24 aastat, mis Kaarel Karm on olnud laval on jätnud mahuka materjalide hulga näitleja isikliku arhiivi. Fotod lavastusest osadest. Ajalehtede väljalõiked, arvustused annavad huviküllase sisuka pildi Kaarel karmi teest noorukist asjaarmastajast tänase küpse kunstnikuna. Lehitsedes albumeid torkab silma näitleja suur produktiivsus ulatuslike ning vastutusrikaste kujude loomisel nii klassikalises kui kaasaegses repertuaaris. Kas teie kiindumust seltsimees karm teatrikunsti vastu avaldus juba varajases nooruses? Võrdlemisi olin 16 aastane, kui astusin Tallinna ühte kohalikud isetegevusliku näiteringi. Kuna mu nooruse tõttu ei saadud mind kuigi palju rakendada näidendis, siis mäletan, tegin ja kombineerisin suure huvi hoolega dekoratsioone. Ada näitlemine Veedles siiski rohkem. Mis sundis teid arvamaid, teist näitlejat ei saa? Ühelt poolt see, et olin äärmiselt arg laval, ma ei julgenud laval olles sõna tõsises mõttes ennast liigutadagi. Teiseks, kui katsetasin juba täiskasvanud poisina pääseda Paul Sepa teatri stuudiosse, siis ei võetud mind vastu minu väikese kasvu tõttu ja siis otsustasite loobuda näitleja, nii mitte täiesti tunded jonnisid ikka teatri poole. Siis sõitsin kogu õhinaga sinna. Mul oli õnne. Mind võeti vastu. Sellega täitus teie unistus üsna üürikeseks ajaks. Kahe aasta pärast vallandati mind kui lootusetult andetud noort. Need olid rasked hetked minu elus. Vähe sellest, et teatrist tuli loobuda laika usk enesesse hakkas kõikuma. Kuid me teame, et mõnekuulise ajavahemiku järele olite jälle Estonia teatris. Kuidas see juhtus? Kuste ammutasite uut julgust ja jõudu. Võlgnen tänu esmajoones oma emale. Kuna peale vallandamist Süssini lootusetu meeleoluga tema pole sisi loovutanud. Eitralistinud ta mind paid ütles. Kui sa midagi elus tahad, siis sa pead pead piinlaseda. Ta sisendas mulle palju jõudu. Ma tundsin Ema õhutusel ma palusin endale Estonias vast vabaneva inspitsient koha, mis mulle antigi. Kuigi see oli rohkem tehniline kui loovkoht, oli ta siiski tööteatris. Ja ma pean ütlema, ma hakkasin oma inspitsient ametit armastama. Kaua te töötasite inspitsiendina, enne kui saite asuda näitleja kohale. Ma ei mäleta täpselt nii viis-kuus aastat kuid need olid ühtlasi minu õpiaastad. Jälgisin huviga meie tunnustatud näitlejate tööd proovidel ja etendustel. Võtsime osa tantsurühmatreeningtundides, et kuidagi teha liikuvamaks oma põske. Püüdsin kõikjal õppida midagi talletada, tähelepanekuid, sest see oli ainuke võimalus õppimiseks. Kui ma praegu mõtlen Tallinna riikliku teatriinstituudi üliõpilastele, kellel on antud õppimiseks kõik võimalused, siis arvan, et nad ei oska kujutele kui võrratult. Rask oli tolleaegsel teatri noortel midagi omandada. Meie lava kunstiline areng oli juhuslik ja kannatas sageli sageli valesti orienteeritud arusaamist all. 1900 33. aastal sõlmis teater minuga esimese lepingu. Kuid ennist ütlesite, et asusite kunstikooli dekoratsiooni õppima, kuidas jäi sellega? Kahel pool töötamine käis üle jõu. Pühendasin end täielikult teatritööle. Nüüd, kus teiega sõlmiti leping, algas teie loominguline töö täie hooga. Halvias, õigemini katsentamis ajajärk ilmnesid ka ebaküpsus. Oli arvustajad, kes soovitasid mult lavalt