Tervist. Meil on täna külas Jaak Lõhmus, Filmiajakirjanik, praegune Kinoliidu juht, aga ka ise filmitegija. Samuti juhtis Jaak Lõhmus läbi läinud aasta Eesti filmi 100. sünnipäeva programmi. Ning just selle juubeliaasta kava ning samuti 30 viieosalise saatesarja kaadris loomise eest pälvis Jaak Lõhmus nüüd vabariigi aastapäeva eel ka riigi kultuuri aastapreemia. Jaak Lõhmus on Eesti filmielus kaasa löönud juba üle 30 aasta. Ja kolleegide sõnul on Jaak eriti hinnatud oma põhjatute teadmiste poolest Eesti filmiajaloost, milles temaga suudab võistelda vist vaid eesti filmi grand old Jaan Ruus. Jaak Lõhmus, tere tulemast stuudiosse ja palju õnne preemia puhul. Tere, tere. Suur tänu. See pidulik käe käe ulatamises, episood on alles pühapäeval, 24. veebruaril. Milline pilt sajaaastasest Eesti filmist sinu enda jaoks avanes seda juubeliprogrammi ja saatesarja tehes kõiki neid vanu filme läbi vaadates ja neid telesse valides. Siin nii palju küsimusi, kõigepealt vabandan kuulajate ees oma hääle pärast aga ma arvan, et paljudes Eesti kodudes või perekondades on selline hääl praegu uue rahvusliku taudi mõjul kindlasti tuttav, nii et võib-olla isegi mõjub koduselt. Kõik võtavad vastu telefonikõnesid, kus kähisevad hääled räägivad. Et see on see sellest, mis meid kõiki praegu siin ähvardab. Aga nüüd. Eesti filmiaastast ja nendest vanadest filmidest ja, ja sellest, mis nendega sai tehtud ja nähtud. Seda. Seda see selles materjalis oli natuke kaevatud ka ennegi, aga, aga eriti nüüd seoses selle telesarjaga kaadris sai ikka mindud film filmilt päris põhjalikult sisse. Mõne mõne teemaga olin ma ka varem kokku puutunud, olgu siis näiteks helbed, rapordi film elutsita tellis või, või Theodor Lutsu noored kotkad, mis selles sarjas olid. Aga enamus tuli siiski põhjani kaevata esmakordselt ja ja võib öelda, et iga iga suure mängufilmi sünnilugu on tegelikult selline fenomenaalne sündmuste otsingute ja kukkus. Täitumata jäänud unistuste ja mida me kõik võime sinna juurde mõelda, et lõpuks siiski õnnestumiste rida. Et see oleks tegelikult väärt Eesti, mitte 20 minutilised telesaadet, vaid väikest väikest raamatukest, igal juhul. Mida sa ise teada said, mida sa enne ei teadnud, millised olid just need sinu enda jaoks kõige suuremad, ohoo, elamused. Üks asi, üks oli kindlasti, üks elamus oli seotud filmide juunikuupäevad, mis on aastast 1957 ja et meil on olnud viimased aastakümned selline küllalt kirvega suhtumine sellesse, mis toimus Eestis viiekümnendatel aastatel ja ja mis siis valitses ja, ja kuidas siis kunsti ja kultuuri suhtuti ja tsensuur ja nii edasi, kõik need, kõik need sõnad ja tundub, et on liiga palju Stampe nendest aastatest mõeldes ja, ja rääkides et nagu oleksid siis tegutsenud mingid inimvared või monstrumid või või mitte, elavad loovad, rõõmsad hingavad inimesed. Ja näiteks seesama juulikuupäevad film, mille kohta üks minu hea vanavanemad, põlvkonna kolleeg ütles, et ta mõtles küll vaadata saadet aga siis vaata säraga filmi. Et see film tegelikult minu jaoks tõi palju lähemale, seda Eesti aega selles mõttes, et 57. aasta mõni aasta pärast Stalini surma tegelikult Eestis ikkagi juleti selles filmis kombata sedasama äsja olnud Eesti vabariiki ja, ja seda isegi proovida ekraanile tuua kõik ei õnnestunud, seal oli kuulus stseen, kus. Oleviste kiriku tornil taustal suudlevad noored, see ei läinud läbi, see lõigati välja. Ma ei lähe detailidesse. Aga et noh, näiteks selline näide 57.