anna-Liisa pessaroodne viiulil Irina Sahharenkova klaveril kontserdist, räägib Tõnu Reimann. Laupäeval, 23. veebruaril esitles oma koosseisus Aleksei Saks ja Robert Jürjendal koos Lauljatar Iris Oja kavalminud uut albumit peidus. Pool kontserdist räägib Madli-Liis Part muusikauudiseid maailmast, vahendab nelevasteinfelda. Saates on ka lõik Richard Haagneri 200. sünniaastapäevauudistest. New Yorgi Metropolitan pärast on Wagneri Parsid pali kinoülekanne ain Angeri debüüt Milanos laskaala lavale talandina ooperis Lendav Hollandlane ning ettevalmistused tan Hoyczeri lavaletoomisel rahvusooperis Estonia. Neist räägivad peadirigent Vello Pähn ja rahvusvahelise Richard Wagneri ühingu president Eva Märtson. Mina olen toimetaja Kersti Inno, head kuulamist. Teisipäeva õhtul esinesid Estonia kontserdisaalis noorte interpreetide konkursside laureaadid. Heigo rosin löökpillidel, Madis Vilgats Kuubal ja Kristi Hinsberg klaveril. Seda kontserti käis kuulamas ja Remmel, tere tulemast. Tervist. Räägime sellest kontserdist, kavast ja mängijaist. No kõigepealt sellised kontserdid on väga tänuväärselt meie noortele andekatele muusikutele antakse selliseid võimalusi esineda meie esinduskontserdisaalis ja kõigepealt peab ütlema, et soleerisid või sellel kontserdil esinesid kas sellist pilli, mis tavaliselt nii väga suured soolopillid ei ole ju tuuba ja marimba marimba võib-olla siiski rohkem, aga tuuba ju üldiselt vähem. Aga kuna tegu oli niivõrd suurepärase pillimehega nagu Madis Vilgats on, siis muidugi mõista ei jäänud mingeid kahtlusi, et tuuba ei võiks selline soleeriv kammermuusikapill olla. Ja kuuliski sellest repertuaarist päris mitut põnevat teost, mida ju ka eelnevalt kuulnud ei olnud. Seal olid siis sellised nagu ansambli lood tuuba klaveriga nagu Anthony Bloog, shows batoon ja siis Prius prooton, need olid kõik heliloojad, kes minule olid tundmatud. Bloogia prooton on siis ameeriklased, reis Toobal oli veel ka ameeriklane ja separbotoon siis prantslane, külal siiris sündinud, nagu sealt kavale Annotatsioonist võis lugeda. Ja võib-olla minu jaoks isiklikult olid kõige huvitavamad need kaks esimest Luguse Bloogia Parbotoos, sest need olid sellised noh, igati väga tõsised ja huvitavad nüüdismuusikateosed. Sest Ruubel ja prooton olid sellised noh, natuke nagu kergemakaalulised lood või kuidagi nagu filmimuusikaga seotud eriti võtan, kes siis ongi, nagu samuti Annotatsioonist selgub, selline küllaltki edukas ja silmapaistev filmi helilooja ja see teos sonaat oligi selline nagu katkendid filmimuusikast ma iseenesest huvitav kuulata, aga noh, mulle isiklikult olid need nüüdismuusika sellised tõsised lood nagu isegi põnevamad. Ja selles interpretatsioonis kõlasid veenvalt väga veenvalt kõik need lood kõlasid veenvalt Madis Vilgats ettekandes ja neil oli kena ansambel Kristis Insbergiga, kes noh, tundus, et sellist puhkpilli või siukest vaskpilli nagu tunnetab, sest ma arvan, et seda saata on ka omaette kunst, see vajab ka teatud kogemusi. Eriti kui on selline kohati väga madalalt mängiv pill nagu tuuba seda juba niimoodi kõrvaga jälgida ei ole nii hirmus lihtne, kui sul ei ole ka kogemust. Ja kui seal olid siis need sellised kiired käigud, mida siis aeg-ajalt pidi klaver mängima, noh, nii-öelda uus tuubaga, siis see oli päris paras kunsttükk neid niimoodi kokku mängida, täpselt. Räägiks mõne sõnaga mängijatest ka natukene nende elu ja loomingukäigust. Madis Vilgats on siis õppinud Nõmme muusikakoolis, algul oma pilli ja pärast Eesti muusika ja teatriakadeemia esimees Madis Sanderi juhendamisel. Ta on kanast täiendanud päris palju välismaal vahetusüliõpilasena Rootsis on ta olnud ja Hannoveris ja nüüd tema kohtadeks on siis praegu ta Rahvusooper Estonia tuuba kontsertmeister, õppejõud Eesti muusika- ja teatriakadeemias ja Tallinna muusikakeskkoolis. Ja muidugi tuleks mainida ka seda preemiat, mis ta siis sai viimasel Eesti löök ja puhkpillimängijate, kumb ostsin siis selline esikoht. Ja Heigo Rosin alustas õpinguid Põltsamaal siis ta õppis Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis õpetaja Raivo Rebane ja Eesti muusika teatriakadeemias Rein Roosi juures ja õppinud ka Belgias Antwerpeni is ja täiendanud muud ennast hästi palju erinevates kohtades, mis on väga oluline ja saavutanud mitmeid preemiaid, esikohti kõigepealt siis esikohta jällegi viimasel Eesti puhkelöökpillimängijate konkursil Tallinnas. Siis on ta Itaalias saanud preemia ja veel Hollandis siis ühel konkursil. Mõlemad on väga silmapaistvad noored interpreedid. Mida te mäng siis täielikult tõestas? Meil