Siin nad on terve plaaditäis armsalt vana moodsatena tunduvaid laule, amsterdami linnast sealse vanalinnaga, sedalaadi laulud isegi sobivad kõigi nende kanaleid ääristavate värviliste majade ridadega, milles paitavad silmi alati lumivalged, aknaraamid ja põnevad katuseviilud, üks uhkem kui teine ja igavene laiuses ning pikkuses, kanalitega ja neid ületavate sirgete nikku määrate sildadega. Amsterdam ei ole Põhjamaade Veneetsia Veneetsia on Veneetsia ja Amsterdam, Amsterdam, kumbagi on siin maailmas vaid üksainus. Mõlemad on ainulaadsed. Amsterdamis suure toreda sakilise ja tornilise keskraudteejaamahoone ees peatuvad vist küll kõik selle linna tammid. Võib-olla siiski mitte päris, kõik tuleb aga teada trammile astudes, kuhu sa minna soovid. Trammid peatuvad oma teelõige tihti ka otse keset kanalite sildu. Oma eesmärgini jõudmiseks tuleb nüüd veel ka natukene jalutada üle laia kanali viiva silla üle avara kaldapealse, kus tegutseb päris suur vanade asjade turg ja seal nurgamajas Rembrandti kohvik veel pisut maad edasi mööda joodenbreestraati. Ja siin ta on, Rembrandt Huis Rembrandti maja ehib kunstniku söövitus trükkis autoportree. 24 aastane Rembrandt on sellel 1630. aastal valminud portree Ell eriti üllatunud ilmega kulmud kõrgele tõstetud, silmad suured, suuna lahti, juuksepahmakaga sassis, võib vaid kujutleda, keda või mida ta tol hetkel parasjagu silmama juhtus. Rembrandt oli ju muuhulgas ka võrratu portreede meister. Ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid. Ja alanud on. Maailma mitte üksnes Madalmaade kunstilukku. Ta sündis Leidenis juunis 1606 Jaali suure möldri perekonna üheksas laps lõpetas kohaliku ülikooli ja õppis poole aastat Amsterdamis ajal omaalia peedel Lastmani ateljees. Seal ta siis ilmselt otsustasid. Temastki peab maalikunstnik saama. Oma esimesed tööd tegi ta Leidenis. Kui 1631. aasta lõpul kolis Amsterdami abiellus mõni aasta hiljem kunstikaupmehe Henrik Uilenburgi vennatütre Saskia, aga ta tegi tublisti tööd. Tal oli palju õpilasi, nagu tollal maalikunstnikel kombeks. Ta jõudis elada õige mitmel pool Amsterdam, mis kuni kolis lõpuks majja, mis jäi paarikümneks aastaks tema koduks. See oli üpris uhke kaupmehe maja tollasel freestraatil. Praegune Rembrandti maja. Kõige varasem riik, milles on juttu Amsterdamist, pärineb 27.-st oktoobrist 1275. Siinsetele omanikud olid ehitanud silla ja kaitsed trammi üle Amsteli jõe ning olid sunnitud parasjagu valitsevale krahvile sillamaksu maksma. Ürikus On tollaseid kohalikke elanikke nimetatud inimesteks. Amstel tamme, siis Amstele jõe tammi lähedal. 11. sajandi alguseks oli paiga nimi lühenenud Amsterdam yks ja tänu Hansa liiga kaubasidemetele oli linn päris õitsva järjel. 16. sajandil sai Hispaania Habsburgide pärandi jagamise tõttu Madalmaad endale. Siinsed elanikud astusid Hispaania kuninga Carlos viienda poja, prints Felipe asevalitsejate ning järglaste vastu välja. Ülestõusud viisid kaheksakümneaastase sõjani, see omakorda Hollandi iseseisvuseni. Lähimaades levisid kuuldused siinses vabariigis valitsevast usulisest sallivusest. Amsterdamis leidsid varju Ibeeria poolsaarelt tulnud juudid Prantsusmaalt pärit hugenotid, Landry ja rikkad kaupmehed ning põgenikud veel Hispaania võimu alla jäänud Madalmaade piirkondadest. Linna ideosse tõusis suur uus kaupmeeste elamute piirkond. Selle head kuulsust ei tohtinud see asi rikkuda. Niisiis keelati