Elamuselamus. Enamus tervist, mina olen Jan Kaus, eetris on saatesari elamus, kuhu mina ja Urmas Vadi kutsume igal pühapäeval kõnelema häid olulisi inimesi, kes meie vaimuelu ühel või teisel moel mõjutavad. Küsimus neile kõlab, millised sündmused hetkel või seosed on teinud neist inimestest sellised, kellena me neid praegu teame ja hindame. Saade valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Tänases saates räägib oma elamustest näitleja ja lavastaja Eva Klemets. Head kuulamist. Tere, Eeva. Milline sündmus või hetk on sinu jaoks elamus? Elamuslik? Ma mõtlesin elamuse peale, siis siis minu meelest minu elu koosnebki elamustest mis tähendab seda, et elamus on minu jaoks see hetk. See ei ole nagu pikem periood, vaid see on see hetk, kus kas ma saan millestki aru või mul tuleb midagi meelde. Mis on justkui nagu kuskilt mujalt meeldetuletus näiteks või, või midagi sellist. Või isegi öelda nagu mõistmise hetk. See ei tähenda seda, et mu elu peab muutuma pärast seda. Aga et ma olen millelegi kas pihta saanud nagu kuhugi kaugemale näinud. Et see võib, see võib olla muusika, kui midagi kuulen, kus mind äkki valdab mingi arusaamine või mingi kosmos, äkki tuleb kusagil sisse. Või see võib olla ka mingi pisikene heli, näiteks kui ma kirjutan paberile või et ma siis saan äkki aru sellest kirjast või, või mingist sellistest asjadest, et need on minu jaoks. Elamused või selle kohta ma ütleks, elamus, ma sain aru, et seal tähtsad raamatut või on midagi muud öelda, mis asi, elamus on seal psüühiline seisund või midagi sellist, aga aga et minu jaoks on suurim elamus vist elu ise ja ühelt poolt või kes siinkohal lõpetada. Aga teiselt poolt siis on ikkagi see minu pisikene elu, mis koosneb siis teatud asjadest, teatud elamustest. Ja ma arvan, yks asi, mis selline esimene teadvustamine või elamuslik asi minu jaoks on see, kui ma sain aru, mis tähendab perekond. Et kuhu ma olen sündinud nende inimestega koos millegipärast olen, meeldib see mulle või mitte. Kui ma sain sellest aru, kuidas juhtus. See juhtus tegelikult päris hilja, sellepärast et mul on kaks vanemat õde, kellega me loomulikult väga aktiivselt kaklesime lapsena. Ma arvan, teismelise eas ma olin üks agressiivsemaid selle poolest, kes arvasid, teiste emad ja perekonnad on kindlasti palju paremad kui minul. Miks mina sellisesse kohta pean olema sündinud. Aga see hetk oli tegelikult siis, kui suri ära minu ema ema, minu vanaema, ta tuli väga ootamatult. Ja see oli kuidagi meie kõigi jaoks mingi tohutult suur sündmus. Sest see juhtus nii, äkki meie suguvõsast üks inimene lihtsalt kadus minu jaoks, see oli esimene inimene, nii lähedane inimene, kes kadus. Ja siis, kui ema ütles selle peale, et aga minul ei ole enam ema. Ja see oli nagu see hetk, kus ma sain aru äkki, et see ring on selline Tundub nii lihtne ongi väga lihtne. Noh, igaüks saab aru, et mul on ema, emal on õed ja mul on onud ja tädid, aga, aga see. Ja äratundmise hetk sel hetkel, et see ring ongi nii. Selles ei ole midagi hiljem peale hakata. Aga see hetk on mul meeles? Ma arvan, muidugi mu elu ei ole muutunud pärast teda aga ta millegi võrra lihtsalt rikkam. Ja äkki ta perekonnast üldiselt siis ka see koht, kus vanaema elas, oli meie jaoks väga-väga oluline, see oli Sinimäed. Vaivara kirik oli sõjaga hävitatud, sinna oli karjäär kaevatud liivakarjäär ja vanaisa oli Siberist tagasi tulles ehitanud, majasin karjääri äärde. Ja minu lapsepõlv siis ongi nagu vääris olnud kogu aeg seal liivakarjääris