on mõned aga põnevat löökpillimängijad ja Heigo Rosin. Kahtlemata kuulub nende ka Vambola Krigul, et kui meenutada, siis Madis Metsamart ja Anto õnnis ja meil on selliseid põnevaid mängijaid mitmeid. Heigo rosinale oligi siis kavas tegelikult ainult eesti muusika, mis väga tore kuulata, sest et noh, Liis Viira, tuulepesa on aastast 2004 Erkki-Sven Tüüri muutus siis Rein Annapide Seattros, mis oli esiettekanne ja Raimo Kangro Display ja kõiki neid väga põnev kuulata. No kui ma nüüd räägin esiettekandest, siis Rein Rannap oli seda tüüpi lugu nagu Rein annab pise improviseerid, ainult et see oli marimbal. Et oli seal üks kaunis meloodia, mida siis nagu varieeriti erinevate käigukestaja figuratsioonidega. Ta oli päris armas lugu, aga ma ei tea, kas neid marimba võimalusi maksimaalselt ära kasutati selle loo puhul, aga noh, see oli selline lugu. Siis, kui teisest esiettekandest rääkida, siis oli Ülo Kriguli pask konstractions. Ja siin said siis kõik need kolm mängijat siis kokku kava lõbuks. Ja hästi põnev oli kuulata, kuidas Ülo kõikuses nende pillide erinevaid võimalusi erinevaid tämbreid kosutas, kuidas ta kukub, kui pani need instrumendid. No vot muidugi see tuleb mainida, et seal nüüd Heigo Rosina mängib mitte marimbat nagu eelmistes lugudes vaid siin on neid nii mõdu, siis löökpillid seal olid, et võib-olla siis kõige huvitavam pill seal oli selline nii-öelda piiritud pill, kus siis olid mängus sellised plastpudelid puuplokid nagu selline siis ise kokku pandud piinl võiks öelda, et kõlas väga huvitavalt ja niimoodi meenutus muidugi sest teist klassikalisi löökpille, aga ilmselt loo spetsiifika nõudis ühe sellise pilli tegemist. Ja Ülo Krigul andis selle loo kohta sellise väga huvitava kaasteksti, kus ta kirjeldab õieti siis nagu selle loo vormilist ülesehitust ja see vastas aga täpselt sellele, mis toimuma hakkas, selles mõttes seda hea jälgida. Oligi nii, et algul oli siis niuke rütmikas poolses Palaza, siis oli selline laulev ja ka vahel ka selline ühehäälne, selline teine laululisus oli siis selle loo teine pool. Ta on nagu sellist kontrasti põhines see teos, kus siis said piisavalt sõna kõik pillid. Nii et ma arvan, et see lugu võib-olla kindlasti leiab esitust edaspidigi sellisele huvitavale ja ebaharilikule koosseisule. Neljapäeva õhtul toimus Tallinna Mustpeade majas Eesti Interpreetide Liidu kontsert, kus esinesid meie tippinterpreedid Anna-Liisa pesseroodne viiulil ja Irina Sahharenkova paberil ning nad tõid ettekandele kolm viiulisonaati. Kontserdil käis professor Tõnu Reimann. Milline mulje jäi sellest kontserdist, kuidas õnnestus? Soliidne kava, soliidse baasiga mängijad mitte enam kõige nooremad, mitte algajad, juba sellised interpreedid, kellel on juba teatud välja kujunenud omad nägemused muusikast. Kuigi see kava otseselt nagu ajaliselt teosed, mis on kirjutatud suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul umbes 30 aastat eraldab siin Oki Janatšakist sinna vahele mahub veel TPS-i siis nad on väga eriilmelised teosed, esitavad erinevaid nõudmisi interprojektidele ja see oli selline soliidne esitus soliidse kavaga medali huvitav jälgida. Et kohe algusest, TPS-i maailm oli haaratud sellistesse raamidesse ja tahtega läbi viidud ja mitte ainult tahtega, vaid ka valdamise meisterlikkuse ka. Ja siin leidus palju huvitavaid detaile, näiteks sonaadi viimases osas jäi mulle sellest esitlusest kõrvu väikesed Hispaania meeleolude, mida te, mis esin, on sisse kirjutatud neid vahel nagu ei märkagi. Seekord olid nad olemas ja sellise rikka kõlalise ampluaaga mängitud vaata üldse nende interpreetide puhul. Meil on ikkagi tegemist inimestega, kes mitte ainult ei anna kammerkontsert, vaid noh, näiteks viiuldaja Anna-Liisa, kas ma olen kuulnud mängimas niisibeliust, Beethoveni kontsert? Eino Tambergi kontserti? Tähendab, kui inimene tuleb peale selle pagasiga, mis tal on ühe suure kontserdi esitamiseks vajalik pingete tasand, terviku haaramise tasand siis mängida ühte sonaati on väga erinev sellest, mis on intervjueedil, kelle jaoks võib-olla see sonaat on nagu Sibeliuse kontserte. Ja siit tekib teatud teine suhe, üleolek sellest omandada üks teose ja tema kõlade maailm, tema kujundite maailm, see on alati töö, mis võtab aega ja väga põnev. Aga samas teatud selline emotsionaalne valdamine, laienenud piirid muusikanägemises väljenduse jõulisuses ja mõne suure kontserdi mängimine esitab lihtsalt teisi nõudmisi ja kui sa oled seda teinud laval korduvalt siis see kandub üle ka kammermuusikasse ja sealt tekib teatud tasand, mis haarab sind suurema