siia kolida neil käsitöölistel, kes tegutsesid haamri, alasi või tulega. Kaupmees Hans vander foort laskis siia kaks kõrvuti seisvat maja ehitada koos oma venna, maalikunstnik Kornelis Fanderfordiga, kolis ta ise nurgamajja ning müüs teise maja maha. See juhtus umbes aastal 1608. Ostja oli rikas kaupmeespidajatele vältel, kes selles majas ka oma kaupa hoidis indikat neil piprakauna ja ingverit pärast teeterwelteni surma käima ja tema kahele järeltulijale kitsaks ning amsterdami. Raekoja loonud arhitekt eakofon Campen projekteeris maja esiküljele veel ühe korruse, lisaks veel 40 aluselise kõrvalhoone, mis muutis õue tunduvalt väiksemaks ja kitsamaks. Kuid Belteni pärijad ei jäänud sellesse majja kuigi kauaks. Ja aastal 1639 ostis selle endale maalikunstnik Rembrandt. Fan-Riin. Rembrandt oli Amsterdami kolinud niisiis aastal 1631. Tol ajal elas suur ja rikas linn oma parimaid aegu. Siia rändasid kõik, kes tahtsid ja oskasid raha teenida ning ka kunstnike jaoks kujutas linn enesest kullaauku. Oli 1639, kui Amsterdami sõjaväekompanii tellis Remrandilt ühe tema kuulsaimaks saanud töö. Öine vahtkond. Hilisemate aegade kunstiajaloolased väidavad kindlalt, et selle Rembrandti maali nimetamine öiseks vahtkonnaks õnne eksitav. Maalitud on kapten Franz vanninkoki leitnandi Willem van Ruittenburghi kompaniid viimase tellimusel. See on väga suur maal ligi neli ja pool meetrit lai ning rohkem kolm ja pool meetrit kõrge. Pilt on päris tume, seepärast võibki tunduda, et tegevus toimub öisel tänaval. Esiplaanil on valgusvihus mustas ülikonnas ja sulega kübaras valge krookrae ja tulipunase õla lindiga kaardiväelaste kapten, kes õpetab kollasesse rõivastatud leitnanti sõdureid kokku kutsuma. Maalil tõuseb pimedusest esile kolm kaheksa tegelast, osa portrateeritud, osa sümboolsed ning meeste vahele on eksinud ka noorkollastes rõivastes naine. Sõjaväega kaasas käiv kaubitseja, keeruliselt seatud lipp, odad ja toredat seitsmeteistkümnenda sajandi rõivad teevad maalist tänase vaataja jaoks otsekui oma aega paigale jäänud teatrist stseeni kus on kindlasti palju sümbolismi allegooriat. Igatahes on tegu üle maailma tuntud meistritööga. Öise vahtkonna valmimisaastaks on antud 1642, mis tähendab, et Rembrandt maalis selle juba oma amsterdami majas preestraatil. Nõiaaegadel oli hakatud amsterdami esimest kanalite ringi rajama ning rikkam linna rahvas kolis kanalite lähedusse tõusvatesse uutesse majadesse. Vanemate hoonete hinnad langesid ning see puudutas ka piirkonda, mida kutsuti Sint Antonies freestraat. Siia kolisid siis näiteks Portugalist tulnud juudi immigrandid ja mitte kuigi rikkad kunstnikud nagu Rembrandt. Maja hinnaks oli 13000 Kuldmat, mis oli väga suur summa võrreldes töölise palgaga, mis ulatunud tollal vaid mõnesaja kurid nanni aastas. Rembrandt suutis oma maja eest tasuda Aid osamaksudena. Kitse võitja, punastest tellistest maja seisab kahe pisut kõrgema hoone vahel tänava äärt piiravate majade katkematus reas. Madal keldrikorrus tänaval friib neli trepiastet lihtsa poolkaarega lõppeva säravrohelise ukseni, mille kohal ilutseb kolmnurkne ehisviil seitsmeteistkümnenda sajandi arhitektuuri moe viimane sõna, mille arhitekt Jakofan Campen hoone ümberehituse rajal 1627 kuni 28 paika pani. Fassaadil on kolm akende rida taas neli akent, alumise korruse hästi kõrged aknad ja teise korruse pisut madalamad aknad on pooleks jaotatud. Alumiste