-st aastast aga, aga palju huvitavaid asju. Kogu see lugu, mis on seotud vallatute kurvide ja selle järjeohtlike kurvidega väidetavalt maailma esimese panoraammängufilmiga ohtlikud kurvid siin siin on veel väga palju edasi uurida. Ma usun, et võib-olla, kui mitte aasta sellel aastal, siis lähema kahe aasta jooksul, Eesti vaataja saab näha seda ohtlike kurvide varianti, värvilist filmi, vallatu värviline variant valatutest kurvides. Kõik need avatud, millest me räägime ja mille eest kasepreemia määrati saated kaadris, need on ju ka järelvaadatavad, need on internetis üleval ja jäävadki üles. Ja need on internetis üleval vaadatavad need on, kes tahab minna näiteks Eesti filmi andmebaasi koduleheküljel effi, see on eraldi selle jaoks. Kast, kus vaatad sinna sisse, see on kõik saated reas ja olid, millist tahad. Kõige varasemad filmid, mida kaadrist saada käsitles, olid kui mul õigus on 1987. aasta Theodor Lutsu noored kotkad ja järgnes siis 47. aasta Herbert raporti elut sita tellis oli nii? Jah. Aga kui keeruline oli nii vanade teoste kohta leida arhiivimaterjale elusaid inimesi, kes veel mäletaksid, kes veel räägiksid? No nii noored kotkad kui, kui elutsitodellist tuginesid, intervjuud olid peaaegu kõik Brasiilia intervjuud olid küll tänapäevast antud kommentaarid aga need, kes olid filmiga seotud, need inimesed on ju meie hulgast läinud ja nendest õnneks nendest on salvestad nendega salvestatud intervjuud juba varem. Olgu siis aks Ella Lutsuga või Gunnar Xilgasega või Liia Laats ka. Nii et me saime neid kasutada. Kas kogu Eesti filmiajalugu on selles mõttes kaetud, et kõikide kümnendite näitlejatest, meil on ikkagi intervjuusid materjale, jälgi lisaks sellele, mis nad jätsid filmilinale filmilindile. Kahjuks muidugi ei ole. Ja ja väga raske on. Täita neid lünki, siis vehid emotsionaalselt mingit kommentaari või näiteks Hugo Laur elutsitodellis. Me ütlesime Eesti raadio arhiivist. Hugo Lauri intervjuu, kuidas ta kommenteerib Stalini preemiat, mis talle anti seoses miilase rolliga. Et selliseid huvitavaid arhiivimaterjale leiab või siis kuidas Ants Eskola kommenteerib. Int oma Indrekut või Maurum Indrek, kus ma, ma Maurumi. Mauruse rolli ise oma sõnadega seda, mis ta mängib siis toona draamateatri laval. Selliseid kommentaariumi läbi läbi kroonika vanade arhiivimaterjalide ikka leidub muidugi neid. Küllap kasutatakse edaspidigi. Kas sa palutad Eesti filmi varamu säilimise pärast südant, kas me peame selle üle südant valutama, kuidas meil lood digitaliseerimise ja vanade hävimisohus filmilintide kopeerimisega on? Siin on jälle hästi palju küsimusi korraga. Noh südant valutavad või, või ei valuta, see on. See on selline psühholoogilise natuuri küsimus. Probleem on muidugi väga palju selle Eesti filmipärandiga. See sõna võib-olla ei, ei kõla kõige paremini. Aga meil paremat sõna praegu ei ole. Eesti need filmid, mis on siis tehtud möödunud aegadel? Nendega selle üle vaieldakse, mis nendega on. Et nad on ju alles ja, ja filmiarhiivis nad kuskil hoiul ja ja minu jaoks on peamine probleem see, et nendele tuleb, on ta uus uuesti, elu tuleb tuua vaatajani. Ja selline kommentaaridega koos vaatajani toomine on üks viis. Näiteks päevalehe filmiklassikasari, nüüd teine näide, kus mitte nii vanad filmid, aga siiski ka vanad filmid. Kui need panna ilusti ritta, hästi programmeerida, õigel päeval tuleb õige film, mis ka näiteks mingisuguse ühiskonnas olulise asjaga kogu kõlksub ja nii edasi ja, ja see moodustab sellise ilusa rea läbi läbi läbi pea, pool peaaegu aasta. Et siis siis hakkab kõlama ja siis näitab, see näitab, et rahval on ka selle vastu huvi, aga me oleme siiamaani liiga palju leppinud või ütleme nii, et 2012. aasta eel olime leppinud liiga palju sellega, et jah, meil need kuskil on need filmid ja see on ka kõik. Aga tähtis on jah, tuua nad rahva aju rahvasilma ette, rahva kasutusse, et igas kodus või riiulis võiks filmihuvilise riiulis võiks olla see asi, mida ta armastab. Ei, võib-olla ei teagi, et see talle meeldima hakkab, kui ta, kui ta ei ole seda kunagi näinud. See Eesti Päevalehe vanade DVD vanade Eesti filmide DVD sari oli vist edukas sellepärast et see sai esialgsele juga järje. Jah, ja täna just tuli juhima, tuleb välja viimane film, sügis homsest müügil ja täna on