jõuga suurema emotsionaalse skaalaga. Ja vaata, mõlemad interpreedid, istun siin Tallinnas ja ei oota seda ühte kontserti, vaid nad on tegevinterpreedid. Ühe kodukohaks on vist Soome hea, teisel London Anna-Liisa London vist juba oma tosin aastat ja see maailm rikastab seda meie muusikapilti üsna tunduvalt. Väga põnev teos oli Janačegi sonaat. Seda viiuldajad ikka aeg-ajalt esitavad, kuigi ta ei ole nii tuntud kui siin kaks ülejäänud ja tema kergelt moraavia, võib-olla rahvamuusikale põhinev. Me ei tunne seda, aga nii on öeldud, et see muusika on seal sees ja mõningased kõlainstallatsioonid võivad tõesti olla sealt partoglikust lähenemisest ja arusaamadest aga ta on väga oma helikeelega teos. Teda ei saa segi ajada kellelegi tuntud teise heliloojaga, et pigem on tema teos selline mis seisab selgelt oma jalgadel, oma külalise pildiga. Ja see teos oli väga huvitavalt esitatud. Selle sonaadis on üks osa, see on viimane osa. Ja kui ma siin ennist rääkisime teatud sellisest emotsionaalsest jõust, mida annab suurteoste esitamine, siis sama osa ongi üles ehitatud klaveri dünaamiliselt liikuvatele motiividele, millele vastandub sortiiniga viiul. Ja see lugu võib ära lõppeda niimoodi, et sellel lool nagu lõppu ei ole. Ja seal on üks tõus, suur kulminatsioon vahetult enne lõppu. Kui see õnnestub, siis on sonaadi esitus mõjus veenev, Sanades tekib teatud tervik. Kui see jääb lahjaks, sõnad nagu ei lõppenudki. Vaat siin oli see esitajate jõu energiapurse väga suur ja kohane sellele muusikale. See areng oli hästi tajutav ja mõjus. Neist kolmest sonaadist kõige tuntum on seisab Franki sona. Tseesar Franki sonaat on tõesti väga tuntud on selliseid suurteoseid tõeline kontsertsonaat ja tema selline prantslaslik üheksadesse sajandi lõpu emotsionaalne plaan, kuidas keegi sellele läheneb? Siin on väga palju lähenemise, et kes alustab rahuliku aeglase osaga. Ta kasvatab seda sonaat sellise tasakaaluka emotsionaalse laenguga meie interpreedid vannis selle loo kohe nagu käima. Ja koos väga aktiivse teise osaga võib olla väga kiire tempoga Ki, mis on, ole temposin, teises osas oleneb väga paljus pianisti võimetest, sest teksti on seal palju ja, ja see oli väga huvitav jälgida, kui palju jõudis linnaosa arengukava sealt kiires tekstist veel välja tuua selliseid pisikesi motiive, mida helilooja nii-öelda me võimega viiulisonaadi nooti nimetada pardituuriks, eks ole, kolme rea peal, mis heli ja viib läbi mingit motiivi, ühes hääles, teises alles, kui palju ta jõudis sellest detaile välja noppida ja kujundasid tervikut tema suhteliselt napipedaaliga siis samas ei läinud kohisemas saatepartii või klaveripartii ta saatepartiiga, et teda oleks, viskas üsna vale. Ja selline selge lähenemine sellele tekstile andis väga head pommid Läsitusel kõige mõjusam minule võib-olla oli retsitatiivi esitus, kolmanda osa esitus, siin mängiti maha ikka korralik, selline dramaatiline moment muusikast. Ja kui nad esimesed kolm osa esitasid praktiliselt totaka siis peale selle lõppu oli ikka lausa kohustuslik üks hingetõmme, paus järel mõtlemine ja sellele järgnev siis finaal oma üsna ka jälle sellise liikuva raipa tempoga üldse kõlalised poole peal. See oli väga põnev kontsert veel selles mõttes, et viiuldaja esines siin hammati viiulile ja loodetavasti saame kuulda ka tulevikus teda sellel pillil mängimas. Aga see pill on tal olnud hetkel Est käes umbes kuu aega ja väga selge, väga kirka häälega instrument. Ja samas sellel tasandil muusika tegemises pilli kõiki varjundeid. Õpi tundma pisut pikema aja jooksul ja võimalusi. Huviga läheksin nende järgmisele kontserdile. Et kuulda, mis on veel siis muutunud. Eelmisel laupäeval toimus KUMUs Talve jätsu kontsert, kus Robert Jürjendal, Aleksei Saks ja lauljatari Iris Oja esitlesid oma uut plaati peidus pool. See esitajate koosseis tekitab juba iseenesest huvi. Kontserdil käis Madli-Liis Parts, kas oli seal kontserdil sinu jaoks midagi üllatavat? See kontsert oli kindlasti alanud hooaja üks meeldejäävamaid hetki vähemalt selle kahe kuu jooksul, mis on 2000 kolmeteistkümnendat aastat olnud ja tegemist oli summa uue materjali esitlusega. Uma ühendab kitarristi ja Laiwalgi elektroonikameistrit Robert Jürjendali ja trompetisti Aleksei Saksa ja neil on teine meeldiv traditsioon, et nad kutsuvad alati endale ka külalisi kampa ja seekord oli nende kaaslaseks vokalist Iris Oja. Ja nad esitasid oma uut materjali, mis on valminud möödunud aastal ja jõudis just plaadile peidus pool. Uma kohta võib öelda, et nende muusikas on sellist põhjamaist ämbientsust ja pigem on