Nüüd oled sa jõudnud selle maja ilusasti läbi käia, peaaegu kõik ruumid ja kuidas öelda, pealaest jalatallani või keldris ja katusel sai käinud, eks. Ei. Nii, aga teised ruumid käisid läbi. Mida sa võid selle maja kohta öelda? See on üks väga huvitav. Ei, seal väga huvitavaid trepid ja trepi käsipuu, huvitav kivipõrand on seal, kus saab sakkidega liugu lasta ja mitu nurka sellel ruumil on? Kaheksa sa oskad kaheksani lugeda ja, ja mis on selle ruumi keskel? Heli nii suur poiss, see on selline puust sammas, seal on nagu aed ümber. Jahi trepi ülemisele korrusele, keskel on aeg ja siis seal on klaaspõrand ja siis seal saab vaadata sinna alla ploomi. Vaatasid ja mis tunne sul oli? Vaatakene väga ehmatasin sellepärast et noh, äkki või pael näkku. Alumine korrus paistis üles, vaatasid kohe ülevalt alla. Kuule, võib-olla proovime ka seda, kuidas see ruum siin kõlab. Tall valge nagu sai gepartonomeetroniele keetseenessemmeed sääs keele alla. Õigs kõlab küll, mille jaoks see maja sinu arvates on ehitatud? See on siis niisugune maja, kus inimesed saavad oma vaba aega veeta kultuurimaja või klopi või, ja nüüd ongi siin meiega koos arhitekt Rein Tomingas, kes selle maja välja mõtles? Vanasti oli hobusetall Harku järve kaldal kus siis kohalik mõisasaks kasvatas väga häid hobuseid, mida müüdi siis paljudesse maadesse ja noh, siin oli maneez oli hobustele kus neid siis jooksutati, nagu ikka, hobused peavad jooksma, muidu nad ei ole nii toredad hobused. Aga nüüd vahepeal see maja nii õnnetuks, kuna neid hobuseid enam ei olnud, ajad muutusid ja maja nagu hakkas juba lagunema ja sellepärast oligi niisugune mõte niuke omamoodi tehtud. Mitmekandiline maja paekivist ja nüüd korraga teda ei kasutata, ei ole seal loomi ega ei ole seal inimesi. Et kui teeks sellest midagi nüüd praegu, kus on see maja valmis? No nimetaks teda nagu kultuurimajaks klubiks või, või õigem oleks ütelda, noh, niisugune kultuurikeskus, Tallinna aiandussovhoosi järve osakonna kultuurikeskus, siin saab tantsida, siin saab laulda. Siin saab luulet. Et mängida igasuguseid, mängusid lauatennist ja siin saab tantsida ja, ja igale poole on viidud siis see muusika, mida saab igas ruumis vastavalt tegevusele siis edasi anda. Siin võib noh, nii lapsed kui täiskasvanud, kui mõlemat korraga kultuurselt aega viita ja kultuurselt ka areneda, midagi sellist teha, mis on nendele vajalik nendele hea. Kuningaloss oligi vee peal ja keevee kuninga Aadee lahas. Seal ei olnud suur küll kuninga keevi, kuid G5 sõdureid marssis seal Reeli. Ning kivi askees kineeril tegid G5 sõdureid, kivi trilli ja 10 GW kuninga koka, keetseedköögiskeeveedruninga, Rocca ja torskee kiivi kuninga pagar. Kivileibade ema oli agar ja divii kamm krutelt. Kivi asukad said kivi, kuued ja kivikasukad. Ja oli seal kuuskeevee kuningapoega kiviga vaadi vee, kuninga moega kantsi kuningapojad kiri habet ja mängisid üheskoos seal geni kabet. Mängisid üheskoos Kiievi malet, kivi kindlalt uskudes kivi valet, et kivikindlad on kuninga Haagoyaad ja kivi kestavad, on kuningavoo ja. Miks üldse ehitatakse vanadest majadest või sageli isegi on alles jäänud ainult mingid müürid nende müüride peale ehitatakse uus maja. No mina olen