lahkuda. Ja seltsimees karm, kas teil sel perioodil oli teiste meie teatriinimeste poolt suunavaid mõjutusi? On paljud kiusanud mind. Mind paelus alati Paul Pinna improvisatsiooniline meisterlikkus. Hugo Lauri lavalooming on tänapäevani palunud mind. Erilise murrangu tõi minu loomingusse sel perioodil tolleaegne töölisteatri juht Priit Põldroos, kes lavastas Estonias rida näidendid. Tema individuaalne lähenemine minusse kui nooresse näitlejasse, tema mõtetes sügavus avas suurestimus, silmad, kunstilised otsimisele ja see tegi mind sageli rahutuks. Miks rahutuks tundsin, et tolleaegses valitsemas uinutavalt kerges ja tühjas repertuaaris? Mul oli raske peaaegu võimatu vaatajale midagi ütelda. Pole midagi ebameeldivamat mängida, kui mängida väljamõeldud elu. Seepärast rahuldasid mind väga vähesed näidendid needki maailma klassikalisest repertuaarist. Siis pärast 1940. aasta juuni murrangulisi sündmusi avanes teil selline loominguline perspektiiv, mis teid rahuldas. Täiel määral see oli õieti minu tõelise loomingu alguseks. Kui me õieti mäletame, siis siia kuuluvad teie osad Šexpyri Tõrksa taltsutuses Petrutsio ja Maksim Gorki emas Paavel. Ja eriti viimane oli mulle suureks katseks. See oli minu esimene tutvumine maksinkorgiga ja üldse Nõukogude autoriga. Mind haaras näidendis kargi revolutsiooniline paatus, kirglik võitlus ja võidutahe, mis ilmnes Paveli ja tema ema kujus. See tiivustas mind sama saavutama ka laval. Ma pean ütlema, et töö selle näidendiga innustas mind senisest suuremal määral pühendama tähelepanu Nõukogude kirjandusele. Siis aga teie loomingulise tõusu katkestasid Saksa okupatsioon ja teatrilangus kodanlikuaegsele tasemele. Või veelgi madalamale, hakkasin sel perioodil kodus uurima ja katsetama. Shakespeare'i Othello. Okupatsioonivõim keelas kategooriliselt Waterloo repertuaari võtmise draamas erinevate rassi vahekordade pärast. Siiski jätkasin kodus tööd ning hotelluri lisaks võtsin käsile Hamleti. Ja kui uuesti kehtestati nõukogude võim, osutus teil võimalikuks mängida mõlemaid draamasid. Ja ma olen selle üle väga õnnelik. Kohe pärast Śaksa anastajate maalt väljaajamist sai reaalseks mu kauane soov. Esimesena pidi tulema lavale Hamlet. Asusin kohe intensiivsele tööle. Ma tahtsin Hamleti kuju anda teisiti, kui seda oli senini Belgitsetud Lääne-Euroopas. Ma tahtsin, et minu Hamlet oleks progressiivse mõtis võitleja. Laisktasu mis on inimene, kui tema elu ülemm, hindiarhiive on magada aiast siia. Loom ei muud. See, kes meie pilkudel andis, võime edasi vaadata ja tagasi ei loonud meile jumalikku mõistust ja arusaamist, et nad tarbeltult, mis tekiksid. Arglik õelus mis kaalub lõpul liik täpselt mõõte, milles tükeldatult üks veerand tarkust on. Kolm osa arvust. Ei mõista, miks veel elan, et vaid öelda. Nii, tuleb teha kulmud, põhjus, tahet ning jõudu vahendeid otsaga tema. Manitsevad, näitan ilma suured. Neid siinse vägi arvukas võimas, mille juhiks noorukene põnts, kesiselt jumalik auahnust suunab vaimu, et mõni tades nägematut lõppu ta teatab, mis on surelik ja kadu kõik surma, saatuse ja õnne hooleks. Koor ees suurt tõesti olla, ei tähenda suurt põhjust leida teoks vaid õnne kõrveski. Suur tüli teha. Kui au on. Mis siis olen