Oi oi, oi oi. Muidugi need lustakad viisid pärinevad Johann Straussi opereti Nahkhiir helisevatelt lehekülgedelt ning esitajad meie omaaegsed ooperitähed, meta Kodanipork Veera neeluse, Viktor Gurjev. Käesolevas pühendamegi Wabariigi teenelisele kunstnikule, riikliku preemia laureaadile meta Kodanipork-ile, esitleme teda tänastele kuulajatele, kasutades peedekkeriks või teejuhiks, kuidas soovite muusikateadlase Helga Tõnissoni meie nimekast, ooperi- ja operetijõust kirjutatud monograafiat. Kuid sündmustikust pisut ette rutates reedaksin juba nüüd, et täna avame lauljatari kunsti ka mõneti ootamatust küljest. Niisiis mitmetahulisus nagu saate pealkirigi, ütleb. Kujutlegem pisut seda, mis teatris õhtust õhtusse kordub. Eesriie on alles suletud. Laval on veel hämaravõitu ja saalis sumbuvad tasapisituled. Dirigent tõstab käed veel hetk kontsentreerumist ja juba voogavat saali ooperi- või opereti avamängu helid. Siis avaneb ka eesriie rutakalt või aegamööda, nagu parajasti esitatava tüki jaoks vaja. Läituvad prožektorid ja vaatajaskond ongi selle sõnulseletamatu lummuse haardes, mida teatrietenduseks kutsutakse. Varem või hiljem on lavale astumise kord ka primadonna kaes. Primadonna primadonna esimene daam on esilauljatar ooperite valdavas enamikus ja vist kõigis operettides sopran. Estonia lavale on sopran, neid alati jätkunud küll kunstniku natuurilt vokaalsetelt eeldustelt eriilmelisi küll sarnane Vaidki ja seda meie ooperitegemise alguspäevadest tänaseni välja. Olga Mikk-Krull, Helmi Einer, Ida-loo Talvari, Olga lund, Elsa Maasik, Anu Kaal. Margarita Voites on eesti ooperile joperetile andnud suurepärase järjepidevuse. Nende veedab talendid, on erinevatel ajastutel publiku südant soojendanud kas esile küündivate staaridena või siis teisi hääleliike esindavate tippartistide võrdväärsete partneritena. Sest Estonia näitetrupp on õieti alati mõnikord küll rohkem, siis jällegi tagasihoidlikumalt pürginud ansambli lisusele mitte nii palju staaride kultusele. Arvan, et meta Kodanipork oli laval primadonna just ansamblis ja muidugi selle mõiste avaramaks tähenduses teiselt Ta oli ta kahtlemata 40.-te aastate lõpu ja 50.-te primadonna assaluuta. Mulle tundub, sõnas Georg Ots, et laval on igal artistil oma individuaalsus, et igaüks hiilgab millegagi, mis ainult temale omane on. Meta Kodanipork näiteks oli kauni hääle, võluva välimuse ja lavalise olekuga ehtne operetiprimadonna. Ta oli meie lavaajaloos omaette isiksus. Ja Helga Tõnson jätkab omaette isiksus. Kas me tohime neid sõnu sageli ja paljude kohta ütelda? Ei, vähemalt operetilaval mitte. Kuid ometi võib ka selles nuheldud ja nüpeldatud žanris paljugi saavutada, kui seda maitsekalt eesmärgi selgelt ja hingega teha. Mitte kõrgi üleoleku, sisulise alapakkumise või Stampide taha varjunud. Meta Kodanipork oli meie laval mitmete erandnähtus pole maailma mastaabis Ki olnud sagedased. Need juhud, kui professionaalse ooperi ja opereti akadeemilise teatri kavalehtedele astub harrastuslaulmise tegevus mail kaks aastakümmet tegutseda jõudnud uus nimi ning pakub otsemaid samale liit laval esinevatele solistidele tõsist konkurentsi