kommenteeritud. Kas oleks veel filme ja materjale ka kolmandaks osaks? Kindlasti kindlasti on sest seal näiteks ei ole õige mitmeid kindlasti olulisi filme, nagu näiteks. Grigori Kromanov, oi mis juhtus Andres lapetavusega näiteks üks näide. Et saaks, saaks mõelda veel. Aga noh, näiteks praegu on juba täiesti reaalne selle töö põhjal, mis nüüd selle päevalehesarjaga seoses on on alustatud, et on, on mõeldav, et me Meil ei ole väga palju vaja pingutada, et meil on Leida Laiuse või Arvo Kruusemendi juhi või Kaljo Kiisa antoloogiad riiulis, et kes tahab saada endale seda kogumikku selle autorifilme, kes armastab Leida laiust, see saab kõik Leida Laiuse filmid endale nüüd varem või hiljem hankida. Esialgu sellist kindlat tööplaani veel ei ole, aga teoreetiliselt see on võimalik. Räägime sinust endast ka. Sa oled pärit Tartust? Viis on. Kas. Kas see tartu keskkond ka omas tähtsust selles osas milliseks sa oled kujunenud, millega sa tegeled? No ma võiks täiesti siiralt öelda, et et ma olen mõnes mõttes tartlane praegugi, et kui Tartus oleks mulle meeldivat tööd, küllap ma läheksin ektartussegi. Aga kuna praeguse all seda võimalust ei ole või ei ole näha, siis siis tuleb istuda Tallinnas. Et pigem ma võib-olla võiks isegi öelda, et ma olen lõunaeestlane, sest kogu oma lapsepõlve veetsin tegelikult Valgamaal Sangaste lähedal. Ja, ja oskan, oskan heina teha ja hobust ette panna ja ja, ja tolle kandi keelt kõnelda. Mäletad sa oma lapsepõlve esimest filmi, mida sa poisikesena nägid? Oi, seda ei mäleta, muidugi need koolis käin, koolist mindi ikkagi. Kui uus film tuli välja ekraani kinno või siis saluuti ehk Ateenasse või ka kooli kõrval raudtee raudteelaste klubisse panin Miina härma koolis. Et praegune Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja endine raudteelaste klubi. Et siis siis mind ikka kambaga ja, ja prantsuse mõõga ja mantlifilmid või fantoom ja need tulid muidugi kõiki hiljem. Ei mäleta, aga seda ma mäletan küll, kuidas poistega käisime, nii hästi kevadet kui viimsed, reliikviad, reliikviad vähemalt neli, viis korda vaatamas pärast koolitund. Kust tekkis sügavam filmihuvi ja millest? Läksin õppima Tartu kunstikooli pärast kaheksandat klassi ja ja, ja süvenesin Fanaatiliselt kunstiajalukku ja muusikaajalukku ja ja, ja kõigesse, mis sisse Keskteismeline juba taibata suudab. Ja, ja, ja ei läinud siis palju aega, kui kui jõudsin ka Tartu linnafilmi klubisse amfow, mis tegutses kinos, komsomol, nilisem Sis, illusioon. Ülejõel ja seal oli üleval tore kohvikus sai jäätisekokteili ja ja filme arutada rast seanssi ja sealt siis sa tulidki. Ütleme nii, seitsmeteistkümnendal eluaastal esimesed niuksed tõeliselt valgustavad laksud. Millised valgustavad laksud olid ilmselt me tänapäevase noorema kuulaja jaoks peame selgitama, et miks üldse filmiklubi ja miks peab mingisse klubisse koonduma selleks, et head filmi vaadata. Kinolevisüsteem üles oli ehitatud, aga oli olemas niinimetatud spetsiaalpubliku eripublik ja see oli, kes võis vaadata muud tavalise publikuga võrreldes. Mõned filmid olid kitsamas ringis näidatavad, mida laiale publikule näidatud ja need olidki needsamad filmiklubid. Et filmiklubides näidati keelatud filme Keelatud filme, vaid filme, mis ei olnud mida mingitel kaalutlustel ei tahetud näidata laiemale publikule. See põhjus võis olla lihtsalt see, et laiem publik ei oleks seda nagunii vaadanudki, seal olid liiga keerulised. Tolle aja me amfifilmiklubi niuksed, naelad olid. Meenutame Tennis Apulaatuse palvesoovide puu. Seal oli siis otariosseljaani, elas laulurästas muidugi Andrei Tarkovski. Kõigepealt Andrei Rubioffia, Ivani lapsepõlv, aga siis juba ka Solaris ja jaa, jaa, või, või Jerzy, kavalerovitši, vaarao või mõned sellised filmid, mis olid ka kinos jooksnud lühikest aega, aga laiem publik neid ei võtnud, vastasid nad hiljem, tiirlesid filmiklubides ja ja, ja mis