Nii nagu Oskar Lutsu kevades ühel külmal jaanuarikuu päeval tulid kooli kaks uut õpilast, Jaan imelik ja Jüri Kuslap tulid meile gümnaasiumi kolmandasse klassi, ühel päeval Paldiskist mitu uut õpilast. See oli sündmuseks klassi elus sündmuseks ka õpetajatele. Ja igaüks teist proovis omas tunnis uute õpilaste teadmisi ning taset. Uustulnukate seas oli üks veider kuju, kes millegipärast meenutas Jüri Kuslapit. Ta oli väga vaesest perekonnast kehvasti riides, omaette üldse ta oledki. Hoiak jättis imeliku ja rumalavõitu mulje. Seesama veidrik rabasklik kõiki matemaatika tunnis ruutvõrrandi lahendamisel mis toimus sellise kiiruse ja hooga. Et õpetajal oli tegu ta mõtte lobedusega sammu pidada. Arvasime, et poiss on sündinud matemaatik. Ja nimeks panime talle yks. Missugune udune ja naljakas. Saksa keele tunnis plahvatas uus pomm. Mäletan, õppisime sel ajal saksa klassiku esindorfi. Austame leebe naine Staugenist. Ta luges, tõlkis seda niisuguse kergusega. Nagu oleks olnud ta kodune keel. Ladina keele tunnis üllatas ta Metzee sarid tõlkimisega ja grammatika põhjaliku tundmisega. Ajaloo tunnis hämmastas meid kõiki prantsuse revolutsiooni sügavanalüüsiga. Üllatusime veel mitmesse mitmes tunnis. Ja kui ta luuletuste võistlusel sai esimese auhinna, siis me ameid üllatunud. Talle pandi uus nimi, geenius. Mõned pidasid teda tuupiaks. Me saime sõpradeks. Ma veetsin sageli õhtuid ta pisikeses kostitoas. Ta aitas mind matemaatikas ja ma nägin, et ta polnud üldse tuupia. Ta andis tunde ja puhus pasunat, et elatisraha saada. Tantsukursusele registreeris ta end esimesena, tantsis kangelt ja teaduslikult, et naera puruks. Küsisin kord, milles on ta suurte teadmiste saladus. Siin pole mingit saladust, vastas ta. Ma olen algkooli esimesest klassist peale igaks tunniks kõik ära õppinud. Ja kui õpetaja on käskinud korrata. Ma olen iga kord korranud, sest kordamine on õppimise ema. Kas sul mõni aine on raske ka? On küll. Ajalugu, ta jää mulle pähe ja ma pean teda palju õppima. Kuidas see ajalugu õpid? Loen iga uue tüki seitse korda läbi ja siis jutustan endale. Aga kuidas ta saksa keelt nii hästi tead? Ladina keelt teadma taandeiste keel teema. 25 aastat on sellest dialoogist möödunud aga ta meenub mulle tihti. Meenub värskelt ja erutavalt, nagu oleks see juhtunud eile. Ta meenub mulle eriti nüüd, kus tegelen teemaga, talent ja töö. Mulle meenub veel teine talendikas koolivend, kellele raamatut seisid koolis kapi otsas. Ta ei õppinud kodus üldse ja vedas kuidagi kolmedega miinustega läbi. Õpetajad ütlesid tihti, kui see pea ennast ka natukene vaevaks. Aga sellel peol polnud mahti ta haudus välja kõikvõimalikke tempia nalju. Peaomanik läks hõlmad lahti läbi elu nagu rukki ja käis põhja. Kõik need erinevad mälestused ja pildid elustavad mõtete puhul talendi ja töö vahekorrast. Meenuvad ka vaidlused draamateatritegelast toas, kus ühed püüdsid selgeks teha, et talent, see on kõik ja teised, et talenti olla üldse olemasolevat idealism on olemas ainult töö ja keskkonnamõjud. Näiteid tõid elust nii ühed kui teised sest kõigist headest näitlejatest on jäänud mälestusi ja legende milledega hõlbus žonglööride meenub ka igivana jazz laagrina ära leierdatud tsitaat. Geenius on 99 protsenti tööd ja üks protsent talenti. Hakkame sellest pihta 99 protsenti ja üks protsent. 