kooslusega, mille puhul kehtib reegel vähem on rohkem. Sest nad on suhteliselt minimalistlikud oma kõlavahendite valikul ja see, et nad kasutavad elektroonikat ei tähenda mitte seda, et on palju erinevaid saunde ja, ja see ei tähenda nagu sellise valjususes skaalal mängimist, vaid pigem see on selline piltide maalimine väga väheste vahenditega väga läbimõeldud ja peidus pool kava puhul oli väga huvitav see, et nii muusikud, Ta jaoks kui ka publiku jaoks oli see uus materjal, sest kontserdil kõlasid need lood teist korda enne Tallinna kontserti oli neil olnud vaid Viljandis kontsert ja seepärast siis nii publik kui ka muusikud. Ma kujutan ette, tajusid seda teistmoodi, kuna tegemist ei olnud sellise nii-öelda sisse mängitud kavaga vaid muusikutki ise avastasid ja, ja sellist äratundmisrõõm oli. Sellist natukene katsetamist oli, aga see jäi kõik läbi mõeldud lisaatmosfääri loomise piiridesse. See oli esimene kava oma jaoks vokaaliga, et enne on neil olnud külalisteks kas löökpillimängijad või mõne muu instrumendi esindajad, aga laulja oli neil esmakordselt. Iris Oja on hästi põnev lauljatar, ta on erinevates stiilides laulnud ja ka palju kaasaegset muusikat. Aga kuidas ta nüüd selle tuua haakus? Minu meelest Iris Oja on oma jaoks väga hea leid, õigemini väga õnnelik leid, sest Iris Oja hääl instrumendina Ta lisab olulisi värve ja selle kava puhul me saamegi äkki ta häälest kui instrumendist, et tegemist ei olnud kooslusega, kus oli kaks instrumentalisti ja lauljatar vaid tegemist oli ikkagi kolme võrdse instrumentalistina, kes siis kasutasid oma väljendusvahendeid et neid kõlamaailmu ja kõlapilte luua. Mis muidugi jäi kohe silma, on Iris Ojal on väga selge ja väga klaar toon ja, ja väga isikupärane ja väga äratuntav selline maneer, mis sobitus sellesse keskkonda. Ja oluline on kindlasti ka märkida, et Iris Oja ainukesena ei kasutanud elektroonikat. Et kui Robert Jürjendal ja Aleksei saks kasutasid mingisuguste detailide esiletõstmiseks, oli niisuguste korduste loomiseks elektroonikat siis iilis oja laulis täpselt nii, nagu see on loomulik ja oluline roll oliga tekstil, millest me ei ole veel rääkinud, et tegelikult oli sellel kaval ka neljas osapool, mina julgeks öelda isegi ei olnud trio seekord, et oli kvartett, kuigi otseselt laval seda tunda niimoodi ei olnud. Et oluline roll on ka Anzori Barkalajal, kellest see projekt alguse sai, kes kunagi tutvustas Robert Jürjendal-ile oma luuletusi ja sellest sündiski siis idee teha peidus pool. Ja nagu muusikud ise on öelnud, need luuletused ja muusika ajas ja proovide käigus ja salvestuse käigus veel muutus olles selle muusika sees ja improviseerida ja katsetades ja otsides kõik neli osapoolt leidsid mingeid uusi nüansse, mida nad tahtsid lisada. Ja tore oli ka, et Anzori Barkalajal oli kontserdil kohal ja aeg-ajalt astus ka lavale ja selgitas mõne loo tausta või kirjeldas näiteks salvestusprotsessi miljööd. See oli isegi pigem nagu selline filosoofiline ja mõnes mõttes mitmemõõtmeline jutt, sest kuulajana me võib-olla ei saanudki täpselt kõikidest detailidest aru, mida ta silmas pidas, sest informatsiooni selle protsessi taga on ju palju rohkem, ütleme, nende jaoks kuulajate jaoks aga avardas selle kuuldu pilti või, või kui ma tean, millises keskkonnas on lugu sündinud või milliste arutelude käigus on mingi tulemuseni jõutud sisse omandama mingi uue tähenduse. Ja nii näiteks oli väga tore teada saada, et lugu, mis kannab pealkirja rada on tegelikult eelkõige Iris Oja lugu. Et kui Anzori Barkalajal oli näidanud tekste siis Ojab olevat öelnud, et see on just tema lugu ja, ja nii, sellest kujuneski pigem tema soololugu, kus kitarri ja trompet vaid toetasid mõne kõlavärviga, kuid meloodialiin oli täiesti vokalisti käes. Meil oli siin juttu provisatsioonilisusest salvestuse ajal, mis on loomulik, aga sa oled nüüd kuulanud ka seda plaati. Kas esitluskontsert oli plaadiga samane või oli seal ka juba improvisatsioon ja, ja see muusika arenes edasi. Ja selle kontserdi ajaks ma olin mõned korrad juba seda muusikat ka plaadilt kuulnud. Kui võrrelda plaatia kontserti, siis kontserdi puhul ma avastasin juba mitmel korral, et just nagu mingid uued pintslitõmbed, mingisugused värvilahendused olid tekkinud, mida ma plaadi pealt ei olnud märganud või siis neid seal ei olnudki, et selles mõttes ma usun, et see muusika kogu aeg areneb ja mida rohkem muusikud ise ka seda kava saavad esitada, seda rohkem sinna mingeid nüansse tekib, mida varem ei ole olnud ja ma arvan, et see on ka loomulik albumit peidus pool saab kuulata klassikaraadio eetris 30. märtsi õhtul kell kaheksa. