Usbeki luuleklassikust talis Sernavaist, Usbeki kirjandus on palju vanem kui meie oma. Juba 900 aastat tagasi, kui meil, eestlastel oli ainult meie rahvaluule olid Usbekidel oma kirjanikud Usbeki vanema kirjanduse kõige kuulsam klassik, analis Serna vōi. Tema elas 15. sajandil siis, kui Eestimaal peeti Liivi sõda. Kui siin Müllasid nälg ja katk. Ja kui meie maa oli jagatud mitme välisvõimu vahel. Navoy oli tähtis riigitegelane, midagi meie peaministri taolist Timuriidide sultaniriigis, mille pealinnaks oli heerat. See oli tolle aja kohta jõukas ja hästi korrastatud riik, uhkete linn, linnade ja rikka kultuurieluga ning suhteliselt kõrgetasemelise põllumajandusega. Nende paikade loodus ei olnud tol ajal veel nii kõrbeline kui praegu. Navoy kirjutas kahes keeles. Vana usbeki ehk jagatay ja pärsia keeles. Riigitöö kõrval jätkus tal aastatel 1483 kuni 1485 aega kirjutada viis paksu poeemi mida ühtekokku nimetatakse hamsa viisik. Nendes poeemides on ühtekokku rohkem värsiridu kui kõige suuremaski eesti luule antoloogias. Kaks nendest poeemidest Fathadyashirinud jäiskandri sein on lühendatult tõlgitud ka eesti keelde. Tõlkijad on Andres Ehin ja Liiseppel poeemist Farhaadioshi linn on niisugune koht, kus Hiina valitseja poeg Farhad näeb oma isa lossi keldris imepeeglit. See peegel näitab kaugeid maid ja imelisi asju. Justkui tänapäeva televiisor. Selles peeglis näeb Farhad ühte enneolematult kaunist neidu kellest seda meeletult ära armub. Ta ei tea, kust seda neid otsida. Teda haarab meeleheide ning ta jääb raskesti haigeks. Hiina keiser, keda poeemist kordkagaaniks kordsahhiks nimetatakse ei tea, mis pojaga peale hakata. Arstid arvavad, et noormehele võiks kasuks tulla mahe mereõhk. Nii saadetaksegi Farhad merereisile tervisesaartele. Kogu Hiina riigilaevastik tuleb kuningliku laeva saatma. Kuidas reis tõlget kuulete? Näitleja Egon Nuter esitluses. See laevastik liikus kui pikse must pilv. See oli üks isevärki maailm. Mustasid meres, kui liikuvad saared laevad vajusid, tõusid, kui kiikuvad kaared. Nad oleksid mere kui süngaga katnud. Nad oleksid mere kui rõngaga katnud. Veel loota ei olnud, et sihti nad näevad. Kuigi teel oldud mitmedki ööd ja päevad. Oi, murdlaineharja, oi, vee vahutusti, kuis tegid nad isale pojale lusti. Kuid üht lugu vees nähti asju nii, Bellukaid nähti tuhandeid õudust, väärivaid elukaid. Ei olnud siin silma piirimis, vinetaks ka rohekas veeväli taamal, nii sinetas dasta taevatelgiga kokku. Kõik haarati sinise helgiga kokku. Mehed hämmingus oma teadmiste puudusest. Olid lummatud sadade kalade puudusest. Kui lõukoer peab määrates mägedele jahti, siis merel peab haikala ägedalt jahti. Neil kered nii kõvad, just graniidist, nende hambad on raudsed ja hing pole siidist. Kerel teravad ogad on mõlemas ääres. Tollest, keda. Pahade mets nende turja peal tantsib, on terasest, sakid seal surma kantsil. Merelainetus meenutas hõbejad, turvist, hoidsid kala suud pinnal, helk võbiyatturvist. Silmmürakad, haid väikseks pidama, harjus, kui silmati haikalu vaalade varjus. Tiba tilluna Hay vaala sõiduvees Lipendas. Just nõnda, kui lohemao saba peal sipelgas. Kuid põhjavees muid murdjaid krabises nabistas, seal külitasi liikuvaid krabisid nabistas. Küll tekkis siis pabin, küll tekkis siis rabin, kui hoovus viis kokku kilpkonna ja krabi. Äkki lõpes lummuslike eluka õnnistus langes taevalael kaela. Kohutav õnnetus. Merel tugevnes, tuul tuli tormava ohuna, ründas määratud merd, pani veevallid kohuma. Lõunakaares, tuul nõnda mornina Marutas merd pühkis ja nühkis kui korrali varrukas. Vanad laevnikud õuduses marutuult mõnasid lõhki rebides rajasid süngelt Nad sõnasid. Hea lootus on säärastest Marudest