Arm siis ta rannast viib kaugele rand, näib kui see nii mis kerkib sealt teiselt poolt la neete hoidekoori riigi. Meie tänane pooltund on pühendatud ühele väikesele teile küllap ammu tuttavale tegelasele. Arvake ära, kuidas? Laulu järgi saite juba aru, et juttu tuleb Miki hiirest. Täiesti õigus. Niisiis, et mitte tühja lobiseda ja kalleid minuteid tuulde loopida, hakkame kohe peale. Elas kord üks väike hiireke? Ei, see polnud mitte tavaline hiir, keda kassid taga ajavad ja kes kõikvõimalikesse kohtadesse auke sisse närivad. See oli niisugune hiir, kes kõndis kahel jalal. Tal olid riided seljas ja kõrvad olid suured ja ümmargused. Te kõik oskate kindlasti väga hästi niisugust hiirt joonistada. Joonistage. Ja siis joonistage tema kõrvale veel teine samasugune. Sest Miki hiirel võib muidu üksi igav hakata. Ainult joonistage talle pükste asemele seelik ja kõrvade vahele joonistage üks ilus lehvike. Tellist teateid see, kellede Miki kõrvale joonistasite on Minni hiir Miki ustav sõber ja elukaaslane. Niisiis, ühel hommikul istus Miki oma kodus. Ta oli äsja ärganud ja hommikust tualetti teinud. Eriti hoolikalt pesi ta igal hommikul hambaid. Istus ja mõlgutas mõtteid oma elu üle. Kuule. Ikoole. Poirot. Nii olema. Aga missuguse oli tööle? Mis töö see peaks küll olema, mida mina nuki niisugune, nagu ma olen, peaksin tegema. Minni rahmeldab hommikust õhtuni ilma igasuguse muretsimiseta, mis temal viga? Naiste elu on ikka palju lihtsam. Nemad küpsetavad, koristavad, pesevad pesu, jooksevad ühtelugu poe vahet, hoolitsevad laste eest. Kõik on selge ja lihtne. 1000 tööd on teha ja kõik lausa ise kipuvad kätte. Aga mis mina pean tegema? Ma tahaksin teha midagi suurt. Midagi niisugust, et kõik tuleksid Tänaksid ning pärast ja ütleksid, et küll seal tubli Miki Oy läänegi välja. Ehk tuleb seal mõni hea mõte. Oi, hakkab mõni suur töö näppu. Ja Mikileks välja. Kogu linn oli täis rõõmsat askeldamist. Tänava ristmikul rippus valgusfoor ja reguleeris liiklust. Nüüd nad ei jää, korr. Vabaplika poisid ei saa teema, vanaisad vanaemad peal on kõige väiksem oht poossanüüle käigukoor, punane, kollane, roheline. Vaba Leica poisiibiisa teemad, vanaisad, vanaemad, kus on ülekäigupood? Seal on kõige väiksvoo punane, kollane, roheline. Nüüd on teie kord. Ja Miki mõtles kui lihtne on minna tänavamuudkui, oota, kuni süttib roheline valgus ja kõnni üle. Aga kui ma mööda kõnniteed lähen, siis ei ütle keegi, kuhu ma pean minema ja millal? Külon lugu. Käin õige paar korda üle tänava. Aga te ei saanud veel teist korda üle tänava minna, kui korraga nägi mingit kummalist võõrast pikka tumedas kapuutsiga mantlis ja suurte kalossidega olendit, kes sööstis sõidutee keskele selleks üldse mitte ette nähtud kohas. Kostis pidurite, krigin, autosignaalide tuututamine, klaasi purunemise klirin, karjed kõik läbisegi. Ühesõnaga suur tohuvabohu. Kohale tormas politseiülem, inimesed tulid autodest välja. Õnneks ei olnud keegi suuremat viga saanud, kõik karjusid, vehkisid kätega, püüdsid midagi üksteisele selgeks teha, aga loomulikult ei õnnestunud see kuidagi sellises segaduses. Mis juhtus, küsis politseiülem. Nimetagem teda edaspidi lihtsustamise mõttes Oscariks. Pealegi oli selles linnas veel teinegi politseinik, nii-öelda politsei alam, kelle nimi oli Moorits. Niisiis loomulikult oli selleks ajaks süüdlane ammuilma nagu tina tuhka kadunud ja polnud mingit lootust teda õpetada või karistada sest selleks peab see