ja suved on kõik seal. Jah, et sinu vanaema vana sa oled siis sellised, kelle juures suviti alati viibisid, käisid. Ja, aga see on küll koht, mis on minu jaoks lihtsalt oluline, ma arvan, kõigil on mingisugune lapsepõlvekoht või mingi asi, mis on oluline, aga selle kohaga seostuvad mulle ka mingid taipamise hetked, näiteks loodusest täitumise hetked ongi kas vanadusest, kas surmast kõik need asjad seostuvad mul selle kohaga. On sul mõni konkreetne mälestus? No näiteks üks hetk, kus ma takkajärgi võin öelda, et see on see, kus sa tunnetad looduse voolavust ja, ja mingi hetke kestvust oli see, kui oli õhtu, me olime jälle kusagil karjääris, puterdasime ringi seal ja kuuleme, et keegi hüüab, et nüüd on vaja koju tulla. Päike on looja läinud, juba kaste hakkab tekkima, maha on külm, me oleme loomulikult paljajalu. Ja ma hakkasin jooksma kodu poole ja läbi põõsaste ja kõikvõimalike asjade, kus näiteks päeval ma arvan, mul oleks olnud valus astuda kuhugi või see, kui sulle kaob tundlikus selline tundlikus Ast ära vaid sa lihtsalt juuksed, juuksed, jooksjaid, astud kivide peale, saastud mätaste peale libiseda, ükskõik, jooksed, jooksed, jooksed, saad märg. Sa oled külm. Aga sa tunned, et kõik liigub, kõik liigub ja kõik toetab sind. Ja ma tahtsin, jooks koduni kestaks ja kestaks ja kestaks ja kestaks, aga kui ma jõudsin juba kaldalla. Me nimetasime kaldaalune ja kaldapealne kaldaalune oli sisse, kust karjäär algas. Igalda peale oli siis maja. Siis ma sain aru, et siit mul ei ole enam mõtet tagasi joosta karjääri, vaid joosta ainult ülesse. Ja nüüd siinse jooks lõpeb. Et siis järgmine päev võiks alata mingi teine. Kas võib olla, et tajusid, et sa jooksed sellest jooksust välja just sellest majast saanud on, kas sa saad ikka veel seal käia? No vot, kõikvõimalikud sellised äratundmised või mõistmised või need hetked, kus sa korraks raputud välja sellest iseendast on võib-olla alati mitte positiivsed. Ja sama on ka selle majaga, sest et see maja põles meil maha. Täpselt sama ootamatult kadus nagu vanaema see maja kadus. Ja siis, kui sa sinna lähed ja sa näed, et see karjäär on ka täiskasvanud. Et see ring kestab. Et seesama ring kestab ja kestab ja kestab. Ja mul on ainult mälestus. Mul ei ole muid asju sellest mälestus. Ma ei mõtle mälestust selles mõttes, kuhu oleks hea põgeneda, vaid üks mälestus, mis on sul kogu aeg taskus millega kogu aeg edasi käia. See on hea lugu, sellepärast et minu meelest siin tuleb välja ja kahetine või paradoksaalne loomus, et ühelt poolt mälestus on väga reaalne, eks nagu on sul taskus. Aga teiselt poolt ta viitab ka sellele, et hetk, kus mälestus sündis, on pääsmatult möödas. Ekskarjäär on rohtu kasvanud, maja on kadunud. Karjäär on rohtu kasvanud, maja on kadunud, aga siiani meil on veel nii-öelda surnuaed seal kus siis meie suguvõsa puhkab kui on jah, ühesõnaga kõik need elamuse hetked, millest sa aru saad, on ikkagi sellised, kus korraks astud endast välja. Et seesama hetk, kui ma saan aru, et elu kestab või mu emal oli ka ema sellised asjad, need on need hetked, kus sa korraks astud endast välja või näed mingit pilti kõrvalt või või näiteks see, kui sa elad ühe inimesega koos. Sa äkki näed seda inimest jälle iseseisva inimesena mitte endast sõltuva inimesena, mitte minuga koos oleva inimesega, keda ma näen ainult läbi enda läbi enda soovidele enda tahtmiste enda meeldimist vaid ma näen uuesti iseseisvat inimest täiesti eraldiseisvana. Need on äärmiselt ilusad hetked. Selliseid