poolte avatud aknaluugid on seestpoolt säravalt punased. Väljaspoolt rohelised aknad ise koosnevad tillukesest metall raamistuses, klaasruutudest, ülemistele, akna poolt. Tal pole luuke ja kõik aknaraamid on lumivalged. Viimase kolmanda korruse aknad on väiksemad, neid saab üleni luukidega, kata needki luugid on väljaspoolt rohelised, kuid sagedamini on need avatud ja näitavad oma säravpunast sisemist poolt. Näete siis, kui keerulised on Rembrandti maja. Ta teaknad, nende kohal telliseid. Teil on toredaid tagasihoidlikult kaunistatud kiviseid, kaari ja ornament. Katuse äärt ilustab juba suur ja uhke Kolmnurkne ümaraknaga viil. Sellest kahel pool on veel kaks ärkliakent tumedatest kividest katus tõuseb järsult ülespoole ning selle mõlemas otsas seisab kõrge tellistest korsten. Eks ole, uhkedo Rembrandt Huis Amsterdamis. Sellises majas elas siis Rembrandt ligi kaks aastakümmet 1639 kuni 1658 esmalt koos oma noore naise Saskiaga, kellega ta oli abiellunud 1634. Küllap oli see õnnelik aeg, seda võiks järeldada arvukaid tollal tehtud elurõõmsaid rikkalikke portreesid vaadates. Saskia nelgiga ja autoportree, Saskia ka näiteks Nende portreede soojust ja kuldseid toone imetleda, kuid õnne jätkunud, kuigi kauaks. Paari-kolme esimest last surid üksteise järel üsna varases eas. Alles neljal kas 1641. aastal sündinud poeg Tiitus jäi ellu, kuid järgmisel aastal pärast Tiituse sündi suri Saskia. Rembrandt palkas lapse eest hoolitsema lesknaise tiiriksi, kellest sai ka kunstniku armuke. Asjad läksid keeruliseks siis, kui 1647. aastal tuli majja hoopis noorem toatüdruk Henry Kestoffels kes õige pea võttis üle keerdmajapidaja ameti ja ka teised kohustused ning rõõmud. Keerdu lahkus Henry, kes sai kunstniku abiline ja elukaaslane, kuid nad ei abiellunud. Võib-olla oli põhjus Saskia testamendis, mille kohaselt Rembrandt uuesti abiellumise Saskia perekonnale tema kaasavarast poole tagasi pidi maksma. See oleks olnud 20000 Kuldmat ja seda raha poleks Rembrandt kuidagi kokku suutnud korjata. Aastal 1654 tuli aga ilmale Rembrandti ja Henrik ja tütar Cornelia. Amsterdam, millest hulk ajatuid laule on loodud. Ning seitsmeteistkümnenda sajandi algaastatel ehitatud kunstnik Rembrandt van Riini maja preestraatil laia kanali lähedal. Maja on püütud võimalikult treenbrandi aegseks taastada ja me oleme sisse kutsutud. Läbi nelja korruse lookleb kitsas puust keerdtrepp. Tubade põrandad on kuuse või männipalkidest glasuuritud kahhelkividest. Kivist ja marmorist laepalgid on punased ja ookerkollased seinad valged. Randa liistud jagamine. Siimsid on ääristatud Relfti sinivalgemustrilist Deblaatidega. See on esmane ja üldine mulje. Aga alustagem keldrikorrusel paiknevast köögist ja selline võis välja näha umbes Anno Domini 1650. Lattidest põranda ja heledate seintega ruumis case alati elusest, siin asus maja soe süda, koldes põles enam-vähem kogu aeg tuli akna all katab puust nõude ja toidukappe pikk tumedast kivist töölaud ning nurgas seisab väike Askse kraaniga veepump ja ühes nurgas asub toatüdruku väike kappvoodi. Et selliseid ebamugavate tunduvaid Cap voodeid leidub kogu majas, hakkasin asju pisut uurima. Tuleb välja ja et selline mööbliese polnud hoopiski mitte ainult Madalmaade eripära naid, kapikujulisi, esiseinas, uste või eesriietega suletavaid magamisasemeid on kasutatud näiteks Austrias ja eriti preta Nonii-s kus see oli lausa sajandeid