õpetamise või karistamise objekt ise tingimata kohal olema. Ja kedagi teist, kes süüdi ei ole, pole üldse mõtet õpetada ega karistada. Mus Don't jälle see must tont hüüdsid kõik juhtumi pealtnägijad. Mis politsei ole, sa oled, kui sa niisugust kurjategijaid kinni võtta ja ümber ei kasvata või luku taha ei pane, suvises rahvas. Juba mitmendat päeva sooritab ta meie kenas rahuarmastavast linnas kõikvõimalikke pahategusid. Kui sa teda kinni võtta, siis Me kaebame sinu peale. Ja sind ennast pannakse kinni. Nende otsustavate sõnadega lahkusid kõik, kes olid kokku kogunenud igaüks oma suunas. Ainult Miki ja Oskar jäid paigale. Oskar, sest ta oli õnnetu ega teadnud, mida peale hakata. Ja Miki, sellepärast et tal polnud kuhugi minna. Mikil hakkas Oskarist kahju ja kuna tal ei olnud õieti midagi teha, siis ta otsustas teda aidata. Ja pealegi, kas pole see suur ja õilis ettevõtte üks koletu kurjategija kinni võtta ja rahulikud elanikud tema pahategudest päästa? Nii nad siis läksid otsima musta tonti. Aga ta arvatavasti peitu läinud, sest nad ei leidnud teda mitte sellel päeval. Küllap tal ei olnudki tahtmist saada kinni püütud ja ümberkasvatatud või luku taha pandud. Siis tuli õhtu ja pimedus langes maa peale. Ja kuna see linnake oli väike, siis valgustas teda vaid mõni üksik harv latern. Elanikud olid kõik oma kodudes. Siis kriiksatas äkki üks uks. Sealt hiilis välja pikk, tume kogu. Ega ta vist küll arvata ei oska, kesse võis olla, mis? Jah, just must pant ise see oligi täies oma mustuses ja kurjusest ja pikkuses, sest neid kõiki oli tal ühepalju. Ja tema arvates olid need ainsad väärtused selles imelikus maailmas, kus miskipärast kasvas nii palju lilli ja rohtu ja puid. Ja tema meelest mingid tobedad linnud laulsid ja väikesed rõõmsad loomakesed armastasid 11 hellitasid ning hoidsid oma lapsi, ehitasid endile maju, kõike, ilusat, rõõmsat, head, harmoonilist, sõbralikku, lahket, kaastundlikku, ühesõnaga kõike seda, millest meie rõõmu tunneme. Tema vihkas ja tegi kõik, et seda hävitada. Ta tahtis kõike, mida ta vähegi oma teel kohtas, muuta sama kurjaks ja mustaks nagu ta ise. Ja sageli see õnnestus tal. Sest maailmas on väga palju kergesti mõjutatavad olendeid. Pealegi oli talle abiks vägev nõid, kes talle igasuguseid nõiapulbreid kiitis. Sinna, kus kasvasid lilled, külvas ta umbrohupulbrit. Või puistas pisikesi koledaid putukaid, kes kõiksugu taimed kiiresti ära sõid, nii et paljad rootsud alles jäid. Tema relvadeks olid veel tüli, pulber, sõnakuulmatuse segaduse pulber hirmu, pahatahtlikkuse pulber, võimuahnuse rahaahnuse, vihkamise pulber. Ja küllap veel palju muudki. Nii et kuhu ta vähegi ilmus, seal suutis ta tülli ajada needki, kes muidu 11 väga hoidsid ja armastasid. Näete siis, missugune ohtlik kurjategija selle rahuliku väikelinna elu oli tõsiselt häiritud. Nüüd juhtus aga nii, et must tont ootas parajasti uut saadetist kurjusepulbrit seda kõige kangemat, mis igaühe pidid tagasipöördumatult kurjaks muutma. Selsamal ööl pidi suur nõid selle pulbri oma saadikuga talle ära saatma. Aga et keegi midagi ei kahtlustaks ning teda tema plaanides ei takistaks. Selleks oli see saadik maskeeritud fotograafiks. Ja pulber oli peidetud fotoaparaadi sisse. Ent kõik kolm musta tondi jälitajat olid väljas ja valvel. Miki, Oskar ja Moorits. Miki seisis liikumatult kõrge pärnapuu all kuid korraga kuulis samme. Need lähenesid ettevaatlikult hiilides. Miki sai otsekohe arvutsele. Hiljal