tervendavad, need on elamused. On need palju? Aeg-ajalt ikka on. Sel suvel oli see, et ma küsisin, kas mu ema tahaks tulla minuga koos vaikuselaagrisse meditatsiooni laagrisse. Et sul oleks võimalus olla nädal aega vaikuses. Vabandust, ma segan vahele, kas vaikuse laagris vaikitakse põhimõtteliselt? Tähendab, mina nimetan neid vaikuse laagritakse niidist, muidu niimoodi nimetata. Sellest tuleb ka see välja, et vaikuselaagrit, kus ei pea rääkima. Et selles suhtes küll, et seal ei räägi keegi teine kui siis õpetaja, kes juhatab sind meditatsiooni sisse või välja või, aga et sa ise ei räägi. Ja inimesed omavahel ei, ei suhtle, ei suhtle ka. Žestide keeles, suhtled ainult iseendaga. Ja siis ma kutsusin ema sinna. Ja kui see laager lõppes, siis tehti ring alles, kus räägiti, kes seal laagris on, kes me kõik oleme siin nädal aega koos koos vaikinud. Ja siis, kui minu ema rääkis siis ma lihtsalt kuulasin teda, vaatasin teda ja nägin vist esimest korda oma ema sellisena, nagu ta on siis. Mitte minu ema, mitte see, kellele ma siis kui tuju on, siis vihastan ja kellele ma kõike võin öelda ja ja pärast helistada ja vabandust paluda ja ema ütleb, et emad selleks ongi, aga aga ma nägin väga ilusat inimest. Nagu pisut võõras, siis see ei ole võõras, vaid see on see, et ma tegelikult kuulen, mida ta asjadest mõtleb. Päriselt, mõtleb, mitte nendest asjadest, millest tavaliselt vesteldakse, mis on kas olme või kas perekondlikud asjad või või vaieldakse või noh, sina, vana inimene ei saagi aru asjadest, et tegelikult ei ole üldse nii või mingi filmi etendusi ja mingite selliste asjade üle raamatute üle, kuna mu ema kirjandusõpetaja võib-olla natukene segane jutt. Aga oma olemuselt on väga lihtne, et näha lihtsalt teist inimest. Ja kui see küsitles neid hetki on palju, siis tegelikult on neid hetki järjest rohkem. See võib olla ka tingitud sellest, et sa üritad juba mingeid hästi teadvustada või, või vaadata natuke teistmoodi. Pärast pikka tööpäevatuled koju, hakkad rääkima inimesega, kellega sa kooselu jagad. Ja räägid ja siis äkki kuulad, et nii huvitav. Niimoodi on võimalik mõelda, väga huvitav. No need kõik, kogemused või elamused lähevad vist ühte ritta ikkagi, nagu ma ütlesin, need hetked, kus sa näed korraks väljapoole või tunnet, et midagi väljapoole oli see, et kui vanaema oli juba surnud. Et see hetk oli möödas siis vist aasta pärast käisin ma vepsa maal keelt kogumas. Me olime möllinud ennast Marje, Joa laiu ja Kristi salvega kaasa, kes käivad metsas siis üks keeldiks folkloori kogumas. Kuna pedagoogikaülikoolis enam seda traditsiooni ei olnud, et et eesti filoloogid käivad ka nii-öelda keeleretkedel, siis meil õnnestus ennast kuidagi kaasa sebida. Ja see, et sa oled 300 kilomeetrit, võib-olla kodunt natukene rohkem. Räägid inimesega, kellega sul justkui ei ole ühist keelt ja samas sul on üks keel, sest ta saad aru, mida ta räägib. Ja samas näed sa kõrvalt seda, kuidas oli suveaeg ja nende lapselapsed olid tulnud kõik siis Peterburist suve veetma. Kes loomulikult seda keelt enam ei räägi. Ja kellega vanavanemad ja vanemad räägivad juba siis vene keeles. Ja sa, kui sa näed lihtsalt sedasama ringi jälle, sa näed, et seal võib tekkidel meeletu kahjutunne või mis iganes see on. See on inimlik. Aga näed lihtsalt seda ringi jälle, et üks asi lõpeb, teine algab. Seda võib hoida mõni aeg, aga kui, kui see asi lõpeb, kui see puu ära mädaneb, siis seda ei ole mõtet plastmassiga kokku liimida või teha kuidagi silikooni