või veelgi enam. Juba paari esimese rolliga rühib ainuüksi tänu andele ja töökusele operetiprimadonna aks ning leiab ooperi valdkonnaski enesele kindla tegevusjärje. Meta Kodanipork tuli teatrisse ooperikoori kaudu juba igati küpse kunstnikuna, olles omaenese lustiks paarikümne aasta vältel rohkem või vähem süstemaatiliselt laulutunde võtnud, jaga kontserdilaval mõndagi saavutada jõudnud, kuid minu noorusunistustes pole teatril mingisugust, isegi mitte kõige pisemat osa olnud, sõnab meta Kodanipork. Olin tema harras austaja, mulle meeldis oma õhtuid seal mööda saata. Kuid külastajana teatri suhtes kujunesid mul isegi omad soovid, mõtted. Ometi pole ma põdenud paljudele noortele hästi tuntud haigust ükskõik mis hinna eest teatrilavale pääseda. Meta Kodanipork oli poolteist aasta tosinat kantseleiametnik, kes lihtsalt laulmist harrastas. Estonia muusikaosakonna kooris toona ühes paremas segakooris niisama kaua kaasa lõi. Aastapäevad isegi konservatooriumis õppis, kuid sellest eraõpetajate kasuks loobus. Koorikontsertide solistina. Samuti tollal tavaks olnud õpilaskontsertidel esinemistega sai ta tuntuks ning kogus hüva sõnalisi arvustusi ja publiku poolehoidu. Meta Kodanipork, tegevussfäär avardus, hakati paluma solistiks ka väljaspool Estonia muusikaosakonna koori eest võtmist toimuvatele kontsertidele. Üht niisugust peaaegu poole aastasaja eest Narva-Jõesuus toimunut meenutab Artur Rinne. Kontserti alustas meta Kodanipork. Tundsin teda juba varem EMO Estonia muusikaosakonna segakoorist. Aga solistina kuulsin teda esimene kord, kui ilus hääl, kui lihtsalt, kui hinge köitvalta esines, imestasin, miks ta pole teatrisse tahtnud tulla. Piilusin publikut. Rahvas kuulas särasilmi ja hardunuist. Ajaleht uusi Suomi kirjutas Helsingis ja veel tosinas Soome muus paigas toimunud kontsertidest. Lauljanna metakodaniburgilt saime kuulda häält, millist harva kohtame hiilgust, värvilaiust, metalli ja meelitavat pehmust. Esitus kultiveeritud ja ühtlasi lihtne, suursugune. Ta tõuseb kindlasti mõne aja pärast kuulsamate lauljannade hulka. Kuid veel tervelt 20 aastat vastas meta Kodanipork kõigile kutsetele Estonias või Vanemuises esinema hakata. Kindla ehitusega. Laulja elukutsele pole ma kunagi mõelnud teatrisse pääsemisele veel vä. Näis, et puudub kutsumus. Ometi sai meta Kodanipork ist Estonias kõigepealt koorilaulja, siis kohe solist, riikliku preemia laureaat ja teeneline kunstnik. Muide, esimene eesti naislauljatest, kes laureaadiks pärjati, debitandi lavaroll, oli alles väike hoovõtuks. Tegelikult ainult koori soolo, opereti kolm musketäri mustlaslaulus. Tahaks tulevikus näha ulatuslikumateski osades, kirjutas seepeale arvustaja sirbis ja vasaras. Nüüd juba 36 aastat tagasi. Meta Kodanipork, teine roll kasvas juba ooperi rüpest. Selleks oli Sirje Eugen Kapi tasu leekides. Pärast esmast tutvust ooperiga ka sealtpoolt trumpi ootasid meta Kodanipork Estonias järjest uued ülesanded. Rumbergi operett, kõrbe laul sai ülimenukaks just tänu võluvale esipaarile meta Kodanipork-ile ja Georg Otsale. Siin vallandus lõplikult sarmika lauljatari loomupärane näitlejanna mille aluseks olid