kindlalt traditsiooniline mööbliese kui kodu koosneski, vaid ühest ainsast toast takus, selline magamiskoht, kenasti privaatsust ning talvel ka soojust. Magamistube ei olnudki vaja pretannies selliseid saladuslike kappe, puulõigete ja orna mentidega ning omanikud olid nende üle uhked. Madalmaades olid Cap voodid veel 19. sajandil päris tavalised kuid näiteks siinsamas Rembrandti majas tunduvad nood kapid kuidagi lühikeste ja väikestena. Sellel on omasele, kus inimesed magasid neis voodites rohketele patjadele toetudes peaaegu istudes. See olevat keskajast pärit traditsioon lausa selili magada, sest nii lamavad vaid surnud inimesed jagu juurde. Aga me oleme kunstnik Rembrandti Majas Amsterdamis umbes seitsmeteistkümnenda sajandi keskel, köögist viisuks ka õue. Siin oli tõenäoliselt väike kaetud galerii, kus teenijat, tuule ja vihma eest kaitstuna igasuguseid majapidamises vajalikke töid said teha. On arvatud sedagi, et Rembrandt võis siin oma ilmast suure Öise vahtkonna pildi maalida sest tema ateljeesse ei mahtunud see tohutu lõuend ära. Köögis ei leidu kuigi palju potte, panne ka kööginõusid. Tõenäoliselt pole need, mis siia näidetena asetatud, kaugeltki mitte samad, mida kasutati Rembrandti ajal. Kuid maja õuest on kildudena välja kaevatud sinivalget, Delfti, keraamikat, klaasi ja hollandi majoolikat, millest mõnedki põnevad esemed kokku on liimitud. Huvitav küll, kas siinsamas köögis tülitsesid omavahel keerd see n riike, et nad tülitsesid, see on päris kindel. Rembrandti maja teisel korrusel seisab ruumikas, elegantne hall, kus kunstnik oma külalisi vastu võttis. See oli kahtlemata ühe heal järjel oleva linnakodaniku vastuvõturuum. Marmariga ääristatud kamin, mustvalgete ruutudega, malelauapõrand, kõrged heledad seinad üleni täis Rembrandti enda ja tema õpilaste maale seinte ääres ridamisi mugavaid toole, kuhu kunstnik looda, Lähevad piltide tellijad istuma seadis. Ja ühe seina ääres väga meisterlikult nikerdatud suurde tumedast puust kapp, millel seisab kauneid sinivalgeid. Tõenäoliselt siis delfi portselanist vaase kõrge akna all nurgas on aukoht punane tugitool madalal platvormil. Küllap istusid siin kõige rahulikumad külaliseks, kuid äriasju selles pidulikus ruumis ei aetud. Kunstimüügi ära asju aeti väiksemas kambris halli kõrval. Siin võtsid Rembrandti külalised istet rohelises ametiga kaetud Hispaania toolidel. Tõenäoliselt pakuti neile klaas jahedat veini, sest ruumi inventari loetelu hulka kuulub ka marmorist jäänõu ja võimalikud pildi. Ostjad said siingi uurida ruumiseledatele seintele paigutatud Rembrandti ning tema õpilaste maale. Kunstnik tegutses väikest viisi ka kunstikaupmehena ja mees teiste meistrite pilte. On teada, et tal oli mitmete flaami ja Itaalia kunstnike töid. Kollektsiooni põhiosa moodustasid hollandi meistrite seitsmeteistkümnenda sajandi maalid. Sellegi ruumi must-valge ruuduline põrand ja kaminasambad on marmorist. Kamina Sims on aga valmistatud sammaste, pruun, valge, marmori mustriga kaetud puust, mis olnud seitsmeteistkümnenda sajandi keskel väga moes. Puu oli hoopis odavam kui marmor, kuid töö on väga osav. Nii et pole kuidagi võimalik vahet teha, kus lõpeb marmori, algab puu ainult käega katsudes. Tõeline marmor tundub alati jahedana ja selles ruumis on kaunilt nikerdatud kappvoodi mõeldud maja külalistele. Rembrandti maja teise korruse tagumises osas asus Sallongiks kutsutud