99 protsenti TÖÖD seda proportsiooni võib tähendada võib viia 98 80 75 peale. Aga mis teha ühe protsendi talendiga? Seda enam vähendada ei saa. Kui seda vana hyper pooli tõsiselt võtta, siis tuleb lahti mõtestada, mis on see üks protsent sest 99 protsenti võib-olla. Aga üks protsent peab olema. On olemas mõisteid, mida me pruugi me väga sageli. Mida seletada ja defineerida on väga raske. Üks selliseid on talent. Ma olen küsinud väga paljudelt ja väga erineva ala inimestelt ison, talent. Ja ükski vastus pole veel sarnanenud mõne eelnevaga. Muidugi on mõistetav, et näiteks biokeemik vaatab talendile teisest rakursist kui matemaatik matemaatik teisiti kui sportlane, sportlane teisiti kui näitleja, näitleja pisut teisiti kui kunstlik, kirjanik Vi helilooja. Olen kindel, et varem-hiljem biokeemia on tunginud ajukoorija närvide imepeenmaailma nii täielikult et võib anda meile teadusliku selge lakoonilise vastuse talendi olemusest. Meie vestlusel on teine suund probleemil erinev rakurssi ja seepärast piisab, kui me talenti mõistame. Kui sünnipärast eeldust. Ma ei ole elus hetkekski kahelnud sünnipäraste eelduste olemasolus. Ja seepärast ei mõistnud ma kunagi neid, kes eitasid talenti. Ma ei oskaks sind kritiseerida. Kuid mõnel silmaklappidega teoreetikul soovitaks jälgida ainult pisut elu. Me kasvasime näiteks õega ühes keskkonnas Üheteist tingimustes. Mu õele oli matemaatika üks kergemaid aineid. Mina pidin väga palju vaeva nägema, et matemaatikas ennast kolmega läbi vedada. Mul ei olnud midagi kergemat ega meeldivamat kui joonistamine ja kirjatööd. Mu õde nägi nendega väga palju vaeva. Aga ometi olite joonistused imelikud ja kirjatööd Kidasid. Kaks ja pool aastat tagasi alustas tööd konservatooriumi lavakunstikateeder. Me võtsime vastu ilma igasugu kõhkluseta paar õpilast, kes polnud kutselist teatrit veel ihusilmaga näinud. Aga kutselisest teatris on näitlejaid, keda teatrikooli vastu ei võtaks. On asju, mida saab teatrikoolis õppida ja arendada. On asju, mida õppida ei saa. Idiootlik oleks näitejuhi märkus. Olge sarmikas. Sarmi ei saa omandada, nagu ei saa omandada temperamenti. Nad on sünnipärased, eeldused. Saab arendada, tähelepanu, saab arendada olukordadesse sisseelamist. Isegi kujutlusjõudu saab arendada, rääkimata hingamisest, häälejõust ja keha plastikast. Saab harjutustega neid komponente viia harmoonilist süsteemi. On isegi psühhotehniliste harjutuste süsteem, mis aitab jõuda teadlikkust loomingust alateadliku loomingu, nii mis aitab jõuda nõnda öelda inspiratsiooni. Kuid kõike saab ehitada teatud tasapinnast sünnipäraste eelduste nivoost. Küllap sellepärast lõpetab suur teatrimees Stanislavski oma kuulsa raamatu näitleja töö endaga. Esimese osa sõnadega. Tahtke kõvasti. Viige säärane tööellu, arendage oma loomust, distsiplineerida teda. Ja kui te olete andekas, Teist saab suur näitleja. Sünnipäraste eelduste mitmekesisus ja nende erinevad