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Muusikamaailma on tabanud läinud nädalal palju kaotusi. 27. veebel Daryl suri oma kodus Texase osariigis spordis. Maailmakuulus ameerika pianist van Claybarn. Luuvähki põdenud pianisti elutee lõppes 78 aasta vanuselt. Ja haigus avastati klibronil läinud aasta suvel. Mäng laibal nii tähelend algas 1958. aastal, mil ta võitis 23 aastasena Moskvas Tšaikovski nimelisel pianistide com kursi. See ei olnud sugugi ainult muusikaline triumf, vaid ka poliitiline. Stalini surmast oli möödunud vaid viis aastat. Külm sõda oli haripunktis ja orbiidile oli jõudnud sputnik. Pärast võitu Tšaikovski kursil naases senini Ameerikas suhteliselt tundmatu pianist oma kodumaale. Kui rahvuskangelane ja juba lähiajal andis ka mitmeid kontserte tolleaegses Nõukogude liidus ja tema kontserdipiletisabades Eesti teinekord lausa kuu aega pärast Tšaikovski konkursi võitu, olime, on libe, on ühtäkki kõikide ajakirjade esikaantel ja need Haaemmega siin nimetas teda ameeriklasega, kes vallutas Venemaa. Kohe pärast konkursi võitu salvestas When Clive Tšaikovski esimese klaverikontserdi koos dirigent Kirill Kondraženiga ja sellest sai esimene klassikalise muusika niinimetatud hitt plaat, mida müüdi miljoneid eksemplare. Klay Bourne'i repertuaari kuulusid peamiselt suurejoonelised romantilised ajastu teosed. Näiteks klaverikontserdid, Tšaikovskit, Rahmanni Novilt, Mctovelilt, aga samuti ka Beethoveni kontserdid ja kriigija, Schumanni kontsert ja palju teisigi teoseid. 1962. aastal rajas ta oma kodulinnas ka omanimelise rahvusvahelise pianistide konkursi mis tähistas möödunud aastal viiekümnendat tegevusaastat ja mida peetakse iga nelja aasta tagant. Tasapisi hakkas 1900 kuuekümnendatel aastatel Klaibani kui artisti sära pisut tuhmuma. Tema repertuaari lisandus vähe uusi teoseid ja ta pühendus peamiselt omanimelise konkursi korraldamisele. 1009 ja 87. aastal esines ta ka Valges Majas seal visiidil viibinud Nõukogude Liidu riigi peale Mihhail Gorbatšovile ja seejärel alustas uuesti regulaarsemaid esinemisi. 1994. aastal tegid Aga ulatuslikuma kontsertturnee. 18 aastat kestnud pausi järel. Läinud aasta septembris tuli van Claybon Foot Forfis kontserdisaalis viimast korda publiku ja pidas kõne, mida publik tõlgendas tema hüvastijättu kõnena. Tegemist oli sündmusega, millega tähistati 50 aasta möödumist van klibune nimelise pianistide kombel Kursi loomisest. 2012. aasta kevadel panime Cleveron Londonis. Aga oksjonile. Oma 150-st esemest koosneva antiigi ja kunstikogu kollektsiooni maksumuseks osutus 4,3 miljonit dollarit, mis oli plaanis annetada muusikaliseks heategevuseks. 25. veebruaril suri aga 89 aastaselt tunnustatud saksa dirigent ja pianist Wolfgang savalis. Savalis oli tuntud eelkõige kui Richard Straussi loomingu interprojekteerija ja Bruckneri sümfooniat. Jaa, jaa, pianistina tegi ta tihedat koostööd näiteks selliste kuulsate lauljatega nagu tiitrifisher, Disgow, Margarita hais ja Elisabeth Vartskop. 957. aastal debüteeris norsa vallis Bayroiti festivalil dirigeerides seal tol ajal noorima dirigendina Wagneri ooperit Tristan ja Isolde. Pikka aega ka tegutses ta Viini sümfooniaorkestri peadirigendina ja 10 aastat oli taga Šveitsi romaanis sümfooniaorkestri peadirigent, mida praegu juhib Neeme Järvi. Pikki aastaid oli savalis ka Baieri riigiooperi ja Philadelphia sümfooniaorkestri muusikajuht. Tema diskograafia on muljetavaldavalt suurplaatide seas on suurepäraseid salvestusi Richard Wagneri ja samuti Mozart, D ja ka Richard Straussi ooperitest. Samuti on tähelepanuväärsed tema mõlemad Brahmsi sümfooniat, salvestused ja Brahmsi klaverikontsertide salvestused ja D terviktsükkel Beethoveni sümfooniat test koos amsterdami kuningliku kontserdimaja orkestriga. 26. veebruaril suri aga 80 kuueaastaselt tänapäeva üks mõjukamaid organiste. Mariikler Alan hariduse sai ta Pariisi konservatooriumist ja tema isa Albert Alan oli tunnustatud korrali, komponist ja orelimeister. Komponeerimisega tegeles ka tema vend sho alang, kelle teoseid Marii Kleer terve oma muusikude vältel mängis. Jaga plaadistas. Mariikler alang läheb orelimuusikalukku sellega, et ta salvestas kõik Johann Sebastian Bachi oreliteosed ja tegi seda lausa kolmel korral. Tema kontol on üldse kui 260, erinevalt salvestust, mis teeb temast ühe kõige enam salvestanud organisti terves maailmas. Lisaks Bachi loomingule salvestas ta veel näiteks 12 helilooja kogu oreliloomingu. Mariikler Alani debüüt leidis aset 1950. aastal ja ta andis oma muusikat kuude