mõelnud niimoodi, vaat kui ma olin väike, siis minule tundus nii, et igal majal on oma silmad, oma nina, oma suu ja need vanad majad, mis olid jäetud omapead, kus enam peremeest ei olnud. Minule kogu aeg tundus, et need majada hakkavad nagu kohe nutma just just vot praegu veel ei nuta, aga varsti hakkavad nutma selle pärast, et nende katus oli vajunud viltu nagu müts läheb viltu, kui peeglisse ei ole vaadata, kuidas teie peal istub, vaat sellepärast olekski vaja, et Need majad nutma ei hakkaks. Ja need on väärika vanusega majad, millel on oma niisugune ajalugu olnud. Kui palju need majad on näinud, et müürid on näinud, vat vahest vaatad mingisugust vana seina ja kogu aeg tekib niisugune tunne, et mõtle, kui vähe olen mina elanud või sina elanud. Aga kui paljusid inimesi on selle müüri kõrval elanud ja kuidas nad on seda müüri katsunud siin omad jäljed jätnud, sellest mööda läinud, seal korraks seisma jäänud, vaadanud või midagi toimetanud. Ja kõik need niisugused, et vanad müürid, nendes on väga palju seda, mida meie kõik ei tea. Kui saaks kõike seda elustada, vot nagu kinos vaatad, et kuidas see tekkis, kuidas ta elas ja kuidas ta nüüd praegu on. Tähendab, kui oleks näiteks selle vana maja sein nagu täispildistatud film, mis on ilmutamat, kui siis ära ilmutada ja sealt pildid teha, siis võiks väga huvitavaid asju näha. Oi, see oleks väga põnev, noh, see võib olla nii väärikas maja nüüd selles mõttes ei olegi, et oli mingisugune noh, ütleme vana loss või veski või vana mingisugune linnus või kindlus ka noh, ütleme 100 aastat, peaaegu juba enda vana selle 100 aasta jooksul on tema ümbrus muutunud tundmatuseni teistsuguseks ja selle muudatused on ju kõik selles seinas nagu filmis jah, kirjas ja seda oleks väga põnev näha. Näed, tavalises metsaaas on tavalise puu. On lilled, rohi, sammalge ja õige palju muud. Ent igas oksas juurikaaas on peidu muhusse võluvil. Mida näha kõikjal või vaid vägadera sild? Tihti on niimoodi, et, et niisugune tore ja vahva vana maja on sattunud halva peremehe kätte ja see peremees ei ole kas ajapuuduse tõttu või, või millegi muu asjaga pärast. No lihtsalt selle maja vastu huvi tundnud ja ta ei tea, mis temaga peale hakata. Sellel majal oli samamoodi, sinna oli tehtud küll kivist ja küll puust oli tehtud igasuguseid putkasid külge ja need ei olnud selle maja omad. Nad olid kõik võõrad ja see maja tundis ennast nii sandisti kohe see paistis silma. Et nagu king oli, oleks valesti jalga pandud või müts valesti pähe pandud või midagi veel hullemat. Ja siis tuli need kingad kõik särama, võta sealt valest kohast või siis noh, need putkad siin tuli maha lammutada ja see vana auväärne maja ise nagu ära puhastada, et jääks alles sisu või kuidas, võiks ütelda majavaim ja siis hakata alles juurde ehitama ja, ja teda korrastama. Seal, kus laste mängumuru on üks väike puu. Igal hommikul ta juukseid ka myymasketu. Klipatsin Siliv juukseid, kerge lõbus nuul. Rohkem mängusõpru pole pisikesel puu. Palju lapsigreesin murul, liivakastis käib, aga puuke üksi seisab üksi longuspäi. Sellepärast tuul ta juures juttu vestmas, käid, tuulio teave, tuul ei ole rohkem sõpru. Teadet puuke paluks lapsi, kui tal oleks. Istutage