oli tähtis nende filmiklubide, sellised seal arutati ühiselt neid filme analüüsiti ja loodi nagu tekkis nagu mingisugune vaimne selline atmosfäär selle filmi ümber. Et see film on midagi rohkemat lihtsalt, kui lähed kinno, naudi, naudi seda, mis vilgub ekraanil ja lähed siis pärast koju tagasi. Et filmiklubid olid populaarsed Ja ja Eestis need olid kõige suuremad filmiklubide keskused terves Nõukogude liidus. Ja üle 50 filmiklubi oli Eestis kõige suurem muidugi tippi filmiklubi, Tallinnas aga Tartu Ülikooli filmiklubi sellesama Tartu linna filmiklubi kõrval oli väga oluline koht, kus tihtipeale Tartu Ülikooli filmiklubis sai sisuliselt iga õhtul kolm korda nädalas vaadata mingit nii-öelda alternatiivset filmi. Tänast saadet ette valmistades leidsin ma ajakirjast teater, muusika, kino, maikuust 2002 väga pika ja huvitava usutluse sinuga ja toonases intervjuus enam kui 10 aastat tagasi oled sa öelnud, et 70.-te Tartu oleks väär Üht sürrealistliku romaani. Võiksid sa praegu ka lühidalt mõne lausega kirjeldada 70.-te tartus realistlikkust või on see võimalik ainult romaani vormis? Ja. Muidugi Tartu vaimust hakkame siin rääkima. Aga jah, kui me kujutame kas või selle seal oli väga palju koloriitsed kujusid. Väga palju koloriitsed kujusid kohtas Ikazedasamal kindlal sirgel Tartu Ülikooli tänaval või 21. juuni tänaval ehk Rüütli tänaval viie minuti jooksul. Ja et kõik need, kõik need inimesed on mul siiani silma ees. Ja ma arvan, et selline romaani mõte ei ole üldse halb, võib-olla. Võib-olla mitte minu sulest, aga kellegi teise sulest tuleb. Kas sina olid hipi, seitsmekümnendatel? Ma olin Tartu kunstikoolis ja nagu teada, Tartu kunstikoolipoisid võisid erinevalt keskkoolipoistest juukseid kasvatada. Ja loomulikult me pidasime selle üle arvet ja noh, kui nüüd oma saba kergitada, siis minul olid mingil hetkel Tartu linnas pikkuselt teised juuksed. Nii et ma ei tea, kas on hipivurrid, pikad juuksed teistest pikemad. Me kuulume tänases saates muusikat ka ja Scott McKenzie San Francisco sobiks ehk just praeguses kohas mängimiseks, tahaksid sa saadaks öelda midagi? See ma olen jah, seda mõelnud, et tegelikult kuigi kuigi me olime ära lõigatud sellest, mis maailmas toimus kummalisel kombel läbi raadio ja ja me tegelikult elasime samas rütmis mingil määral, mis mu muu maailma noored. Et ma kujutan ette, et läbi Rootsi raadio või mõne teise raadio, Me kuulasime neid samu laule täpselt sama fiilingu nagu meie põlvkonnakaaslased kuskil mujal, kuigi me ei saanud elada seda seltsielu ja kõik see, mis sinna kaasa sellega kaasnes. Mingis mõttes ma olen selles lille lastelille laste aega jäänudki, mis ongi minu kul nooruse kuldaeg, vil, kaunid lapsepõlve mälestused, noorusmälestused. Kuulame Scott Mäkendid. Meil on endiselt külas filmimees Jaak Lõhmus. Jätkame juttu. Sinu tütar mäletab, et kaheksakümnendatel aastatel liikus teie Tartu kodus pidevalt kirjutusmasinaid. Miks nii oli, kas tegemist oli siis samistati väljaandmisega ehk siis keelatud kirjanduse koduse levitamisega? Sellega tegelesid ju, kes kõik, kes vähegi julgesid ja teadupärast Nõukogude liidus kirjutusmasinad oli vähe ja ja neid siis nii-öelda hangiti siit ja sealt. Ma ei teagi, mida küll tütar selle all mõtleb, aga aga noh, tema mäletab juba seda aega, kui tegelikult piirid hakkasid vabaks minema. Läänest toodi neid aparaate ja et. Laadides õigesse Sammistati aegunud, ikka seitsmekümnendat aastat. Aga mis laadi tekste siis nimodi paljendati? Kõiksuguseid tekste Uku Masingust Uku Masingu luulest kuni tema traktaatideni. Luule all almanahh. Mida iganes ohtlikumat, kirjandust, trükitud kunagi, seda ju paljundati foto Tobaljundusega Sultsi, Gulagi arhipelaagist. Seda ei trükkinud keegi masinal. Ja seal olid omad omad omad reeglid, mis toimisid omal ajal. Konsul toonastest Savitate väljaannetest endaga olles ka. Ja üht-teist ikka on