jooksul rohkem kui 2000 kontserti üle maailma. Lisaks barokkmuusikale esitas ta sageli ka mendel soni franki listi ja Bulanki teoseid ja samuti oli ta väga hinnatud oreliõppejõud. Ja nüüd lühiuudiseid Pekingis valmivat Pekingi Ülikooli juurde uus pärima ja, ja kontserdisaal. Uus ooperimaja peaks mahutama 1000 külastajat ja kontserdisaal omakorda 1200. Ehituse alla läheb umbes hektari suurune maa-ala ja kogu hoonekompleksis on põrandapinda 16000 ruutmeetrit. Ehitustööd algavad tänavu aasta lõpus. Buss ja Pekingi uus ooperimaja ja kontserdisaal peaksid valmima aastal 2015. Tegemist oleks niisiis tähtsuselt Pekingi teise ooperis, aga ja kogu Hiinas oleks suuruselt neljas ooperimaja. Jaapani kõige kuulsam dirigent, maestro seltsi osava on loodetavasti peagi jälle lavadel esinemas. Esinemine peaks toimuma tänavu augustis Saito kiineni festivalil. Eelmise aasta augustis soovis ta samuti sellel festivalil üles astuda, aga arstid soovitasid tal võtta aastase puhkuse, sest erinevad tervisehädad olid osavad pikalt vaevanud. Dirigent Sims kallan pikendas oma lepingut Los Angelese ooperimuusikajuhina. Uus leping kestab hooaja 2017 2018 lõpuni. Kanlan on Los Angelese ooperiteatri eesotsas olnud juba alates 2006.-st aastast ja ooperimaja direktoriks on hetkel plassida Domingo. Valdavalt nüüdisrepertuaarile keskendunud Kronos kvartett on taas välja vahetamas sellisti Kronose kvarteti ülejäänud liikmed on püsinud samad ligemale neli aastakümmet. Agatsialistion vahetatud viiel korral. Kvarteti praegust sellisti Chefredziiklerit, kes soovib keskenduda edaspidi soolokarjäärile ja õpetamisele, hakkab tulevikus asendama 28 aastane Sunny Jongin Jiang. Hiljuti suri 50 kuueaastaselt San Francisco sümfooniaorkestri oboerühma kontsertmeister William Bennett kes sai ajurabanduse laval musitseerides Milsoleeris Richard Straussi oboekontserdis. William Nad mängisid San Francisco orkestris 33 aastat, neist 25 aastat oboerühma kontsertmeistrina. Muusikauudiseid maailmast, vahendas nelevasteinfeld sülgaja. Sel aastal tähistab muusikamaailm geniaalse ooperilooja Richard Wagneri kahesajandat sünniaastapäeva. Ka meie programmis on sel puhul maikuus Wagneri ooperid, kontserdid, tema loominguga. Saated. Estonia kontserdisaalis on segajuba mitmel puhul märkimist leidnud ERSO ooperi galal ja hiljuti sai kuulata Eri Klasi dirigeerimisel ka hollandlase hingtev liigeri kombinatsioone. Wagneri Parcifalist. Täna õhtul, teisel märtsil kell seitse saab aga Tallinnas Coca-Cola Plazas, Tartu kinos Ekraan ja Narvas kinos astri jälgida otseülekandes New Yorgi Metropolitan operast Richard Wagneri ooperit Parcifal. Wagneri viimases heliteoses, mille uudset visiooni pakub lavastaja Francois Sheraal kehastab peaosa Jonas Kaufmann. Teistes rollides astuvad üles Katarina alaimann salapärase Kondrina Peter matta. Tei. Amfortlasena Jevgeni Nikitin nurjata Clynxorina ja Renee Ülla rüütlikkurnemansina dirigeerib Daniele kati. Ooperis salvestatud kordused on Coca-Cola Plazas kolmandal märtsil kell 12 ja 11. märtsil kell 18. Neljapäeval, 28. veebruaril aga oli Itaalias, kuulsas La Scala teatris Meril Lendava hollandlase esietendus, kus talongi rollis tegi omala skaala debüüdi Ain Anger hollandlase rollis prinderfel ja tsenter rollis aanjagampe. Dirigent on Hartland, eneshien ja lavastaja, ungarlane Andreas haavaki. Kuni 15. märtsini toimub veel viis etendust, neist järgmine juba homme, pühapäeva õhtul. See lavastus sündislas skaalas koostööst Süürichiya Oslo päri maiadega Ain Anger-il ei ole talandi osa võõras ta Norra meremehe rolli laulnud ka Viini riigiooperis. Wagneri pärites on anger viimasel ajal sageli laulnud lisaks viinile kapairoti festivalil Frankfurdis, Münchenis ja Pariisis. Las skaala hollandlase etendusest Jayne Angerist loodame lähemalt kuulata. Ta tagasisidet, aga juba järgmises helikajas. Rahvusooper Estonia valmistub Wagneri lavale toomiseks 14 10. märtsil toimub seal Richard Wagneri romantilise ooperi tan Hoise Räkk esietendus. Tanhizer, millega Wagner astus esimese sammu muusika draama väljaarendamise poole, kuulub Lendava, hollandlase ja loengrini ka heliloojad keskmisesse romantilisem helikeelega loominguperioodi. Jutustades inimlikest püüdlustest oma unistuste poole ja ohust kaotada sidet reaalsusega, põimib tan haisev ajaloolise lahutamatult müütilisega, moodustades Meri ooperitele iseloomuliku maagilise realistliku maailma. Per põhineb legendidele, mis jutustavad Minnancingerdan hoidlerist ja Vark purgis toimunud lauljate võistlusest. Wagner Seob, tan hoi säriajaloolise isikumüüdiga Veenuse