kahtlemata rohked tähelepanekud. Nimekate lauljate Milvi Laidi, Els Vaarmani, Gerda murre, Elsa maasiku. Olete sõnameistrite Erna Vill, meri, Aino Talvi esinemistest. Nii see tuligi, et lavale tegelikult mitte püüelnud meta Kodanipork Ki õlgadele asetus kauaks Estonia opereti naispeaosade kogu raskus millele teise tahuna lisandus veel trobikond õnnestunud ooperirolli. Siiani meenutatakse meta Kodanipork Georg Otsa etenduste magnetiks kujunenud avakoostööd Dunaevski vabas tuules. Miljutini rahutus õnnes Kalmani Maaritsas Lehari lõbusas leses ja Frimli rosmariis. Rosmariin roll oli lauljatari juba seitsmeteistkümnes ja 17 seisis tallale sees. Kui meid kodani pargilt ühes omaaegses raadiosaates päriti. Te olete olnud meie lava üks kindlamaid operetiprimadonna Sid ja te vist ei kahetse seda, kõlas vastus. Muidugi mitte. Kuid et ma selleks üldse olen olnud võimeline, tuli mulle eneselegi nii pisut üllatusena. Kuhjaga Helga Tõnson, lugupeetud lauljatari monograafiat kirjutades teda usutles. Kas teie sümpaatia kuulus ooperile või operetile? Oli vastuseks. Ooperit lauldes kuulusin jäägitult ooperile. Kui esinesin operetis, siis olin tema võimuses. Kuid ooperit armastasin siiski enam. Ooperit. Kolmandiksajandi Est toodi Estonias publiku ette Tšaikovski lüürilised pildid või ooper Jevgeni Anieegin. Tatjana Sid oli kolm samuti Lenskeid ihaniegi neid millelegi pärast vaikis arvustus meta Kodanipork osa lahendustest. Kuni 1950. aasta varakevad tõi talle ainsatatjannana riikliku preemia just selle rolli eest. Märksa hiljem on ooperi toonane lavastaja, vabariigi rahvakunstnik Aleksandr viiner kirjutanud. Tatjana partii esitasid kolm lauljat meta Kodanipork, Linda selliste Mägi ja Marta Rumgi. Igaüks neist tõi Tatjana loomusesse Puškini suurepärasele kujule omase lüürika ja romantilisuse. Kuid meta Kodanipork, Janne ja isikupärased omadused olid nimetatud karakteri kehastamisele kõige lähedasemad. Rahvas erakordset tõepärasuse ja sügavusega Tatjana unistajalikkuse ning koos sellega tema noores hinges lõkkele löönud kirgliku armastuse Aniegini vastu. Õigustades oma olemusega Tatjana iseloomustust Puškinilt ta vaikne sõber mõtiskelu Juketkis teda jahellitas külalisetendustel Moskva suure teatri filiaalis. 1950. aastal avanes eesriie Jevgenia niiginile Eston laste esitatule 18 korda. Sealse teatriauväärne direktor aga sõnas. Teie, Tatjana, on ju Puškini luulekogumiku lehekülgedelt välja astunud? Olen tänasele saatele, milles taastutvustasin meie muusikateatri ühe suurkuju ooperi- ja operetilauljatari Meeta kodani pargitöid Estonia laval otsinud Ühe pisut ehk ootamatu lõpunumbri näitamaks ta mitmetahulisust nagu saate peal kirgi, kuulutab hoopis ootamatust kandist. Poendiks saab tihendatud montaaž Leonid soorini näidendi järgi 1953. aastal loodud kuuldemängust Aasovi meri, meta Kodanipork iga peaosas. Tema partneritena kuuleme ott Raukast ja Heinotot samuti omaaegseid nimekaid ooperijõude. Jumalaosake ometigi laul, kui palju sina taipad? Palju? Parimat sellest laulus kallima samuti Sulle saabus külaline juhatusse veidi peatuma, Coimub järele. No mis ikka, võtame vastu nagu kord ja