kuskil riiuliserva peal, see oli ajalooväärtus ja päris huvitav, muide Mihkel Mutt kunagi tegi ülikooli ajal kursusetöö lausa nendest kirjanduslikest Almahhidest, mida nii-öelda käest kätte levisid, koolides välja anti ja mida ülikooli eri aegadel Tartu Ülikoolis välja andsid. Kirjandus, tudengid. See oli juba ammu, aga et see on tegelikult päris huvitav, oli näiteks ma toon ainult paar huvitavat nimed samades kirjandus malakides. Me leiame luuletajatena sellised ka filmimaailmast. Mul on lihtsalt nimed nagu Peeter Simm. Tema luuletused on ilmunud või siis on Toomas Lepp praegune Tallinna televisiooni juht samuti luuletustega astunud üles nendes Armorahvides Tartu päevil ja nii et päris huvitav ajalooline materjal. Millal sa ise filmist kirjutama hakkasid? Hakkasin sellest kirjutasin sellest nii-öelda sahtlisse juba seitsmekümnendatel aastatel. Aga kaheksakümnendatel aastatel hakkasin siis tasapisi avaldama. Ja kuidas see siis läks? Sa oled olnud filmi toimetaja, teater, muusika kinos, hiljem kultuurilehes, nüüd uuel ajal juba Eesti Ekspressis ja, ja Postimehes. Oled teinud filmisaadet, riik siin ETV-s. Kunagi oli ETV-s lausa eraldi filmi toimetus. Kui sellele kõigele tagasi mõelda, kas, kas siis võib öelda, et filmiajakirjanduse kuldajad Eestis, et kõik sinna 80.-tesse 90.-tesse. Sinu küsimuses on on õige konks sees, et kui sa tahad ilmselt küsida, et kas praegu on kõik asjad hästi Ja praegu me oleme ju nii vabad, nagu me oleme ja aga jaa. Ma ei saa öelda, et filmiajakirjanduse kuldajad jäid varasemates aastakümnetesse. Praegu meil on erakordselt palju avaldamisvõimalusi ja erakordselt palju suupruukimise võimalusi filmi teemal. Aga kui ma vaatan Eesti filmikriitikat näiteks siis eesti filmikriitika kuldaeg on seitsmekümnendad kaheksakümnendad aastad sellisel tasemel tekste, nagu ilmusid siis Tatjana Elmu Novitšilt, Jaan roosilt, Vladimir garašovilt Valdeku Tobrolt. See nimekiri tuleb pikk. Sellisel tasemel artikleid tänapäeval ei avaldata peaaegu üldse. Kust sa ise praegu ammutad, teavet ja hinnanguid uute filmide kohta? Või räägime eesti filmidest, mida sa näiteks veel ei ole näinud? Mul on sisseharjunud infokanalit, sest ma olen ju tükk aega töötanud esiteks väga pikalt ajakirjanduses teiseks töötanud kuus aastat Eesti filmi sihtasutuses olles kogu selle informatsiooni sees, nii et ma lihtsalt ma tean, kust infot hankida, kui ma tahan midagi teada. Et aga. Ma olen ju aasta aega tegelenud peamiselt vanemate filmidega või viimased viimased aastad, nii et et see on mulle huvitavam arheoloogiline kaevamine leida, leida üles asju sealt, kus sa ei oskagi arvata, et neid võib leida. Nüüd on tekkinud ka mitmeid ju filmiblogisid kas või filmijutt, punkt, plokk, spot, punkt com ja neid on, neid on veelgi. Kas need suudavad täita seda tühikut? Ja sa mainisid nendest autoritest, kes enam meil tänapäeval ajakirjanduses ei kirjuta? Ja no muidugi on erineva tasemega neid interneti Kuidas öeldagi dile blogisid ja blogi? Meil ei ole paremat sõna. Et Ilmar Raag kirjutab siin-seal ja ja tema lugusid ma loen alati huviga. Aga üldiselt on küll, ikkagi, need on niisugused ühe öö armastused. Kui kibe või magus üldse on kriitiku leib kui ta kritiseerib eesti filme. Noh, ütleme filmiajakirjanik. Eesti filmi on ajakirjaniku suhtumine Film on ikkagi ju kellelegi looming ja ja kunstnikud on kergesti solvuvad. Solvuvad inimesed. Kui kerge või keeruline on kirjutada ühest filmist ja võib-olla ka kriitikat teha Martin. No mina üldiselt hoidungi kriitikast, esiteks ma olen ise filme teinud ja arvatavasti teen mõned veel. Ja. Ma ei arva, et, et ma ei ole selline see psühholoogiline natuur. Et ma arvan, et ma teostada, siis ma et ma siis teen midagi hästi, kui ma piltlikult öeldes lähen, võtan ühe õlle. Istun, kirjutan kaks tundi, sellega teen teise inimese pooleteise aasta töö täis. See ei ole minu