seltsiks mulle veel üks väike. Tavaliselt me oleme harjunud, et majad on nelinurksed aga siin on küll hästi palju nurki, ma kujutan ette, et siin majas on väga hea peitust mängida. Nurgataguseid peab olema, muidu on niimoodi, et oled lagedal, kogu aeg hakkab kõle, nagu kõik näevad, kuidas sa käitud, kas või eriti, kui oled, kui lapsed on vast ei taha ju ennast teistele näidata, ei taha kuidagi kohe nurga tagant välja tulla. Aga kui see nurk ei ole niisugune teravnurk või ta, kui ta niukesed puhub, nõrk, sa ei märkagi, et nurga tagant välja tuled. Vot niisugune liikumine, seda nimetatakse nagu voolavaks ruumiks. Kuidas ruum siis voolab? Põhiliselt väiksema poolt suurema poole. Et inimene alguses harjub selle mõõduga, kuidas tema ise on. Ja kui ta edasi kõnnib, siis, siis see ruum läheb märkamatult natukesehaaval suuremaks ja see teda väga ehmatagi. Mis sina kis, nina, naer, raad, meest, kes teeb maa- ja mereveest. Õhust honda tee, vaalad, pilvedest saapaid, ka ta laad. Mis sina disnina naerad, meest, kes peab laastu lehma ees, mis sina kismina naerad, mees, kes peab laastu lehma eest klaasi nii tõukassi eest konnakarti koera eest. Kui saad teema õuel murjutama ulakat korvi sees, ta taevad sul käte kuulata. Igal majal on oma hääl. Igal ruumil on oma hääl ja kui seda hoolega kuulata, siis kõik ruumid ju räägivad, igaüks räägib omamoodi juttu, veel laulab omamoodi laulu, see tuleb alles siis välja, kui sa väga oskad kuulata seda ruumi. Ja kui sa oskad ka kaasa rääkida või laulda või liikuda, siis tunned, et sa oled täitsa selle maja inimene, jai võõrastena. Ja kui me nüüd neid seinu vaatame, peaks nagu tunduma, et nad on niuksed, toekade tugevad, et nad nagu on täis jõudu, nad püüavad nagu kõike seda, mis on väljaspool halba meist nagu eemal hoida. Ja kõik see, mis on jälle sees, niisugune hea seda jälle nagu lasta välja paista. Ja hoiavad nagu seda headust ja seda toredat tunnet. Aga kas seal lauajala tagant piilunud välja üks pisikene mehikene, mulle tundus, niisugune roheline müts on peas ja mis sa arvad? Näed, vaata, vaata, vaata, vaata. Heide peitis ennast ära. Siin võib tõesti niuke mehike olla laevas noh, öeldakse, et mingi kotermann ja majades on ka vanasti koolid ahjudega maja teelt, et on ahjualune. No siin võib-olla kindlasti näiteks trepialune ja võib-olla see trepialune oma värvi pintsliga ja oma meistririistadega käib siin öösel salaja ringi ja koputab, Siitja kõpsib sealt ja tõmbab siia-sinna midagi juurde. Ja enne imet hommikul ongi hoopis teistsuguses valguses teistmoodi see kui õhtul ja see on ju hästi huvitav. Ja seda tuleb osata vist tähele panna. Tuleb alati vaadata, kas on midagi teistmoodi, kui eile oli ja kuidas ta suhtub nendesse inimestesse, kes siin käivad, kuidas ta suhtub neisse lastesse, kes siin praegu tantsivad ja laulavad. Eks ta suhtub nii, kuidas temasse suhtutakse. Novot, vahest ta näitab niimoodi sõrmega, kiidab ai. Miks sa niimoodi astusid ja, ja niimoodi teed, ma pean jälle öösel vaeva nägema, et seda korda saada, teinekord on kohe täiesti õnnelik. No lihtsalt on niisugune tore ja hea. Arvatavasti peab ta palju vaeva nägema niisugustes majades, kus juhtub niimoodi, et keegi