olid kurjad mõtted. Sest miks ta muidu nii hilja väljas oli ja miks ta hiilides liikus mitte julgelt ning ausalt kõndides. Miki kikitas kõrvu ja pingutas silmi. Kaugusest ilmus nähtavale tundmatu kogu, kes aina ringi vaadates lähenes. Kui ta Miki kohale jõudis, jäi ta seisma ning pomises omaette maa, kust mina teda otsida. Tean. Miki võttis taskust mängu revolvri, mille ta oli enne laste liivakastist leidnud. Surus selle toru otsa tulijale vastu selga ning tähistas käpad üles. Ohe, kes sa oled ja mida otsid? Õpim oma ma olen, olen jah, olen see jootsin, otsin ja otsin seda suurt ja musta. Mina olen suur ja mutt. Kui ka ja kole, mis sa minust tahad? Ei ole ühtki toitu siis jäljendada. Võtame fotoaparaat ja peida oma tapariist ära, suur nõid palub tervitada. Ja Miki sai oma kätte fotoaparaadi, kuhu kurjusepulber sisse peidetud oli. Ainult et ega tema seda veel ei teadnud. Mine kiiresti tagasi sinna, kust sa tulid, kähistas Miki edasi ja ütle suurele nõiale, et hommikul saabub siia linna maailmakuulus nõidade kuningas. Jätan suure nõiapeale väga vihane ning tahab ta ära hävitada. Nii et põgenikku kiiresti, nii kaugele kui jaksab, muidu läheb tal halvasti. Saadikulid koledasti kohkunud Queensi, oi, oi, no millega ta siis jälle hakkama sai. Oh ei ole ka mitte elu nende kurjade nõidade teenistuses. Iial ei tea, kus või kelle käest peksa võid saada. Murutan. Ja ta andis jalgadele valu. Kadus mitte silmist nii kiiresti, et Miki ei jõudnud kahenegi lugeda. Ja ega tal lustigi polnud praegu numbreid lugeda. Nii üks vaenlane on vist likvideeritud, ütles ta endale. Panin fotoaparaadi õlale ja hakkas tasakesi astuma. Iga natukese aja tagant teraselt öiseid hääli kuulatades. Aga Minni ootas Mikit koju. Kui ta nägi, et öö on juba kätte jõudnud siis otsustas ta minna teda otsima. Tänaval kohtas ta politsei alamat mooritsat, kes neljakäpukil kõnnitee pealt Musta tondijälgi otsis. Väänik Idelgubkeid, jääkäik. Läheb ribi käädeid ja mõõtab all, eks. Olgu, koor jääb, löödi puit ta eesmäeni jälje. Värskydelgub ja neid saab selgeks. La ribilaade ja musta palgeks. Mooritselt sai nimi teada, et Miki ajab taga musta tunti. Ja ta hakkas oma mehe pärast hirm. Mis siis, kui Miki on juba selle kurjategija küüsis? Moritz püüdis teda lohutada üldise toa. Ega see kurjategija nii kole, hirmus polegi hinna ja asi on iga päev mitu niisugust kinni nabida. Ja üldse võib-olla ongi ta juba luku ja riivi taga? Jah, arvatavasti ongi. Päris kindlasti on. Aga Minni ei uskunud. Ta oli juba mõnda aega maailmas elanud ja teadis väga hästi, et mehed alatasa hooklema kipuvad. Ja mida rohkem nad kardavad, seda rohkem nad hooklevad. Nii et praegu pidi lugu kohe päris tõsine hull olema. Ta nõudis Moritz talle tõtt, räägiks. Taas on alati õige. Sammu on vali. Moritz muidugi jäi ikka sama arvamise juurde kindlaks, sest ta oli üks kindlameelne mees ja ajas oma jälgi edasi. Minni lõi käega ja otsustas ise musta tonti otsima minna. Ta teadis ka seda, et mehed teevad alati igasugustest asjadest palju sõnu ja igasugu tarka ja kõrge lennulist ja teadusliku ja loogilist juttu. Aga selle tegeliku töö peavad ikka naised ära tegema. Mida siis läks ja laulis? Otsin meest kätte saan, siis hoidku. Jama. Naine ja. Kaitsta oma armast meest, ma lähen läbi tulest, veest ja. Siis. Ta laulis muidugi nii kõvasti, et must tont, kes linnas ringi hiilis ja nõiasaadikut otsis, selle ära kuulis. Ja aru sai, et teda aetakse taga ja küllap