eesmärk. Need mõned kriitikud arvavad, et see on see, millega nad siis on hästi hakkama saanud. Ma pigem püüan leida igast filmist, mis meil siin Eestis tehakse, pigem positiivset. Ja ma arvan, et igas filmis ongi see positiivne pool olemas ja ja noh, meil on iga nädala kohta üks film ja mingisugused seosed neil omavahel on ka olemas, et mind huvitab pigem see, kuidas asjad omavahel seotud on. Et see leib mulle istu, hakata arvustama teiste tööd. Sa ise oled ka olnud Eesti filmi jaoks selle kõige tähtsama otsustaja rollis. Sa ise otsustasid FDA peaeksperdina, millised filmid saavad raha ja millised ei saa. Oli see raske töö? Kindlasti oli see raske töö. Aga. Võib-olla hilisema eksperdi Karlo Fungiga võrreldes oli minu aeg selles mõttes kergem, et valikuid ei olnud nii palju. Aga samas raha oli ju veel vähem. Raha oli veel vähem, see on tõsi. Aga et ka sellele neid ideid ei olnud, see tung. Taotluste hulk ei olnud nii suur. Aga see on muidugi väga raske. Väga raske töö. Ja samas mõtlen, et see on tegelikult ainus minu isiklik arvamus on selline. Seda, millised filmid said raha, seda me oleme kõik saanud isa ekraanidel vee televisioonis näha aga mind huvitaks, kas võiks näiteid tuua, millised ideed või filmid siis jäävad või on jäänud lati alla ja, ja mis on olnud need põhjendused? Aga tihti jäävad ju ja platy alla film mitte mingil muul põhjendusel raha on kahe filmi tootmiseks ja kolmanda jaoks ei ole. Ja ongi kõik ja, ja ei ole vaja hakata sinna juurde fantaseerima mingisuguseid põhjendusi, et oi ei kuule su stsenaariumi viimases kolmandikus on mingid probleemid? Ei, selles, need on, need on tühised asjad, need on väga kiiresti kõrvaldatavad need probleemid. Stsenaariumi viimases kolmandikus, aga lihtviisiliselt ei ole kolme filmi jaoks raha ja andsime kahele. Ja, ja mina pidasin toona silmas alati ka seda, et et et näiteks, et kui ühel filmil on suurem publikupotentsiaal või et on lootust teda toob kinno rohkem publikut siis see oli helistatud. Kas need praegused ümberkorraldused, kus Effvast tehakse Eesti filmi instituuti võivad olla kantud sellest samast pahameelest nende poolt, kes tunnevad ennast võib-olla miskipärast ebaõiglaselt filmi rahast, kõrvalejäetuna? Ega see uus süsteem väga palju ei muuda. Praegu probleem on minu meelest ainus probleem on see, et, et film on alarahastatud. Meil on terve põlvkond tulemus ja tulnud filmikuulist noori andekaid tegijaid kellel on väga raske pääseda filmi tegema sellise rahastamise mahu juures, nagu meil praegu on. Ja ja, ja ei ole ju normaalne, et režissöör teeb filmi üks kord seitsme või seitsmeteistkümne aasta tagant. Et Elmo Nüganen pääseb alles nüüd tegema järgmist filmi kui ta ikka pääsed. Ja nii edasi ja selle põhjus on lihtviisiliselt see, et raha on vähe ja, ja võidakse siin nimetada, vahetada neid silt, aga see kõige tähtsam lahendus on see, et filmi finantseerimine peaks olema nii-öelda Euroopa tasemel. Mida sina arvad, ajakirjanik Mikk Salu Postimehes, üheksandal veebruaril ilmunud kirjeldusest või järeldustest? Tema järeldab siis, et Eesti filmirahvas jaotub kolmeleeri. Esimesed on need, kes on praeguse süsteemiga rahul, ei taha muutusi ja vaatavad Eesti filmi instituudi loomisele seepärast umbuskliku pilguga. Ja nemad on need inimesed, kes on seni eksast kogu aeg kenasti raha saanud. Siis on teised inimesed, kes tahavad muutusi, kes pigem kalduvad toetama Instituudi loomust. Nad arvavad, et praegune rahastamine on liiga kaua sõltunud ühe inimese otsustest ja maitse-eelistustest või tutvustest. Siis on veel kolmas seltskond nii-öelda vahepealsed, kes pooldavad küll muutusi aga kellele ei meeldi see viis ega stiil, kuidas muutusi tehakse. Kuidas sina kommenteeriksid seda analüüsi? Mina olen selles viimases leeris. Aga analüüsi, kui oled nõus või ja no see on väga lihtsustatud, nii see on. Jah, laias laastus võib öelda, et