täis süstida, sest see puu on kõdunenud. Ma arvan, et muidugi nii mõnigi võiks selle jutu eest mulle vastu vahtimist. Aga et noh, ma arvan, et sa saad aru, et ma ei räägi siin mitte sellest, et kui üks keel või kultuur sureb, et las ta sureb vaid lihtsalt sellest ringist, mis paratamatult võib tekkida. Näiteks keele juurde tulles oli üks hetk, Tallinnas me olime tulnud üldse mitte pikalt reisilt, ma arvan, me oleme teatriga käinud, kas ma arvan, kas Pariisis või Berliinis ja üldse mitte väga pikka aega ei olnud Eestist ära olnud? On palju, palju pikemaid reise enne ette tulnud ja siis õhtul läksin läbi Snelli pargi koju. Ja äkki kuulen, kuidas raudteejaamas öeldakse, et roog number see ja see Aegviidu väljub seitsmendalt teelt. Ja see lõikas musse nii tugevalt sisse. Sest ma kuulsin, et siin praegu räägitakse mingit keelt millest ma saan ilma ühegi küsimuseta aru. Ja see lõikas kuhugi hoopis teise kohta sisse. Ei lõiganud nagu keele pinnalt, vaid lõikes kuhugi mujale sisse. Ma olen Tallinnas eestlane olen sündimisest saadik rääkinud eesti keelt. Ja nüüd see keel on minu osa. Ja see keel on minu osa palju rohkem, kui ma seda arvan. Või mõtlen, et selline. Elamus. Väga hea lugu, sellepärast et pealispinnale ääretult argine hetkeks hetk, mis peaks looma omaselt meist mööda triivima millest me nii-öelda sedasi sujuvalt läbi läheme. Aga ometi kuidagi väga-väga olemuslik, et sa korraga tõesti nagu sa ütlesid, näed ennast kõrvalt. Nädandus kõrvalt ja, ja imestada. Ma olengi selline, ma olen. Elan praegu siin, ma olen selline. Ja saan sellistest sellistest asjadest aru. Ideaalis peaks keegi, kas see hetke sedasi suhtuma, aga ma arvan, et lihtsalt meie psühholoogiais ei luba seda. Me läheks üsna kiiresti hulluks, eks, kui me iga sekundit sedasi imetlege Ja ikka ikka muidugi. Kuidas see India, eks eks ütlemine on, et kui kui isegi kõik meie unistused teostuksid, siis ikkagi see oleks kukepea selle kõrval, mis on. Reaalses jahma elamust võiks siis nimetada selleks kohaks, kus tegelikkuse sinihõlmatus korraks meie tajude ka väga teravalt kokku. Jah, mina nimetaks vist teda elamuseks, ma ei, ma ei oska öelda, kas mul on elus selliseid elamusi, mis on minu arusaamu totaalselt muutnud, üks on. Ja see on küll khati kes muutis minu arusaama kaasaegsest kunstist täiesti vastu minu tahtmist, sest ma olin väga. Ma ise olla skeptiline vaid lihtsalt ma korrutasin kogu aeg, aga ma ei saa sellest aru. Ma ei saa sellest kunstist aru, ma ei saa sellest aru, millisest kunstist nägisime khatikunstist kõikidest sellistest dema nendest videotest või nendest suurtest Miki hiireprojektidest asjast. Vot mina ei saa aru ja ma ei saa aru ja korrutasin pidevalt seda endale, et ma ikka tahaks nagu aru saada, et ma ei saa, ma ei saa. Ja see oli nii ootamatu kui. Me olime Stockholmi muuseumis, kus lihtsalt vedeles üks suur kataloog, khati näituse kataloog. Ja ma jäin seda sirvima. Lihtsalt sirvisin, ma alustasin seda täpselt selle suhtega. Mis siis on nüüd kaasaegne kunst just. Ja ma alustasin seda alustasin ja sirvin sirvini, sirvin. Ja siis ma sirvisin end kuidagi mingisse täiesti absurdses ära tundumisse. Et kuidas kunst toimib või mis on kunsti eesmärk. Ja sel hetkel ma sain aru, et kunsti eesmärk ongi ilu. Aga see ilu ei ole alati see ilu mida mina pean ilusaks. See on ilus, kollane, seal natuke koledam, kollane. See on küll üks selline hetk, mis ma tean, et on kuidagi muutnud. Nii-öelda kunsti valdkonnas minu arusaama Sa mainisid