kirjutab midagi seina peale, kas kriidiga pliiatsiga tõmbab mingit jooni või või siis põranda määrib ära või rikud midagi või lõhub siis siis ta vist on väga õnnetu. Oi, siis ta hirmus õnnetu, ta on sellepärast õnnetu, et tema nii ei teeks. Aga eks ta ole ka krutskeid täis. Näiteks ta paneb trepi kägisema, kui see siit puutrepist näiteks üles lähed. Usu, iga trepiaste kägiseb omamoodi, ta häälestab nende ära. Kas on see niimoodi ka, et iga inimese jalgade all ta natukene laulab erinevalt? Muidugi, see on kõikvõimas, niisugune päkapikk või väikemees, kes oskab teha just niimoodi, et kui astub teine trepi, laula üldse, aga astud just see, keda ta tahab näha, siis trepp akkab ilusti ilusti rääkima jalgade all ja tema soov oligi, et majasse sisse vett tuua. Et vesi pidevalt jookseb maja sees, siis võiks olla niisugune nagu purskkaev, soliseb vesi vanni ja selle sees on rohelist taimed kasvavad sealt seest välja ja siis ta käib, neid. Pritsib vahepeal ja Debsupleb, kui vaja, on ta põnev. Nii et sa tahad öelda, et ta oli juba enne olemas, kui vaja tähendab, sellisel kujul valmis sai, ta oli selles vanas majas juba. Ja just nimelt vanas majas ja talle meeldib hirmsasti ratsutada. See oli hobuste maja, aga nüüd ratsutab luuaga või ei luuaga ratsutab neid küll näinud, aga tal on niisugune jälle omamoodi varrega puuhobune, kepphobune ja sellega käib kogu maja läbi ja eks ta proovib niimoodi teha, et ta jääb nähtamatuks. Aga samal ajal kõik tunnevad, et ta on täiesti olemas ja küll ta ennast näitab ka veel. Ja nüüd kuulake lugu väikestest mehikest. Oli pime öö, linnake, magasime sügavat und. Vaid siin-seal helkisid veel üksikud tulukesed, siis kustusid needki inimesed, hõljusid oma unenägudes, elasid teiste elu unenäo elu olles maha jätnud oma igapäevase argipäeva maailma. Aga kas te teate, et tänu sellele hakkas ka see nõndanimetatud argipäeva maailm elama teistsugust elu? Põõsad hakkasid omavahel ahistama, rohulibled võtsid üksteisel kätest kinni ja alustasid ringmängu. Liivaterad hakkasid veerema ja müksisid 11 sõbralikult. Ja kõikjal oli näha ringi sagimas pisikesi mehikesi kus oli mõnel puul koor pahasti ära kriimustatud või oksad hoolimatult ära murtud. Sinna ruttasid nad kiiresti kohale ja panid plaastrid peale kus mõni taimeke oli asja eest teist taga juurtega mullast välja kistud. Seal istutasid nad selle tagasi. Ühesõnaga nad kiirustasid kõike, seda, mis inimesed päeva jooksul olid ära lõhkunud, rikkunud või segamini, ajanud, heaks tegema, et maailmakorda ja harmooniat jälle jalule seada. Igaühel oli oma ülesanne ja kõik nad tegid oma tööd hästi rõõmsal meelel ja koguni nurisemata inimeste mõtlematuse üle. Juhtusega, nõnda et ühel päeval üks päkapikk ei tea, kas ta oli nutikam kui teised või pisut laisavõitu. Igatahes tuli ta enda arvates heale mõttele. Ja kui päkapikud kõik koos olid, et omavahel maailmaasju arutada astus see päkapikk ette ja rääkis nõnda. Armsad vennad, päkapikud juba kaua aega oleme sõbralikult külg külje kõrval inimeste mõtlematusi heaks teha püüdnud. Aga vaevalt saavad nad silmad hommikul lahti, kui nad oma parandustega jälle peale hakkavad. Igal ööl peame meie tegema sedasama haina sama mitte ei