kõige lihtsam, kui on vaja midagi jagada, siis jagatakse kaheks ja siis hakatakse veel kord kaheksaks. Siin on jagatud kolmeks. See, kuidas, kuidas muutusi on läbi viidud, jah. Ma kuulun sellesse leeri ja kirjutasin alla ka sellele ühisele kirjale. Ja, ja olen täna ka seda meelt, et neid muutusi niimoodi ei. Ta oleks pidanud läbi suruma ja niimoodi need ei oleks pidanud tegema. Aga noh, mis me siin enam vaidlused on vaieldud ja mingid kokkulepped on saavutatud, vaatame nüüd, kuidas asi kulgeb. Kas praegu võib öelda, et te sundisite minister Rein Langi taganema? Te esitasite avalduse, et filmiinimesed tuleb kaasata sinna otsustusprotsessi ja nõukogusse ja, ja lõpuks siis pakuti ka see võimalus. Kuidas ta üldse selleni jõudis, et filmiinimesed sealt välja võtta tal olisi, järelikult halb nõuandja. Võib küsida vastu, et nagu selgus, ei olegi üldse probleeme. Kas Artur, ütles Talvik, vistet, katkine telefon saadi millestki valesti aru ja see lahenes üsna kiiresti ilusti ära. Filmiinimesed on nüüd seal uuesti tagasi, seal nõukogus. Aga ikkagi selgita, palun natukene lahti seda praegust tüli Eesti filmivaldkonnas, nii nagu sina seda näed, mis oht siis varitses või varitseb, mida sina isiklikult kardad, mis võiks siis valesti minna? Ei isenesest printsipiaalselt ei ole, ei, võib teha erinevaid struktuure. Ja, ja nagu nüüd on tehtud teistsugune struktuur võrreldes varasemaga see, mille vastu protestiti ja mille kohta Lapsesuisemat filmiinimesed ka ajakirjanduses välja ütlesid, otse nimesid nimetades. Oligi, oli tegelikult see, et või täiesti selgelt näha, kuhu see reform liigub. Kes tuleb peadirektoriks ja kes tuleb peaprodutsendiks. Ja praegu täna ütlen, ma teen täpselt nii, see läheb. Kas see on halb, et nii läheb ja miks see seisund? Ei, aga kas selleks tehakse reforme, et mõned inimesed liiguvad kindlates sadades, kellel on ise võim, neid asju, neid otsuseid suunata? Selleks see on natukene? Natuke kahtlane tee. Selles 2002. aasta teater muusika, kino intervjuus olid sa ise vastajana otsustaja rollis ja pidid siis toonaseid otsuseid ja arenguid ja seisundit põhjendama. Kuidas sa nüüd, 11 aastat hiljem vaatad? Toonases intervjuus sa tõid esile, et tegelikult on aren kujunenud heas suunas võrreldes 90.-te keskpaiga, ka oli tol hetkel hakatud rohkem filme tegema, rohkem raha oli tulnud. Tõstsid esile eff loomist, PÖFFi alustamist, väärtfilmide maaletoomise toetust, ühinemist, programmi programmiga, meedia. Nüüd on üle 10 aasta möödunud. Kas on edasi liigutud kiiremini filmi loojatele Ilze filmikultuurile sobivas suunas või mitte? Ei no need sinna sellele tulid veel Otsa liitumine eurimaažiga ja mitmed teised liitumised ja, ja nii edasi, nii et me Eesti, Eesti võiks praegugi veel rahul olla eesti filminduse seisukoha, kui me vaatame oma kolleegide seisu Lätis või Leedus. Kuigi Leedus on ka praegu positiivseid arenguid. Et aga meie peamine probleem on just see etne meie need vahendid, mida antakse filmikultuuri edendamiseks laiemalt. Ka seesama pärand, millest ma juttu alustasime, tahab hoopis teistsuguseid toetussummasid saada, et olla kaasaja tasemel ja oleks rahvusvaheliselt kättesaadav. See vana eesti film. Filmialal on olnud liiga palju huvigruppide omavahelist sõdimist ja liiga vähe koostööd ütlesid sa aastal 2002, kas ütled ka tänapäeval nii? Igal juhul 2012. aasta kohta võin ma küll Öelda rõõmuga, et tegelikult 2012 oli üks meeleaasta kus, kus Eesti filmiala erinevad huvigrupid tulid kokku ja tegid ühist asja töötasid selle arengusuundade projekti kallal, samuti Eesti filmi Instituudi põhikirja kallal. Aga ainus, mis oli kurb, oli see, et Bent arvamusi ja ühiseid otsuseid ei võetud arvesse. Vaatame siis ka eelmisele filmiaastale. Ma loen, mõned pealkirjad. Peeter Simmi üksik saar, Sulev Keeduse dokk, varesesaare venelased, Marianna kaadi dokk, imelaps Toomas Hussari seenelkäik, Andres