proportsioonid loovad näitlejate aga samuti kunstnike, kirjanike, heliloojate, ültse loovate jõudude tänulikult kirju, mitmekesise ja erinevate individuaalsusega pere. Siit saab alguse isikupära, stiil, karakter, käekiri. Iga ala nõuab erinevaid sünnipäraseid eeldusi. Teatri inimesel on mul kergem rääkida, näitlejast näitlejale vajalikud eeldused peavad andma kolm põhiomadust mis moodustavad näitekunsti trumbiraadi. Tahe, mõistus ja tunne. Ei saa olla näitlejad. Ma mõtlen, näitlejad, kes oma nime väärib väljaspool tahet tahet luua, tahet mängida, tahet aktiivselt tegutseda ja tahet üles seatud tähistanud, jõuda. Ei saa olla näitlejat ilma puuriva ja haarava mõistuseta ilma lahkava ja süntees loova mõtteta. Ja ei saa olla näitlejat, ilmad, tunda sügavuseta temperamendi ründava jõuta kire tulise leegita. Nende kolme omaduse võrdne tähtsus loob pinna armooniliseks kunstiks. Ainult siit saab välja kasvada sügavate mõtete ja suurte tunnete kunst. Nagu iseloomustas meie nõukoguliku kunsti seltsis Russo sügavate mõtete ja suurte tunnete kunst. See on ühine nimetaja kõigile kunstnikele loobuda helis kirjas sõnas värvis võime Armoris. Kui te vaatate aegade lehekülgi või oma ajakaaslasi. Ja kui te tabate nimesid, kelle kohta te ütlete talent siis pange tähele, et neid kõiki on iseloomustanud võime sügavalt mõelda ja suurelt tunda. Kõik muu on ajakaja karjäär, õletuli, õnnelik juhus, lõhn ja raha teenimine. On kahju, et me ei saa draamakunsti tagajärgi mõõta. Et meie hindamise mõõdupuuks saab olla vaid subjektiivne suhe veenas või mitte, haaras, erutas ja äratas mõtteid või mitte. Veelas haaras, erutas Jääratas mõtteid. Seda muljet ei saa luua mitte ainult talent. Vait Reneeritud aju, lihaste ja hääle ühistöö. Selle mulje loob andeka inimese tööga kasvatatud ametioskus. Ooperis ja balletis on tööosa selgemini mõõdetav. Kõrgete ja madalate toonide ulatus tooni puhtus, noodiväljapidamise kestvus, üleminekute lõtkus, balletis pirueti ja tuuride arv, Nende sooritamise puhtus, hüpete ulatus, tõsteta, kergus, jalgade lahtisus, käte ilmekus ja nõnda edasi. Seepärast tunnevad ooperi- ja balletinäitlejad oma meisterlikkuse arendamise ja vormispüsimise ees suuremat muret kui draamanäitlejad. Nende treening ja töö enese kallal on intensiivsemad kui draamanäitlejad. Ometi erine draamanäitlejatalendi ja töö vahekord millegagi ooperi- ja balletinäitleja omast. Kui mõnel draamanäitlejal esineb kujutluse vaesuskujude korduvus, elamuste pealiskaudsus, tunnete kunstlik teatraalsus, võtetes šabloonsus, hääle tuhmus, keha paindumatud loogikapuudus ja enneaegne vananemine siis on see treeningupuuduse või puuduliku senini. Huvitav on siin paralleele tõmmata spordiga. Kuigi oma olemuses ja lõppsihis pole spordil ja teatrikunstil midagi ühist, maksab talendi ja töö vahekord siin samavõrdselt, kuid kunstis või kirjanduses? Kuskil mujal pole sellist talentide otsingut kui spordis. Kuskil mujal ei mängi sünnipärased eeldused nii tähtsat osa kui spordis. Ja kuskil mujal ei tule saavutused nii suure tööga kui spordis. Spordis ei saa millegagi ära petta, millelgi liugu