saa nad targemaks ega jää meil tööd lähemaks kostis vahelehüüdeid. Miks peaksime vähemaks jääma, muidu me siis tegema hakkame. Koskust tuli tark vaia. Selleks me ju olemegi, et koike, mis katki tehtud, parandada, mis, kas sina tahaksid ka inimeste kombel ööd maha magada? Oodake, laske mul lõpuni rääkida, palus päkapikk. Ega me sellepärast ilma tööta ei jääks, kui maailmas vähem rikutud asju ja olevusi parandada oleks küllap siis leitaks meile mõni teine töö võib-olla veel vajalikum ja tähtsam, millele lihtsalt inimeste rumaluse pärast praegu ei saa tähelepanu pöörata. Minu arvates tuleks inimestele üks korralik õppetund anda et nad seda maailma paremini hoidma, tema eest paremini hoolitsema õpiksid. Ja kuidas sinu arvates õppetund peaks välja nägema, küsis kõige vanem päkapikk. See on põhimõtteliselt väga lihtne. Me peame kõigile ja kõigele siin maailmas, millele inimene võib viga teha lugema peale niisugused valusõnad, et see, kes midagi rikub või lõhub või murrab katki või kriimustab või määrib ära või ükskõik mis kombel teisele liiga teeb. See tunneks ise seda valu, mida ta teisele teeb. Kujutage ette, mis siis juhtuks. Varsti ei teeks mitte keegi kellelegi enam liiga. Kõige vanem päkapikk vaatas mõtlikult väikest päkapikupoissi. Jah, see on sul hea mõte. Aga maailm on väga suur. Ja suhted kõigi tema asjade ja olevuste vahel on natuke keerulisemad, kui sa arvad. Niisuguseid olu sõnume muidugi ei hakka laiali laotama. Sest need on juba olemas. Kuidas, imestas väike päkapikk, miks nad siis ikkagi üksteisele liiga teevad? See pole päris nii, nagu sina mõtlesid seda valu, mis inimene teisele teeb, ta ise ei tunne. Valu tunneb küll see, kellele tehakse haiget. Aga see, kes haiget teeb, saab karistuse. Mis on palju hullem kui valu. Inimesed ei tea seda sageli ei oska seda mõista, et see halb, mida nad teisele teevad, olgu see teine inimene või olevus või asi, mida nad elutuks arvavad. See halb pöördub nende endi vastu. Halvad mõtted kogunevad inimesesse nagu prahti, ori kurjad teod murravad nagu, nagu puu küljest ühe Haiendava oksa teise järel. Kuni inimesest jääb järele vaid kõle raagus tüvi mis ei ole võimeline ise elust rõõmu tundma ega teistele rõõmu pakkuma. See on kõige hirmsam karistus, mida ma tean. Kui see on tõesti kuule, oli päkapikk kohkunud. Sinu mõte, kallis, väike päkapikk oleks muidugi lihtsam ja arusaadavam. Ei tohi maailma asjadesse vahele segada. Me oleme ainult väikesed päkapikud ja meie ülesandeks on heaks teha teiste eksimusi. Mina ka ei tea, miks see maailm just niimoodi on seatud. Hakkas vähehaaval koitma. Päkapikud läksid laiali oma kodudesse. Inimesed hakkasid. Kama ja oma toimetusi tegema. Linn oli peagi täis mürisevad autosid ja tuttavaid inimesi. Ja mitte keegi ei osanud märgata väikest päkapikupoissi kes trepi alla uuristatud augu Sistus ning inimeste ja maailma saatuse pärast muretsema. Mis asi see kultuur üldse on? Kultuur võiks olla hellin nagu täitumine või missugune hea käitumine või lugu ta muus või. Lugupidamine lugupidamine teiste vastu. Ja iseenda vastu ka, eks inimene, kes pahasti käitunud, see ilmselt ei pea endast lugu, ta ei oska endast lugu pidada. Isteik on selle jaoks vaja