Tere, tüdrukud ja poisid, käisin koos nelja tüdruku Mari, Ave, Maria ja AnnaLiisaga ühes väga huvitavas paigas. Ja nüüd kutsume teidki kuulama, mida nägime ja kuulsime selles majas, mis asub Tallinna vanalinnas. Müürivahe tänav 12. Tere, lapsed. Te olete siis praegu teatri- ja muusikamuuseumis, aga kas te teate, mis koht see muuseum üldse on? Hoitakse vanaaegseid, uusi asju. Ja ongi niisugune asutus siis, kus kogutakse, hoitakse ja korraldatakse nendest asjadest, mis on kogutud ja hoitud näituse külastajatele. Ja siin kolmandal korrusel kolmes saalis on välja pandud pillide See maja on nii palju põnevat täis, et ega me poole tünniga kõigest rääkida ei jõua, nii et täna räägime siis ainult sellest, mis siin muusikamuuseumi poole peal väljas, eks ole. Muusikamuuseumi sünniaastaks loetakse aastat 1931, üle 50 aasta ning muuseum. Ja nüüd see saal, kus me praegu oleme, siia on pandud välja need vanad pildid, mis on kuulunud eesti heliloojatele, muusikutele, pasunakooridele ja mis on valmistatud eesti pillimeistrite endi kätega. Vot näiteks on meil siin need väikesed koduorelit, torel on üks vanemaid pille ja orelit on peetud pillide kuningaks, sest ta on hästi võimas pill. Võib-olla olete kuulnud kontserdisaalis oreleid, siis nad võivad mängida väga-väga võimsalt, nii nagu suured orkestrid, Ki oreli eelkäijaid tunti juba väga ammu Vanas-Egiptuses enne meie aja arvamist. Muidugi tolleaegne orel meenutas vähe tänapäeva oreleid. Aga mis pilli moodise orel on? Klaari, maad, vere moodi, aga tal on ikkagi teine ehitus ja teistmoodi kõla. Oreli song, põhilisteks osadeks viled, viled, mis hakkavad helisema, kui neisse puhutakse õhku ja õhku puudakse viledesse. Mis te arvate, kuidas väetate klassidele hästi ja mis on veel vaja sinna vajab uut õhku ja kus see õhk tuleb, kas te olete Wirek puhused? Kunagi? Ja kütteõlile ja siis hakkan sile sisse puhuma. Ja ongi niimoodi ja see õhk tuleb siis kopsust, eks ole, ja orelile kopsudeks on siis lõõtsad. Lõõtsad on siin oreli alumises osas ja need lõõtsad pannakse töölevad selliste kangide abil vanasti või pedaalide abil. Ja vanasti orelil olid põhiliselt ehitate siis kirikutesse ja need lõõtsad pandi tööle kooripoiste abiga, siis tallavad neid, lõõtsasid nüüd need väikesed koduorelit, mis meie muuseumis siin on, olid kasutusel siis kodudes ja koolides ja siin ei ole siis vaja niisugust asja, et keegi teine tallaks õhku. Siin saab orelimängija ise, samal ajal, kui ta mängib sõrmedega klahvidele jalaga vajutades pedaali, tallab õhku viledesse, näiteks ma võin siin demonstreerida, mismoodi orel häält teeb. Ja kogu aeg jalg töötas ja vajutas pedaalile, mis pani siis need lõõtsad tööle ja nendel väikestel koduorderitel on need viled siin ülemises osas. Ja mis te arvate, kui palju neid vilesid? Siin võiks olla? Üldisele kyll. Nii et. See on liiga vähe, sellel oreli on siin 98 vile ja need viled on valmistatud puust ja metallist aga suurtel orderitel nagu orelitele, mis on ehitatud üles kontsertsaali või kirikutesse Nende vilede ulatud mitme 1000-ni seal viie kuni 6000-ni, nii et selle 15-ni vile tööle oreli siis mitte midagi peale hakata. Sellepärast Orelongini võimas Pilleta nii palju vilesid on ja, ja sellepärast peetakse teda nagu pillide kuningaks. Nii, Eestis on väga palju teada-tuntud orelimeistreid, kõige kuulsamat eksmeistriteks on kolm venda, kriisad, kes siis kõik tegelesid orelit valmistamisega, nemad ei käinud seda kusagil õppimas, vaid