naudingute rohkest armumaailmast vastandades sellele Elizabethi puhta ja lunastama armastuse. Seega jätkab ta lendavast hollandlasest esmakordselt esile kerkinud naisel lunastama armastuse ideelt, millest saab edaspidi kõiki Wagneri oopereid läbiv teema. Tan Hoiser on esimene Eestis kõlanud Wagneri ooper, mis tuli ettekandele hooajal 1853 54. Tallinna teataks Estonias ooperit varem lavastatud kahel korral 1930 ja 1942 ning kontsertettekandena kõlasse hooajal 2003 neli. Tan Hoizeri esietenduseni on jäänud rahvusooperis Estonia vähem kui kaks nädalat. Peadirigent Vello Pähn. Millises faasis on praegu ettevalmistusprotsess? Praegu oleme jõudnud nii kaugele, et orkester on oma esialgse ettevalmistus töö lõpetanud ja järgmisel nädalal kohtume lauljatega nagu esimest korda. Orkester ja lauljad ja koor, paneme nagu mustalt kokku ja siis sellest järgmisel nädalal on juba läbimängud peaproov ja ongi etendus käes. Ta on üks väga armastatud ooper ja mujal maailmas on seda väga sageli lavastatud, see on väga kauni muusikaga ooper aga samas ka väga nõudlik ja suure koosseisuga. Millised nõuded probleemita, heida kaasa Estonia kollektiivile. See on tõesti väga palju esitatud, muuhulgas ka Eestis tegelikult mitmeid mitmeid kordi juba peaaegu et 100 aastat tagasi esitatud ooper kord muidugi, kuna aeg on edasi läinud ja nõudmised inimeste kuulamisharjumused on, on kahtlemata muutunud viimaste aegadega on, millega võrrelda helikandjatel ja sarnastel üritustel kinos ja igal pool mujal, siis me muidugi oleme teatavas mõttes oma väikese majaga muidugi hädas. Kui nüüd viriseda natukene, aga eks me üritame kuidagi siia majja ära mahtuda, kuigi me peame tegema teatud kompromiss. Paratamatult me ei saa endale lubada lavataguseid koore nii palju, kui neid oleks vaja. Me ei saa endale lubada lavatagust orkestrit, me ole muidugi esimesed, kes seda teevad, aga kahjuks meie ressurssid on sellised, nagu nad on, et me peame selle kompromissi tegema, et me mängime neid lõike kõike orkestrist ja sellega muidugi läheb teatud hulk efekte ja Warneri mõtet muidugi kahtlemata kaduma. Aga noh, me üritame ikkagi, vaatamata kõigele tooted on mingisugustki autentsust mingisugustki võimalikult lähedast olukorda ideaalile. Muidugi meie maja jääb selle tüki mitte ainult füüsilise mastaabi pärast, vaid ka lihtsalt selle suuruse tunnetamiseks, selle mastaabi, selle aja kulgemise tajumiseks, tsipakene väikeseks, et me üritame leida mingisugust teed, kuidas abstraktselt või rohkem loomulikult seda meeleolu seda atmosfääri tekitada, mis, mis oleks suurele saalile suurele koorile, suurele orkestrile kahtlemata palju lihtsam ja loomulikum saavutada. Teie muusikajuhina kujundati sellest muusikalise terviku. Kuidas partituur on teid kõnetanud ja mis mõtted on teil sellega seoses võib-olla peamised? Wagner ise tuli selle ooperi juurde ju üha ja üha oma elust tagasi pidevalt parandades ja uuendades praktiliselt oma surmatunnini välja. No vot, siin me jõuamegi selle lahenduse otsimisega, mis nagu Warner ise ütles, et, et ta on selle ooperimaailmale võlgu pidades ilmselt silmas just seda enda rahulolematust selle tulemusega, mida ta tol ajahetkel nagu saavutas see võib-olla juba kõlada natukene kurnavalt see mõte sellest suurusest, väiksusest aga siiski, kuna esialgneutreestini versioon, mille ta ju pärast kolm korda veel ümber tegi, on orkestri koosseisult ja värvidelt ja jälle see sõna maastab ehk siis kõike see, mida sa partituuri endast nagu lõplikus viini variandis nagu kujutab, vot see on just see, millest ma nagu enne mainisin, et mis ei taha nagu siia hästi ära mahtuda. Ja tänu sellele me võtsime aluseks nagu esialgsed PS4 versiooni, mõnes kohas mõned taktid, kasutasime Pariisi versiooni selleks, et sujuvamalt üle minna lihtsalt lavastuse vajadusest lähtuvalt. Vahetevahel on vaja natukene pikemat lõiku, vahetevahel olid need muusika sissejuhatused avamängud lihtsalt meie väikese lava jaoks liiga pikad. Tänu sellele me kindlasti saame Wagneriaanide käest riielda, et me oleme teinud mingisuguseid kupüüre. Meil ei ole lihtsalt võimalik panna 180 inimest jalutama sel ajal, kui neli kuni kuus minutit kestab orkestri avamäng, mis, mis on suurepärane muusikaministrilt tõesti väga kahju loobuda. Aga me peame lähtuma siiski teatriseadustest, et etendus peab edasi kanduma. Se tegevus, sisuline liin peab kogu aeg toimima, et me seda muuta kontseteks lihtsalt nii, et sellised kompromissid muidugi meid vaevavad ja ja on teinud murelikuks ja, ja me oleme näinud, saavad neid võimalikult jutumärkides pehmelt lahendada. Loodan, et