lasta. Sest hinnanguks pole subjektiivne, meeldis või mitte, haaras või mitte, vaid tagajärje määrab sentimeeter sekund, nokaut ja seljavõit oma paratamatu loogikaga. Meie sporditaevas on ollut, tähti, kelle talendi ees oleme kummardanud. Olgu need Toomsalu, Palusalu, Lipp, Keres, Junk, Maurer, Pärnakivi, Virkus, voo uus mees või kõigi sportlaste eeskuju Johannes Kotkas, kes on võitnud isegi kõige suurema vastase vanaduse. Need on kõik kaheldamatult talendid aga need talendid on õitsele löönud tohutu tahtepingutusega suure enese piiramisega ja loobumisega range ja süstemaatilise treeninguga. Kui te näeksite neid treeningul püüaksite kaasa teha kasvõi ühekordse kid treeningukoormuse püüaksite kas või kuukski loobuda neist kerge elu mõjudest, millest nemad on loobunud aastateks ja aastateks siis te unustasite ära sõna talent ja mäletaksite ainult tööd. Talent ei kasva, vaid talenti tuleb kasvatada. Talendikasvatamise nimel peab astuma võitlusse legendidega, talentidest. Legendid tuleb asetada faktide kõrvale ja nad tuhmuvad iseenesest. Legendid sünnitab idealistlik, metafüüsiline soovunelm. Looderlus võiski eksis. Me räägime ikka mehest, kes leidis kord kümnekilose kullakamaka ja unustame, et sajad ja sajad kilod kulda on saadud pika ja süstemaatilise liivapesemisega. Ja kulla kamakagi võid leida ainult see, kes otsib, kaevab ja peseb liiva. Kullakamakas pole puu all maas ja joota juhusliku mööda minejat. Ta on mägede põues varjus. Me räägime geniaalsust mõttest. Inspiratsioonisähvatuses, eurika saab tulla ainult otsijale, püüdlejale, mõtlejale. Geniaalsusele mõttele peab eelnema probleemi pinge, inspiratsiooni sähvatusele, otsingute äike. Selleks peab pinnas valmis kohe põlema. Muidu satume Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli olukorda. Majakovski ütleb. 1000 tonni tuhninud läbi toorsõnamaaki enne kui ainsamat sõna sealt saad. Tundmatu rahvalaulik ütleb enamus muret laulja alla. Kui on rehepeks jälle rehe, peksan Se, unustan laulu, laulan teist tuletan. Mitte Vesipruulimoodi puu otsas istudes, sulepead närides ei tule. Inspiratsioon. Teadmata, kust on pärit rahva lault, mille algust me teame kõik lõpu, aga vähesed jutt on talendikas lauljast. Algab see nii. Kui mina hakkan laule majja, laule majja, luule Maie pisut sõnu pildumai küla, kõik jääb kuulama, hall valdaja, paatamajja küla kuulab künniks sella valda, vahib vain, julla, rikas, reieräästas santi sauna katusel. Ja küsitakse. Kus see laps on laulud võtnud. See pole tütar teinud, tööda kallis kangast kudunud. See on seadinud, sõnuda, lahutanud, laulusida, pannud kokku, palveida. Aga pange tähele, kuidas laulik, vastab. Mina kuulsin vasta Kossi. Kui ei usu, siis juhatan, kus mina seadsin sõnuda, lahutasin, laulusid, panin kokku palveida. Metsas Hoosta, otsidessa-Nõmmes, Marju, noppidesse küla alla kündadessa Arulla ääkidesse. Sea linna seadsin sõnuda, lahutasin, laulusid, panin kokku palveida. Talendi mõiste on seotud isiksusega kordumatu individuaalsusega uues sõna ja mõttega selle kordumatu ja uue, oma poolsega, mille loob talent või muidu on meil tegemist