vääratud. Sajaaastases korra Marud nii määratud. Kohe toodi üks päästepaat kuuserby kujuga, et šahh ja ta poeg saaksid kaldale ujuda. Paati istus Warhad, maruhoog tuli taevast, mis printsi ja paadi lahutas laevast. Laevalaele jäi isa suul kaeblikud hüüded. Gaasitoonud poega, kõik püüded. Aina möllasid, lained torm niipea ja raugene marru kandis Warhaadi kiiresti kaugele. Oli lahkumisviiv täis. Seesugust ohtumis ei tõotanud nõnda pea uuesti kohtumist. Poeem Iskandri Sein räägib Makedoonia kuninga Aleksander Suure võitudest ja vägitegudest. Aleksander Suur on muidugi ajalooline isik, kes elas neljandal sajandil enne meie aega. Türgi-tatari rahvad kutsuvad teda Iskandriks. Ta vallutas kogu lähis-ja Kesk-Ida ning jõudis välja Indiasse. Aafrikas vallutas ta Egiptuse. Järgnevas katkendis tuleb juttu Aleksander suure sõjakäigust makriibimaale. Magriibi maa on Egiptusest lääne pool asuvate Põhja-Aafrika maade üldnimetus. Ajalugu ei tea midagi sellest sõjaretkest. Küllap on luuletaja andnud vaba voli oma fantaasiale. Kui suur šahh surma maarajani jõudis ta oma kaaskonnalt käskivalt nõudis, et jäägu nad seisku ja vagusi ootama, sest õuduste Rohtlast head ei või, lootanad külameestele šahh seadis küsimusi. Kas tõesti nii hirmus on sipelgas susi? Valgusvarjusid näkku, mis muidu Heletas, kui külamees sipelgas sudest seletas. Kui edasi liigud siit ühe jaga Patši siis terveks nad jätta sind küll ei raatsi. Kui siiski saad läbi õuda Rohtlast laiast, siis leiad enda õige pea õndsuse aiast. See õndsuse aed on lõpmata ilus. Kuid lohe sind varitseb prantsuse vilus ennemuiste, seal on sõna laulu vahvad. Kuid siis tulid lohed ja ära sõida, rahvad. Seal aias on kamber, mis tulvil on aardeid, mille ümber on lohede saba, kaardeid. Lahe kered on suured, kui müra, kad, mäed. Neist jagu ei saa nad raad, inimväed. Kui laduda virna inimest 100, ikka lohe, võib virna veel varjutada. Niisu suured nad on, et oi oi, oi, nende kõrval ka sipelgas, susi näib koi. Need lohemaod rahva pool peljatud sõimatud, räägivad keelt, mida hääldada võimatu. Kui rändurid võõrad, kes ringisin, tuiskavad ikka arvavad, nii et keeled meil luiskavad. Kui kostame neile, eks vaatama, minge siis neil kehkenpükside ninad on vinged. Kui lohe madudest jõuad sa mööda, siis kümmekond päeva sind ära ei sööda. Sa viimaks näed korra kätt, kõrgumus mäge. Selle mäe tippu ümber on tulekroon äge. Aga hüvakul mägi on veelgi vägevam. Selle tipul on tulekroon kõrgem ja ägedam. Nende mägede koon pilved laiali laotab. Kes koonu piidleb, see peakate kaotab. Üks mägi on punakuldne ja pimestav. Keska teeb seda mäge, ent sõgedaks, imestab. Kes teist mäge vaatab, see üleni väriseb. Mäe hõbe ja sära viib mõistuse. Päriselt. Sina kaardid on, mida ei leidu kusagil. Neid vallavat raakoniturrised Usakil. Need hiigellohed on kihlakat, kuid samavõrd ohtlikud, siiski ei ole nad 10 päeva, nad kõik on õlimaagarad. 10 päeval nad seepeale ühtvalu magavad. Need elukad põnnates miskit ei haista, ei suuda virguda, et ennast kaitsta. Nad magavad seepärast murretul moel, et ihu neil kaitsevad. Sipelgas, Soed. Seda juttu šahh, kuulased, põksumus, põu. Oma mõistuselt otsis ta abinõu. Kui enesel mõtet kõik seiskuda jäid, šahh kohale kutsus targemaid päid. Kõik mõtete varamud läbi sai loobitud. Ei osatud anda mõistlikku soovitust. Looja kujukas looming, nad jõuetuks, raputas loojad, tujukas looming nad nõututeks vapustas. Neis poeemides juhtub palju kummalist, koguni ennekuulmatut. See, kes nende poeemide vastu huvi hakkas tundma saab nad kätte raamatukogust. Niisiis kirjaniku nimi oli Alishernavoy. Raamatu pealkiri on Farfaatiascherinud Iskandrisseid. Ilmunud on see raamat 1977. aastal.