ise uurisid asja ja jõudsid nii kaugele, et lõpuks suutsid avada oma orelitöökoja ja praegu selle vanema Kriisa Danil Kriisa pojapoeg Hardo Kriisa ehitab oreleid. Ja siin meie muuseumis on kõige vanema Kriisa Danil Kriisa orel. Oreli ei ole praegu tegelikult. Siis on kohe kuulda, kuidas pedaal käib. Tuntum nimi on Terkmanid, isa ja poeg, Gustavi Augusterkmann, kes siis on valmistanud oreleid ja armooniumid ja kelle töösid on hinnatud siis rahvusvahelistel näitustel. August erkman, Sis Gustav Bergmani poeg ehitas oreli 1913. aastal Estonia teatri kontsertsaali. Nii et kui see Estonia avati, siis ehitas tema selle oreli sinna. Praeguseks on saarel muidugi hävinenud, sõjas hävines ja praeguseks on sinna Estoniasse oreli ehitanud Tšehhi orelimeistrid. Aga meie muuseumil siis Terkmanide pillid olemas? Pilsangasti teete, kas siin ka orel, teenelist filharmoonia ja milles siis armooniumi erinevus, orel, oreli staa nagu väliselt väga sarnaneb orelile, erinevus on siin selles, et harmooniline hakati muidugi valmistama tunduvalt hiljem ja kui orelite son viled kus siis heli tekib, armooniumis pileti asemel niuksed, väiksed keelekesed, keeled, mis hakkavad helisema, kunis õhku puhuda ja need keeled on umbes samasugused ehitusega nagu näiteks kordionis, lõõtspilli või suupillil näiteks, võib-olla olete näinud mõnikord katkist suupilli, siis olete näinud, mis, mismoodi need keeled seal välja näevad ja need keeled on muidugi natukene suuremad kui suupilli taga ka samasuguse ehitusega kujuga ja ja sellepärast armooniumi kõla meenutadki, lõõtspilli, akordioni või siis suupilli kõla. Aga jällegi oli vaja siin pedaalile vajutada, et õhk siis keeltesse pääseks. Seal nüüd siis Gustav Bergmani pedaaliga orel ja siin on niisuguse pedaalid ja nendel pedaalidel saab mängida jalgadega bassikäike. Kohe demonstreerin teile, vajutan jällegi panen lõõtsad tööle. Nii vot kui ma ennem siin orelite juures rääkisin, et orelit on loetud pillide kuningaks siis eesti helilooja Aleksander Läte on tituleerinud pillide kuningannaks, klaveri. Ja mille pärast sellepärast et klaver küllaltki pika arenemislooga ja klaveri eelkäijaks loetakse sellist pilli nagu monoford, see oli siis ühe keelega niisugune pill. Klaveril ei ole juukseid nagu nupp bänni pall. Vot see on nüüd üks vana klaver tõepoolest valmistatud 1771. aastal Inglismaal Londonis üle 200 aasta vana salaja ja seda klaverit võiks nimetada siis haamerklaver iks siin sees. Sellised, mis käivad vastu neid metallist keeli ja panevad need keeled helisema, seda tüüpi leiutajaks loetakse Itaalia meistrit Bartholomew Christoph foorid. Tema siis 18. sajandi algul võttis kasutusele sellise mehhanismi ja partneri Christopheri pani sellele klaverile ka nime itaalia keele nimi klavitsembolekul pianoforte, mis tähendab siis tõlkisid et pill, millel saab mängida nii vaikselt kui ka tugevalt ja Kristo foorib, võttis kasutusele pedaalid, pedaalid siis forte ja piano mängimiseks, sellel klaveril puuduvad pedaalid, aga siin külje peal kangikesed väiksed kangid, mille abil saab reguleerida helitugevust, mängida kas vaiksemalt või tugevamalt. Vaatamishäältesüsteem. Vaikselt, ja aga, ega see klaver nyyd väga tugevat häält ei teegi, sest mida on väga väike ja suurtes kontsertsaalides kindlasti ta mõjule ei pääse. Vanasti olid niisugused väiksed klaverit kasutusele just salongides tubastes ruumides rohkem. Niisiis ma tahaksin teile veel näidata väga omapärase kujuga klavereid. Ja