mina isad tapetud ja ema hääbis, kes mõistuse ja pere ergutus kõik soiku jätan kuna oma häbiks 20000 meest. Mäng, surmasuus, kes kuulsus särab peppepildi eest. Kunst sängi laudad saabuvad. Nagu võisime lugeda etenduse arvustustest, tulite ülesandega hästi toime. Hakkasin saama teisigi osi, mis täiel määral rahuldasid ja millesse tahtsin anda kogu oma energia ja suutlikkuse. Nii mängisin Simonovi näidendis vene inimesed kapteni Safonovi osa edasi näidendis nagu Sheridani keelepeksukool Boriss Lawryanjevi nende ees, kes merel Barrovskit. Millised kaasaegsed Nõukogude näidendid on pakkunud teile, seltsimees karm, erilist loomingulist rõõmu? Et nagu Stalini preemia laureaadiaugus Jakobsoni näidendis elutsidadelis oli okupatsiooniaegse Raimari Ralfi kuju väljaütlemine mulle kui näitlejale vastutusrikkaks ülesandeks, millesse rakendasin kogu oma oskusi ja kire. Ma tahtsin vaatajaile paljastada selle kuju kaudu kogu fašismi jälgiva olemuse. Ütlesid mulle eile õhtul, et kui me täna siia sinuga kokku saama, ei tule korraldada asjad nõnda, et minu ümber kõik pihuks ja põrmuks varisenud. Ma olen nüüd siin. Seleta, mis sa sellega mõtlesid. Nimetajat juhtuseks sinule adresseeritud kiri jääke mis peaks siiski sinu enda hoolduses olema, see tähendab, mis igal juhul ei tohiks olla näiteks minu aumärg, isa käes. Hirm. Ja ma tõesti ei märganud, et ma olen selle kaotanud. Arvasin, et olen selle tagasi andnud omanikule tulim. Ja tuli. Ja sa mõtled, et kartuses paljastatud saada lähen ma nüüd sinu hirmsate plaanidega kaasa. Jumal missugune alatus, mis võõra sõima ööelu ja elu, nagu sa tead, on võitlus ega siis muud, kui võidelge. Poleks kunagi uskunud, et maailmas selliseid noori On minut üles sattunud ja klassikalised mängureeglid väidavad nagu ei tohiks ma teda sealt kõrvale pügada. Ma ei mõtlegi ennas neis mängu reeglites Gautada lata. Piirad ennast säärase kokku kuivanud käes ärask. Ei luba siis nüüd, et ka mina sinule midagi ütle. Et mõni päev tagasi, kirjeldas mulle keegi seda uut inimest Ja kas sina oled säärane uus inimene? Üks nendest paljudest, kes ennast teadlikult mõrtsukaks kasvanud. Oled julm, hoolimatu, alatu elajas. Ulatab näärmed alandama kogu inimkonda. Siis oled sa valmis tegema seda oma lähima ümbrusega. Sa ei pea, viisid mind siin kinni kaljugamit oma uue inimese jõuga mitte kuigi oleksid selleks väga palju. Võrrasena. Ja sellest inimlikust dokumendis on mul kahju. See, kes need read kirjutas, on aus inimene. Ka tema armastas enam kui 10 aastat varjas ta kõigi eest oma tundeid. Alles siis, kui talle näidet Seema maailm, kuhu tema tunded kuulusid, on tagasi pöörmatult möödunud andis ta mulle selle pihtimus. Ma ei varja seda suisa eest. Kui ta kord küsib kõnelema talle sellest kõik. Kuigi suuremat loomingulist rahuldust on mulle pakkunud Jakobsoni teises näidendis kaks leeri Peetri kuju. Töö tema kallal oli huvitav ja rikastas mind väärtuslike kogemustega Nõukogude positiivse kuju loomisel. Viimaste aastate jooksul oli võimalus näha teid seltsimees karm ka episoodilistes karakter kujudes nagu Ilja Erenburgi näidendis Lõvi linnaväljakul ja teised. Kuidas sellised osad teile meeldivad? Väga kui olla avameelne, siis ma lausa igatsen selliseid