elutuba ning siin oli ka kunstniku enesekappvoodi. Eraldi magamistube majas ei olnud ning seitsmeteistkümnendal sajandil oli salongi nime kandev ruum maja kõige uhkem sõnawar hästi kõrge seinad taas pilte täis. Ühel Remrandi 1642. aastal tehtud joonistusel võib näha, milline nägi see tuba välja kunstniku eluajal. Pildil on suur kappvoodi, milles imab, õigemini küll istub patjade najal kunstniku naine Saskia. Pärast poeg Tiituse sündi. Haiglane ja nõrk. Saskia õieti voodist ei tõusnud, Ki. Ta suri 1642. aastal alles kolmekümnesena Rembrandti joonistus aitas tema praeguse majamuuseumikujundajatel elutuba ehk salongi võimalikult originaalilähedaselt rekonstrueerida. Niisiis vaataja poolt vasakus seinas seisab uhke suur kamin, mille külje sammasteks kaunid antiiksed, marmorkujud, kaminasimsi, jäär ja nurgas seisva kappvoodi eesriided on säravalt lasuursinised. Vood, jää, Reskamine poolel on tool, millel Rembrandti joonisel istub haigepõetus taia Saskia-le seltsiks ka voodipeatsi poole kõrval seisab tore ristjalgadega tool nii joonisel kui selle järgi restaureeritud toas. Kappvoodi ise on tumedast puust, peente, kaunite ornamentidega ilustatud. Preestrade asuva maja teisele korrusele mahub veel üks väike ruum rõõmsate roheliste ja punaste kivist põrandaplaatidega ruum, kus seisab tore seitsmeteistkümnenda sajandi trükibress. Rembrandt oli nimelt tõeline söövitus, trüki siis Estanc graafika ehk Etsingu meister. See on keeruline tehnika, milles kujutis kantakse nõelaga vaskplaadile. Kaasa aitavad mitut sorti keemilised segud ja hape, mis söövitab jooned plaadile ning pärast mitut vahepealset protsessi jõuab kujutis plaadilt trükipressi abiga paberile päris keeruline, kuid Rembrandt ilmselt armastas just seda tehnikat vahest isegi sama palju kui maalimist, sest ta meile jätnud hulga söövitus trükis, joonistusi, asjatundjad peavad teda oma aja kõige andekamaks kuulsamaks seltsingu meistriks. Tõeliseks Virtoosiks. Rembrandt alustas oma graafikakatsetusi õige noorelt juba 19 aastasena Leidenis elades jõudis oma elu jooksul luua umbes 290 graafilist lehte. Tema tehnikat on täiesti eriliseks peetud spontaansed jooned, tugev heleda-tumeda, kontrast, temaatilised valgusefektid. Ja kui ta oma maalides keskendus sageli ajast tingitud piibli ning ajalooteemadele, siis tema graafikas leidub küll kõike piibli teemasid, maastikke, kerjuseid, akte ja palju portreesid. Ka autoportreesid näidet, kunstnik uuris peegli ees omaenese nägu ja proovis selle erinevaid ilmeid ning valguse ja varjude mänge oma trükiplaadile jäädvustada. Siin on äärmiselt üllatunud ilmega nooruk, tõsine noore mehe nägu, vägevate juuksekiharad peal juba keskeale lähenev enesekindel tähtsa moekunstniku Barretti ning lõuahabemega kallilt rõivastatud südametevallutaja ilmega härrasmees. Tänu nendele töödele saame kunstnikust hea ettekujutuse. Muidugi ei piirdunud ta auto partredega. Ta jäädvustas oma sõpru ja tuttavaid ka päris võõraid inimesi. Eriti armastas ta juba eakate inimeste nägusid, milles peegeldus pikk elatud elu. Aga siin on ka igavesti nooreks jäänud Saskia pärlid juustes ja siin on vahvalt hele, tumeda kontrastiga mängiv noore mehe Jancixi portree. Efektne detailiderikas. Mees seisab akna all ja loeb aknast langevas valguses raamatut. Valgus toob esile tema pikad heledad juuksed, näo ja käed. Raske, tume eesriie jätab ülejäänud ruumi aga peaaegu täielikult