käsitöölisega. Isiksus, individuaalsus, isikupära, Need omadused pole puutumatult inimesele kaasa antud nagu juuste värvi tedretähed. Nad on seotud inimese arenguga. Talendi kasvatamine. See on ühtlasi isiksuse kujunemine oma näo, oma sõna ja oma stiili kujundamine. Talendikasvatamine. See pole mitte ainult õppimine ja õpitu kordamine. Seal õpitust, uute tõdede ja perspektiivide loomine. See ongi see uus ja kordumatu, mille talent endaga kaasa toob ja mis eraldab teda käsitöölisest. Meie minevikku, suurkujust Georg Lurichi-st on palju legende. Legendid on ta lihaste jõust. Aga ühtki legendi pole ta tööst ega vaimujõust. Me teame palju Lurichi talendist, aga väheda talendi kasvatamisest. Kui aga pisutki tungida selle inimese eluloo faktidesse, kes poisina hädise tervise pärast vabastati võimlemistundidest siis avaneb talendikasvatamise ja vaimselt ning füüsiliselt harmoonilise ja huvitava isiksuse kujunemise võimas panoraam. Igaüks võib saada tugevaks, ütleb Lurich. Sest inimene sai juba siis, kui ta hällis lamas, looduse käest passi kaasa, et ta niisama tugevaks võib saada nagu näiteks mina. Inimene võib endast kõik teha, kui tal aga tahtmine on. Ja tulevik saab ainult selle küsimuse läbi otsustatud, kas tahtmine on tugevam kui liha? Keegi prantsuse õpetlane ütles kord, et ta kõige nõrgem võib nõnda tugev olla kui kõige tugevam kuid ainult tahab seina külge needitud. Mees, keda ärapõletamise surm ootab, tõmbab nõnda kõvasti ahelaid et vaevalt fondid või ahelad suudavad vastu panna. Ja kui seda jõudu jõumõõtjaga mõõta, ei suuda kõige tugevam mees nii tugevasti tõmmata, kui alles kõige nõrgem suutis. See on tõsiasi, mida ei saa salata, ta, mis näitab, missugused jõud inimeses peituvad ja mis saavad seda tugevamaks mida suuremat tahtejõuga inimene tarvitab. Kehaline ja vaimne arenemine peavad käima kooskõlas käsikäes kirjutas Lurich. Ja ta enda elu on selle väite tõend. Ta ei omandanud ainult maadlusvõtteid vaid omandatud baasil. Uued võtted andis maadluskunsti arengule uue tõuke. Reformeeris viimistlus seda, kui lugeda artikleid maadlusest, siis hämmastab eelkõige vaimne suus mõtte originaalsus psühholoogilise arvestuse sügavus. Ma ei tea, kas näitlejad on kunagi nii üksikasjaliselt analüüsinud näitleja põhiomadusi et neid endas treenida, välja arendada maksimumini. Seda Lurichi maadluses teinud oma artiklis võitlus tervise allikas, eraldata 21 maadleja olulist omadust. Heal maadlejal läheb vaja kõigepealt esiteks jõudu ja tervist mis, nagu juba mitmel korral tähendatud, on üks ja see sama. Teiseks osavust, kolmandaks väledust, neljandaks kiirust, viiendaks püsivust, kuuendaks kõigi võtete tundmist, seitsmendaks, head orienteerumist silmapilgu jooksul igas seisukorrast õigesti aru saada. Kaheksandaks ettevaatust. Üheksandaks südidust, seda, mis nõuks võetud ka kohe teoks teha. 10.-ks julgust, 11.-ks eneseusaldust 12 10.-ks leidlikkust ehk vaimuteravust. Sest maadlemises ei ole aega hakata sepitsema tarvilikke võtteid nagu kokaraamatu järelroogasid vaid see peab sul nagu välk peast läbi käima, et oleksid alati löögivalmis. Kolmandaks külma verelisust 14 10.