kohus. Enne sinust on saanud, tahetakse vist sinust raamat kirjutada või kohe raamat. Egas kirjalike asjata kohale sõitnud, pole temalgi aega ilmaasjata ringi sõita. Missugune ta küll võiks ka? Kui ma vaatan head raamatut, siis alati mõtlen, kes on selle kirjutanud, milline on olnud tema elu, kes on tema sõbrad, mida ta inimestega kõne. Lihtne ütelda. Kuid see on ju sama, mis õpetaja. Eks ta siis oligi õpetaja. Siin on sul õigus õigustada. Kuid üks asi on mõtelda ja teine asi näha, saada ja sumpa. Ma pole arg. Kuid seda karda. Ta ongi. Terris Natalia, Sergei. Lukim, Pavel Petrovitš. Tere. Kuidas elate täna? Hästi. Istuge, puhake põrandale. Kas jõudsite hästi kohale? Jõudsin kohale normaalselt teie auto juhtima, nagu selgus, tunne oli juhust kohtuda. Millal siis sõjas juba? Aga kuidas te minust kuulda saite? Kuuldused levivad kulutulena, nagu teatakse kõnelda. Ja minagi sain kuulda Natasha voorunovast neiust, kes kasvatavad suurepärast aeda. Tahate sellest kirjutada või just nimelt, tahan sellest kirjutada neiust ja aiast tema sõbratäridest, sõpradest, sellest, kuidas meie maa muutub aiaks. Näete nüüd, kuidas sattusin hoogu. Kuid ei aita, ei saa. Suudame jagu saada. Mis abilist minust? Eks teil ole pealinnas abilisi killast, mis? Muidugi. Ma kirjutasin raamatu valmis, nad aitavad mul näha, mis selles pole õnnestunud. See kuju on teil, kahvatub Pavel Petrovitš. Ebaeluline süzee on kunstlik ja ülepea loominguline luhtaminek. Seepärast ütlengi. Aidake praegu. Pärast tuleks mõlema aidata. Seda ma isadele lubada. Ärge lubage vähem, lubad, rohkem teed. See on juba seadus. Ma pole teie raamatuid lugenud. See on minu jaoks kurb. Ent mõeldav fakt. Teie nimi on Lukin. Lukim. Ei. Ei, ma pole lugenud. Aga see siiski paneb mind imestama, et teie mehe parduktiivalisite kas tõesti ainult minu pära. D pärast. Ja veel ühe asjaolu tõttu olin siin sõja ajal, tahan kedagi näha, kas meie omadest. Aga keda siis üht naistuttavat, aga keda just on saladus pahaniisuda, ära tundma. See on väga huvitav, kas suudan või mitte. Kui tussi, saladus, te ütlete teile tunduvad imelik, miks ma Parzuktiivse sõits. Kuid õigupoolest, miks imelik, kas ei oleks maksnud sõitu? Ei tea? Ma tahan teile otsemaid ütelda, Petrovitš kindlasti midagi jutustada ma ei oska ja sellepärast pole see kellelegi huvitav. Aga aeg pole meil tõepoolest halb. Tõsiselt hakkasin sellega tegelema mitte ammu. Kuid ta võtab enda alla juba 80 hektarit. On juba hilja. Kuid homme näitan teda teile, kui soovite. Tal on. Kas huvitab või mitte? Seda näete juba homme ise. Puid on meil istutatud mitmesuguseid luu, viljalisi seemne, viljalisi. Marjapõõsaid on meil palju. Aga alul ei tahtnud juhatuteleks maadki anda. Nuia nüüdki. Esimees lubab uut maatükki, aga muudkui venitab. Tatari ei saa kunagi palju olla kuid neid on meil brigaadis palju. Poolus. Sõnu kõneldakse. Aga nüüd võib-olla ei jaksakski minust kirjutada see torn, mõtlev. Mõtelge kuni pole veel hilja. Hoida minu loata ma neile veel näitan. Vabandage, Petrovitš, kuid ma pean jooksma. Teevad seal minut patente. Võtke kõrvaltoas aset, tundke end nagu kodus olla, tulen varsti