asi. Nüüd on huvitavad ja need kindlustavad osa teravaks väljatöötamiseks. Jälgides teie produktiivset lavatööd meid huvitaks, kust ammutate oma loomingulist jõudu ja värskust. Tööst enesest ses kujundades osa laval ma astun välja võitlejana, võtan kindlalt seisukoha kahe maailmavõitluses seisukoha, mis aitab kaasa progressiivse maailmavõiduks. Elan kaasa nõukogude elule. Meie tänapäeva Nõukogude inimeste elu on nii rikas ja mitmepalgeline, et iga kunstnik võib ja peabki ammutama väärtuslikke tähelepanekuid, mida lavalises loomingus realiseerida. Millised lavalised ülesanded on teil praegu käsil? Kui beeta, kuid küünro kuul j kortsu? Parem kanda rasket pettust, kuid pisutki ses teada Kulsriimuisakas tundsin Madosala lõbuhetki. Ma ei näinud, ei mõelnud, kurtnud näid. Oli unis ja sõin hästi, olin lõbus. Ei leidnud kats seos suudlusega soolt. Kui paljaks riisutud Teamis puudub loss, püsib teadmatus ning vargus pole, kui kurb on seda kuulda. Õelmimis oleks nautinud kogulee jabur rahvat tema kaunis kiu kuid ma teadnuks Vorstist sulgväed, kus, kus saab hüveks auahnus, igaveseks hüvasti, otellod, töö, ante. Peaksid olema aus peaks olema, mis tark. Sest aus on narr, kes kaotab vaeva vilja maakera, nii, ma usun, et mu naine vooruslik, joomeeti, usu. Pean õigeks sind. Puht Diana palgest ongi must ja tahmane, kui minu nägu tahaks veenduda, tahaks A võitegi kruvida. Käskis jõhkralt, bahtina Pealt pillujana, ta hävitas, on mulle tundub taevarannas sundida näikeseda näitlema. Siiski väidab kui kaudsed märgid ilmsed tunnused, mis viivad otse ukse ette, teid veenavad siis näite võite saada kaaluv tõendusetapp etapilt noor sõjamees mulle ei meeldi. Kuid kuna mind ju kord nii kaugele narr, armastus ja ausus on kannustanud käigelas. Kas on inimese, kelle hing on nii lage ehk pomisevad omi asju unes? Üks Casioon talt kuulsin sõna. Ning siis suudles rännak, siis jälle suudles, õhkas ja lõpus hüüdis oun needust, mis sind, määrat Maurile, oi, hääle jääle ja see oli tal vaid uuni. Aga see on mul teadmata. Kuid säärasega just samblasse solin kindel. See on see, kui see on see või teine tema käest siis lisaks muule räägib seda vastu oleks siin 40000 elu tol orjal üks sant, Adokske. Tõus õenduspõrgus, arm, loovuttonid, kroon hinge, droon, kõik raievule rauapulbervärv, värv, kannatust. Miljon kõrvale, et leida kiireid surmavahendeid tol kaunil kuradile. Nüüd sina minule kuulun igavesti. Millised eelseisvad ülesanded teil on? Teen praegu ettevalmistusi Hamleti vabaõhuetenduseks, mis teatavasti toimub eelseisval suvel või isiklikus plaanis on mul võimalikult palju ja põhjalikult tutvuda kirjandusega esmajoones marksismi-leninismi klassikaliste töödega kaasaegse eesrindlikud Nõukogude ilukirjandusega ning samuti tahan senisest sügavamini süveneda teatri alalise erikirjandusega eesotsas teatriklassikute Stanislavski ja nimerovitš Tantženko töödega. Kodanliku ja okupatsiooniaja piiratud tingimustes ei olnud väärtuslikku kirjandust võimalik saada ja hilisem töökoormus jättis liiaks vähe aega lugemiseks. Tänan teid, seltsimees karv ja soovin teile meie arvuka raadio kuulajaskonna nimel palju indu ja jõudu ning jätkuvaid edusamme Nõukogude Eesti teatrikunsti viljelemisel.