-ks halastamatust 15.-ks enesevalitsemist 16.-ks eneses algamist, seitsmeteistkümnendaks ettevõtlikkust, 18.-ks võidu julgust 19.-ks silmamõõtu, 20.-ks mitmeaastast praktikat 21.-ks energiat. Peale selle peab maadleja tuim olema iga häda vastu. Mis maadlemises juhtub. Kõige selle kõrval veel hea psühholoog, matemaatik, füüsik, anatoom ja nõnda edasi. Lurich on need omadused endas välja arendanud ja selle tulemuseks oli talent Georg Lurich. Hämmastavalt sügava haardelised on ta mõtted võistluseks valmistumisest, vastase tundmaõppimisest, võistlused, taktikast ja strateegiast. Astudes liitu loodusseadustega, nagu ta ise väljendab, on mõistetav, miks see tänapäeva mõiste järgi poolraskekaallane võitis endast peaaegu poole suuremad ja raskemad vastased. Ta kujundas endast isiksuse, füüsiliselt ja vaimselt mitmekülgse, kes peale maadluse mängis hästi malet ja klaverit. Luges, mõtles ja kirjutas ning valdas kümmet võõrkeelt. Ta isik inspireeris skulptorid ja kunstnike ilmus romaane ja näidendeid, mille peategelaseks oli Lurich. Millal lõppeb talendi kasvatamine? Vastus sellele küsimusele on vast kõige julmem. Talendi kasvatamisel polegi lõppu. See lõpeb koos inimesega. Asi on veel hullem. Mida aastaid juurde, seda enam ja hoolikamalt peab oma talenti lihvima. Et pidevalt kaasaegne olla, et aja katsumustele vastu pidada. Olgu see sportlane, kunstnik või kirjanik. Mida aeg edasi, seda enam läheb vaja meisterlikkust. Sest noorus, uudsus ja tuli on üpris kuluvad ja kustuvad asjad. Talent ei sigi väljaspool aega ega ruumi. Kaasaeg on ta toitepinnas. Ta peab olema tihedalt seotud eluga rahvaga ja tööga. Metsas, Hoosta, otsidesse-Nõmmes, marjunuppidesse, küla alla kündades, Arulla äästadesse. Seal mina seadsin soluuda, lahutasin laulusida, panin kokku palveida. Mitte ainult kaasaja mõistmine, vaid elus, seadusepärasuse ja arengu tundmine, uute võrsete äratundmine, kujutlusjõu, ettenägev haare. Need on talendi olulised tunnused. On väga tähtis, kuhu ja mille teenistusse on suunatud, talent on edasiviivaid ja ehitavaid, andeid on ka eitavaid ja hävitavaid andeid. Son Fausti lik ja siis tulidki jõud. On väga tähtsad oskus ja sünnipärased eeldused. Aga kõige tähtsam on pealisülesanne, mille nimel elab ja loob inimene. Talent on ühiskondlik mõiste, tan varandus, mis peab teenima ühiskonda. Oma huvid ja pürgimused. Talendi eraldumine ühiskonnast ja rahvast. Talendi allutamine kitsale mina huvidele. Talendi vahetamine rahaks, kuulsuse ja aukassikullaks karjääriks seisab tragöödia alguseks, mille nimi on talentide hukk. Talentide hukk pole mitte ainult imelaste kriitika, vaid Panorama tragöödiast, mis on toimunud ja toimub veel ikka nendega, kes usuvad, et talent see on kõik sinuga põhjus, miks mõned veel kulu päistena seisavad loojate esireas kuna nii mõnedki lootustandvad talendid on parimais aastais juba kustunud või kustuvad enne, kui õieti helendama on saanud hakata. Töösti andest rääkides kirjutas Tammsaare 1911. aastal. Me oleme ikka veel sealmaal, kus arvatakse, et anne midagi kõrgemat, peaaegu üleloomuliku ja kättesaamatu jutt on. Anne tähendab meie