tagasi, palun, palun ärge minuga tseremooniat minult tõtt-ütelda pole tseremooniat, eks mahti käia. Tulid ballooniga. Absin Wen täies oma hiilguses. Oleme temaga sõja ajast lahutamatud. Daša ära läks. No kuidas on, kas tutvusite puudutvusime, kas jääte meile kauaks? Eks ole? Kuidas sa siin kaelad, sõdurit? No pole millegi üle kurta. Kõik muutub. Ja küllap olete teiegi muutunud. Tankistid on saanud autojuht. Jalaväelasest agronoom, sõjakirja saatjast, rahuaegne kirjanik. Kõik muutub. Ainult meie sõprus jääb endiselt vankumatuks, eks ole tõsi, sõber. Siin on teile minu käsi, Pavel Petrovitš. Igaveseks ajaks. Minge jalutama, eks ajame juttu, selleks ma tulingi. Tulin kohe ainult oma märkmikud, peidan sügavamale ära. See vennas on minu hinnalisi varandus. Mõistan, mõistan. Ma ootan teid värava juures. Rajan. Siseneb Natasha ja peatub. Nurka nihkunud Nataša märkamata Lukin välju. Kui põhised on sõna Tutta tegev puit, olite jutt, ei, mina, no küll nüüd jalutasin, näitas mulle vististi kõik ära staadioni ja klubi ja farmid. Kuid teie aed on siiski kõige parem. Kas olen vana kommunist? Valetada ei armasta? Mul meeldib töö juures Parzuckis Natalja särgeeemm. Mis te kavatsete ära sõita, millest seda järeldad? Meil parsekid levivad uudised kiiresti, pallide traadid. Ma polnudki eile õhtul klubis. Tead, mida ütlesite, tuleb välja, et kurvastasin teid. Ei, ma ütlesin teile, mõtelge järele. Paigaldan huvitav mõnust raamatut kirjutada ja kurvastasin teid. Kõnelgem. Vaadake, Natalja Sergejev. Nii nagu igal inimesel, nii on ka kirjanikul oma unistus. Vahest pärast sõja aastaid, kus nägin liiaks palju inimmuret, purustatud saatusi, verd ja surm. Vahest pärast neid raskeid päevi tuli mul tahtmine kirjutada hoopis millestki muust kevadisest päikesest, uuest inimrõõmust. Ja mida rohkem ma kõigest sellest mõtlesin, seda selgemini nägin teda enda ees oma mar Liinat tellimine andsite oma naiskangelastele, jah. Ta seisab minu ees nagu noorus ise õnnelik, otsekohene, otsekui üleni kiirtes. Ja inimestel on temaga lihtne ja temal nendega kerge. Aga minu juurde jõudes nägite, pole inimestel temaga lihtne ega ole temal kah alati Georgi. Mis rõõmu siin külon, aga teie juurde jõudes muutusin valvsaks vestlete töö vastumeelt endast hoopiski silt. Ja kui te veel ütlesite, et sõbratari saadi palju olla siis läksin tõesti rahutuks. Ja kui eile minult küsiti, kas ma peatun siin kaua, ei teadnud vastata. Selge ja eile naised on selge, aga täna. Kuid mis on täna juhtunud? Nagu poleks midagi erilist. Ma nägin teie aeda. Aed on tore õunapuud, pirnipuud, vaarikad aprikoosid. Ainult seda olen varemgi näinud. Miks muutus täna kõik ebaselgeks? Ütelge taltalisel keemia, mida on mul teile ütelda paljude tradits? Jälginud olin töös kinni, just, just. Vahest vastus peitubki selles, et tabasin teid teie töös. Kuidas aednikud ütlevad, kes istutab? See on inimesele sõber. Mis raamat teisime? Minus jutustused, kas loeti? Eile võtsin raamatukogust. Tänan. See liigutab mind. Ja kuidas on, kas meeldib? Meelditega eriti Tervisi, jutustas Aasovi merest. Olete huvitavalt välja mõtelnud? Kõige huvitavam. Ma polegi seda välja