seda Vaivara kohta ja sinu jutust on ka välja tulnud see, et sa reisid üsna palju kas siis lähtuvalt oma tööst, teatrist või, või lihtsalt niisama. Et kas on ka maailmas mõni selline koht, mis on sulle väga sügava mulje jätnud või kus sa oled midagi endaga kaasa võtnud? Ma arvan, et iga kohtan selline mingis mõttes, isegi kui sa vastu töötad, seesama asi, mulle ei meeldi see linn näiteks aga ta tuleb sinuga kaasa, midagi sealt võtad. Ma arvan, et kohtadega on ka see asi, et minu jaoks teevad koha paiga oluliseks või eluliseks siis ikkagi inimesed. Aga üks lugu mis juhtus just mõni aeg tagasi? No olin ookeani rannal, kus ma iga hommik käisin päikest vastu võtmas, päikesetõusu vastu võtmas ja iga hommik hakkas ka sinna randa siginema, järjest rohkem inimesi kohalikesis kes tahtsid kutsuda sind kas enda juurde lõunat juba sööma igaks juhuks ette, et sa ikka kindlasti nende juurde tuleksid või. Ja üks meesterahvas oli selline. Ta ei olnud agressiivne, aga ta oli väga aktiivne, sest ta oli peaaegu iga hommik seal. Ja ta alustas alati oma jutul, lihtsan pommend. Rääkis pidevalt kõigepealt küsis, kas sa tahad sööma tulla minu sõprade juurde ja kõik nii edasi. Ja minu vastus olen alati, et ei, aitäh, ei aitäh ei aita. Ja ühel hetkel see mees hakkas küsima neid samu asju, aga ta küsis. Kas sa oled näinud, kuidas päike tõuseb merest loojub maasse? Millele ma ei saa enam vastata? Ei aitäh. Järgmisena ta küsib mult lihtsambumen. Oled sa maitsenud? Kaheksa jalga, kelle jalad on sama saledad kui sinul? Sellele ma võin öelda, ei, aitäh. Võin öelda? Jah, olen küll. Ma ei ole nii suurt kaheksajalga näinud, mis iganes ma võin sellele vastata. Siis ta küsib, lissen, bumen. Oled sa kuulanud, kuidas karp mühiseb sinu kõrvas, nagu sosistab mees. Võib kõlada justkui see oleks ligi Tikuvuse katse või aga see ei olnud seda. Ühel hetkel lihtsalt hakkas luuletama. Ta lihtsalt luuletas seal hommikul seal rannas ilma et ta oleks minult midagi sellist vastu oodanud, võib-olla ainult seda, et ma läheks tõesti ja tema sõbra restoranis sööks, mis tähendab tema sõber saaks siis selle raha endale. Aga see, et, et see inimene, kelle sa juba välistad? Ei aitäh. Ei aitäh, ei aitäh. Teeb sellise kaare. Ja sa jääd lihtsalt kuulama ja vaatama. Ja saad aru, et ka inimene, teine inimene, mina olen inimene, tegelikult saame asjadest ühtemoodi aru. Et mul on kohtadega pigem sellised seosed või lood. Kas teatri juurde viisin ka mingisugune konkreetne teatrielamus mingisugune lavastus, mida sa nägid või mille mõjul sa otsustasid teatri juurde minna? Või on olnud mõni selline teatrielamus, mis usus see nii-öelda püsiva jälje jätnud? Mida sa mõtled püsiva jälje all? Ma arvan, et näiteks George Orwelli 1984 on üks neid raamatuid, mis on jätnud minusse püsiva jälje. Kui ma selle raamatu läbi lugesin, siis ma sain kuidagi aru, et on ääretult oluline mitte Juuliat reeta. Ja see, see tunne, et Juliat ei tohi reeta, ükskõik mis ka ei juhtuks. Noh, arvatavasti saadab mind läbi elu, ma mõtlen mingit sellist püsivat jälle. Aga loomulikult see püsivalt väljendub ka nagu selles, et ma väärtustan arvatavasti ise kirjutades sarnaseid asju teisest inimesest hoolimist või mingit sellist püsivat katset, et jääda teise inimesega lähedusse. Et ma arvan, see Orwelli, Juulia kuju või, või Winston Smithi suhe Juuliasse on mind ka mõjutanud. Kui kirjanduselamustest rääkida, siis ma arvan, minu kirjanduselamus oli seal eesti kirjandusse oli loomulikult Tammsaare tõde ja