varju. Selliseid asju valmistas Sis Rembrandt oma maja teise korruse väikeses ruumis, kus seisab trükipress. Laual on aga pooleldi valmis vaskplaat, tuuleveskiga hulk tööriistu, nõelu, peitleid, haamreid, uuritseid, pintsleid ja salapäraseid pudeleid. Amsterdamis asuva Rembrandti maja kolmanda korruse akende rivi taga paikneb kunstniku suur ateljee siinse kõik siis juhtus siin Stahlis kunstnik ligi 20 aasta jooksul enamuse oma maailmakuulsaid meistriteoseid. See ruum lõhnas linaseemneõli tärpentini järele. Talvel lisandus turbalõhn turbaga köeti, nimelt kahte ateljees seisvat raudahju. Et nii kunstnik kui tema modellid ei peaks külmetama ja värv maalidel saaks kuivada. Aknad on põhja poole, mis olevat ateljee jaoks ideaalne. Akendest langevat ühtlast valgust sai kunstnik oma vajaduste kohaselt õigeks sättida aknaluuke sulgedes või ühte akent valge kangaga kattes suure ruumi seinariiulitel leidub hulk igasuguseid esemeid mida Rembrandt ise ja tema õpilased oma maalidel rekvisiitide na kasutanud on. Raudrüüsid kiivreid, turviseid, relvi, klassikaliste skulptuuride kips, jäljendeid ning kipsist käsi ja jalgu. Oma värvid valmistas kunstnik ise, segades pigmendipulbreid linaseemneõliga. Seitsmeteistkümnendale. Viljandil polnud kuigi palju värvipigmente violett sinine sinakas-roheline-valge-punased ja ookerkollased toonid. Värve segati tavaliselt vaid ühe päeva töö jaoks. Alguses maalis Rembrandt Tamme paneelidele hiljem peaaegu eranditult lõuendile. Ateljee seina ääres seisab puur raamidele kinnitatud nõuandeid. Üks tühi lõuend ootab kunstniku akna alla paigutatud molbertil. Selle kõrval väikesel laual on valmis igas suuruses pintsleid ja siinsamas on ka tool. Võiks mõelda, et kohe astub käes vöötatud rüüs ja kübaraga kunstniku uksest sisse istub toolile ja alustab tööd. Kuidas tema välimuses nii kindel julgen olla seepärast, et aastast 1652 on pärit graafiline leht autoportree tööriietes. Tööriided need ongi pik vöötatud rüü ja tänapäeva kaabut meenutav pehme kübar. Remle Anton, joonistanud kama, ateljeed koos toolil istuma modelliga, kelleks näoliselt Henri Kestoffels. Ja see joonis oli tema majamuuseumi ateljee ruumi sisustajatele suureks abiks ja see on siis ruum, kus endisi Rembrandt, Riini kuulsad maalid, Kristuse kannatusloo seeria maastikud, Susanna suplemas, Kristuse ristilt võtmine palju maale, milles Voldemar Vaga hinnangul kajastub eriline, hingestatud, salapärane, rahu ja seletamatu kurbus. Võiks arvata, et kunstniku elurõõm ja tema pilt tide barokne sära kadus koos Saskia, aga ka tema elumajanduslik külg käis üha enam alla. Olgugi et Rembrandt tuli veel pikki aastaid amsterdami juhtiv ja väga hinnatud maalikunstnik. Siis veel üks laul Amsterdamist kui Rembrandt oli nii kõrgelt hinnatud kunstnik, kui tal oli hulk õpilasi ja tellimustöid, siis miks küll ei suutnudki ta oma kauni maja hinna Osamaks ära tasuda ja pidi siit 1658. aastal välja kolima. Põhjuse leiab maja kolmanda korruse tagumises osas ateljee taga, kus paikneb kunstniku kabinet. Siin selgub, et Rembrandt oli tõeline maailmakodanik. Õpetlane, kes uhkelt nautis oma positsiooni ühiskonnas. Seda tõestab suur kunsti ja haruldaste esemete kollektsioon tema kabinetis. Siin oli kunstniku enesemaailm põnev ja rikas. Rembrandt oli kirglik kollektsionäär. Ta kogus igasuguseid asju, mitte ainult sellele pärast, et need olid tema jaoks põnevad ja kaunid