mõtelnud. Ma ei tahtnud küll kõnelda. Siin teie Parsokisse juhtuski. A- olin ma tookord hirmus vurrud ees habemes ja mis, ja te olite arvatavasti hirmus pikk saba. Jälle tahtsin juba siis sellest kirjutada, kuid ei suutnud seda, oli, viiakse valu täis sellest kohtumisest. Aga aastad möödusid, jutustada inimestele siga seda tüdrukut, kelle päästite polegi enam müünud. Ei. Kuid ma andsin endale sõna, näen kohe pärast seda ei õnnestunud tuli pikemat aega piiri taga elada. Kuid eile klubis istudes ja noortega vesteldes mõtlesin ainult, kes küll neist neidudest on tema kassipidu. Kas ma tõesti tunne ise tema näojooni ära? Tookord ometi tundus, et tema silma hakkasid, jäävad igaveseks meelde. Teie ei saanud teda eile klubis näha. Petrovitš teda polnud seal te teate teha. Ta, ta on minu nimekaim kratšova. Ta sõitis meilt möödunud suvel minema, läks ohvitserile mehele ja sõitis minema, sõitis minema ja. Ta jutustas mulle seal elu. Ei arvanud, et biit kohta. Tähendab, et siis nii sõitis. Ärge kurvastage, vahest nii ongi, parem, parem ei mõista. Mul on teile raske selgitada. Kuid kujutlege nüüd meenutate seda tüdrukut nõrgana väikesena kuidas äkki, et ega teie kaela ümber klammerdub. Kuid tema on ometigi selle aja jooksul suureks kasvanud. Ja sarnaneb selle tüdrukuga kindlasti sama vähe kui mina teie marinaga. Arvati, et kohtumine oleks kurvastavad. Inimesed muutuvad, seda ma tean. Üteldakse eilsele järele ei jõua ja homse Eesti on ju nii tiibadelt Petrovitš põlenud. Aga kui ta ise ootas seda kohtumist. Kui ta teid endamisika oma isaks, nimeta kuutateid ära ja näed teie ei leia teda sellisena nagu tahtsid. Mis talle tähendada? Nii tulebki välja, et on parem, mitte teda ei kohanud. Kõst on õnnelik, pole enam kirjutanud. Kuid mispärast teatega kurvastama? Öelge palun ära, kes oli peidus, kes metsa läinud. Ma tulin mööda tühja põlevat tänavat ja äkki kuulsin hoidlemist arheoigamist, saad aru? Jooksen juurde, seal lamas surnud naine, ta nägu on. Milleks? Sellest kõrvast aga kössi tõmbunud tüdrukuke. Sa tead, Kriisa, olen palju läbi elanud. Kuid kui ma mõtlen, mis on kõige hirmsam? System kindlasti, see. Petsin ta kätele ära külmunud kõhnakese. Pavel Petrovitš. Natalia Sergejev, Kriisa ära läks. Latavaliselgi. Eks te vaatate mulle otsa. Nad taas. Nad, sa teadsid, et see olen mina. Seda lugesin jutustust. Miks sa vaikisid, miks mõtlesid terve loo välja Nataarset. Mis on? Mõtlesin ikkagi järel. Ma tean küll, et olen teinekord inimestele põhjuseta tera hoolimatu. Selle eest, et sa mul silmad avasid, näitasid ära otsi tuli sellest, mis oled välja mõtelnud, vaid sellest, mida näed ja kus on tuli. Seal on ka iluoleksin peaaegu selle juurest ära sõitnud, sellepärast et sa ei sarnanenud minu poolt loodud naeratava marinud. Aga nüüd sõidame. Olen sinust juba kirjutanud tütarlapsest aga nüüd vahest kirjutanud paremini, kui õnnelik ma olen. Ja mina olen ka õnnelik. Kas mäletad, kuidas mul jutustuses kirjutatud ja kõik läks täide? Ma vaatan silmadesse ja näen, et elu on igaveseks minema peletanud tolle poolelusa tüdruku kurbuse. Ja need silmad on löönud särama. Rõõmsas neitsi liikus valguses.