õigus, esimene, mida ma sattusin lugema? Võib-olla 12 aastaselt, võib-olla veel nooremalt, ma leidsin jälle Sinimäe pööningult kuskil 54. aasta väljaande, mida ma siis lugesin. Ja, ja siis ma sain aru, kuidas peab elama maal. Ma teadsin, kuidas peab elama maal. Ja see teadmine kandis mind ikka nii pikalt, et pärast üheksandat klassi ma seisin ikkagi küsimuse ees, kas minna kosele õppima talu perenaiseks, koduperenaiseks kodumajandust, või jätkata keskkoolis. Ja see ei olnud üldse see, et mingid raskused, need jäid minust kõrvale. Töö tegemise raskus või sellised asjad. Võib-olla ma olen ka juba selle põlvkonna inimene, kes ei ole pidanud nii hirmsalt rasket tööd tegema, mis tähendab, iga raske töö tegemine annab minule vabaduse sellesama jooksmise vabaduse. Mulle meeldikski tõsta neid ämbreid üle selle kõrge ukseläve ja neid tõsta, nii kaua, kui ma jaksan. Et pigem oli see see elamus sealt, et aru saada, kuidas peab elama seesama, et need, kellega sa oled kokku sündinud. Nendest lahti ei saa. Ja mitte, et sa peaks lahti saama vaid need on inimesed, kes on sinu ümber keda sa armastad, keda sa matad. Kellega sa kakled? Et ma arvan, see on see, mis mina sellest raamatust kaasa võtsin, võib-olla oleks sellega ükskõik kust mujalt raamatust saanud, aga lihtsalt see oli sel hetkel see, mida ma lugesin. Lisaks muidugi kõike, pisar, Palamised seal jussi kuusepuu all ja need asjad kehvad iseenesestmõistetavalt juurtega. Aga teatris on olnud Eesti teatris kaks väga, väga suurt elamust mul küll kui sellistest elamustest rääkida, need olid Nüganeni kuritöö ja karistus linnateatris. Ja hiljem Julia Draamateatris ojas lavastatud. Ja need elamused on vist need, mis panevad mind uskuma teatrijõudu või mis on minus nagu seda arusaamist tekitanud kui võimas vahend, võib-olla teater. Ja küsimus ei ole selles võimas, milleks vaid oma olemuselt see, mida mina sealt kuritööst ja karistusest kätte sain. Noh, arvatavasti ongi mingi muu asi, kui keegi teine saab. Mis oli. Kõige lihtsamalt öeldes on see kaasaelamise kunst. Aga see tähendab seda, et sel hetkel mina seal saalis oma hirmude, oma pattude, oma taagaga. Käisin koos Raskolnikov iga selle tee läbi. Ja ma jõudsin ise linastuseni iseenda jaoks. Ja see oligi see asi, mis pani mind nii. Meeletult uskuma nagu teatrijõudu. Ma ei räägi üldse filosoofilisest taustast siin, vaid see, et minul sel hetkel olid oma süükoormaid, mis olid täiesti üks-üheselt pandavad samasse olukorda, võib-olla. Mis omakorda viib sellise teatri kui teraapilise vormi juurde, eks ju, või kunst kui teraapia. Millesse ma ikkagi veel usun. Kirjandus on samamoodi minu jaoks mingis mõttes teraapia vorm, ma ei mõtle teraapiat ravina vajaliku ravina haigele inimesele vaid ütleme siis tasakaalu hoidmist mingi liipri peal. Sa enne rääkisid elamusest kui võimest ennast korraks kõrvalt vaadata. Kas see kunstiteraapiline olemus või teatrikunsti Traaplin olemas ei ole mingis mõttes midagi sarnast, sa ütlesid, et said nii-öelda Raskolmik viga kaasa minna. Et sa käisid kogu selle teekonna koos roskolmikumi läbi saastast jälle endast välja. Aga selleks, et saada endast välja astuda, selleks on pidingi, selle tee käima. Et ma ei saa teha seda sammu ise, et ma nüüd astun välja. Vaid mingi asi juhtub minuga. Kuulsite saadet elamus, kus sel korral kõneles Eva Klemets. Saate panid kokku Evelin Voodla ja Jan Kaus. Soovime teile paljutähenduslikke hetki tähenduslike inimeste seltsis ja läheduses kuulmiseni järgmisel pühapäeval.