tahetakse kinni võtta. See talle muidugi ei meeldinud. Kõige kurjem kurjategija ei taha, et teda kinni võetakse, ümber kasvatatakse või luku taha pannakse. Sest siis ei saa enam kurja teha. Aga nemad ei saa kohe ilma kurja tegemata elada. Ja ta mõtles välja kavala plaani, et oma kinnipüüdjad lõksu meelitada. Ta kaevas linnaparki ühe sügava augu puistas sinna kõikvõimalikke nõiapulbreid ja luges peale nõiasõnu. Nõnda et seegis sinna auku kukub. Kaob siit maailmast hoopis ära, satub otseteed selle augu kaudu kurjuse maale ja jääb igaveseks sinna. Sest sealt tagasiteed ei ole. Näete, missugune kole hirmus must tont see oli. Ja kui ohtlik oli tema vastu võidelda. Nii ta siis istus pargis oma okste ja rohuga varjatud augu kaldal ja ootas oma vaenlasi. Ja ühtlasi ka nõiasaadikut. Sest see fotoaparaati peidetud pulber pididele andma võimu kõikide maiste olendite üle. Äike jah, üks, nii üks väike ja üks suur. Taebla ja üks. Hästi vait, ühel. Iit sain uus aparaat. Ja nüüd juhtus nii, et Nikki just sinna parki sattus, kus must tont ootas. Kuna ta sammus pikkamööda just selle augu suunas, siis oli kurjategija vait. Ta otsustas häält teha alles siis, kui oli vaja mingit augu poole suunata. Miki astus veel paar sammu ja jäi seisma. Kuulatas ümberringi oli täielik vaikus. Must tants ahistas natuke rohuga, et Miki tuleks edasi augu poole. Kes seal all küsis, mitte keegi ei vastanud. Mikil, eks tasakesi edasi. Ta oli jõudnud just parajasti augu äärele. Üks jalg oli õhus astumaks saatusliku sammu. Kui parki tuiskas nii täiest kõrist hüüdes. Kallis, kus sa mulle ameti oleda Tasa pahandas, mitte alati ei kutsu mul kõik ära. Naised on alalõpmata ja igal pool ainult tülinaks. Sinu pärast ei saama seda sahistajad nüüd enam kätte. Kes teab, võib-olla oli see must tont ise. Oi kust sa selle ilusa fotoaparaat Isaid küsis Minni, kes Miki Torisemis tähelegi ei pannud. Ta oli niisuguste juttudega harjunud. Ta laskis nad lihtsalt kõrvust mööda. Ta teadis, et need ei tee teda paremaks ega halvemaks. Aga nüüd märkas fotoaparaati must tont andis selle kohe ära. Ja vaevalt jõudis Miki öelda seanostali Tondil, kui see hüüdis oma peidupaigast. Kuid Ossinuga Sotos, anna siia minu kurjusepulber. Ta sööstis Miki poole. Aga vihahoos unustas ta täiesti oma kaevatud augu. Ja loomulikult lendas ta täie hooga sinna sisse. Terve väike linn ärkas musta tondi koleda hädakisa peale mis aga järjest kaugenes kaugenes kaugenes kuni hoopis kadus. Kusagilt kaugelt kostis mingi plahvatus. Ja siis oli kõik vaikne. Nüüd alles taipas Miki. Ja Minni oli ta hoopis kindlast surmast päästnud. Ta tänas teda ja nad olid mõlemad väga õnnelikud. Fotoaparaadist leitud pulbri viskas Miki mustale Tondile järele. Ja tõepoolest, kus seda veel mujal vaja võiks minna, kui mitte kurjusemaal. Fotoaparaadiga jättis ta endale ja sestpeale hakkas ta fotograafiks nõnda täitusidki, tema soovid. Ta saatis tõesti korda midagi suurt. Kihutas kurjuse oma linnast minema ja leidis endale pärast veel rahuliku töö. Pildistamise. See linnake aga elab praeguseni üksmeeles ja rahus. Sest nii tublide kaitsjatega linna ei julge keegi kimbutada. Vahest olete kuulnud niisugust vanasõna? Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub? Laulnud meie tänasesse saatesse on võetud vanalinnas. Audioetendusest Miki hiir ja must tont ja laulsid näitlejad järjekorras Jüri Karindi. Mati Rebane, Egon Nuter, Villu tari, Peeter Volkonski, Vello Janson, Malle Pärn.