miks te arvate, miks ta kaelkirjak, klaver, mis tal selline nimi on? Tal on nagu ühe nurga, nagu kujutaks kaelkirjaku kaela ja peatud. Väga õige see kõlaga asjale klaveril, eks ole, püsti pandud ja see kõlakast meenutab niisugust pika kaela ja siit on see klaver oma nime saanud, kaelkirjak, klaver. Ja nüüd see on nii nagu kodus puhvetikapp või raamatukapiuksed käivad lahti. See on niisugune kaklaver, uksed käivad lahti ja siia riiulitele sai siis panna noote või noodiraamatuid või üldse ükskõik mida muud, mis selle klaverivaldajale meeldis ja siin on veel näha kingi telg, tähendab, siin võis olla ka tindipott ja sulge noodipaber, nii et kui sellel klaverivaldajal tuli hea mõte pähe mingi hea viisi pähe, siis ta võttis siit kapist kohe noodipaberi sule ja kirjutas oma selle meloodia ülesse. Avaldab ja mis on teistmoodi siin nendel kahel klaveril, kui on tavalisel klaveril. Neil on mitu pedaali jäljega. Luge Käravete pedaali, siin on kuus, kuus pedaali ja tavaliselt on klaveril kaks pedaali, pedaal siis forte pianos. Nüüd nendel kuuel pedaalil on igal pedaalil oma ülesanne, et ehk see esimene laulsin alla, vajutamisel peaks imiteerima kammipillimängu, teate kuidas kammipilli mängitakse? Meie tegime majoneesi, panime sellise õhukese paberi, panime sinna poolenisti peale, siis puusime läbi. Väga õige see niimodi mängitaksegi Cami Pilled, kammi peale pannakse õhukene paber sinna peale siis puhutakse, siis tekib niisugune vibreeriv natukene läriseb heli kuulata. Väike tärin on sees, teine pedaal on forte jaoks vastu mängida. Või need kaks pedaali siin keskel on vibratot. Natukene niisugune katkendi. Vibreeriv viies pedaal on piano, jaksab vaikselt mängida ja viimane, kuues pedaal on. Nagu killu, mismoodi ta veel oli kuulunud. Trummi ja kellukeancintriangel, õigemini. Ja see ongi klaver, orkester, eks ole, sai siin mängida nii mitmel pillil. Ja siis ei näe, võis arvata, et siin on kohe mitu inimest praegu, kes pille mängivad. Ärataja kellukest helistatakse droomi, mängitakse klaverit ka kõigil. Nii, aga mida te siin näete mängu toosse, ehk siis, kui tööle panna, siis tuleb muusik. Nagu pähe keskmises saalis on välja toodud meil vanad muusikaautomaadid, praegu olete kodus harjunud igasuguste grammofonid, magnetofonid, raadiodega ja ja ühesõnaga, kui te tahate muusikat kuulata, siis vajutate nupule ja saate oma lemmiklaulu või lemmikmeloodiat kuulatav. Aga vanasti, kui inimene veel ei tundnud elektrit kasutusele sellised mehhaanilised muusikaautomaadid ja nad töötavad nüüd vedru põhimõttel. Vedru keeratakse ülesse nagu kellalgi, eks ole, kui me tahame, Kell käiksid, keerame vedru ülesse ja vedru hakkab maha käima ja paneb pöörlema metallist silindri. See metallist silinder on kaetud tihedalt sihukeste väikeste nõelakestega. Nõelte abil ongi siia silindri peale kirjutatud lugu üles, igale nõelale peab olema kindel teatud koht, siin ei tohi millimeetri võrra eksida. Kui eksime, siis ei saa enam, ostavad nooti kätte ja nüüd need nõelaksid hakkavad pöörlemisel käima vastuse otsimist. Metallist helikammi. Iga nõelake puudutad mingi teatud piid ja niimoodi tekibki siis sellisel automaadi heli erima panengi selle. Sellele automaadilised mahe mängida tähendab kuuleta 12 erinevat lugu. Üks lugu lõppes ära, lülitab ise ennast välja ja kui me tahame nüüd uuesti lugu kuulata, siis peame võtma niisuguse väikse vända ja natuke üles keerama ja siis saame jällegi meloodiat kuulata. No mis