see lõpptulemus siiski jääb publikule ikkagi nauditavaks Tanhe seal etenduses. Ja eks siin räägib kaasa ka see, et kui me nüüd terve selle partituuri täielikult ette kannaksesse lugu kestaks neli tundi ja natukene peale et see määrab ka, nagu esitab omad nõuded. Tänapäeval seda vist praktiseeritakse mujalgi Kristjani ja Pariisi versiooni kombineerimist. Jah, seda küll, kuigi tavaliselt. Versioonid on alati nii, et see ooper alustatakse Pariisi versiooniga, kus on eraldi tegelane veenus ja siis kuskil alates teisest või siis kolmandast pildist vahetatakse nagu treesne versiooni peale ja mõningad üleminekud kasutatakse jälle Pariisi versiooni, juhul kui jutt on treestlane versioonist VSS endas näiteks see lugu läheb nii, aga jah, selge see, et see Pariisi ehk Viini versioon, mis ongi just selline kombineeritud kahe versiooni vahel on kõige, võib-olla ilusam, kõige soojem, võib-olla kõige värvikam ja arusaadavam, lähedasem hilisemale Darnell, keda me tunneme võib-olla teiste ooperite kaudu paremini. Estonia kodulehel pole praegu veel informatsiooni solistide kohta, kas teil natukene saladuskatet saate kergitada? Sest me oleme kõik põnevil, kes nendes rollides laulavad ja kui palju on Estumundlased hõivatud ja kas on ka külalisi kutsutud? Jah, seekord oleme kasutanud kõigis rollides tegelikult Estonias ja ehk ma ei hakka nüüd tegelasi on päris palju kõiki üles lugema, aga külalisena on saanud meie Stonlaseks, kuidas ma luban endale nii-öelda Mati Turi kes lauset annab see rolli. Aga teised tegelased on nagu meie oma maja suurepärased solistid. Mis plasele tan, võiseri peamine sõnum meie tänasele publikule. Nagu muusikas ikka, ega igaühe jaoks, see sõnum on nagu, sõltuvalt oma arusaamast nägemusest, kuulmiskogemusest. Ma ei oskakski sõnadesse panna, mis on nagu minu sõnum tan kaudu, sest ma üritan tegelikult ju mitte oma sõnumit edastada vaid Wagneri sõnumit selle teose kaudu. Nii et võib-olla ma ei paneks seda oma sõnadesse. Ma ei usu, et see mul paremini õnnestub, kui see, mida paagneriga oma teosega öelda tahab. Ja kindel on see, et Wagner kõnetab igal juhul kuulajaid igast ajastust. Seda usun ma küll, et see on tõenäoliselt igavene sõnu. Tööprotsessis tuli Est taanlastele apiga Eeva Märtson Han ooperist. Eva Märtson on väga tunnustatud laulupedagoog ja ühtlasi rahvusvahelise Richard Wagneri ühingu president. Ta on olnud abielus eestlasest organisti oreli ja klaveriõpetaja Carl Otto Märtson, iga siit ka tema suur Eesti huvi ja alaline kontakt ja tugi Eesti Richard Wagneri ühingutele. Estonias töötas ta seekord tan Hoise risolistidega. Kuidas siduda muusikat saksakeelsete sõnadega, kuidas anda energiat dramatismis saksa sõnadele koos häälega? Need olid peamised probleemid, millega töötati. Ewa Märtson ütles, et nautis seda tööd ja imetles. Kui kenasti meie noored lauljad seda tegid. Eva Märtson on andnud palju meistriklasse ning professionaalina teab ta väga hästi, millist noored lauljad vajavad. Enamikuga lauljast oli ta juba varem tuttav, see tegi kontakti lähedaseks. Ta teab lauljate probleeme ja nad otsivad koos lahendusi. Lauljad olid Eva Märtsoni sõnul hästi ette valmistunud. Õppisid kiiresti ja töötasid väga intensiivselt pikkades proovides. Nende jaoks on see ju esimest korda Wagneri tan Hoiserit laulda. Õõtsa emm kruusa käin. Esiteks Wagneri ooperites on nii palju probleeme. Tegelikult ei ole ju happy end see, mida me tahame näha või kuulda. Wagneri ooperites tavaliselt paar inimest sureb ja siis koidab taas uus aeg. Tema teemad on meile kõigile tuttavad, armastus, armukadedus, mõrvad, need on kõik elulised probleemid, kus me leiame iseennast, kuulates Wagneri oopereid. Teiseks tema muusika pärast esimest kolme ooperit, hollandlane Tanhoiseb loengrin ei komponeerinud vaagnale ligi 10 aastat. Seejärel alustas ta taas Šveitsis eksiilis viibides ja lõi uue stiili, kus ei olnud rätsitatiive. Vaid üks muusikaliin järgnes teisele ja nende vahel polnud pausi. Seda muusikat oli väga põnev kuulata. Wagneri muusika ja ideed on nii moodsad ja ajatud, selle muusika järgi on võimalik tantsida popmuusikas kasutada, seda tehakse juba samuti koomilisi sketše. Wagneriga võib teha mida iganes see töötab. See on ka põhjus, miks Wagner on nii populaarne. On kaks võimalust sellest põgeneda ja öelda, et see ei meeldi või sellesse armuda. Ja kui teile sobib see pinge, olete maaklerid vastajad elu lõpuni on Eva Märtson veendunud. Kaja. Tänasele helikajale tegid kaastööd nelevasteinfeld Iierremmel Madli-Liis Part ja Tõnu Reimann. Montaaži tegi Katrin maadik ja toimetas.