Kõpper ja Aron Tamme, Vasaku jala reede, Ain Mäeotsa deemonid, Ilmar Raagi eestlanna Pariisis ja nüüd küll eelmise aasta oma, aga, aga nüüd siis päris värske veel. Hardi Volmeri elavad pildid. Päris hea saaki. No kui vaadata ka 2011 valminud filme ei saa midagi kurta, et kahe aasta peale kokku on eriti huvitav kirju rida kokku. Täna õhtulgi tuleb Sulev Keeduse film kirjad inglile Eesti televisioonist 2011 valminud. Et. Me ei suudetakse siiski teha jah suhteliselt suhteliselt väheste võimaluste juures päris huvitavat kirjut programmi, kui sellist ringhäälinguterminit kasutada. Ikkagi suurt publikut, kõnetavaid filme on meil vähe. Hea küll, Toomas Hussari seenelkäik tõepoolest oli film, mis tegi üle pika aja väga hea tulemuse 73000 kinokülastust ja samas suurusjärgus varasematest aegadest. Nimed marmortahvlil üle 168000 vanade kobedad 81000. Jan Uuspõld läheb Tartusse 64000. Lotte ja kuukivi saladus 63000. Aga enamik filme jääb ikkagi sinna kusagile allapoole. Kas me peaksime muretsema selle pärast või mitte, kui ühte mängufilmi vaatab võib-olla 6000 või 10000 inimest. Ei see on täiesti normaalne, kui kuus või 10000 inimest vaatab üht Eesti mängufilmi. Aga, ja ma arvan, et sellise fenomeni korduseni me võib-olla ei jõuagi, nagu, nagu olid nimed marmortahvlil oma rohkem kui 160000 vaatajaga. Aga, aga tegelikult sellist, sellist filmi, mille kohta võiks öelda Hollywoodi terminitega suurem kui elu. Et sellist eesti filmi muidugi publik ikka ootab ja tahaks näha ja, ja seenelkäik ei kuulu nende filmide hulka suurem kui elu lihtsalt lahe komöödiaajastu ajastu õigel ajal sündinud film ja, ja publik armastas teda, sellepärast. Sa oled ise ka palju filme teinud, oled olnud nii. Toimetaja, stsenarist, režissöör, Eeeffis, e-andmebaasi kohaselt oled sa ühe või teise ameti kaudu olnud seotud 23 filmi valmimisega lausa alates režissööri abist Karoliine hõbelõnga juures 1995 kuni režissööri ja stsenaristi ametini 2010 linastunud dokumentaalis. Tantsud linnuteele, pildistusi, Lennart Meri filmi rännakutelt. Miks sina oled filme teinud? Mida mina olen teinud, need on dokumentaalfilmid. Ja jaa, olen küll, jah. Nooruses olnud ühe mängufilmi juures režissööri abi ja ja veel animafilmide juures isegi töötanud ja see oli puhas niisugune õppimise aeg, aga dokumentaalfilmi juurde ma loodan ikka tagasi pöörduda. Et ja seal mu hoiaksin fookuses ka sedasama teemat, mis mul ikka südamelähedane on. Eesti filmiajalugu. On midagi praegu käsil ka pooleli. Praegu ei ole mul nii-öelda ühtegi taotlust sees. Aga mõtteid on, parteid on. Sa oled ju nüüd ka vanaisa juba mõnda aega. Mis filme sa soovid, et sinu lapselapsed tulevikus vaataksid? No see, see kuulub sellesse sellesse sõna varr, kus ei ole vale kasutada nii lihtsaid ütlemised, häid filme. Ja neid tuleb Eesti vanaisad on ju head või halvad või? Filmid on siis ka head? Me tõmbame tänase usutluse otsi kokku. Meil oli täna külas filmiajakirjanik Kinoliidu juht aga filmitegija Jaak Lõhmus. Ja lõpetuseks valisid sa loo Nino rootalt. Miks, mis lugu see on? See on ühe minu lemmikfilmi Federico Fellini 800 puhul lõpumuusika. Sellele see film on mäletatavasti sellest, et režissöör vaevleb probleemiga, ei tea, millist filmida, ta saab teha. Ja see film lõpeb, selle kulminatsioon või see valgustus Katar siis on see, et režissöör järsku taipab, millist filmida ta tahab teha ja siis on selle filmi lõpus selle dekoratsioonide ümber siis selle filmi tegelaste karneval kes marsivad kõik sel tulevasel võtteplatsil ja, ja me oleme ära vaadanud üle kahe tunni filmi ja siis me saame aru, et hakatakse filmi tegema alles ja see on see, see on see muusika. Sellepärast valisin selle. Filmide lõpud on mõnikord väga tähtsad või enamasti alati väga tähtsad. Ja see on üks ilusamaid filmilõppe filmiajaloos. Kuulame seda muusikat, aitäh veelkord. Jaak Lõhmus. Usutles Arp Müller.