veel midagi õppida, selleks et kultuurne olla ikka. Millest see võib tulla. See, et üks inimene on kultuurne ja teine inimene, ei ole kultuurne. No siis see üks on paremini kogu aeg käitunud ja ennast paremini üleval pidanud ja aga, aga teine Ivooliksi nagu enda eest. Miks näiteks mõni poiss kipub teisi kiusama ja, või, või siis loomi piinama või või puudele liiga tegema, murrab puid või lõhub aknaklaase või telefoniputkade klaase, jothansi kolakas. Aga võib-olla ta lihtsalt ei saa aru, et see, mis ta teeb, on halb? Ei, Baya, ta lihtsalt ei oska nagu mõelda näiteks iseennast, teise asemel näiteks pigistamine vett praegu. Hästi kõvasti. Nii et valus oleks aimu. Rumalus. Sa ei tunne valu, eks ole. Aga nüüd tunned, jäi nii. Aga nüüd nüüd vaata, kas sulle jääb meelde, et kui mina pigistasin sinu kätt, siis sul oli valus. Ja kui sa nüüd oskaksid mõelda niimoodi, et äkki on minul ka valus, kui sina pigistasid minu kätt siis sa võib-olla enam ei tee, haiget ei olla, tähendab, kui inimene oskab niimoodi mõelda. Et kassil võib olla valus või halb, kui ta teda piinab, et teisel inimesel on valus, kui talle tehakse liiga või ülekohut. Võib-olla siis see inimene, kes nii oskab mõelda, oskab mõista seda, mis ta ümber on, oskab näha puid, oskab näha lilli, linde, loomi ja oskab neist lugu pidada, neid hoida ja hinnata. Ta ja teisi inimesi ka ja asju ka oskab hästi suhtuda. Asjadesse. Ongi just kultuurne inimene, mis arvad? Ballaad, käidi. Muinasjutus sõbrad olla võivad kas ning karu hunt ja inimene saavad teineteisest aru. Kõnelda võib lausa inimkeeli, vares, vabattri või ehk kasvatab kaneeli. Rebane ja jänes saavad hästi läbi omaette vilet lüües, eksida võid, käbi. See, kes heaninguid jäika võidab muinasloos. Kuri nõid saab viimaks hukkasookoll upuxoos. Muinasjutust viltsemiski. Matu ei ole ilma muinasjutud, daame elu oleks kole. Igaüks võib välja mõelda oma muinasjutu, mis talle aitab unustada mured, valud, nuttu. Muinasjutu hea end pole ainult endaskanda kesta leidnud, teistele. Tee tööd koode ja ta on ta. Kui sa loed mõnda muinasjuttu, siis kas sa teed seda lihtsalt selleks, et igav ei oleks. Seda ka muidugi, aga kas muinasjutt võib midagi õpet? Ta ta ju seda, et kuri võidetakse, hääleti heaga ära ja head aitavad alati kõik linnud ja loomad ja aga kurja poolt polegi noh ja siis lõpuks siis koli saab alguses küll kätte, mis ta tahab, aga siis pärast saab ta karistuse ja aga missugune see kuri on, miks ta kuri on või missugune on, ta mõtleb ainult enda peale ja tahab kõik hindele saada ja ahne päi. Ja tõesti teistest ei hooli ja teised võib ta kõrvale lükata ainult halba teha, neile. Nii, aga hea, hea kaitseb kõiki, aitage. Mis sa arvad, kas see on otse niimoodi, et see, kes on hea inimene, saab tasu või saab õnnelikuks või saab rikkaks või tähendab see midagi muud? Et kas selles headuses endas on mingi tasu, mis arvad? Noh, ja tasu on selles, et ta on hea inimene, et teda juba aitavad kõik ja tema EDT ja aitavad ja miks nad aitavad sellepärast et ta on hea sellepärast, et nad armastavad teda. Ja tema armastab teisi ka, eks. Ja aga kuri ei oska armastada üldse. Nii et vaata, muinasjuttudes on terve see kultuuriõpetus kõik sees.