juures prohveti viisil rääkima, ilma tööta, vaevata mureta kannatuste, ta avaldab enda andmearvame, meie töö tuletab meile käsitööd meelde, aga enne peab loomaanne loob nagu maailm, kord loodi eimillestki Anne laulab kui ööbik, maikuuööl sirutab avatud nokka taeva poole. See laul heliseb. Õndsad, kes nõnda usuvad. Meie ei pane seda tähele, Tõnnist Tolstoi oma suure romaanis sõda ja rahu seitse korda ümber kirjutas teda igast küljest siludes viilides. Ehk kas mäletate, kuidas kuulus globaar mõnikord tundide kaupa ühe sõnakese päevad otsa ühe lause juures istudes pead murdis, otsides, kaaludes proovides. Aga see oli ometi mees, kes oma isikliku elu õnnekunstile ohvriks tõi ja kellestki suurest andest räägitakse. Või kes ei teaks, kuidas Zola töötas. Kas see on kõikidele teada, et Göte oma Fausti kallal pool aastasada vaeva nägi? Või kas teate, kuidas niisugused suured vaimud kunstis nagu Leonardo da Vinci, Michelangelo, Tüürer ja teised on tööd teinud? Pea hakkab ümber käima, kui nende väsimatult peale tagasi vaadata. Tekivad tööd, et kõigist üle olla, kõigist ette jõuda. Meie panime harva nende tööd tähele, aga nende annetele laulame, kiidulaulusid. Võib suur vaimustus olla ilusad mõtted, sügavad tundmused. Aga kui meil abinõusid enda avaldamiseks pole või kui me abinõusid õieti tarvitada ei oska siis võivad Me tundmused mõtted vaskseks kellukeseks jääda. Kumiseb aga ei puuduta hinge. Töötamise puudus. Nõnda peame ütlema, kui me taevataati, sellepärast süüdistada ei tahad. Etamid annetega pole tunnistanud. Aga kordan, meil andeid olnud. Me mäletame ju Koidula ja Kreutzwaldi, loeme neid veelgi hea meelega. Kuid ka nendega teeme me samuti kui väljamaalastega. Me imestame nende andeid ja unustame nende töö. Aga nagu nende kirjavahetus selgesti märgata laseb, on nende anded palju vaeva maksnud. Loed ja imestus tõuseb nende väsimatu sele. Vaatad Koidula paksujuukselised ja kõrge otsa esisega pead Kreutzwaldi näo nurgelisi jooni ja tõuseb tundmus, et need välimised, märgid, sellel lõpmata higi tagajärg on, mis hinge sees mõistuse alasil tagudes on voolanud, käedsaivad töövõimetuks. Silmad kustusid ära. Aga tööd tehti edasi. Takistusi oli 100, aga võimalusi otsiti 100. Kas nõnda leiti ometi teed? Nõnda räägib talendist tööst Tammsaare kelle talendis me keegi ei kahtle. Aeva kõigest öeldust kokkuvõtte teha. Tööd ja talenti ei tohi vastandada ei teoorias ega praktikas. Töö on talendi olulisemaid tunnuseid. Talent realiseerib, rikastab ja lihvib ennast töös. Rahuldamata rahuldustunne paneb tööleni kunstliku sportlase, kirjaniku kui õpetlase. Läks kuidagi läbi. Käib küll selle raha eest. See on keskpärasuse filosoofia. Neil inimestel puudub lugupidamine teiste vastu, aga veel jubedam. Neil puudub lugupidamine iseenda vastu. Talent hakkab närbuma, kui ta rahaks vahetatakse. Vastutustunne paremini, rohkem sisukamalt öelda tahtmine. See nõuab talendi kasvatamist. Ületada ennast seon, talendi, põhiprintsiip, muidu on leivateenistus ja talendihukk, talent pole habe, mis kasvab iseenesest. Talent on ainult lubakiri. Et võib astuda tuppa, kus istuvad meistrid.