vaid ka selleks, et nii tema ise kui tema õpilased neid oma maalidel kasutada saaksid. Asjatundjate arvates on päris tõenäoline, et ilma selle kollektsioonita oleks kunstnik saanud maksta oma maja eest tasude võlausaldajatele ega poleks pankrotti läinud, kui Dremrandil oli seda kollektsiooni rohkem vaja kui midagi muud. Ta tahtis, et teda ümbritsesid kaunid ja põnevad esemed, mis olid toodud igast maailma nurgast ning mille eest ta oli nõus ükskõik millist hinda maksma. Rikaste hollandi kodanike seas sai seitsmeteistkümnendal sajandil Teile eriti moodsaks sisustada oma majja kunsti ja haruldaste esemete kabinetid. Hollandi kaubandus oli parasjagu õitsvali ärieli ning laevad tõid kaugetest eksootilistest maadest igasuguseid kummalisi asju kaasa. Rembrandti kollektsioonis oli nii kunstiesemeid kui loodust. Kunst oli inimeste loodud maalid, skulptuurid, medalid, etnograafilised esemed, joonised ja raamatud. Loodus. See oli eriti põnev. Kummaliste elukate topised ripuvad kabineti lae all. Sisalikud Kalad uskumatud mereelukad. Seintele on kinnitatud hiigelsuuri keerdus, sarvi ning relvi, odasid vibusid ja nooli seinariiulitel reas hulk omapärase kujuga purke ja pudeleid, mõnest salapärane sisu veel alles. Siinsamas on põhjast leitud imekaunid, korallid ja meritähed. Tohutud Tony kujulised merekarbid, lugematu hulk kive ja kummalisi kivistisi. Seinariiuleid ilustavad kleidid, klassikaliste skulptuuride kips, jäljendid, hulk valgeid püste ja päid, nende seas imperaatorit, Augustus Janeiro ronib maalitud seinataldrikud Itaaliast, sädelev klaas indiaanlaste peaehted, loomanahad Aafrikast. Näib, et kogu maailm on koos siin Rembrandti kabinetis, preestraatil Amsterdamis, kunstnike armastas neid esemeid ja vajas neid. Realomaalijana jäädvustas talle uuendilega piiblistseene ja lugusid klassikalisest mütoloogiast. Nende stseenide ülesehitamiseks leidis ta materjale oma kunstikogust. Ta ei saanud sellest loobuda, kuid lõpuks läks tema kogumiskirg väga kalliks maksma. Võlausaldaja Nad nõudsid oma raha ja 1658. aasta veebruaris müüdi Rembrandti varandus oksjonil maha. Rembrandt ja tema perekond asusid elama üürimajja Rosen Krahtil poeg Tiitusest sai kunstikaupmees. Rembrandt ise jätkas maalimist. Enn riiki suri 1000 663667 aga külastas Rembrandt Itaalia suurvürst kosiimadi meeditši ning kiitis tema kunsti. Tiitus abiellus aastal 1668 ja suri samal aastal vaid 20 kuueselt. Ometi jõudis Rembrandt näha veel oma lapselast tiitja, kes tuli ilmale kuus kuud pärast Tiituse surma. Üks Madalmaade ning kogu maailma tuntumaid kunstnikke Rembrandt. Žanriin suri neljandal oktoobril 1669 63 aasta vanusena ja maeti vestergerkki renditud hauda. Nii, ja kui see Rembrandti majast välja astud, on pisut aega päris raske harjuda su ümber kihava eluga tänapäeva Amsterdamis ja hollandlaste rõõmsate lauludega. Kui sa oled säravpunaste aknaluukide ja rohelise uksega Rembrandt poisile selja pööranud jääb sinust vasakule, Laiganal otse üle tänava, seisab kanali kaldal väike kitsas, kolme madala korruse ja kolmnurkse katuseviiluga vana süsimust, maja valged aknaraamid. Kiri anno 1695 ja nimi Wesluiš vaht. Kevadine Lüüsi valvurimaja, niisiis praegu tilluke kohvikus istudes võid mõelda, et kui Rembrandt olen siinsamas oma teispool tänavat asuvas kodus elas, polnud seda väikest lüüsi valvurimaja veel olemaski. Niimoodi see elu juba kord seatud on. Kõik läheb mööda.