see võiks olla, vaevalt sellega saaks ka muusikat kuulata. Nagu kastiplaat on Himma, kui nagu tavaline plaat. Plekist seal augud sisse tehtud. Tõepoolest, ta meenutab nisukest grammofonid, agar plaat on jah, metallist ja tihedalt väikesi auke täis ja nüüd nende väikeste aukude abil on jällegi meloodia peale kirjutatud. Igale augule vastab mingi kindel nuut. Ja nüüd heli tekib jällegi. Metallist kammi abil. Ja. Plaadi see teine pool on kaetud nihukeste väikeste hammastega ja need hambad käivad siis vastavalt selle hammasrattaid ja neid siis panevad need kammipiid helisema. Ühel plaadil on võimalik kuulata ainult üks meloodia ja kui tahame teist meloodiat, võime siia peale panna uue plaadi uue meloodiaga. Nagu grava. Siin leer kastist kindlasti olete lugenud või näinud filmides leierkastimehi, kes siis seisavad tänavanurkadel ja neile kaelas niuksed, suured kastid, millel on külje peal vänt. Eventamisel tuleb siit kastist välja muusika tavaliselt leierkastimeestel olemas õla peal. Oh sa mingisugune äike loomake, filmides läinud, Nolani eks, vanaaegne laste kolderaati, seal oli ka kirjutatud sellest Moidiks mees, Ostizafi, Endel eakas ka leierkastimeheks. Ja ja leierkastid on ka vanad muusikainstrumendid ja esimesi leierkasti tuldi Prantsusmaal seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul ja siis oliteerida purulindude väljaõpetamiseks vete laululind hakkaks mingisugust viisijupi järele vilistama, oli talle eelnevalt vaja seda palju kordi ette laulda, aga see tüütas võib-olla ära siis mõeldagi väljuvad sellised instrumendid, mis siis mängisid ühte sama meloodiat ja, ja see jäi siis sellele laululinnul hästi meelde ja ta hakkas seda järele vilistama ja leierkast saab rändmuusikute ja tänavamuusikute hulgas populaarne näiteks ja nii rändab leierkast külast külla linnast linna riigist, riiki saad populaarseks väga paljudes maades leierkast, tegelikult on sellele pillile niisugune rahvapärane nimetus, õige nimi sellele pillile Vi oleks väntorel või vänt harmoonium, kuna sinu tegemiste harmoonium tüüpi keeltega või orelitüüpi viledega. See kast kannab siin nimed, vänt, harmoonium, sellepärast siin hormoone keelelt sees. Kohe demonstreerin, kuidas ta häält teeb. Aga kujutage ette, kui see kastid oleks selja seel, seisad kusagil tänava nurga peal, kogu aeg pead seda vänta väntama. Aga nii need leierkastimehed käisid ja peale selle oli leer karstimeestel kaasas kott koerarullidega, neid rulle sai vahetada, nii et see, see kott, aga vararullidega kaaluse kindlasti väga palju nii. Loll on nagu karjapoiss ja oma toidumoonakott. Vot väga palju defi, selliseid figuur muusikaautomaate ja on teada igasuguste loomade, lindude, tantsijate-pillimeeste figuuridega ja nüüd see mänguautomaat see, seda võiks nimetada poiss põrsaga. Tänagu vaateks pööraks Piegi sissiga näitabki jalglev kogu aeg takk tinaga. Minu tädi rääkis, et siis, kui tema äike oli nendele liiga üks heli ainult paIju äikse. Siin on jällegi figuur niisugune mängutoos, ah, kitarriga sellist mängu doosigatsingilist iga laps endale koju igatseks ja külje peale, niisugune väike võti keerati võtme küljes. Ja nüüd hakkab kitarri mängima. Suu liigub, jätab mulje, nagu ta laulaks. Nõia-Ints mulle kingiti üks selline ora siis ta nagu Reeda õliga muusikat. Alles, kui sul veel on küll ta maal. Mis häält ta teeb. Teade, nagu oleks vilepillimoodi. Mina tahtsin kesid, et kui vana Safom ei saanudki täpset aastaarvu, millal ta nüüd tehtud on, ma ei oska öelda, aga on arvata, et seal möödunud sajandil valmistatud kusagil ma arvan aastal 1800, lõpupoole. Nii et üle 100 aasta ikka 100 aasta vana ja aga kuidas üldse tööle hakkab, kas tal on seal sees ka mingi plaat midagi? Vot sellel ahvil on sees väike rull, mis on kaetud tihedalt sihukeste väikeste nõelakestega, see siis hakkab jällegi pöörlema. Kui me selle võtmega üles keerame. Nii, mis me nüüd edasi vaatame, jooksvalt sellele muusikakapi veel nende seas ka teile demonstreerida, see kapp mängib nagu väike orkester jällegi meloodia on väikeste aukude abil kirjutatud sellisele suurele suurele metallist plaadile ja mis te siin kapis Vennete peale selle suure metallplaat. Trummi nagu natukene trianglevoodi kandlemoodi keeled seal puhkajatega ja siis meil oli maal plekist õli ja siis me kogu aeg mängisime. Selle pilli nimi on metallofon. Ja siin on jah kaks trummitaldrik ja kaks mete Allofoni paremal ja vasakul küljel. Ja üleval näha klaverikeeled ja seal plaadi taga veel niisuguseid Aavriksid, nagu on klaveril. Ja nüüd, kui ma selle kapi üles keeranud suure vändaga tuleb üles keerata Siin igal plaadil on meloodia, Pealkiri, see on üks vana saksa tants. Rein Lember on siin peal ja siin algab nagu diskot ehk tagavaraplaadid. Kodus plaadil. Kui keegi tahab ka selle suure plaadi peal, saab ka ainult ühte meloodiat kuulata. Ja selle suure paadi peale saab ka ainult ühtlane raadiot kuulata ja kui tahame teist meloodiad, siis võtame siit algul kapis plaadi ja paneme peale kilo seal selline see on, niisugune pirukast visati sissemünt ja kui selle mündi olid sisse visanud, siis võis, kuulatasid muusikat. Sellised suured kapid olid üles pandud kooskäimiskohtades, kas siis kohvikutes või mõnes muus kohas ja need kohviku omanikud siis teenisid sellega said sissetulekud. Aga noh, et tänapäeval ka niisugused muusikaautomaadid on, see te olete kuulnud, ei näinud. Ei ole, aga tegelikult on küll, mina olen näinud viis kopikat visatakse sisse, siis vajutad nupu peale ja vastav mehhanism otsib siis vastava plaadi lemmiklaulu üles, et see aparaat ei geenev sugugi vändaga, nii nagu need masinad siin. Kas praegu, kui sinna sisse, kas hakkab ka mängima, kui ta ei hakka praegu keeramisemise vändaga üles ja meil ei ole vist nii vanu münte ka kusagilt võtta, kui siia sobiksid? Jaa, seda küll. Ja see kapsin on kontinentaalorkester nimi ele ütleb, et tegemist on niisuguse orkestriga ja tõepoolest siin jällegi. Need on niisugused väiksed haamrid nagu klaveri sellegi sõle ja need klaverikeeled siin. Ja üks suur puust rull on siin all näha, mis on kaetud sihukeste. Akonna õelakesed, mõnedel sellised laiemad, aga mõned ainult nagu pulk Ja need on niisugused nõel, kontaktid, nende abielu selleks meloodia peale kirjutatud ja selles on nüüd võimalik kuulata kuute erinevat lugu. Ja praegu ma panengi selle kapi siin tööle ja kas te tunnete seda lugu? Olete kuulnud? Küllap enamus tundis ära, et see lugu on Läti rahvaviis kukeke. Nüüd aga hakkab meie saate otsa saama ja sellest, missugused pillid on muuseumi kolmandas saalis, täna rääkida ei jõua. Teeme seda mõni teinekord. Kes aga tahab kõike, millest täna rääkisime, näha oma silmaga, siis teatri- ja muusikamuuseumi uksed on lahkelt avatud hommikul kella 10-st õhtul kella kuueni iga päev ter teisipäeva, sest teisipäev on seal puhkepäev. Praegu soovime teile rõõmsat tuju ja hästi palju toredaid ettevõtmisi kuulmiseni järgmisel laupäeval.